Austraalia Archives - TeiselPoolMaakera

Nädalavahetuse väljasõit Phillip Islandile

mai 26, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Phillip Islandi kohta ei oskagi midagi põhjapanevat öelda. See oli üks nendest väga paljudest väljasõitudest, kus vaatasime kaardile ja mõtlesime, et sinna sõidakski, vaataks, mis seal põnevat siis on. Melbourne kesklinnast sinna on võrdlemisi lühike maa, oli vist ca 140 km. Jah, see on Austraalia mõistes ikka päris lühike sõit.

Eellugu siis nii palju, et Melbourne ise asub sellise suure lahe ümber, millel nimeks Port Phillip. Tõsiselt suur laht, ühest äärest ei ole teist äärt nähagi. Ja Phillip Island on siis see saar, mis asub selle lahe tipus põhimõtteliselt.

Asustus on saarel üsna hõre. Tundub nagu rohkem selline suvituspaik ja alaliselt on sinna end elama seadnud need, kes tahavad looduslähedust ja vaikust, kellele sobib paremini selline idülliline külaelu.

Suur osa saarest on looduspark, seal on ka oma loomapark, rannikul elavad ka need maailma väikseimad pingviinid (Fairy Penguins), keda Perthis, Penguin Islandil juba nägime. Seal sai neid samuti näha nii spetsiaalses majakeses kui ka vabas looduses. Neile oli ranniku nõlvadele lausa oma väiksed puitmajakesed ehitatud 🙂 Naljakas vaatepilt, nägid välja nagu miniatuursed villad ookeani ääres.

Veel on seal oma veiniistandused, šokolaadivabrik, tehakse juustu ja muud söödavat. Ehk selline üsnagi tüüpiline looduspiirkond nagu need tavaks on Austraalias. Saad ringi käia, maitsta ja kui meeldib, siis osta.

Peab mainima, et rannik oli väga kaunis Phillip Islandil. Kaunid liivarannad ja kõrged pangad, vastu võimsaid kaljusid mühisevad lained.

Täpselt sellistes kohtades meile meeldib jalutada. Ei ole lihtsalt mets ja meri, vaid võimsad vaated, kaunis silmapiir, mitmekesisus. See kõik kuidagi vabastab pingetest, mis võivad väikestest igapäevastest asjadest koguneda, ja annab positiivset energiat. Puhastab mõtteid ühesõnaga.

Austraalia puhul on õige sõna – ligipääsetavus, võib-olla ka mugavus. Looduses liiklemine on tehtud turvaliseks ja mugavaks, jättes samas looduse eheduse puutumata. Korralikud matkarajad, viited, kõik on puhas ja hoitud. Ja kui vahepealt tulebki vetsukas, siis ei pea kuskile puu taha urineerima, vaid selleks on alati korralikult hooldatud vee, seebi ja paberiga käimlad. Rääkimata siis veel grillimisest. See on austraallaste püha tava. Isegi jõulude ajal minnakse parkidesse grillima, päkapikumütsid peas. Ja kõikides nendes loodusparkides on eraldi kohad just grillimiseks, kus on olemas juba toolid, lauad, grillmasinad jne. Lihtsalt vajuta nupule, tee oma liha valmis ja kata laud. Mulle see kuidagi eriti meeldib Austraalia puhul, et on korralikult nähtud vaeva ja panustatud sellesse, et kutsuda inimesi loodust nautima.

Mägine ja mitmekesine Grampians National Park

mai 22, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Grampians National Park on Melbourne linnale suhteliselt lähedal asuv suur rahvuspark, kuhu jõuab ca 3 tunniga, asub ca 260km kaugusel. Ehk siis üsnagi pikk sõit, aga see on seda väärt. Kui Austraaliat peetakse üldiselt selliseks üsnagi lagedaks ja kõrbeliseks maaks, siis vahelduse mõttes ongi hea just sellesse rahvusparki sõita, kus on mitmekesine loodus, kõrged mäed, kaunid vaated üle terve horisondi, mitmed kosed ja matkarajad.

Meile jättis rahvuspark kustumatu mulje. Kuigi Euroopas on mägisus üsnagi tavaline, siis Austraalias mitte. Grampians ning Australian Alps (austraalia alpid, kus ka talveti suusatamas käiakse) on selle poolest erilised. Meil oli lihtsalt hea meel üle pika aja mägist piirkonda näha, sest suurema osa ajast, ehk siis ca 8 kuud, olime vägagi lagedas Lääne-Austraalias.

Grampians National Park ei ole päris selline tavapärane rahvuspark, mida siiani külastanud oleme. See on meeletult suur piirkond, kuhu tullakse puhkama ikkagi mitmeks päevaks. Kindlasti ei ole see vaid üks mäetipp ja kaks koske. Meie plaan oli sellest väike ülevaade saada, seega külastasime selliseid põhilisemaid kohti, paari mäetippu, koskesid, jalutasime ja sõitsime piirkonnas lihtsalt ringi. Mäekurudes sõit iseenesest on juba elamus omaette. Aga peale mägede, kaunite vaadete ja koskede on siin tavaks külastada ka soojaveeallikaid, veiniistandusi. Aktiivsemad hinged saavad siin telkida, kajakkidega jõgedel seigelda, kergemaid ja raskemaid mägesid ronida jne.

Great Ocean Road – kohustuslik vaatamisväärsus Melbourne’is

mai 20, 2016/1 Comment/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Great Ocean Road on üks esimesi väljasõidu mõtteid, mis tekib, kui oled Melbourne’is. Ja miks see nii cool on? Küsimusele on kõige parem vastata küsimusega: kus sa veel saad sõita ülimõnusat ookeaniäärset teed mööda 240 km järjest?

Ja tõepoolest, see oli elamus omaette. Just sellel päeval, kui seda väljasõitu planeerisime, oli ilm absoluutselt kümnesse. Mõnusalt soe ja päikeseline. Ja see oli täpselt see hetk, kui mõtlesin, et kabriolett on lihtsalt võrratu selleks teekonnaks. Kindlasti iga sõiduvahend oleks okei, ei pane üldse pahaks. Aga sõita, katus all, meie kalliks saanud SAAB Convertible-iga – võrratu elamus. Nagu seilaks kaatril, juuksed lehvimas tuules, päiksekiired paitamas pead ja kõige ilusam kaaslane maailmas naudib seda sõitu kõrval.

Sellel teekonnal on vaatamisväärsusi üsnagi palju. Nimetaks neid pigem kohtadeks, kus peatuda, aeg maha võtta ja nautida meeleolu või vaadet. Meie esialgne plaan jõuda kõige kuulsamate “12 apostli” juurde lõunaseks ajaks selgelt luhtus, sest teepeal oli põhjust peatumiseks lihtsalt liiga palju. Sellepärast soovitataksegi seda teekonda teha koos ööbimisega. Meie, kogenud reisijad muidugi otsustasime, et teeme ringi peale ühe korraga, lihtsalt tagasisõit hilisõhtuses pimeduses on üsna väsitav ja tüütu.

Mida siis Great Ocean Roadlil näha on? Kui ma oma parima elamuse pean esile tooma, siis sõit ise sellel mõnusal kurvilisel ja vaaterohkel teel on lihtsalt meeletu. Loomulikult, kõigest vana SAAB Convertible oli võrratu sellel teel. Aga mistahes vinge sportauto lisaks veelgi väärtust.

Nagu eelnevalt kaardilt näha, siis kohti, mida vaadata on palju, ja need on need “turisti kohad”. Teepeale jäi päris palju lahedaid väikseid linnakesi, kus olid armsad söögikohad võrratute vaadetega, suvisel ajal hulk mõnusaid randu, surfaritel on siin kindlad laine-püüdmis-kohad, rahakamad tulevad oma jahtide ja kaatritega randuma. Lisaks on rannikult eemale põigates ka mõned kaunid looduspargid ülipikkade puudega ja kauni loodusega, mis on üsnagi muinasjutulise olemusega.

Kõrge pankrannik ja “12 apostlit” on muidugi Great Ocean Road-i sümboliks. Ja tõesti, võimsa pankranniku liivarannal jalutamine ja suplemine on omaette elamus. Ei ole 5 meetrit, vaid pigem nagu kõnniks 10-korruselise maja varjus, kus teiselpool müriseb mitmemeetrine ookeanilaine.

6 pikka päeva ja 4000 km road trip Perth – Melbourne

mai 16, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Eelmistes postituses sai igast päevast väikse ülevaata anda, nüüd aga panime kokku sellest pikast sõidust ka lühikese video. Annab hästi selle mõnusa emotsiooni teekonnast ja teinekord hea vaadata, millise põneva retke ette võtsime.

Päevas ca 600-700 km sõita, ja nii 6 täis päeva järjest, ei olegi päris meelakkumine. Samas ei olnud see ka tea mis väsitav, kuna teed olid ülirahulikud ja sirged, liiklus pea olematu. Ma saan nüüd väga hea võrdluse tuua sellega, kui sõidame siin Melbourne-is ringi, kus teed on mägised, kurvilised ja liiklus väga tihe. Paarsada kilomeetrit sellisel teel nagu Melbourne-i lähistel on ikka oluliselt pingelisem, nõuab pidevat keskendumist. Seevastu nendel pikkadel sirgetel on enamasti “autopiloot” peal.

Kas teist korda ka selle teekonna läbi sõidaks? Tõenäoliselt mitte : ) Ikka üsna tüütu ja pikk sõit on, arvestades ka seda, et paartuhat kilomeetrit ehk kolm pikka päeva ei ole praktiliselt midagi teepeal näha peale laiade avaruste, kidura pinnase. Arusaadavatel põhjustel on sellel pikal üksikul teel ka liiklus erakordselt hõre, sest Austraallased eelistavad seda vahemad läbida siiski lennukiga. Ainult 3-4 tundi läheb aega.

Seda teekonda võtavadki ette need, kes tahavad midagi eriti põnevat ette võtta, selline paras katsumus, seiklus. Meile oli see aga kohustuslik ettevõtmine, sest pidime ju oma armsa auto Melbourne’i tooma, et sellega siin edasi sõita. Ja õnneks pidas laitmatult selle tee vastu, ilma ühegi tõrketa.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 6.

aprill 23, 2016/4 kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Ja ongi käes kuues päev, ehk siis päev, millal me plaanisime lõpuks oma pika teekonnaga Melbourne’i jõuda. Viimase distantsi planeerimisel panime aga pisut puusse. Kui nüüd sellist pikka reisi planeerida, siis tegelikult oleks olnud ideaalne see teha 7 päevaga. Lihtsalt, piisavalt palju kohti on, mida sooviks tee peal siiski külastada ja vaadata, et tundub nagu üks päev oleks meil puudu jäänud. Just selle ühe päevaga oleks saanud rahulikult ette võtta see kaunis pankrannikuäärne Ocean Drive sõit. Kuna me eelmisel päeval ei jõudnud päris sinna, kuhu arvasime, vaid jäime öö peale varem, siis nüüd kuuendal päeval jäi meile päris pikk distants läbida. Ja öömaja oli meil juba makstud, seega ei jäänudki muud üle, kui võtta Victor Harbour’ist kõige otsem ja kiirem tee Melbourne’i.

Kuuendal päeval oli ka ilm üsnagi kõleda võitu. Kui siiani olime meeldivalt üllatunud, et meid soojad ilmad saatsid, siis kuues päev juba algas suhteliselt madalate temperatuuridega ning kujunes pilviseks. Ja poolest päevast hakkaski ladinal vihma sadama ning nii sadas terve päev otsa kuni Melbourne’i jõudmiseni ja edasi veel. Kokkuvõttes, meil polnudki kahju, et Ocean Drive’ile ei jõudnud seekord. Otsustasime selle vahele jätta. Kuna see aga Melbourn’ile nii lähedal, siis plaanimegi sinna sõita hoopis lähipäevil, kui lubab korralikke soojakraade ning täis päikest (27 kraadi).

Kuuenda päeva hommikul ärkasime Victor Harbour sadamalinnas, täpselt linna südames ühes väikses motellikeses. Otsustasime, et teeme ühe pikema jalutuse linnapeal. Eelnevalt olime uurinud, et rannast läheb üks pikem sild graniidi saarele (Granite Island), kus kohalikud harrastavad jalutamas ja jooksmas käia. Lisaks on saarel ka pingviinide majake, sarnane nagu Perthis Penguin Island’il, kus sai neid pisikesi pingiinikesi vaadata. Tegimegi saarele ringi peale, tutvusime linnaga, sõime, võtsime kohvid ja asusime teele.

Viimase päeva distants oli 750 km. Sellel päeval me põhiliselt ainult sõitsimegi, tegime paar söögipeatust. Aga poole pealt läks ilm vihmaseks, eriti kuskile ei kutsunudki, pealegi soov oli enne pimedat ikkagi uude kodukohta jõuda.

Kui seda meie kuuepäevast autoreisi kokku võtta, siis umbes täpselt 4000 km sõitsime kokku. Minu jaoks uus kogemus kindlasti, pole nii lühikese aja jooksul nii pikka distantsi kunagi veel sõitnud. Kindlasti ei olnud see väsitav. Ennekõige sellepärast, et põnev oli, samuti mulle iseenesest meeldib sõita ja võtsime seda reisi siiski rahulikult ja meeleolukalt, ei proovinud seda võimalikult kiiresti läbida. Sõitsime alati ligikaudu 100 km /h kiirusega. Õnneks ebameeldivaid vahejuhtumeid ei olnud. Auto pidas väga hästi vastu, tubli auto see SAAB : ) Hoidsime ikka hinge kinni, et midagi ei juhtuks autoga, sest seal tühjadel maanteedel abi loota on ikkagi keeruline, kõige parem abimees oled sa ise. Minu teadmised auto osas on üsnagi pinnapealsed. Oskan tankida, rehvidesse õhku lasta ja õli kontrollida, nüüd uue asjana ka tean, kuidas jahutusvedelikku täita : ) Ja siin pärapõrgus ei aita Google või YouTube ka, kui midagi peakski juhtuma, sest levi ju pole.

Melbourne’is võeti meid kenasti vastu, peatume ühtede vahvate tüdrukute juures. Üks neist on medõde ja teine kiropraktik, mõlemad ca 30-aastased. Oma kodu eriti hubaselt ära sisustanud ja vastuvõtt oli igati soe. Kodune tunne tekkis põhimõtteliselt kohe, kui uksest sisse astusime. Me jõudsime küll 7 paiku õhtul, aga neid veel ei olnud. Mõtlesimegi, et on ikka huvitav see kodumajutuse teenus. Kuidas ikka usaldatakse täiesti võõraid. Võti postkastis ja “tule tunne end nagu kodus” : )

Nüüd kui Melbourne’is päeva veetnud ei oskagi veel linna kohta lähemalt muljetada. Võrreldes Lääne-Austraalia Perthi linnaga, kus olime kokku 7 kuud on Melbourne kindlasti midagi muud. See on ikka suurlinn ja Perth tundub nüüd päris väike ja vaikne linnake. Siinne piirkond on mägine, arhitektuur ja õhkkond pigem euroopalik. Ja sügist on siin rohkem tunda kui Lääne-Austraalias. Eks meil on nüüd aega siia sisse elada, ümbruskonnaga tutvuda. Kirjutame oma mõtteid Melbourne’i kohta järgmistes postitustes.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 5.

aprill 21, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Viies päev oli meil üsnagi ambitsioonikas päev. Eelkõige sellepärast, et oleme lõpuks jõudnud piirkonda, kus on asustust, kus on inimesi, kus on mitmekülgne mägine loodus, kus on Lõuna-Austraalia veiniistandused ja muidu armsad väiksed ajaloolised külakesed. Esialgu arvasime, et sõidame kuni sellise linnani nagu Robe välja, kuid suurem osa ajast läks siiski peatumistele ja jalutuskäikudele, mistõttu sõitsime sellel päeval vaid 450 km ringis ning peatusime hoopis sellises kaunis sadamalinnas nagu Victor Harbour.

Port Augustas käisime turisti infokeskuses, tutvusime pisut piirkonnaga ning võtsime nõu kuulda, millist teedpidi oleks Adelaide’i poole kõige meeleolukam sõita. Nii me hommikul varakult seadsimegi tee läbi mäeaheliku sellise ajaloolise linna poole nagu Quorn ning mõningaste peatustega läbisime maalilist teedpidi selliseid väikseid külakesi nagu Wilmington, Melrose, Wirrabara, Laura, Georgetown, Yacka ja nii kuni Clare linnani välja. Kõik need linnakesed või siis pigem külakesed on põneva arhitektuuriga väga väikesed keskused, kus on üks pisike põhitänav väikeste äridega ning ümberringi siis on hõredalt elanike kodukesed.

Linn nimega Clare on aga Clare Valley nimelise veinipiirkonna keskus. Siin ümberringi asub hulgaliselt veiniistandusi, põllud on täis viinapuid, kogu piirkond on mõnusalt laugete nõlvadega kaetud. Kohati meenutas Toskaana maastikku ja kogu see õhkkond oli rahulik, sõbralik, just selline nagu ühes veinipiirkonnas peabki olema. Mõnus oli siin ringi sõita mööda neid väikeseid teid, üles ja alla. Siin tundsime ka esimest korda sügise hõngu. Kui Lääne-Austraalias on maastik ja taimestik pigem selline kuivemapoolne, ja kidurapoolne, üsna palju on ka palmipuid, siis täpselt ei saagi aru, kas suvi on ikka läbi ja sügis alanud või mitte. Siin siis rohked lehtpuud reetsid, et tõesti, sügis on käes, lehed kollased/punased ja pooleldi puudelt langenud.

Pikemat veinidegusteerimise tuuri me ette ei võtnud, aga siiski, mõtlesime, et käime mõnes kohas proovimas. Käisime ühel veiniteistingul, proovisime selle piirkonna paremikku kuuluvat Kirrihill veine. Ja külastasime ka Sevenhill veiniistandust, mis on Clare Valley kõige esimene veiniistandus. Sevenhill toodab samuti Austraalia paremikku kuuluvat veini.

Siit edasi suundusime veel ühte ajaloolisesse linnakesse nimega Mintaro, kus oli kaunis ajalooline häärber ning kõrgetest põõsastest rajatud labürint, mis on päris väljkatustuva raskusastmega ka nutikamatele. Aga aeg oli nii kaugel, et pidime SAABile hääled sisse panema ja edasi Adelaide’i poole suunduma.

Adelaide on Perthi linna kõige lähim suurem asustus. Ehk siis Perthi linnale kõige lähim suurem linn on Adelaide, mis asub kõige kiiremat teedpidi sõites 2700 km kaugusel. Just sellepärast on Perth maailma kõige isoleeritum linn. Täiesti veider ikka mõelda. Näiteks, Euroopas sõidad Tallinnast Itaaliasse, Rooma. Samamoodi ca 2700 km kokku. Ja kui palju riike, linnu ja asulaid sa läbid?

Adelaide ei ole sugugi mõni suurlinn, natuke väiksem kui Perth, elab siin ca 1,2 miljonit inimest (Perthis 1,8 miljonit). Tegime seal sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu. Jättis armsa väikse mulje. Minule isiklikult hakkas see linn kohe meeldima.

Sealt edasi suundusimegi sadamalinna Victor Harbour, kuhu viis eriti mägine ja käänuline tee. Pooleldi jäime pimedapeale, sõit oli üsna raske. Kohale jõudes mul käis pea koguni ringi selle tee pärast. Liiga suur kontrast, kui peale pikki sirgeid peab äkki hakkama liiklust jälgima ja aktiivselt rooli pöörama : ) Tegime väikse õhtusöögi, mekkisime Clare Valley’st ostetud punast veini ning kobisime magama, et järgmisel päeval jälle varakult tõusta ning lõpuks kuuendal päeval võtta siht meie uude kodulinne Melbourne.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 4.

aprill 20, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Kaks päeva tühjuses sõitmist selja taga. Neljas päev oli nüüd siis see päev, mis on viimane pikem ots, kus eriti asustust pole, väiksed külakesed vaid, aga siiski, juba rohkem elumärke. Neljandal päeval me praktiliselt sõitsime terve päev. Nagu ikka, ärkasime varakult, ca 6 hommikul koos päikesetõusuga, et hommikusöögiga päevale mõnus algus teha ning taaskord, autosse, teele. Selline päevast päeva rutiin.

Viimane pikem sirge, eesmärgiga jõuda enne pimedat järgmisesse öömajja juba pisut suuremas linnas – Port Augustas. Elab seal 14 000 inimest, seega võrreldes, mida me eelnevad päevad näinud olime, täitsa päris linn. Ja maastik on samuti hoopis mägisem siin. Kui eelnevalt ulatusid silmapiirini avarad tasandikud, siis Port Augusta piirkond on hoopis mägisem.

670 km sõitu. Tegime mõned peatused ilusal ja kõrgel pankrannikul, millelt avanesid võrratud vaated suurele Lõuna Ookeanile. Siin peaks siis juunist oktoobrini ka suuri vaalu nägema, mida me aprillikuus siiski ei märganud. Huvitav on vaadata, kuidas nende mõnetuhande kilomeetriga Austraalia maastik muutub. Oleme ülimalt rahul, et me selle sõidu ette võtsime ega otsustanud lennu kasuks. Oleks ju Perthist Melbourni lend olnud vaid mõni tund.

Mis veel nende pikkade sirgete tühjade teede kohta öelda? See tühjus ja levita olek on omaette lõõgastav. Oma kogemusest võin öelda, et pikka sirget on oluliselt vähem väsitav sõita kui looklevaid teid. Ka liikluse hõreduse tõttu ei pidanud eriti tähelepanule energiat kulutama. Need 600-700 km päevas sõidud ei väsitanudki nii kui ma arvasin. Mõnusad vaiksed sõidud, saime reisikaaslasega igasuguseid lugusid rääkida ja erinevatel teemadel arutleda.

Seda ei näe just iga päev, kui mees maandub lennukiga tanklasse, et paaki täis lasta. Vist ikka natuke parem kui autoga maanteel kulgeda?

Teepeal nägime põlenud metsi, teede ääres mõningaid põlenud autosid. Väga palju oli kängurude laipu teede ääres. Eelnevalt lugesime foorumites, et öösiti ei soovitata maanteel sõita, sest loomad on liikvel ning kängurudele otsasõitmine suurema tõenäosusega. Seega pimedat aega me vältisime. Laipu oli kõvasti. Kui väga umbkaudu arvata, siis mõnel päeval märkasime 20 laipa kindlasti. Ju siis neid on ikka tõesti palju. Meie nägime neid aga vaid ühel päeval teeääres hüppamas. Ei oleks eriti soovinud neid teepeal näha ka, tegelikult.

Kui teed alustasime, siis vaatasime ilmateadet, et tuleb selline suhteliselt pilvine, vahelduva vihmaga ilm, 23-24 kraadi sooja. Tegelikkus oli meie üllatuseks hoopis midagi muud. Selline tunne, et suvi oleks tagasi tulnud (Austraalias ju praegu ikkagi sügis), sooja oli 28-29 kraadi, kohati isegi 32. Vahelduva pilvisusega ilm ja päike ikkagi paistis suurema osa ajast.

Port Augusta linnas käisime õhtul jalutamas. Tegime sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu, et terve päev autos istumist, kuidagi tasa teha. Kunagi tähtis sadamalinn on nüüd selline vaiksem elektrijaamaga linnake. Ööbisime huvitavas motellis (Pampas Motel), ilusas ajaloolises majakeses, koos avara rõduga, mis siin Austraalias suhteliselt populaarsed on.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 3.

aprill 19, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Teise öö veetsime Caiguna motellis, olime just läbinud selle kõige pikema sirge tee Austraalias, üle 140 km lihtsalt otse ja otse tühjal maal. Millegipärast kõik räägivad just sellest sirgest, kes seda läbinud on, kuigi ütleme ausalt, suurem osa sellest alast on vägagi sirge. Siiani kokku sõitnud ca 1400 km.

Meie teine päev mööduski peamiselt sõites, sest ega seal suurt midagi vaadata ei ole. Kui eelnevalt kodus eeltööd tegime, siis mõtlesime, et teepeale jääb ju ikka huvitavaid kohti mida vaadata jne, mõned külad ja linnakesed, kaart tundus üsnagi tihedalt märgitud kohanimedega. Ei saanudki aru, miks inimesed räägivad, et seal midagi vaadata pole. Meie üllatuseks, need kohanimed, mida me pidasime väikesteks “linnadeks” või “külakesteks” olid hoopiski lihtsalt bensujaamad motelliga : ) Ehk siis kaardil märgitud Caiguna, see on lihtsalt üks bensujaam keset eimiskit koos motelliga. Nüüd siis saame aru, millest inimesed räägivad, tõesti, ei olegi midagi vaadata, kui sa just geoloog ei ole.

Igal päeval võtsime plaani, et sõidame ca 600-700 km, siis jõuame 6 päevaga ilusti Melbourn’i. Kolmanda päeva eesmärk oligi jõuda kohta nimega Fowlers Bay, kuid nii kaugele me siiski ei jõudnud ja otsustasime ööbida kohas nimega Yalata. Jällegi, bensujaam ja motell, ümberringi tühjus ja lagendikud sadade kilomeetrite ulatuses.

Ookean asub maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja siin-seal on kohad, kuhu soovitatakse minna vaalasid vaatama. Näiteks ongi üks tuntud laht, kus soovitatakse minna mööduvaid vaalasid vaatama. Aga vaalad pidid Lõuna Ookeanis rändama juunist oktoobrini, seega meil ei oleks nii kui nii olnud võimalik neid tabada. Ja nii palju kui ookeani pankrannikule sattusime ja seda avarust vaatasime, ei näinud seal kuni horisondini ühtegi laeva, ühtegi vaala.

Läbisime veel selliseid kohti nagu Madura, Mundrabilla, Eucla (kus külastasime huvi pärast ühte ookeani düünide ääres asunud telegraafijaama. Pikemat aega juba hüljatud, lagunenud ja nüüdseks düünide poolt vaikselt unustusse mattunud. Kummaline vaatepilt. Ja jällegi, need kohanimed ei tähenda sugugi, et tegemist oleks küla või väikse linnakesega. Lihtsalt suur rahvuspark, lagendikud, bensujaam, motell.

Kolmandal päeval ületasime ka Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiripunkti. Piiripunktis asub siis väike külake nimega Border Village. Yalatasse kokku 650km sõitu. Seda piirkonda aga, mida mööda me tänase päeva sõitsime, nimetatakse Nullarbor’iks. Nullarbor on täiesti lage, ilma ühegi puuta, vaid kuivanud rohu ja üksikute puhmastega kaetud suur ala, mida läbib see sirge ja üksildane tee, kus mööduvaid autosid näeb harva. Nimetus tuleb ladina keelest, mis tähendab “ilma puudeta maa”. “Nullar” ehk “ühtegi” ja “arbor” ehk “puu”.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 2.

aprill 18, 2016/3 kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Esperance on tuntud eelkõige oma imekaunite randade poolest. Ja kõik teavad, et just siin asub Austraalia kõige valgema liivaga rand – Lucky Bay. Austraallased armastavad matkata, loodusparkides jalutada, loodust nautida, grillida, ja seda kõike koos perede ja sõpradega. Täiesti tavaline on see, et selline teekond võetakse ette haagissuvilaga, pargitakse miljonivaatega rannaparki ja rohkem polegi vaja.

Teise päeva hommikul otsustasime külastada Cape Le Grand loodusparki. Suure pindalaga park. Päris mitukümmend kilomeetrit sõitu, et kohad üle vaadata. Kõige tuntum muidugi Lucky Bay, kus liiv oli tõesti väga peenika ja valge, krudises jalge all. Ookeanivesi türkiissinine nagu maalitud, ja lahte ümbritsesid graniidist mäekesed. Selline vaade, et korraks jääd nagu tarduma, kuna aju ütleb sulle, et nii ilusat vaadet ei ole sa veel näinud, see tuleb kuidagi salvestada : )

Eriti armas üllatus oli muidugi see, et otse rannaliival hüppasid väiksed kängurud ringi, nosisid miskit, mida ookean oli kaldale uhunud. Enamus nendest olid päris sõbralikud, lasid pai teha, kaisutada ja nendega koos pilti teha. Samas, mõned olid suhteliselt arad, juba paari meetri kaugusele tulles panid plehku. Ja üks koguni tõusis tagakäppadele sirgelt püsti ja hakkas urisema, kui Go Pro talle liiga lähedale nina alla pistsin. Ma olen YouTube videost näinud, et kui nad sellise asendi sisse võtavad, siis sealt tuleb kohe nende tuntud känguru-boksi löök ehk hüppavad korra püsti, toetuvad oma tugevale sabale ja annavad siis kahe tugeva käpaga hoobi.

Lucky Bay pildisessioon tehtud, uudistasime edasi. Loodusparki jäi veel paar järsku ca 260m kõrgust graniitmäge, kuhu otsa oli võimalik ka ronida (Frenchman Peak). Kindlasti see 2 tundi matka mäetippu tasub end ära, vaade võib olla vapustav. Peale selle tuntud Lucky Bay on seal tegelikult veel väga ilusaid lahesoppe, mis on üksteisest mõne kilomeetri kaugusel. Nagu näiteks Hellfire Bay, Thistle Cove, Dunn Rocks jne. Kogu see rahvuspark jättis väga hea mulje. Hoopis teistsugune maastik, mida siiani oleme näinud.

Vahepeal nägime ka ühte huvitavat üllatust teepeal. Lühidalt, üks tüüp soovis tõenäoliselt avalikku tähelepanu saada ja otsustas siis Inglismaal asuvast Stonehenge’ist ehitada identse koopia : ) Selline ambitsioon siis inimesel. Muidu vaimustav saavutus, aga et ta selle kohe oma suhteliselt igava maja ja farmi kõrvale ehitas, see kuidagi rikkus pilti.

Peale seda algas aga taaskord sõit Melrbourne suunas, võtsime ette järjekordsed ~600km, sihtkohaks seekord väike linnake nimega Caiguna. Siin pimedas ei soovitata üldiselt maanteel sõita, sellepärast planeerimegi päeva nii, et enne pimedat saaksime öömaja. Kängurud, dingod, rebased, wombatid ja muud põnevad elukad pidid just pimedas aktiivselt liikvel olema. Eelistame neid siiski loodusparkides uudistada, mitte suurtel kiirustel maanteel, keset ei midagi.

Ütleme nii, et päris üksildane on siin sõita tõepoolest. Kuigi oleme ju autos kahekesi jne, aga see tunne ümberringi on kuidagi kummaliselt üksildane. Autoraadio siin ei mängi, õnneks on autol USB ühendus ja saab Spotify mängima panna, telefonil puudub igasugune levi, pikad sirged ja üksluised teed. Vahel on nii, et sõidame 10km ilma, et näeksime mööduvat ühtegi autot. Vaatad vasakule, lagendik mõnede põõsaste ja üksikute puudega, vaatad paremale, täpselt sama. Ja pikki sirgeid on siin palju, nendest kõige pikem sirge tee koguni 146,6 km – nn “90 miili tee”. Lihtsalt täiesti sirge ja tühi tee. Aga positiivne on see, et teed on siin head, hästi märgistatud ja hooldatud.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 1.

aprill 17, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Meie põnev reis Perthi linnast Melbourne’i on plaani järgi ca 4000 km, tõenäoliselt isegi rohkem, kui siin teelolevaid vaatamisväärsusi külastame. Start oli juba varahommikul. Kuna soovisime esimese päeva lõunaks jõuda Esperance’i (~700km), siis pidime oma teekonda juba kella 5st alustama. Kauni päiksetõusu saatel jätsime hüvasti meile kalliks saanud Perthiga ja võtsime suuna Melbourne poole, esimese peatusega Esperance’is. Olime tegelikult sinna sõitu juba ammu plaaninud, kuid kuna 700km on päris pikk maa, siis olime jätnud varasemalt minemata.

Meie kallis SAAB sai teeninduses eelnevalt korralikult üle vaadatud. Rihmad, õlid vahetatud, uued rehvid all, kõik muu olulisem ka korda tehtud. Ehk siis peaksime end turvaliselt tundma ja loodame, et jõuame õigeaegselt oma uude kodukohta Melbourn’i. Ootame põnevusega.

Maanteedel on siin omad tavad, eriti nendel maanteedel, kus on ümberringi tühjus, asustus puudub, vahemaad pikad ja liiklus hõre. Kui näed autot vastu tulemas, siis väga tihti näed, et sulle lehvitatakse tervituseks, lihtsalt niisama, et sellel üksikul teekonnal end päris üksikult ei tunneks : ) Ja sellekohta oli koguni mark, mis ütles “Wave to say hello!”, ühe kohas oli ka “Wave Zone” ja “Wave Safely” jne.

Sõit möödus meil kenasti. Palju tühja maad ja pikki-pikki sirgeid. ~ 700km ja 9 tundi sõitu ja kohal me olimegi. Leidsime endale kohe armsa mereäärse caravan pargi, kus saime oma öö veeta, et järgmisel päeval uuesti startida. Päris mõnus oli sellises retro-haagissuvilast ehitatud öömajas olla, mõnus vaikne ja värske õhk.

Jõudsime Esperance’i lõunasel ajal, seega saime terve päeva seal ringi kruiisida. Linn ise suhteliselt väike, selline suvituskoht, restoranide, poodide ja mereäärsete suvemajadega. Ookeani äärest kulges 30km pikkune maaliliste vaadetega tee – Ocean Drive. Tee peale jäid erinevad rannasopid, mis olid kõik omapärased ja kaunid. Twilight Beach näiteks üks külastatavamaid, aga ka Salmon Beach, Nine Mile, Ten Mile Beach (igasuguse miiliga randu oli seal) ei jäänud kuidagi üksteisele alla. Arusaadav, miks Esperance’ist kõik räägivad. Lääne-Austraalia rannaparadiis.

Nii palju siis esimesest päevast. Jätsime teised Esperance’i vaatamisväärsused teise päeva, millest ka hiljem juttu tuleb. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Esperence ei ole kindlasti üks väike linnake ühe ilusa rannaga. Millegipärast mulle isiklikult jäi just selline mulje, et okei ühe valge liivaga ranna pärast edasi-tagasi 2000km sõita on vist pisut palju. Tuli aga välja, et hopis imekaunis piirkond, mitte ühe, vaid rohkete randadega, kõrgete graniidist mägede ja järsu rannikuäärega, ilusa rahvuspargiga. Tegevust on seal nädalaks, või vähemalt üheks pikaks nädalavahetuseks.

Esperance on kindlasti koht, kuhu peab tulema just suvel, kui väljas korralikult päike küpsetab, saab seda imekaunite randadega piirkonda täiel rinnal nautida. Väike kahetsusnoot muidugi, et me suvel sinna ei läinud, aga vähemalt nüüd tehtud nähtud. Kuigi praegu on Austraalias sügis, siis ilmaga meil siiski vedas. Ujuma ei kutsunud, aga 25-26 C sooja oli ikka.