Viimane päev armsaks saanud Perthis

Kui me 7 kuud tagasi mõtlesime, et kuhu linna Austraalias võiks esialgu seiklema tulla, siis kaalusime kahe linna vahel, kas Lääne-Austraalia Perth või Lõuna-Austraalia Melbourne. Sydney jäi kuidagi välja, sest selline suur ja uhke metropol tundus liiga mainstream. Selle 7 kuuga, mis me oleme nüüd Perthis olnud, sai linn armsaks ja koduseks. Mõnus väike, sõbralik, turvaline linn. Ja mis kõige olulisem, saime terve Austraalia suve veeta ikkagi kauneimate randadega piirkonnas, kus vihmaseid ilmi suvel praktiliselt ei ole. Võib-olla üks päev meenub, või siis 2.

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Igal vabal hetkel sai seda piirkonda ikka korralikult 400km raadiuses uudistatud. Nüüd, kus otsustasime ülejäänud Austraalias viibimise ajaks Melbourni kolida, siis lahkumise mõte armsaks saanud linnast on isegi kuidagi nukker. Aga teisest küljest, mitmed asjaolud aitavad kaasa sellele, et Melbourni kolimine on väga õige otsus. Esiteks, suvi on

kui nii läbi, jahedaks läheb igalpool, randa enam asja ei ole. Lääne-Austraaliat on ka piisavalt palju nähtud, et tõmbas juba igavaks. Kerlil sai ka töö läbi, sest working-holiday viisa lubab ühes kohas töötada vaid 6 kuud. Ja kuna uut tööotsa on nii kui nii vaja otsida, siis miks mitte seda teha hoopis uues kohas.

Melbourni kohta oleme mõlemad ainult head kuulnud ja ootame seda linna põnevusega. Tahame sealset piirkonda võimalikult palju avastada ning veelkord ka Sydneys ära käia. Tegelikult on igast põnevaid plaane, aga räägime nendest siis lähemalt kui õige aeg.

Viimasel päeval Perthis otsustasime ilusat ilma nautida ja teha ühe väljasõidu loodusparki, mida polnud veel külastanud. Tee peale jäi Swan Valley, kus me küll juba varasemalt terve päeva veetnud olime, aga šokolaadivabrikust käisime sellegipoolest veel kord läbi : ) Panime siis mitu peotäit tasuta šokolaadi piintslisse, kuni süda natuke läikima hakkas, ja tee peale võtsime ühed head cappuchinod ka. Valmis. Edasi.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale ka üks loomapark (ei olnudki tavapärane loomaaed vaid pigem just park), kus nägime ära veel need lemmikuks saanud roo’d (austraallased kutsuvad nii hellitavalt känguruid – cangaroo ehk roo, hääldatakse “ruu”). Muidugi ka koaalad, kes seekord olid (üllatus-üllatus), ärkvel! Üks koguni jooksis ühest toa otsast teise, edasi-tagasi, oli vist mingi häda. Ja lisaks veel terve hunnik igasuguseid papagoisid ja linde, igasuguseid kahe ja neljajalgsed, keda siin looduses kohata võib. Üks omamoodi veider tegelane oli näiteks ka wombat. Selline veider hea sööma peal vennike. Tegime siis temaga ja tema hooldajaga ühise pildi ka : )

Meile sellised päevad looduses meeldivad. Seekord oli kõik nii spontaanne, et unustasime telefoni autolaadija maha ja mõlemal said akud tühjaks. Olime esimest korda Austraalias suhteliselt eksinud, sest enamuse ajast usaldame telefonis olevat GPS-i. Nüüd siis olime 70km linnast eemal ja pidime kuidagi mälu järgi koju tagasi jõudma. Saime hakkama! Ei sõltu veel täielikult äppidest : )

740km pikkune road trip Wave Rocki

Austraalias on lihavõttepühad päris tõsised pühad, nagu selgus, ehk siis inglisepäraselt Easter. Selline korralik 4 päevane puhkus, mis algas Suure Reedega (siin nimetatakse seda Good Friday) ja lisaks reedele on vaba päev ka esmaspäeval (Easter Monday). Nii tekkiski hea võimalus teha üks pikem väljasõit.

Oleme siit-sealt kuulnud, et Lääne Austraalias on selline kummaline paik nagu Wave Rock, ehk siis murduva laine kujuline kivilahmakas. Pilte olime näinud, tundus päris huvitav koht, mida külastada, aga sinna sõit on ca 370km, ja tagasi ka vaja sõita. Olime kahe vahel, aga sõita meile meeldib, teel olek ja maalilised maastikud, uued kohad, see kõik on kuidagi inspireeriv.

 

Wave Rock on päris kummaline koht. Meie üllatuseks, mitte ainult see lainekujuline kivilahmakas ei olnud mõnus vaatamisväärsus, vaid kogu see ümbrus. Olime lugenud väga vastakaid arvamusi selle kohta, mistõttu me ka kahe vahel olima, kas võtta see teekond ette või mitte. Paljud olid kirjutanud, et huvitav kivi, aga muud seal pole, tühjust ja mõttetus, teed pildi klõpsti ära ja võid tagasi koju sõita. Meie meeldivaks üllatuseks päris nii aga ei olnud. Igati väärt sõit ja soovitaks kõigile.

DCIM100GOPRO

Tegemist on piirkonnaga, millel laiub maailma vanim graniidi platoo, mis on tuhat miljonit aastat vana, olnud seal aegade algusest peale vihma ja tuule käes. Ülimalt suur ala on lihtsalt lahmaka graniidi kiviga kaetud ning kohati tulevad pinnale just sellised graniidikivi mäed nagu seesama Wave Rock, mis nendest Rockidest ka kõige tuntum just oma kuju poolest.

Ronides selle ca 15-18 meetrit kõrge massiivi otsa, avaneb võrratu vaade avarusele. Kuna see piirkond asub merepinna suhtes üsnagi madalal, siis tihtipeale esineb seal suuremate sadude korral üleujutusi. Üleüldiselt on see piirkond selline soine, kummalise taimestikuga ja mitmete soolajärvedega. Vaade ulatub kuni maakera ääreni 360º.

IMG_2633

IMG_2786

IMG_2708

IMG_2654

IMG_2684

IMG_2724

IMG_2695

IMG_2750

IMG_2801

Kuna olid pühad ja sõit üsnagi pikk, siis otsustasime, et oleme seal piirkonnas 2 päeva. Ööbisime seal samas läheduses olevas Hydeni külakeses. Sellise väikse läbisõidu koha kohta on seal isegi päris korralik motell, igati viisakas ja sõbralik.

Teel nägime mitmeid märke, mis hoiatasid üleujutuste eest. Eriti ei süvenenud sellesse, kuna ilm oli superilus, vaikne ja soe. Kõrgemalt kivimäe tipust avanes väga kaunis vaade päikeseloojangule. Olime Wave Rockis selle õhtuse aja, ja värvid olid kuidagi eriti mõnusad.

Ja üllatus üllatus, öösel hakkas korralikult vihma sadama, ikka mürinal tuli seda terve öö. Ja mitte ainult. Terve järgmise päeva ainult sadas ja sadas, kord tibutas vaiksemalt siis jälle hoogsamalt. Ja kõik need ümbruskonna põllud täitusid lombikestega, ja kohati voolas korralik ojake üle autotee. Sel hetkel saime veel sellest ojakesest üle.

IMG_2853

IMG_2833

IMG_2827

IMG_2830

IMG_2823

Kui esimese päeva veetsime Rock Wave otsas turnides ja seal ümbruskonnas ringi sõites ja soolajärvesid vaadates, siis teisel päeval, kui enamjaolt vihma sada, käisime ära ka lähedalasuvas Mulka koopas (Mulka’s Cave), kus legendi järgi oli elanud üks aborigeenist koopainimene, keda kogukond oli tema puude tõttu välja tõrjunud. Seal ta siis ennast peitis, eraldatuna teistest ning aegajalt oli väikeseid lapsi kinni püüdnud ja ära söönud. Tõeline nuhtlus kogukonnale. Selline tore lugu, mida lastele hoiatuseks jutustada : ) Ja väidetavalt on need käemaalingud, mis tänaseni koopa seintel nähtavad, just Mulka oma käega tehtud. Ütleme nii, et üsna kõle tunne oli seal koopas sees olles.

IMG_2843

IMG_1264

IMG_1261Ei ole kunagi kohanud, et lemmikloomadele oleks lausa oma surnuaed rajatud. Selline pisut nukker aga samas armas mõte, mis sündis ühel koeraomanikul, kui tema parim sõber teise ilma läks. Oli oma koerale siis korraliku mälestuspaiga rajanud, kuhu tema eeskujul ka teised koeraomanikud oma lahkunud sõbrad tõid.

Teel tagasi sõitsime läbi ka väikestest linnakestest, millest üks põnevamaid oli linn nimega York. Ei ole Perthi linnast üldsegi kaugel, ca 150km. See väga pisike linnake on tuntud selle poolest, et see on Austraalia esimene sisemaa linn. Enamjaolt rajati linnad just ranniku lähistele. Ja väga hästi annab ülevaate sellest, kuidas elu Austraalias oli 100 aastat tagasi. Ehk siis üks põhitänav, vanade kahekordsete majadega, mis peamiselt olid ärile suunatud. Ja ümberringi suhteliselt tühjus. Meenusid vesternifilmid, kus siis olidki sellised tüüpilised väiksed linnad ühe tänavaga ja mõlemal pool olid siis ärid nagu juuksur, toidupood, baar, hotell ja matusebüroo.

IMG_2865

IMG_2864

IMG_2862

IMG_2859

 

 

 

Meie aktiivne puhkus Tai kuningriigis

Otsustasime märtsikuus teha Austraaliast väikese väljasõidu Taisse, Phuketisse. Ajastasime reisi nii, et samal ajal olid reisil ka Kerli lähedased, ema, vend ja vanaema. Otsisime tavapärast hotelli, mis oleks lähedal nii rannale kui ka linnamelule ja täiesti juhuslikult leidsimegi huvitava lahenduse. Täiesti mõistliku hinnaga leidsime avara 80 ruutmeetrise korteri, Unity Hotels, mida soovitaks ka teistele. Elamine oli mäe nõlval. Igapäevane jalutamine järsakult üles oli küll katsumus, aga see vaade, mis rõdult ja katuse infinity pool-ist avanes, see oli võrratu. Nii päeval kui ka peale päikeseloojangut.

Meie aktiivne puhkus seisnes selles, et otsustasime suurema osa ajast väljasõitudele pühendada. Tais on tervepäevased ekskursioonid vägagi mõistliku hinnaga. Ehk 1500-2000 bahtiga (ca 40-50€) viiakse ja tuuakse sind kiirkaatritega erinevatele ilusatele saartele, antakse süüa, terve päev on varahommikust kuni 18.00ni põhimõtteliselt sisustatud.

DCIM100GOPRO

Nagu juba mainitud. Jäime oma hotelliga väga rahule, ja seekord selline oma köögiga, isemajandav elamine sobis meile hästi. Kui poole aja oma puhkusest olime saari avastamas, siis ülejäänud poole veetsimegi oma katusebasseinis, maitsesime tai toitu, mis on mõnusalt vürtsikas ja teeb seedimise hästi korda.

Enamlevinud ekskursiionid

Üldiselt hotellide lähedal, keskustes ja tänavatel on igal sammul putkad, kuskohas on võimalik ekskursioonidega tutvuda ning end kirja panna. Nad kõik on suhteliselt sarnase loogikaga. Ehk hommikul võetakse hotellist mikrobussiga peale, viiakse sadamasse, seal siis toimetatakse sind laevale (soodsam variant) või väiksemale kiirkaatrile (kallim variant) ja siis võetakse siht kahele-kolmele ilusale saarele, kus saab peesitada, kokteili juua, snorgeldada, jalutada ja tutvuda. Vahepeal lõunapaus ja siis viimasena viiakse ilusasse randa paariks tunniks puhkama.

Kõik need saarte nimed meele ei jäägi, sest neid on seal lahes lihtsalt väga palju. Tuntumad ongi James Bond Island (kus ühele osale tehti pisut filmivõtteid), muidu aga suhteliselt tagasihoidlik saareke, nagu kõik teised. Aga Roger Moore tegi selle ühe päevaga kuulsaks. Ja lisaks on seal ka koopad ja omapärase kujuga sammas, mille juures siis armastatakse bonditemaatilisi turistipilte teha. Meie ka!!! : )

IMG_2261

IMG_2270

Samamoodi tehti ühe päevaga tuntuks Phi Phi saared, Maya Bay, kus filmiti väike lõik filmist “The Beach”. Leonardo DiCaprio ju kõigile meeldib, film oli ka täitsa põnev, seega uus turistikoht oligi sündinud. Meenus kohe üks sotsiaalmeedia postitus piltidest, kus oli väga leidlikult võrreldud neid ilusaid paradiisisaare unistuste romantilisi pilte (mis loovad inimestele reisisihtkohale võrratud kuvandid) nende piltidega, mis on aga tegelikkus. Ehk siis need sihtkohad, mis on oma ilu ja romantilisuse poolest kuulsaks saanud, siis võid seal oodata ka korralikke rahvamasse. Tegelikkus ongi see… kui tahad romantikat ja kahekesi rannas olla oma kallimaga, mine sinna, mis on absoluutselt mõttetu, tundmatu, kellelegi teadmata koht, saarele, millele pole veel nimi pandud mõne filmi järgi.

IMG_2370

DCIM100GOPRO

maya-bay

Põnevad tegevused liivas peesitamise kõrval

Kui rannas peesitamisest üle viskab, siis on hea ühtteist põnevat ette võtta, mis vere kiiremini ringi käima paneb ja meele erksamaks teeb. Ühe terve päeva olimegi sellises kohas nagu Jungle Xtrem Adventure Park, mis on Phuketis kuskil mägedes. Ja seal saab siis terve päeva teha igasuguseid asju: rafting, köiel laskumine, elevandiga matk džunglis, ATV-dega metsas rallitamine, külma värskendava kose all ujumine jms.

Rafting oli omamoodi kogemus. Seekord aerusid ei antudki kätte, pidi hoopis nöörist kinni hoidma : ) ehk siis võrdlemisi lihtne jõgi, aga siiski meeleolukas ja lõbus. Phuketis ongi see üks põhiline koht, kus raftingut tehakse ja see korraldus on üsnagi omamoodi. Ehk siis kogutakse terve hulk huvlisi kokku, mitmeid kümneid kummipaate täis inimesi. Siis ühel hetkel tehakse tamm lahti ja kogu see veepahvakas täidab korralikult jõesängi, kus enne vaid nirises pisut vett, et koduloomad sealt juua saaksid. Ja sellele voolule siis saadetaksegi kogu see mass peale.

Kiirkaatrid ja skuutrid

Mis veel meelde jäi… üldiselt ekskursioonide kohta nii palju, et kindlasti tasub seal pisut kaubelda ja mitte ühe hooga ekskursioon soetada. Üsnagi suur vahe on, kas ekskursioonile minna aeglase “aurulaevaga”, mis pikki distantse vaikselt läbib ja pardal on 70 inimest, võrreldes sellega, et sõidad kiirpaadiga 90km/h mille pardal 15 inimest. See kiirpaadiga sõit on omamoodi elamus.

DCIM100GOPRO

Ühel väiksel saarel olles, otsustasime ka skuutri 30 minutiks laenutada. Skuutrid on korralikud, võimsad ja isegi kahe inimesega läheb väga korraliklut edasi, 45km/h saad sisse, siis rohkem ei julgegi nagu vajutada, kuigi läheks küll. Ja see pool tundi on vägagi pikk aeg, et mõlemad isu täis saaksid, suutsime selle ajaga saarele 2 ringi peale teha ja lisaks veel paari kõrvalolevat saarekest kiigata. Tais on mõnus laht, ehk suhteliselt madal, väga soe vesi ja laineid praktiliselt ei ole. Nii saab ohutult ringi sõita, ilma et väga raputaks. Hind muidugi üsnagi korralik, ehk pool tundi skuutrisõitu maksab sama palju kui see tervepäevane ekskursioon. Aga see on seda väärt!!! : )

Tai on suur ja lai

Tai ei ole kindlasti ainult Phuketis üks rand ja Patong Beach. Eestlaste puhul on Tai juba pikka aega olnud üks meelsamaid puhkuse sihtkohti.Arusaadavatel põhjustel muidugi, seal on alati soe, hea, mõnus ja mis kõige tähtsam, hinnad on seal soodsad, mitte nagu suvel Pärnus. Kohtasime paari eestlast ja saime näiteks teada, et nemad käivad seal igal talvel, seekord oli neil vist juba üheksas kord.

Kui esimest korda satuvad kõik melukasse Patong Beachi, siis järgmised korrad eelistatakse juba vaiksemaid rannapiirkondi ja erinevaid saari, mõnusate privaatsete villadega. Minul oli Tai kunagi kümme aastat tagasi esimene väga kauge eksootiline reis, kus käisin oma heade sõpradega. Nüüd siis kümme aastat hiljem tulime siia Kerliga, kelle jaoks Tai külastus on esmakordne ja samamoodi tema emale ja vennale, kes samuti kaheks nädalaks reisile tulid.

DCIM100GOPRO

beach-thailand

Huvitav on näha, kuidas ikka eestlasel silmad särama löövad, kui peale pikka talve saab kasvõi viivuks sooja jätte, varbad liivas türkiissinist ookeani vaadata ja samal ajal värskest kookosepähklist kookosevett juua. Meie Kerliga tulime muidugi otse Austraalia suvest siia, päevitunud ja mõnes mõttes see soe ilm ja palmipuud meid niiväga ei võlunud, mistõttu me tahtsimegi rohkem ringi sõita ja näha.

thailand-beach-trip

Ja meie viimane õhtu hotelli katusel. Ütleme nii, et kui tavaliselt on sellistes maapealsetes ööbimiskohtades enamasti oldud, nii 3 korruselised ehitised, mis Tais üsnagi populaarsed, siis see kõrge mäepealne koht üllatas meid ikka korralikult.

IMG_2565

Ratsaretk jõesängis ja nädalavahetus looduses

Ratsaretk Moore River jõe sängis, üsna põhjapool Perthi linnast. Põnev oli 1,5 tundi väikse grupiga metsas ringi jalutada. Avastasime ka põneva ujumispaiga Serpentine Falls rahvuspargis.

Taiji mõõgavormi Jian 42 esmaesitlus

Nagu öeldakse – harjutamine teeb meistriks. Olen isa juures ca aasta trennis käinud ning usinalt 3 vormi ära õppinud. See siin on ilus mõõgavorm Jian 42, mille õppimine võttis ikka omajagu aega, aga mille lihvimine paremaks ja paremaks ei lõpe kunagi.

Kellel huvi Taiji vastu, siis mu isa annab Tallinnas trenne kõikidele huvilistele. Ta on võitluskunste praktiseerinud kümneid aastaid ning käib igal aastal oma teadmisi Hiinas, Taiji sünnikohas Wudangis, täiendamas. Kõigest täpsemalt saab teada klubi veebilehel www.wudangkungfu.ee.

Kerli sünnipäev Sydneys

See aasta võtsime Kerli uue numbri vastu Sidneys. Aitäh, Margit, et meile öömaja pakkusid ja muidu meie heaolu eest hoolt kandsid : )

Ja siin siis pildid ka…

MIX videotape sahtlisse kogutud mälestustest

Meil saab 10. veebruaril Austraalias 5 kuud täis. Võib mugavalt öelda, et selline kohaliku tunne on, enam ei ole tunnet, et oleme puhkusereisil. Endiselt on ookeanivesi nagu paradiisisaartel, liiv rannas lumivalge, päike särab taevas ja ilmad on 30 soojakraadised, palmid kaunistavad tee ääri, mõnus magus lõhn käib kaasas. Aga see on muutunud uueks normaalseks.

Me mõlemad oleme seiklejahingega siin Kerliga ning vabadel hetkedel proovime ikka midagi huvitavat ette võtta. Päris palju oleme juba näinud, paljudes kohtades ära käinud, pilte ja videosid on ikka parajalt kogunenud ja ütleme nii, et päris suurt osa ei jõuagi siia blogisse üles panna, vastasel juhul see muutuks siin meie põhitööks : ) Lugusid ja elamusi on palju, aga enamus nendest jääb meie mälestusse ja siia blogisse ei jõuagi. Aga detsembrist, Jõuludest ja mõnest üritusest veel on meil kogunenud mõned pildid, mida tahaks jagada. Seepärast panimegi kokku sellise meeleoluvideo.

Leidisme üles ka alguses kadunuks loetud Rottnest Islandi videod, kus me käisime minu sünnipäeva puhul, detsembri alguses. Vahepeal olid ka Jõulud ja aastavahetus, mis meil olid seekord päris kummalised, sest arusaadavatel põhjustel jõulutunnet ei olnud. Isegi seapraad, kartulipuder, sinep ja hapukurk ei tekitanud seda õiget tunnet, ainult täiskõhutunde tegi, seegi hea.

Üks põnev vahepala nädalavahetusel oli kajakituur Canning Riveril, kus saime 3 tundi jõe ekskursiooni. Külastasime ka ühte põnevat rahvusparki, kus asus Pinnacles Desert – erosiooni tõttu tekkinud kivine kõrb. Rahvusparke on siin muidugi palju, mida külastada. Muidu aga tiirutame siin ringi päris palju, katus peal ja katus maas, kõik oleneb kui kuum päike on ja distantsid sõltuvad samuti tujust. Ei pea eriti kaugele sõitma, et erinevaid randasid avastada, ka massiivseid veehoidlaid ja tamme on põnev vaadata, siin lähedal on ka põnev piirkond nimega Swan Valley, kuhu on koondunud igasugused istandused, kus saab käia erinevate maiuste tastingul (ehk maitsmisel): veinimõisad, õlle pruulikojad, šokolaaditehased, juust, jäätis, mesi, kohvi jne. Hea, kui midagi saab tasuta, meest, šokolaadist, veinist kõhu täis, ja vastu võetakse sind alati sära silmis ja naerul suud peas.

Seiklused väiksel Bali saarel Indoneesias

Bali on saar, kus juba paljud eestlased on käinud ning mulle on jäänud sellest mulje kui paradiisisaarest, kus on lumivalge liiv, palmid, rohelus, rahu, türkiissinine ookean, sõbralikud kohalikud, täielik väljalülitumine ja silmapuhkamise koht. Mulle on juttudest tundunud, et see on üks eriti lahe koht, ja isu sinna minna on olnud suur (üleüldse sinna kanti pisikestele saartele), aga lennupiletid ikka päris krõbeda hinnga. Olen mitmes kohas Aasias juba varemgi käinud, lisaks ka kuu ajaga Hiinale pool ringi peale teinud, ma tean, et kui ikka oma silmaga asja ei näe, siis eelarvamused on kerged tulema, eriti veel osavalt sihitud turistifotode ja juttude põhjal. Panin Bali seiklustest ka video kokku, mida saab näha siin allpool.

Tegelikkus on nagu ikka: aasiapärane koli ja väga lihtsatest vahenditest ehitatud putkad, kohati jäi mulje nagu eile rappis torm kõik laiali ja täna pandi putkad jälle püsti, räpased tänavad, suhteliselt mustad rannad, tülikad kohalikud üritavad igal sammul sulle jama müüa mida sul vaja pole, hullumeelne liiklus, müra ja kõik muu tuttav teema. Aga see ei tähenda muidugi, et ilusat kohta poleks. On küll. Ilusaid randu on, ilusaid templeid ja loodusobjekte, mida peab üles leidma, kui tahad seigelda. Oleneb kindlasti ka piirkonnast, kus Balil viibida. Kes soovib saada reisikataloogi kogemust ja näha vaid hingematvat vaadet ilusast hotellibasseinist, süüa imehead toitu hotelli restoranis, mida ümbritsevad palmid ja muinasjutuline sisekujundus, mitte kohaliku saginaga kokku puutuda, siis on soovitav pigem 5 tärni hotelli minna ja seal territooriumil kogu puhkus veeta. Seejuures loomulikult sõbrale pilt saata margariita kokteilist, basseinist ja palmist, et talle ka siis näidata, kui ilus see saar ikka on : )

Selline olustik mind isiklikult ei heiduta, pigem on see lihtsus ja agraarus omamoodi vabastav. Hotellid on ilusad igalpool, nii Türgis, Maldiividel, Egiptuses kui Kariibidel, hea on ikka tänavale minna ja päris elu kogeda. Seekord oli hotell Seminyaki piirkonnas, lähedal kohalikule keskusele, aga samas rahulikum ja vaiksem. Usun, et kui osta tuhat eurot maksev lennupilet Tallinnast ja keset talve Eesti pakasest sellele paradiisisaarele puhkama tulla, siis emotsioon on nii tugev, et loeb ainult vabadus, päike, soe ookeanivesi, palmid, seiklus, meelelahutus, kõik muu mida kirjeldasin jääb pigem nähtamatuks. Aga kui tuled Lääne-Austraaliast (nagu mina antud juhul), kus on imeilusad lumivalge liivaga rannad, mis ulatuvad silmapiirini, puhtus, ei ole turiste, on vaid kohalikud, ei ole kedagi “Armani” päikseprille pakkumas, on vähe inimesi, vahel võid suurel rannal olla täiesti üksi, vaid sina ja sinu kaaslane, on täiuslik hetk… siis paratamatult, Bali ei paku eriti pinget. Ja noh, millest ma räägin, Austraaliast Balile on lennupilet 70€ : )

Samas, ma nautisin Balil igat hetke. Mulle meeldib aasiapärane lihtsus, toidud, loodus, mitmekülgsus, salapärased templid ja selle rahva kultuur, kindlasti meeldib ka see, et elu on siin soodne, siin lihtsuses on kõik võrdsed, kõik puhkavad, kõik võtavad vabalt. Bali on ennekõike surfarite paradiis, kuhu Austraalia surfaritest hipsterid puhkama ja pidutsema tulevad. Kes rohkem vaikust soovib läheb kõrval asuvatele Gili saartele. Mina igaljuhul võtsin ette mitu retke Bali saarel, proovisin ära teha need TOP5 asja, mida soovitatakse, kui tuled Balile: templid, riisipõllud, rannaklubid, rafting, kohalik köök, hästi peidetud ilusad rannad jms. Nagu ikka kehtib ka siin rusikareegel, et kui tahad ehedust ja ilusaid kohti leida ning elamust saada, siis peab turistikeskustest välja minema. Ja parim viis liiklemiseks oli minu arvates isiklik autojuht, kes sind saarel hommikust õhtuni vaatamisväärsusi vaatama viib.

Austraalias algas suvi!

Viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba kuu .. Päris palju on vahepeal muutunud. Suurim muudatus meie jaoks oli elukoha vahetus. Olime sunnitud jõuluks uue kodu leidma kuna eelmises kohas sai rendileping läbi ja leidsime, et parim variant on uus koht leida. Sellega läks õnneks kergesti 🙂 Leidsime korteri täpselt kesklinna, kust on hea mugav hommikul jala tööle minna (10min). Ka siinses kodus on meil kompleksis jõusaal ja bassein, seega trennitegemine saab jätkuda! Nii me siin nüüd siis elame ühes korteris 3 eestlast – Kerli, Martin ja Martin 🙂

Õhtune Perth

Õhtune Perth

Kolimine

Kolimine

Veel enne, kui hakkasime kolimise peale mõtlema, pidasime ära Martini sünnipäeva. Viisin sünnipäevalapse ühele armsale väiksele saarele seiklema. Rottnest island on siin samas lähedal asuv väike saar, kuhu saab praamiga (ca. 2h). Kui tavaliselt saab juurde võta paketti, et minna delfiine vaatama, siis sünnipäeva puhul tundus, et meil vedas ja saime lisaks tasuta näha ka delfiine, kes hüppasid laeva järel lainetes. Saarele kohale jõudes võtsime rattad ja alustasime oma ~ 22 km pikkust ringi ümber saare. Lisaks väga ilusale loodusele, saime näha saarel elavaid sõbralikke Quokkasid (väiksed kängurulised). Peale pikka rattasõitu läksime sööma, kus Martin sai järjekordse üllatuse osaliseks. Palusin teenindajatel lauda tuua küünlaga sünnipäevakoogi. Oli pikk ja väsitav päev, kuid jäime väga rahule!

Nüüdseks oleme ennast mõnusalt sisseseadnud oma uues kodus. Oleme siiani väga rahul, vahelduseks on päris mõnus kesklinnas elada, kus kõik käe-jala ulatuses, ei ole vaja autot kasutada. Ka jõulud saime juba uues kodus vastu võtta. See aasta möödusid jõulud meie jaoks väga rahulikult. Kuna mul oli tööjuures päris kiire, siis tegime ühe mõnusa eestipärase õhtusöögi ja vaatasime tüüpilisi jõulufilme. Kuigi tuleb tunnistada, et kui õues on ~35 kraadi, siis ega seda jõulutunnet väga ei ole. Jah, päris soojaks on meil läinud. Austraaliasse on jõudnud see kurikuulus SUVI, millest kõik on rääkinud ja meid hoiatanud. Tänaseks on kraadid juba ca 40 kraadi lähedased. Ega väga ausalt öeldes õue ei kipu. Aga samas me ei kurda ega vingu, sest sooja pärast me ju siia tulimegi! 🙂

Linnaelu

Linnaelu

Tööst nii palju, et seal läheb mul väga hästi. Olen väga rahul. Meeskond on super sõbralik ja kõik on väga toetavad. Olen väga palju kiita saanud ja tunnen, et minu pingutusi hinnatakse. Seda näitas ka päris kiire ametikõrgendus. Nüüdseks on minu uhke ametinimetus assistant Store Manager.

Õhtusöök töökaaslastega

Õhtusöök töökaaslastega

Nüüd ootame aga põnevusega meie järgmist reisi Sidneysse, kuhu oleme 8.ndal jaanuaril minemas. Sellest juba siis järgmisel aastal! 🙂

Lisan ka väikse meeleoluvideo Rottnest islandist. Kahjuks suurem osa videoid kustusid kogemata ära, kuid loodame, et väikse ülevaate sellest ilusast kohast siiski saate.

ILUSAT VANA-AASTA LÕPPU!

Teel Margaret Riverisse

3 vaba päeva töölt tähendab kindlasti väljasõitu. Oleme kuulnud, et Margaret River on üks eriti kaunis piirkond ja üleüldse see kant on üks avastamist väärt koht. Teame, et Margaret River on Lääne-Austraalia veiniparadiis, seal on palju veinitootjaid, wine-tasting populaarne, seal on šokolaaditehased, pähklitehased, juustu valmistajad, erinevad õlid ja muud sellised maiused. Perthi linnast asub see autoga liikudes ca 3 tunni kaugusel, uurisime piirkonda, et ka teepeal asuvad paigad üle vaadata.

Kõigepealt tekkis võimalus külastada lahte, kuhu tihtipeale delfiinid sööma (kala püüdma) tulevad. Koha nimeks on Bunburry. Seal on siis selline tavaline laht, aga tuntud sellepoolest, et just seal kohtab tihti delfiine, keda on võimalik siis lahes paitada, nendega koos vee sees viibida, täiesti loomulikus keskkonnas, mitte basseinis. Ja pidid tõepoolest päris madalasse vette tulema jne. Seal samas oli ka väike keskuse moodi majake, kus muuhulgas sai igasuguseid väiksemaid olendeid akvaariumis uurida. Üks põnev olend oli näiteks kaheksajalg (octopus), kelle põnevat toitmisprotsessi õnnestus jälgida. Paraku delfiine me seekord ei näinud, sest jõudsime lõunasel ajal ning delfiinid on lahes tavaliselt hommikusel ajal ca kella 8-10 vahel. Ehk siis järgmise korrani.

Busselton oli meie teine peatuspaik. Linn nagu linn ikka, selline väike ranniku linn nagu enamus linnu siin Lääne-Austraalias. Tuntud selle poolest, et sinna on ehitatud kilomeetri pikkune kai, millel sõidab ka väike rongike. Mis sa siis ikka teed, jalutad aga sinna tippu ja tagasi.

Eagle Bay kaunis rand hämmastas meid mõlemat. Kaunis rand, mõnus valge liiv, heleisinine vaikne meri ja kogu rand kokku, nagu kataloogi pilt. Seal sõime ka oma kaasavõetud lõunat. Seekord oli menüüs tomati-salatilehe-kurgi-avokaado salat, riis ja keedumuna.

Nüüd, kui hakkasime Margaret Riverisse jõudma, järjest ilmusid teele sildid kutsega wine-tastingule. Veinimõisu (või noh, polnud otseselt mõisad nagu Prantsusmaal, pigem sellised veinimajad), oli siin iga nurga peal. Maastik imeline, lopsakas, mägine, meenutas natuke Toskaanat, aga siiski pisut omamoodi. Tuli küll kodune tunne, hoopis teine Austraalia, mida siiani näinud olime. Oleksime justkui teleporditud Lõuna-Euroopasse, kus nõlvadel laiuvad viinamarja põllud, ümberringi lopsakad metsad, rohelus ja mõnus õhk.

Margaret Riveris ka ööbisime, et saaksime sealset eluolu järgmisel päeval pikemalt uurida. Alustasime veinituuri juba varahommikul ja kokku külastasime kuute erinevat veinitootjat, millest üks kauneimaid oli Voyager Estate. Äärmiselt ilus häärber, hämmastavalt kaunite roosiaedadega, kogu aiaplaneeringusse oli kõvasti vaeva ja armastust investeeritud. Veel meenuvad veinitootjad nagu Watershed, Brookwood, Howard Park. Ühesõnaga, kõik nad olid omamoodi, igas kohas pakuti ka veini maitsta, igast kohast ostsime ka mõne veini kaasa.

Austraalia veinid on kuidagi hoopis teistsugused, kui mina isiklikult harjunud olen. Alkoholisisaldus on 14-15%, tugeva päikese tõttu on erinevate sortide paletid intensiivsed ja tugevad, tammevaadis hoitakse 18 kuud. Päris tihti kohtan sellist mõrudapoolset ja happelist maitset, mis mulle isiklikult eriti peale ei lähe.  Isegi Merlot maitseb siin nagu Shiraz. Üsna raske on leida sellist mõnusat mahedat punast, mis on hästi tasakaalus. Aga kui pikemalt hingata lasta, siis see muudab asja heaks, liiga ülepakkuv intensiivsus kaob ja maitsed tulevad paremini esile.

Panime oma seiklusest ka video kokku. Videos siis näha meie teekonda kuni Margaret Riverini. Kohapeal saimegi rohkem pildistada, GoPro ununes kuidagi ära : ) ja üleüldsegi, läbi ekraani ei olegi hea päeva nautida, vahel on mõistlik igasugused elektroonilised vahendid koju jätta ning olla hetkes.