Rockingham ja maailma kõige väiksemad pingviinid

Rockingham on üks suhteliselt tavaline linn Perthist pisut lõunapoole. Mõtlesime, et oleks lihtsalt tore sealkandis ringi hulkuda, mööda kaunist rannikut ringi sõita. Linna ümber on kaunid looduskaitsealad, Garden Island (kuhu me paraku autoga üle silla sõita ei saanud, sest seal asub mereväe baas) ning hästi tilluke saar, millel nimeks Penguin Island.

Ringi vaadates jäi meile silma kaunis rannaäär, kus mõtlesime peatuse teha ning natuke ringi jalutada. Kahjuks autost kaugemale me ei jõudnud, kuna saime hoiatada, et seal piirkonnas on avastatud suur ussipere ja soovitatakse mitte minna, sest piisab vaid ühest hammustusest ja rohkem pole vaja. Seega olime sunnitud edasi sõitma. Veidi maad edasi avastasime aga kauni vaateplatvormi, mida on näha ka meie videost. Vaateplatvormilt auto juurde tagasi tulles oleks Kerli peaaegu ussile peale astunud. Arvasime, et see on märk ja rohkem me seal piirkonnas seigelda ei soovinud. Edasi suundusimegi juba Penguin Islandile.

Päris ausalt, me teadsime sellest saarest, kuid sellel päeval ei plaaninud me seda saart külastada, lihtsalt juhtus nii, et see sattus meile tee peale. Saar on mandrile väga lähedal, sinna saab ka põhimõtteliselt rinnuni ulatuvas vees läbi minna (mida mõned julgemad ka tegid), aga otsustasime siiski turvaliselt väikse paadiga sinna põigata, mis igal täistunnil sinna sõidab.

Penguin Island on endale nime saanud selle järgi, et seal elavad maailma kõige väiksemad pingviinid, keda kohtab hõredalt ainult Lõuna-Austraalia rannikualadel. Saarele on loodud ka väike keskus, kus nende eest hoolitsetakse. Keskusesse tuuaksegi peamiselt pingviinid, kes on kuidagi vigastada saanud ega saa looduslikes tingimustes hästi hakkama. Kuigi neid pidi seal saarel ka vabalt ringi liikumas olema, meie neid paraku ei tabanud. Küll aga oli palju, väga palju kajakaid, kes saarel pesitsesid. Kuna aga Kerli suurim hirm on just LINNUD, siis võite arvata, mis tunne tal seal saarel viibides oli. 🙂

Pingviinid on ca 30 cm pikkused, kutsutakse neid siis nimega Little Penguin või Fairy Penguin. Pidid looduses elama ca 7-10 aastat, aga seal saarel oma laagris elavad lausa üle 20 aastaseks. Vanim pingviin oligi 24-aastane. Sellised toredad tüübid.

Cohunu Koala Park ja rääkivad papagoid

Usun, et paljudele tunduvad koaalad kui ühed armsaimad (kaisu)loomad maailmas. Ei olnud neid kunagi päriselus näinud ja seega otsustasimegi need Austraalia põlisasukad üle vaadata. Parim koht selleks Lääne-Austraalias on Cohunu Koala Park, mis asub ca 40km kaugusel Perthi linnast.

Peale selle, et nad nunnud on ja eukalüpti lehti söövad, koaalade kohta rohkemat ei teadnudki. Nüüd siis saime teada, et nad magavad jube palju, ööpäevas kuni 20 tundi nad lihtsalt magavad. Ja ülejäänud ajast nad söövad lehti. Kuna eukalüpti leht on nende peamine söök, mis ei ole kuigi toitaine- ega kaloririkas, siis energia kokkuhoidmiseks ei jäägi neil muud üle kui magada.

Koaaladel on küll 5 näppu nagu kõikidel maailma imetajatel, aga samas on neil ühe pöidla asemel 2 pöialt ja 3 sõrme. Nii saavad nad lihtsamalt puudel turnida. Siin pargis elab neid ca 25. Ja neid sünnib ka igal aastal juurde, ligikaudu 4 väikest koaalabeebit aastas. Koaalad kannavad oma poega peale ilmale toomist veel 4 kuud seljas.

Muidu nägime pargis igasuguseid teisigi loomi. Park oli suhteliselt avatud planeeringuga ning pigem meenutas see farmi kui loomaaeda. Aedikus jooksis mitukümmend kängurud vabalt ringi, erinevad linnud käisid vabalt ringi, hulganisti oli ka igasuguseid papagoisid. Ja kunagi pole kohanud ka rääkivaid papagoisid. Ja nad rääkisidki, igaühel oli mingi sõna või fraas, mida ta oskas öelda. Kõige levinum oli muidugi tervitamine “Hello!” ja siis sirutasid oma koiva puuri vahelt välja, et midagi saada. Üks näiteks oli ära õppinud fraasi “I want a scratch!” ja pööras siis selja, et teda sügataks. Mõni mängis topsiga, paljud oskasid ka nime küsida jne. Ühesõnaga hea mulje jäi nendest värvilistest lindudest.

Ühe papagoi suutsin muidugi lõpuks endast välja ajada, kuna temaga niisama mängisin aga midagi head söödavat talle ei olnud pakkuda. Papagoisid ja koaalasid saab näha ka järgnevalt videolõigult.

Nädalavahetuse väljasõit valge liivaga Lancelin Dunes’i

Ilmad on siin Perthis juba päris ilusaks läinud. Kuigi ametlikult algab suvi siin alles detsembris, siis kohati on siin juba praegu selliseid päevi, kus temberatuur varjus on üle 30C. See teeb muidugi ainult rõõmu, nädalavahetusel ei tahakski kodus passida. Nii siis otsustasimegi oma uuel suksul (Saab 9-3 Convertible) katuse alla lasta ning kuskile ilusasse kohta draivida.

120 km kaugusel Perthi südamest asub üks ilus külastamist väärt koht, kus on mõnusalt valge liivaga inimtühjad rannad ning otse rannast sisemaa poole laiuvad lumivalge liivaga düünid. Koha nimi täpsemalt Lancelin. Selline väike külake, mis ongi tuntud oma düünide poolest (Lancelin Dunes), kus käiakse erinevate masinatega off-roadimas või siis liiva mägedel lauaga surfamas.

Sand surfing on seal päris popp, mäenõlvad piisavalt pikad, et saab päris hea sõidu teha, kui oskad. Nagu ikka paljude loodusnähtustega on, siis ka selles kohas kohal olles jääb hoopis sügavam tunne, kui pildilt vaadates. Peale düüne põikasime ka City Beachile, mis asub linna lähedal. See oli siis üks nendest randadest, kuhu me veel jõudnud polnud. Täitsa tavaline rand muidu, aga suured lained tegid tuju heaks, nagu ka allolevalt videolt näha : )

Uued tuuled teiselpool maakera

Kui mõtlete, et mida nad seal kahekesi siis päevast päeva teevad .. Las ma vastan. Siiani algasid meie päevad alati suhteliselt varakult, ca 9 aeg. Sellele järgnesid dušš ja hommikusöök. Edasi algas lõputu CV-de saatmine. Kui tundus, et nüüd sai neid juba piisavalt, algas Martini töö tegemise aeg. See oli ja on siiani see aeg, kus mina pole korteris väga teretulnud (võtame asja naljaga). Kuidagi saame aga alati ikkagi sõbralikult hakkama. Juhul kui Martinil on tiba rohkem vaba aega, käime ümbruskonnaga tutvumas. Siis jõuab kätte aeg, mil paneme trenniriided selga ja suundume alla jõusaali. Peale 1h’st trenni on aeg lubada endale kerge õhtusöök. Ja nii me päeva õhtusse saame..

NÜÜD on aga hoopis teised lood. Miks? Sest meil on AUTO ja Kerli käib TÖÖL! Auto saime endale vaid mõned päevad tagasi. Valisime mitme erineva auto vahel, kuid kui valikusse tuli CABRIO variant, siis te oleksite pidanud Martini nägu nägema.. Otsustasime lõpuks, et miks mitte osta lahtine auto, makstes sama raha, mida maksaksime tavalise auto eest siin.. miks mitte nautida elu, millest me ammu unistanud on.. miks jätta unistusi lihtsalt unistusteks.. ? Nii me siis tänaseks ühe ägeda SAAB 9-3 Convertible omanikud oleme. Peale auto ostu läksid ka ilmad üllatavalt soojaks (30C) ja otsustasime lahtise auto mõnusid ära kasutada. Ehk võtsime suuna ranna poole. Külastasime kahte randa: Cottesloe ja Scarborough. Rannad on siin tõesti väga ilusad! Kui ei usu, siis vaadake videost! 😉 (kui videot vaatad, pane ikka HD kvaliteedi peale, alt seadetest 🙂 )

Ahjaa, töö .. Kirjutan sellest juba siis, kui olen reaalselt ka esimesel tööpäeval käinud!

Käisime 5 kängurul külas + Kings Park

Perthi linna vahetus läheduses on selline tore saar, millest iga Perthi linna elanik vähemalt kord päevas tegelikult üle sõidab/jalutab – Heirisson Island. Tuleb aga välja, et mida paljud ei tea on see, et sellel suhteliselt väikesel saarel (jalutades teeb ringi peale ehk tunniga) elab 5 kängurut. Nad on sinna siis millalgi toodud, territoorium on kerge aiaga piiratud ja nii nad seal siis vabas looduses elavadki. Otsustasime pühapäeval nad üle vaadata.

Kerge neid leida muidugi ei olnud. Saar ei ole ka tänu nendele kängurudele suuremat asja turistiatraktsioon, nägime mõnda üksikut paarikest veel jalutamas. Seega inimmasside järgi neid ka tuvastada päris ei saanud, ei olnud olukorda kus kari inimesi kuskil äkki pildistab, mis teeks asja selgemaks, et ju siis loom on leitud. Nii me siis otsisime ja jalutasime. Ja äkki üks nendest tõstiski pea pika rohu sees. Pildiseeria. Mõtlesime, et okei, kus siis ülejäänud pere on… peaks lähedal olema, aga ei ole näha. Ja loomulikult ühtäkki tõstis 20 meetrit eemal järgmine pea, juba rohkem puude varjus ja rohus. Ja tuli välja, et neid oli seal kokku lausa 3.

Kängurud on jah kuidagi väga maapinnaga ühte värvi, et neid on suhteliselt halb eristada. Aga meil oli muidugi hea meel, et tüübid päevavalgele ilmusid.

Üks kaunis park on samuti Perthi linna külje all, see on King’s Park. Osalt on see sõjamonument, ja teisalt üpris suur botaanikaaed, kus on igasuguseid põnevaid taimi, millest meil aimugi polnud. Aga kena koht kus jalutada ja pikniku pidada.

Meie kodukant – Rivervale

Tegime oma uues kodukandis, Rivervale-is, väikse hommikuse jalutuskäigu ja veendusime, et siin on ikka tõsiselt mõnus. Jäädvustasime mõned klõpsud ka. Aga mis siin siis tõsiselt mõnus on? Võiks öelda, et üleüldiselt ümbrus ja atmosfäär. Kui siia paar nädalat tagasi oma püsivama kodukoha otsinguil sattusime, siis jõeäärsel teel jalutades saime kohe aru, et selles piirkonnas on midagi head, ja siin tahakski olla.

Piirkonna nimi on Rivervale. Siit kaardilt näeb siis täpsemalt, kus me pesitseme.

Infrastruktuur on nii läbimõeldud ja põhjalikult planeeritud, et ma pole sellist asja eriti kusagil varem näinud. Ikka on nii, et põhitänavad on korras, aga kõrvale põigates leiad mingi laga. Siin aga mitte. Üleüldiselt Perth ongi selline korralik ja puhas. Kõik on sentimeetri täpsusega korras ja kui juba tehtud, siis põhjalikult ja kvaliteetset. Siin kodu ümbruses ringi liikudes tundub nagu jalutaks golfiväljakul. Mitte ainult iga maja aed või korterelamu vahetu lähedus pole hooldatud ja haljastatud, vaid ka ühiselt kasutatavad alad, kogu piirkond. Kaunid jalutusteed jõeääres ja sealsamas teed jalgratturitele, kõrval muru kaunilt niidetud, puude ja põõsaste ümbrus rohitud ja korras. Mööduvad inimesed teretavad, mööduvad jalgratturid tänavad, et sammu kõrvale astusid, naeratatakse jne. Bussijuhile öeldakse tere ja head aega, tänatakse väljumisel sõidu eest. Päriselt?

Perthi linna läbib suur jõgi, millel nimeks Swan River (luige järv). See suubub India ookeanisse ning lookleb üsna sügavale mandrile, ja meie kodu juurest mööda, nii paarikümne meetri kauguselt. Seal ääres käime jooksmas, jalutamas. Ei tea kas ta kuidagi kujult meenutab luike, või elutseb siin palju luikesid, aga selline nimi tal on. Igaljuhul musti luiki nägime küll, sellised üleni mustad ja valgete tiivaotstega. Ja pelikane nägime ka jõepeal kala õngitsemas, varem olime neid vaid loomaaias näinud. Veel avastasime, et jõeäärsed pargid on populaarsed pikniku kohad. Ja selleks, et saaks mõnusalt kokata on tehtud vastavad istumiskohad koos grillimasinaga: vajutad nupule ja grill läheb teatud ajaks põlema, et saaksid oma materjali valmis küpsetada. Praeguseks siis kõik, vaatame, mis edasi saama hakkab…

Laupäevane seiklus Perthi loomaaias

Austraaliat tuntakse kui karmi kliimaga maad, kus elavad kõige ohtlikumad olendid. Praktiliselt, kõik mis liigub, on eluohtlik. Mõnes mõttes on see tõsi, mõnes mõttes ka müüt. Ohtlikke imetajaid, putukaid, taimi, roomajaid, ämblikke on siin küllaga, aga linnas neid siiski ei kohta. Samas ei pea väga kaugele linnast sõitma, et neid kohata. Sellepärast seadsimegi oma sammud loomaaia poole, et tutvuda olukorraga, mis inimestel ihukarvad püsti ajab.

Perthi loomaaed on pindalalt kompaktne ja kui võrrelda näiteks Tallinna omaga, siis puur-puuri-küljes olukorda siin pole. Kogu kompleks on üks suur park, kohati nagu džungel, ja jalutuskäigu pealt näedki erinevaid loomi, läbi võre või klaasi. Kõikidele suurematele loomadele on ehitatud suuremad alad, kus neile on loodud enamvähem loomulik keskkond. Loomaaed on loogiliselt jaotatud 3 erinevasse osasse: Austraalia loomad, Aafrika savann ning Aasia džunglid. Ja metsarajad vahelduvad parkide, veekogude, ojakeste, sildadega. Kogu see keskkond oli nauditav.

Jäi mulje nagu osa loomi oli puudu, või ongi Austraalias neid liike nii vähe? Tõsi on see, et kõik seostavad Austraaliat krokodillidega (kui ohtlikust loomast rääkida), need on troopilises põhjapoolses osas. Krokodilli nägime, aga tüüp oli kaugel põõsastes varjus, et ainult saba oli näha. Külalistele on see muidugi miinus, et loomad saavad suurtel aladel laiutada. Isegi, kui iga liigi territooriumile on vaateplatvormid erinevatel külgedel, siis kohati looma näha on üsna keeruline, ja kui näed, siis kaugelt. Tõsi on ka see, et Austraalia on tegelikult number 1 piirkond, kus on kõige rohkem väljasuremise ohus liike. Ja siin on palju liike, keda pole kusagil mujal mandritel (või siis väga hõredalt).

Imetajatest suurimad ongi dingo (armsa välimusega koer/hunt) ja ‘sun bear’ (kollase laiguga karu), ja ongi kõik. Sun bear on väga armas kusjuures, hästi pika keelega, et mesilaspesast mett kätte saaks. Siis lisaks on kroks ja suured valgehaid ookeanis. Ja siis terve kari madusid, putukaid, närilisi (kes ainult öösiti välja ilmuvad) ja ämbikke, millede väljapanek loomaaias oli paraku ülimalt hõre.

Kerli suurim hirm on muidugi linnud. Ja siin elutseb 3 liiki suuri linde, kes lennata ei suuda, aga kiiresti joosta ja nokaga rünnata väga edukalt. Jaanalindu teavad kõik, aga lisaks on siin sarnase väljanägemisega emu ning veel üks kurja välimusega lind nimega Cassowary, kes nendest kolmest on kõige ohtlikum ja agressiivsem.

Ja armsaid loomi oli siin muidugi ka. Kängurud olid näiteks ilma igasuguse piirdeta alal, said pargis vabalt ringi joosta/hüpata, kuigi meie külastusajal nad vedelesid päikse käes. Ma ei teadnudki, et on olemas ka sellised kängurud, kes puude otsas ronivad – pikkade sabadega tree kangaroo. Kõikide lemmik koaala samuti magas puu otsas, armsalt keras.

Igaljuhul, saime kinnitust, et Austraalia metsas (mida ei nimetata sõnaga woods või forest, vaid hoopis bush nagu põõsas) peab olema ülimalt ettevaatlik, sest asi pole mitte ainult krokodillis, vaid liigirohketes roomajates, putukates, ämblikes.

Siin me oleme AUSTRAALIA!

Kui Hong Kong oli nähtud ja nauditud, pakkisime taaskord oma kohvrid ja asusime teele. Seekord oli meie sihtkohaks Perth, Austraalia. Miks just Perth? Otsest põhjust polnudki .. Tahtsime lihtsalt midagi uut ja huvitavat proovida. Siiani seda otsust kahetsema pole pidanud!

Esimene päev Austraalias – Kui päris ausalt öelda, siis see pilt mis meile avanes, polnud päris see, mida olime ettekujutanud. Samas ei olnud selles aga midagi negatiivset. Lihtsalt linn, kus elame on äärmiselt rahulik ja väike ja tagasihoidlik. Poed on lahti max 9ni, nädalavahetustel 5ni. Otseselt mingist ööelust me veel rääkida ei saa, sest pole siiani jõudnud kuskil käia ja oleme kuulnud, et siin alustatakse oma õhtutega päris varakult, sest kohad sulgevad juba ca 1 aeg. Jällegi,  selles pole midagi halba, sest siia kolides seadsime endale ka mõned eesmärgid, mida tahame saavutada. Näiteks soovime siin olles keskenduda rohkem iseendale, st. teha rohkem sporti, pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida sööme ja kulutada vähem aega “trallimisele”. Eks me näe, kas nii ka läheb..

Austraalisse jõudes otsustasime, et veel enne kui hakkame endale “kodu” valima, peatume “house sharingus”, et saaksime kohaliku eluga harjuda ja vaadata, kus tahaksime edaspidi elada. Maja jagasime 2 paariga, kes olid pärit Mehhikost ja Itaaliast. Otseselt midagi halba selle kogemuse kohta öelda ei saa, aga .. Esimese õhtu näiteks magasime riietega. EI, õues polnud 30 kraadi nagu võibolla arvate.. Õhtuks läks ikka päris külmaks ja mingit soojendust meie toas polnud. Nii me siis seal oma kampsunitega magasime.. Tore! Kui minul oli veel okei olla, siis vaene Martin oli just Austraaliasse jõudes haigeks jäänud ja oli päris korralikus palavikus. Magasime veel teisegi päeva riietega, aga kolmandal päeval enam ei suutnud ja rääkisime omanikuga. Saime õnneks enda tuppa elektriradika ja siis võis juba mõnulema hakata! Või siis mitte.. Nimelt oli meiega koos elaval Itaalia paaril komme laulda ja rääkida VÄGA VALJULT! Koguaeg oli vaja räppida või laulda või lihtsalt tähelepanu tõmmata ja midagi väga häirivat teha. Kuid inimene harjub kõigega… 1,5 nädalat möödus aga päris kiirelt ning peagi leidsimegi endale juba KODU! Nii saime TAASKORD oma kohvrid pakkida ja uute kohta kolida..

Nüüdseks oleme siin olnud juba 2 nädalat ja hakkame vaikselt kõigega harjuma. Praktiseerime korralikult inglise keelt (mis polegi nii kerge, kui arvata võis), harjume parempoolse liiklusega ja hakkame juba vaikselt oma elu siin paika saama (tel.kaart, pangakaart jm). Korter, kuhu kolisime on väga ilus, suur ja avar ning lisaks meile, elab siin veel 2 eestlast.  Kuigi tuleb tunnistada, et suurema osa asjast oleme me vaid kahekesi korteris, sest eestlased käivad kaevandustes tööl ja on kodus vaid mõned päevad kuus. Korteriga oleme siiani väga rahul. Lisaks korterile on siin kompleksis ka bassein ja jõusaal, mida saame igalajal tasuta kasutada 🙂 Korter ise asub linnale lähedal ja maja kõrval on ka kaunis jõgi, mille ääres on ilusad pargid ja mõnusad jooksurajad. Seega sportimisvõimalusi on siin meil küll, eesmärgid peaks saama täidetud!

Kui küsite, et kus maal me töö otsingutega oleme, siis .. Tööd hakkasime me otsima alles nüüd, mõned päevad tagasi. Lisaks töö otsimisele, otsime ka hetkel endale autot, sest bussidega on küll tore sõita, aga vahemaad on siin päris suured ja kuigi me esialgu käisime oma vanas elukohas igapäev ca 15km jala, siis praeguseks tunneme, et autota enam kaua ei saa! Õnneks on meil siin mõned toredad Eesti sõbrad, kes meid vahepeal ikka kaasa võtavad ja ilusatesse kohtasse viivad. Nii viis meid näiteks Uku Cottesloe Beachile. Aitähh Uku! Lisaks kaunile rannale, oleme jõudnud ka külastada Kings Parki, kust avaneb ilus vaade linnale.

Nii palju siis meie praegusest elust..

NB! Ja kui kõik küsivad, et “On siis mingi tunne ka, et oled Austraalias?”, siis vastus on, “EI OLE!”