Postitused

Nädalavahetuse väljasõit Phillip Islandile

Phillip Islandi kohta ei oskagi midagi põhjapanevat öelda. See oli üks nendest väga paljudest väljasõitudest, kus vaatasime kaardile ja mõtlesime, et sinna sõidakski, vaataks, mis seal põnevat siis on. Melbourne kesklinnast sinna on võrdlemisi lühike maa, oli vist ca 140 km. Jah, see on Austraalia mõistes ikka päris lühike sõit.

Eellugu siis nii palju, et Melbourne ise asub sellise suure lahe ümber, millel nimeks Port Phillip. Tõsiselt suur laht, ühest äärest ei ole teist äärt nähagi. Ja Phillip Island on siis see saar, mis asub selle lahe tipus põhimõtteliselt.

Asustus on saarel üsna hõre. Tundub nagu rohkem selline suvituspaik ja alaliselt on sinna end elama seadnud need, kes tahavad looduslähedust ja vaikust, kellele sobib paremini selline idülliline külaelu.

Suur osa saarest on looduspark, seal on ka oma loomapark, rannikul elavad ka need maailma väikseimad pingviinid (Fairy Penguins), keda Perthis, Penguin Islandil juba nägime. Seal sai neid samuti näha nii spetsiaalses majakeses kui ka vabas looduses. Neile oli ranniku nõlvadele lausa oma väiksed puitmajakesed ehitatud 🙂 Naljakas vaatepilt, nägid välja nagu miniatuursed villad ookeani ääres.

Veel on seal oma veiniistandused, šokolaadivabrik, tehakse juustu ja muud söödavat. Ehk selline üsnagi tüüpiline looduspiirkond nagu need tavaks on Austraalias. Saad ringi käia, maitsta ja kui meeldib, siis osta.

Peab mainima, et rannik oli väga kaunis Phillip Islandil. Kaunid liivarannad ja kõrged pangad, vastu võimsaid kaljusid mühisevad lained.

Täpselt sellistes kohtades meile meeldib jalutada. Ei ole lihtsalt mets ja meri, vaid võimsad vaated, kaunis silmapiir, mitmekesisus. See kõik kuidagi vabastab pingetest, mis võivad väikestest igapäevastest asjadest koguneda, ja annab positiivset energiat. Puhastab mõtteid ühesõnaga.

Austraalia puhul on õige sõna – ligipääsetavus, võib-olla ka mugavus. Looduses liiklemine on tehtud turvaliseks ja mugavaks, jättes samas looduse eheduse puutumata. Korralikud  matkarajad, viited, kõik on puhas ja hoitud. Ja kui vahepealt tulebki vetsukas, siis ei pea kuskile puu taha urineerima, vaid selleks on alati korralikult hooldatud vee, seebi ja paberiga käimlad. Rääkimata siis veel grillimisest. See on austraallaste püha tava. Isegi jõulude ajal minnakse parkidesse grillima, päkapikumütsid peas. Ja kõikides nendes loodusparkides on eraldi kohad just grillimiseks, kus on olemas juba toolid, lauad, grillmasinad jne. Lihtsalt vajuta nupule, tee oma liha valmis ja kata laud. Mulle see kuidagi eriti meeldib Austraalia puhul, et on korralikult nähtud vaeva ja panustatud sellesse, et kutsuda inimesi loodust nautima.

IMG_3940

IMG_3936

IMG_3985IMG_3963

IMG_3996

IMG_4028

IMG_4030

IMG_4039

IMG_4044

IMG_4052

IMG_4065

IMG_4072

IMG_4075

IMG_4094

IMG_4124

Mägine ja mitmekesine Grampians National Park

Grampians National Park on Melbourne linnale suhteliselt lähedal asuv suur rahvuspark, kuhu jõuab ca 3 tunniga, asub ca 260km kaugusel. Ehk siis üsnagi pikk sõit, aga see on seda väärt. Kui Austraaliat peetakse üldiselt selliseks üsnagi lagedaks ja kõrbeliseks maaks, siis vahelduse mõttes ongi hea just sellesse rahvusparki sõita, kus on mitmekesine loodus, kõrged mäed, kaunid vaated üle terve horisondi, mitmed kosed ja matkarajad.

Meile jättis rahvuspark kustumatu mulje. Kuigi Euroopas on mägisus üsnagi tavaline, siis Austraalias mitte. Grampians ning Australian Alps (austraalia alpid, kus ka talveti suusatamas käiakse) on selle poolest erilised. Meil oli lihtsalt hea meel üle pika aja mägist piirkonda näha, sest suurema osa ajast, ehk siis ca 8 kuud, olime vägagi lagedas Lääne-Austraalias.

IMG_4143

Grampians National Park ei ole päris selline tavapärane rahvuspark, mida siiani külastanud oleme. See on meeletult suur piirkond, kuhu tullakse puhkama ikkagi mitmeks päevaks. Kindlasti ei ole see vaid üks mäetipp ja kaks koske. Meie plaan oli sellest väike ülevaade saada, seega külastasime selliseid põhilisemaid kohti, paari mäetippu, koskesid, jalutasime ja sõitsime piirkonnas lihtsalt ringi. Mäekurudes sõit iseenesest on juba elamus omaette. Aga peale mägede, kaunite vaadete ja koskede on siin tavaks külastada ka soojaveeallikaid, veiniistandusi. Aktiivsemad hinged saavad siin telkida, kajakkidega jõgedel seigelda, kergemaid ja raskemaid mägesid ronida jne.

IMG_4128

IMG_4160

IMG_4167

IMG_4173

IMG_4180

IMG_4190

IMG_4203

IMG_4217

IMG_4226

IMG_4232

IMG_4235

IMG_4238

IMG_4250

Great Ocean Road – kohustuslik vaatamisväärsus Melbourne’is

Great Ocean Road on üks esimesi väljasõidu mõtteid, mis tekib, kui oled Melbourne’is. Ja miks see nii cool on? Küsimusele on kõige parem vastata küsimusega: kus sa veel saad sõita ülimõnusat ookeaniäärset teed mööda 240 km järjest?

Ja tõepoolest, see oli elamus omaette. Just sellel päeval, kui seda väljasõitu planeerisime, oli ilm absoluutselt kümnesse. Mõnusalt soe ja päikeseline. Ja see oli täpselt see hetk, kui mõtlesin, et kabriolett on lihtsalt võrratu selleks teekonnaks. Kindlasti iga sõiduvahend oleks okei, ei pane üldse pahaks. Aga sõita, katus all, meie kalliks saanud SAAB Convertible-iga – võrratu elamus. Nagu seilaks kaatril, juuksed lehvimas tuules, päiksekiired paitamas pead ja kõige ilusam kaaslane maailmas naudib seda sõitu kõrval.

Sellel teekonnal on vaatamisväärsusi üsnagi palju. Nimetaks neid pigem kohtadeks, kus peatuda, aeg maha võtta ja nautida meeleolu või vaadet. Meie esialgne plaan jõuda kõige kuulsamate “12 apostli” juurde lõunaseks ajaks selgelt luhtus, sest teepeal oli põhjust peatumiseks lihtsalt liiga palju. Sellepärast soovitataksegi seda teekonda teha koos ööbimisega. Meie, kogenud reisijad muidugi otsustasime, et teeme ringi peale ühe korraga, lihtsalt tagasisõit hilisõhtuses pimeduses on üsna väsitav ja tüütu.1-Day-GreatOceanRoadTour-Route-Map

Mida siis Great Ocean Roadlil näha on? Kui ma oma parima elamuse pean esile tooma, siis sõit ise sellel mõnusal kurvilisel ja vaaterohkel teel on lihtsalt meeletu. Loomulikult, kõigest vana SAAB Convertible oli võrratu sellel teel. Aga mistahes vinge sportauto lisaks veelgi väärtust.

Nagu eelnevalt kaardilt näha, siis kohti, mida vaadata on palju, ja need on need “turisti kohad”. Teepeale jäi päris palju lahedaid väikseid linnakesi, kus olid armsad söögikohad võrratute vaadetega, suvisel ajal hulk mõnusaid randu, surfaritel on siin kindlad laine-püüdmis-kohad, rahakamad tulevad oma jahtide ja kaatritega randuma. Lisaks on rannikult eemale põigates ka mõned kaunid looduspargid ülipikkade puudega ja kauni loodusega, mis on üsnagi muinasjutulise olemusega.

Kõrge pankrannik ja “12 apostlit” on muidugi Great Ocean Road-i sümboliks. Ja tõesti, võimsa pankranniku liivarannal jalutamine ja suplemine on omaette elamus. Ei ole 5 meetrit, vaid pigem nagu kõnniks 10-korruselise maja varjus, kus teiselpool müriseb mitmemeetrine ookeanilaine.

IMG_3582

IMG_3588

DCIM100GOPRO

IMG_3613

IMG_3616

IMG_3618

IMG_3667

IMG_3681

IMG_3682

IMG_3685

IMG_3712

IMG_3740_e

IMG_3754

IMG_3767_e

IMG_3776

IMG_3779

IMG_3852

IMG_3869

IMG_3885

IMG_3894

great-ocean-road-may-2016

6 pikka päeva ja 4000 km road trip Perth – Melbourne

Eelmistes postituses sai igast päevast väikse ülevaata anda, nüüd aga panime kokku sellest pikast sõidust ka lühikese video. Annab hästi selle mõnusa emotsiooni teekonnast ja teinekord hea vaadata, millise põneva retke me Kerliga ette võtsime.

Päevas ca 600-700 km sõita, ja nii 6 täis päeva järjest, ei olegi päris meelakkumine. Samas ei olnud see ka tea mis väsitav, kuna teed olid ülirahulikud ja sirged, liiklus pea olematu. Ma saan nüüd väga hea võrdluse tuua sellega, kui sõidame siin Melbourne-is ringi, kus teed on mägised, kurvilised ja liiklus väga tihe. Paarsada kilomeetrit sellisel teel nagu Melbourne-i lähistel on ikka oluliselt pingelisem, nõuab pidevat keskendumist. Seevastu nendel pikkadel sirgetel on enamasti “autopiloot” peal.

Kas teist korda ka selle teekonna läbi sõidaks? Tõenäoliselt mitte : ) Ikka üsna tüütu ja pikk sõit on, arvestades ka seda, et paartuhat kilomeetrit ehk kolm pikka päeva ei ole praktiliselt midagi teepeal näha peale laiade avaruste, kidura pinnase. Arusaadavatel põhjustel on sellel pikal üksikul teel ka liiklus erakordselt hõre, sest Austraallased eelistavad seda vahemad läbida siiski lennukiga. Ainult 3-4 tundi läheb aega.

Seda teekonda võtavadki ette need, kes tahavad midagi eriti põnevat ette võtta, selline paras katsumus, seiklus. Meile oli see aga kohustuslik ettevõtmine, sest pidime ju oma armsa auto Melbourne’i tooma, et sellega siin edasi sõita. Ja õnneks pidas laitmatult selle tee vastu, ilma ühegi tõrketa.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 4.

Kaks päeva tühjuses sõitmist selja taga. Neljas päev oli nüüd siis see päev, mis on viimane pikem ots, kus eriti asustust pole, väiksed külakesed vaid, aga siiski, juba rohkem elumärke. Neljandal päeval me praktiliselt sõitsime terve päev. Nagu ikka, ärkasime varakult, ca 6 hommikul koos päikesetõusuga, et hommikusöögiga päevale mõnus algus teha ning taaskord, autosse, teele. Selline päevast päeva rutiin.

IMG_3349

Viimane pikem sirge, eesmärgiga jõuda enne pimedat järgmisesse öömajja juba pisut suuremas linnas – Port Augustas. Elab seal 14 000 inimest, seega võrreldes, mida me eelnevad päevad näinud olime, täitsa päris linn. Ja maastik on samuti hoopis mägisem siin. Kui eelnevalt ulatusid silmapiirini avarad tasandikud, siis Port Augusta piirkond on hoopis mägisem.

IMG_3352

670 km sõitu. Tegime mõned peatused ilusal ja kõrgel pankrannikul, millelt avanesid võrratud vaated suurele Lõuna Ookeanile. Siin peaks siis juunist oktoobrini ka suuri vaalu nägema, mida me aprillikuus siiski ei märganud. Huvitav on vaadata, kuidas nende mõnetuhande kilomeetriga Austraalia maastik muutub. Oleme ülimalt rahul, et me selle sõidu ette võtsime ega otsustanud lennu kasuks. Oleks ju Perthist Melbourni lend olnud vaid mõni tund.

IMG_3357

Mis veel nende pikkade sirgete tühjade teede kohta öelda? See tühjus ja levita olek on omaette lõõgastav. Oma kogemusest võin öelda, et pikka sirget on oluliselt vähem väsitav sõita kui looklevaid teid. Ka liikluse hõreduse tõttu ei pidanud eriti tähelepanule energiat kulutama. Need 600-700 km päevas sõidud ei väsitanudki nii kui ma arvasin. Mõnusad vaiksed sõidud, saime Kerliga igasuguseid lugusid rääkida ja erinevatel teemadel arutleda. Mõnus koosviibimine oma armsaima reisikaaslasega.

Seda ei näe just iga päev, kui mees maandub lennukiga tanklasse, et paaki täis lasta. Vist ikka natuke parem kui autoga maanteel kulgeda?

Seda ei näe just iga päev, kui mees maandub lennukiga tanklasse, et paaki täis lasta. Vist ikka natuke parem kui autoga maanteel kulgeda?

Teepeal nägime põlenud metsi, teede ääres mõningaid põlenud autosid. Väga palju oli kängurude laipu teede ääres. Eelnevalt lugesime foorumites, et öösiti ei soovitata maanteel sõita, sest loomad on liikvel ning kängurudele otsasõitmine suurema tõenäosusega. Seega pimedat aega me vältisime. Laipu oli kõvasti. Kui väga umbkaudu arvata, siis mõnel päeval märkasime 20 laipa kindlasti. Ju siis neid on ikka tõesti palju. Meie nägime neid aga vaid ühel päeval teeääres hüppamas. Ei oleks eriti soovinud neid teepeal näha ka, tegelikult.

IMG_3375

IMG_3380

Kui teed alustasime, siis vaatasime ilmateadet, et tuleb selline suhteliselt pilvine, vahelduva vihmaga ilm, 23-24 kraadi sooja. Tegelikkus oli meie üllatuseks hoopis midagi muud. Selline tunne, et suvi oleks tagasi tulnud (Austraalias ju praegu ikkagi sügis), sooja oli 28-29 kraadi, kohati isegi 32. Vahelduva pilvisusega ilm ja päike ikkagi paistis suurema osa ajast.

Port Augusta linnas käisime õhtul jalutamas. Tegime sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu, et terve päev autos istumist, kuidagi tasa teha. Kunagi tähtis sadamalinn on nüüd selline vaiksem elektrijaamaga linnake. Ööbisime huvitavas motellis (Pampas Motel), ilusas ajaloolises majakeses, koos avara rõduga, mis siin Austraalias suhteliselt populaarsed on.

pampas-motel-port-augusta

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 3.

Teise öö veetsime Caiguna motellis, olime just läbinud selle kõige pikema sirge tee Austraalias, üle 140 km lihtsalt otse ja otse tühjal maal. Millegipärast kõik räägivad just sellest sirgest, kes seda läbinud on, kuigi ütleme ausalt, suurem osa sellest alast on vägagi sirge. Siiani kokku sõitnud ca 1400 km.

IMG_3320

Meie teine päev mööduski peamiselt sõites, sest ega seal suurt midagi vaadata ei ole. Kui eelnevalt kodus eeltööd tegime, siis mõtlesime, et teepeale jääb ju ikka huvitavaid kohti mida vaadata jne, mõned külad ja linnakesed, kaart tundus üsnagi tihedalt märgitud kohanimedega. Ei saanudki aru, miks inimesed räägivad, et seal midagi vaadata pole. Meie üllatuseks, need kohanimed, mida me pidasime väikesteks “linnadeks” või “külakesteks” olid hoopiski lihtsalt bensujaamad motelliga : ) Ehk siis kaardil märgitud Caiguna, see on lihtsalt üks bensujaam keset eimiskit koos motelliga. Nüüd siis saame aru, millest inimesed räägivad, tõesti, ei olegi midagi vaadata, kui sa just geoloog ei ole.

IMG_3347

Igal päeval võtsime plaani, et sõidame ca 600-700 km, siis jõuame 6 päevaga ilusti Melbourn’i. Kolmanda päeva eesmärk oligi jõuda kohta nimega Fowlers Bay, kuid nii kaugele me siiski ei jõudnud ja otsustasime ööbida kohas nimega Yalata. Jällegi, bensujaam ja motell, ümberringi tühjus ja lagendikud sadade kilomeetrite ulatuses.

Ookean asub maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja siin-seal on kohad, kuhu soovitatakse minna vaalasid vaatama. Näiteks  ongi üks tuntud laht, kus soovitatakse minna mööduvaid vaalasid vaatama. Aga vaalad pidid Lõuna Ookeanis rändama juunist oktoobrini, seega meil ei oleks nii kui nii olnud võimalik neid tabada. Ja nii palju kui ookeani pankrannikule sattusime ja seda avarust vaatasime, ei näinud seal kuni horisondini ühtegi laeva, ühtegi vaala.

IMG_3339

Läbisime veel selliseid kohti nagu Madura, Mundrabilla, Eucla (kus külastasime huvi pärast ühte ookeani düünide ääres asunud telegraafijaama. Pikemat aega juba hüljatud, lagunenud ja nüüdseks düünide poolt vaikselt unustusse mattunud. Kummaline vaatepilt. Ja jällegi, need kohanimed ei tähenda sugugi, et tegemist oleks küla või väikse linnakesega. Lihtsalt suur rahvuspark, lagendikud, bensujaam, motell.

IMG_3337

Kolmandal päeval ületasime ka Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiripunkti. Piiripunktis asub siis väike külake nimega Border Village. Yalatasse kokku 650km sõitu. Seda piirkonda aga, mida mööda me tänase päeva sõitsime, nimetatakse Nullarbor’iks. Nullarbor on täiesti lage, ilma ühegi puuta, vaid kuivanud rohu ja üksikute puhmastega kaetud suur ala, mida läbib see sirge ja üksildane tee, kus mööduvaid autosid näeb harva. Nimetus tuleb ladina keelest, mis tähendab “ilma puudeta maa”. Nullar” ehk ühtegi” ja arbor” ehk “puu”.

IMG_3344

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 2.

Esperance on tuntud eelkõige oma imekaunite randade poolest. Ja kõik teavad, et just siin asub Austraalia kõige valgema liivaga rand – Lucky Bay. Austraallased armastavad matkata, loodusparkides jalutada, loodust nautida, grillida, ja seda kõike koos perede ja sõpradega. Täiesti tavaline on see, et selline teekond võetakse ette haagissuvilaga, pargitakse miljonivaatega rannaparki ja rohkem polegi vaja.

IMG_3301

IMG_3187

IMG_3259

Teise päeva hommikul otsustasime külastada Cape Le Grand loodusparki. Suure pindalaga park. Päris mitukümmend kilomeetrit sõitu, et kohad üle vaadata. Kõige tuntum muidugi Lucky Bay, kus liiv oli tõesti väga peenika ja valge, krudises jalge all. Ookeanivesi türkiissinine nagu maalitud, ja lahte ümbritsesid graniidist mäekesed. Selline vaade, et korraks jääd nagu tarduma, kuna aju ütleb sulle, et nii ilusat vaadet ei ole sa veel näinud, see tuleb kuidagi salvestada : )

IMG_3227

Eriti armas üllatus oli muidugi see, et otse rannaliival hüppasid väiksed kängurud ringi, nosisid miskit, mida ookean oli kaldale uhunud. Enamus nendest olid päris sõbralikud, lasid pai teha, kaisutada ja nendega koos pilti teha. Samas, mõned olid suhteliselt arad, juba paari meetri kaugusele tulles panid plehku. Ja üks koguni tõusis tagakäppadele sirgelt püsti ja hakkas urisema, kui Go Pro talle liiga lähedale nina alla pistsin. Ma olen YouTube videost näinud, et kui nad sellise asendi sisse võtavad, siis sealt tuleb kohe nende tuntud känguru-boksi löök ehk hüppavad korra püsti, toetuvad oma tugevale sabale ja annavad siis kahe tugeva käpaga hoobi.

IMG_3295

IMG_3199

IMG_3193

Lucky Bay pildisessioon tehtud, uudistasime edasi. Loodusparki jäi veel paar järsku ca 260m kõrgust graniitmäge, kuhu otsa oli võimalik ka ronida (Frenchman Peak). Kindlasti see 2 tundi matka mäetippu tasub end ära, vaade võib olla vapustav. Peale selle tuntud Lucky Bay on seal tegelikult veel väga ilusaid lahesoppe, mis on üksteisest mõne kilomeetri kaugusel. Nagu näiteks Hellfire Bay, Thistle Cove, Dunn Rocks jne. Kogu see rahvuspark jättis väga hea mulje. Hoopis teistsugune maastik, mida siiani oleme näinud.

IMG_3310

IMG_3305

IMG_3308

DCIM100GOPRO

Vahepeal nägime ka ühte huvitavat üllatust teepeal. Lühidalt, üks tüüp soovis tõenäoliselt avalikku tähelepanu saada ja otsustas siis Inglismaal asuvast Stonehenge’ist ehitada identse koopia : ) Selline ambitsioon siis inimesel. Muidu vaimustav saavutus, aga et ta selle kohe oma suhteliselt igava maja ja farmi kõrvale ehitas, see kuidagi rikkus pilti.

IMG_3316

Peale seda algas aga taaskord sõit Melrbourne suunas, võtsime ette järjekordsed ~600km, sihtkohaks seekord väike linnake nimega Caiguna. Siin pimedas ei soovitata üldiselt maanteel sõita, sellepärast planeerimegi päeva nii, et enne pimedat saaksime öömaja. Kängurud, dingod, rebased, wombatid ja muud põnevad elukad pidid just pimedas aktiivselt liikvel olema. Eelistame neid siiski loodusparkides uudistada, mitte suurtel kiirustel maanteel, keset ei midagi.

Ütleme nii, et päris üksildane on siin sõita tõepoolest. Kuigi oleme ju autos kahekesi jne, aga see tunne ümberringi on kuidagi kummaliselt üksildane. Autoraadio siin ei mängi, õnneks on autol USB ühendus ja saab Spotify mängima panna, telefonil puudub igasugune levi, pikad sirged ja üksluised teed. Vahel on nii, et sõidame 10km ilma, et näeksime mööduvat ühtegi autot. Vaatad vasakule, lagendik mõnede põõsaste ja üksikute puudega, vaatad paremale, täpselt sama. Ja pikki sirgeid on siin palju, nendest kõige pikem sirge tee koguni 146,6 km – nn 90 miili tee. Lihtsalt täiesti sirge ja tühi tee. Aga positiivne on see, et teed on siin head, hästi märgistatud ja hooldatud.

australias-longest-road-90-mile-straight

Viimane päev armsaks saanud Perthis

Kui me 7 kuud tagasi mõtlesime, et kuhu linna Austraalias võiks esialgu seiklema tulla, siis kaalusime kahe linna vahel, kas Lääne-Austraalia Perth või Lõuna-Austraalia Melbourne. Sydney jäi kuidagi välja, sest selline suur ja uhke metropol tundus liiga mainstream. Selle 7 kuuga, mis me oleme nüüd Perthis olnud, sai linn armsaks ja koduseks. Mõnus väike, sõbralik, turvaline linn. Ja mis kõige olulisem, saime terve Austraalia suve veeta ikkagi kauneimate randadega piirkonnas, kus vihmaseid ilmi suvel praktiliselt ei ole. Võib-olla üks päev meenub, või siis 2.

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Igal vabal hetkel sai seda piirkonda ikka korralikult 400km raadiuses uudistatud. Nüüd, kus otsustasime ülejäänud Austraalias viibimise ajaks Melbourni kolida, siis lahkumise mõte armsaks saanud linnast on isegi kuidagi nukker. Aga teisest küljest, mitmed asjaolud aitavad kaasa sellele, et Melbourni kolimine on väga õige otsus. Esiteks, suvi on

kui nii läbi, jahedaks läheb igalpool, randa enam asja ei ole. Lääne-Austraaliat on ka piisavalt palju nähtud, et tõmbas juba igavaks. Kerlil sai ka töö läbi, sest working-holiday viisa lubab ühes kohas töötada vaid 6 kuud. Ja kuna uut tööotsa on nii kui nii vaja otsida, siis miks mitte seda teha hoopis uues kohas.

Melbourni kohta oleme mõlemad ainult head kuulnud ja ootame seda linna põnevusega. Tahame sealset piirkonda võimalikult palju avastada ning veelkord ka Sydneys ära käia. Tegelikult on igast põnevaid plaane, aga räägime nendest siis lähemalt kui õige aeg.

Viimasel päeval Perthis otsustasime ilusat ilma nautida ja teha ühe väljasõidu loodusparki, mida polnud veel külastanud. Tee peale jäi Swan Valley, kus me küll juba varasemalt terve päeva veetnud olime, aga šokolaadivabrikust käisime sellegipoolest veel kord läbi : ) Panime siis mitu peotäit tasuta šokolaadi piintslisse, kuni süda natuke läikima hakkas, ja tee peale võtsime ühed head cappuchinod ka. Valmis. Edasi.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale ka üks loomapark (ei olnudki tavapärane loomaaed vaid pigem just park), kus nägime ära veel need lemmikuks saanud roo’d (austraallased kutsuvad nii hellitavalt känguruid – cangaroo ehk roo, hääldatakse “ruu”). Muidugi ka koaalad, kes seekord olid (üllatus-üllatus), ärkvel! Üks koguni jooksis ühest toa otsast teise, edasi-tagasi, oli vist mingi häda. Ja lisaks veel terve hunnik igasuguseid papagoisid ja linde, igasuguseid kahe ja neljajalgsed, keda siin looduses kohata võib. Üks omamoodi veider tegelane oli näiteks ka wombat. Selline veider hea sööma peal vennike. Tegime siis temaga ja tema hooldajaga ühise pildi ka : )

Meile sellised päevad looduses meeldivad. Seekord oli kõik nii spontaanne, et unustasime telefoni autolaadija maha ja mõlemal said akud tühjaks. Olime esimest korda Austraalias suhteliselt eksinud, sest enamuse ajast usaldame telefonis olevat GPS-i. Nüüd siis olime 70km linnast eemal ja pidime kuidagi mälu järgi koju tagasi jõudma. Saime hakkama! Ei sõltu veel täielikult äppidest : )

740km pikkune road trip Wave Rocki

Austraalias on lihavõttepühad päris tõsised pühad, nagu selgus, ehk siis inglisepäraselt Easter. Selline korralik 4 päevane puhkus, mis algas Suure Reedega (siin nimetatakse seda Good Friday) ja lisaks reedele on vaba päev ka esmaspäeval (Easter Monday). Nii tekkiski hea võimalus teha üks pikem väljasõit.

Oleme siit-sealt kuulnud, et Lääne Austraalias on selline kummaline paik nagu Wave Rock, ehk siis murduva laine kujuline kivilahmakas. Pilte olime näinud, tundus päris huvitav koht, mida külastada, aga sinna sõit on ca 370km, ja tagasi ka vaja sõita. Olime kahe vahel, aga sõita meile meeldib, teel olek ja maalilised maastikud, uued kohad, see kõik on kuidagi inspireeriv.

 

Wave Rock on päris kummaline koht. Meie üllatuseks, mitte ainult see lainekujuline kivilahmakas ei olnud mõnus vaatamisväärsus, vaid kogu see ümbrus. Olime lugenud väga vastakaid arvamusi selle kohta, mistõttu me ka kahe vahel olima, kas võtta see teekond ette või mitte. Paljud olid kirjutanud, et huvitav kivi, aga muud seal pole, tühjust ja mõttetus, teed pildi klõpsti ära ja võid tagasi koju sõita. Meie meeldivaks üllatuseks päris nii aga ei olnud. Igati väärt sõit ja soovitaks kõigile.

DCIM100GOPRO

Tegemist on piirkonnaga, millel laiub maailma vanim graniidi platoo, mis on tuhat miljonit aastat vana, olnud seal aegade algusest peale vihma ja tuule käes. Ülimalt suur ala on lihtsalt lahmaka graniidi kiviga kaetud ning kohati tulevad pinnale just sellised graniidikivi mäed nagu seesama Wave Rock, mis nendest Rockidest ka kõige tuntum just oma kuju poolest.

Ronides selle ca 15-18 meetrit kõrge massiivi otsa, avaneb võrratu vaade avarusele. Kuna see piirkond asub merepinna suhtes üsnagi madalal, siis tihtipeale esineb seal suuremate sadude korral üleujutusi. Üleüldiselt on see piirkond selline soine, kummalise taimestikuga ja mitmete soolajärvedega. Vaade ulatub kuni maakera ääreni 360º.

IMG_2633

IMG_2786

IMG_2708

IMG_2654

IMG_2684

IMG_2724

IMG_2695

IMG_2750

IMG_2801

Kuna olid pühad ja sõit üsnagi pikk, siis otsustasime, et oleme seal piirkonnas 2 päeva. Ööbisime seal samas läheduses olevas Hydeni külakeses. Sellise väikse läbisõidu koha kohta on seal isegi päris korralik motell, igati viisakas ja sõbralik.

Teel nägime mitmeid märke, mis hoiatasid üleujutuste eest. Eriti ei süvenenud sellesse, kuna ilm oli superilus, vaikne ja soe. Kõrgemalt kivimäe tipust avanes väga kaunis vaade päikeseloojangule. Olime Wave Rockis selle õhtuse aja, ja värvid olid kuidagi eriti mõnusad.

Ja üllatus üllatus, öösel hakkas korralikult vihma sadama, ikka mürinal tuli seda terve öö. Ja mitte ainult. Terve järgmise päeva ainult sadas ja sadas, kord tibutas vaiksemalt siis jälle hoogsamalt. Ja kõik need ümbruskonna põllud täitusid lombikestega, ja kohati voolas korralik ojake üle autotee. Sel hetkel saime veel sellest ojakesest üle.

IMG_2853

IMG_2833

IMG_2827

IMG_2830

IMG_2823

Kui esimese päeva veetsime Rock Wave otsas turnides ja seal ümbruskonnas ringi sõites ja soolajärvesid vaadates, siis teisel päeval, kui enamjaolt vihma sada, käisime ära ka lähedalasuvas Mulka koopas (Mulka’s Cave), kus legendi järgi oli elanud üks aborigeenist koopainimene, keda kogukond oli tema puude tõttu välja tõrjunud. Seal ta siis ennast peitis, eraldatuna teistest ning aegajalt oli väikeseid lapsi kinni püüdnud ja ära söönud. Tõeline nuhtlus kogukonnale. Selline tore lugu, mida lastele hoiatuseks jutustada : ) Ja väidetavalt on need käemaalingud, mis tänaseni koopa seintel nähtavad, just Mulka oma käega tehtud. Ütleme nii, et üsna kõle tunne oli seal koopas sees olles.

IMG_2843

IMG_1264

IMG_1261Ei ole kunagi kohanud, et lemmikloomadele oleks lausa oma surnuaed rajatud. Selline pisut nukker aga samas armas mõte, mis sündis ühel koeraomanikul, kui tema parim sõber teise ilma läks. Oli oma koerale siis korraliku mälestuspaiga rajanud, kuhu tema eeskujul ka teised koeraomanikud oma lahkunud sõbrad tõid.

Teel tagasi sõitsime läbi ka väikestest linnakestest, millest üks põnevamaid oli linn nimega York. Ei ole Perthi linnast üldsegi kaugel, ca 150km. See väga pisike linnake on tuntud selle poolest, et see on Austraalia esimene sisemaa linn. Enamjaolt rajati linnad just ranniku lähistele. Ja väga hästi annab ülevaate sellest, kuidas elu Austraalias oli 100 aastat tagasi. Ehk siis üks põhitänav, vanade kahekordsete majadega, mis peamiselt olid ärile suunatud. Ja ümberringi suhteliselt tühjus. Meenusid vesternifilmid, kus siis olidki sellised tüüpilised väiksed linnad ühe tänavaga ja mõlemal pool olid siis ärid nagu juuksur, toidupood, baar, hotell ja matusebüroo.

IMG_2865

IMG_2864

IMG_2862

IMG_2859

 

 

 

Ratsaretk jõesängis ja nädalavahetus looduses

Ratsaretk Moore River jõe sängis, üsna põhjapool Perthi linnast. Põnev oli 1,5 tundi väikse grupiga metsas ringi jalutada. Avastasime ka põneva ujumispaiga Serpentine Falls rahvuspargis.