Postitused

6 pikka päeva ja 4000 km road trip Perth – Melbourne

Eelmistes postituses sai igast päevast väikse ülevaata anda, nüüd aga panime kokku sellest pikast sõidust ka lühikese video. Annab hästi selle mõnusa emotsiooni teekonnast ja teinekord hea vaadata, millise põneva retke me Kerliga ette võtsime.

Päevas ca 600-700 km sõita, ja nii 6 täis päeva järjest, ei olegi päris meelakkumine. Samas ei olnud see ka tea mis väsitav, kuna teed olid ülirahulikud ja sirged, liiklus pea olematu. Ma saan nüüd väga hea võrdluse tuua sellega, kui sõidame siin Melbourne-is ringi, kus teed on mägised, kurvilised ja liiklus väga tihe. Paarsada kilomeetrit sellisel teel nagu Melbourne-i lähistel on ikka oluliselt pingelisem, nõuab pidevat keskendumist. Seevastu nendel pikkadel sirgetel on enamasti “autopiloot” peal.

Kas teist korda ka selle teekonna läbi sõidaks? Tõenäoliselt mitte : ) Ikka üsna tüütu ja pikk sõit on, arvestades ka seda, et paartuhat kilomeetrit ehk kolm pikka päeva ei ole praktiliselt midagi teepeal näha peale laiade avaruste, kidura pinnase. Arusaadavatel põhjustel on sellel pikal üksikul teel ka liiklus erakordselt hõre, sest Austraallased eelistavad seda vahemad läbida siiski lennukiga. Ainult 3-4 tundi läheb aega.

Seda teekonda võtavadki ette need, kes tahavad midagi eriti põnevat ette võtta, selline paras katsumus, seiklus. Meile oli see aga kohustuslik ettevõtmine, sest pidime ju oma armsa auto Melbourne’i tooma, et sellega siin edasi sõita. Ja õnneks pidas laitmatult selle tee vastu, ilma ühegi tõrketa.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 2.

Esperance on tuntud eelkõige oma imekaunite randade poolest. Ja kõik teavad, et just siin asub Austraalia kõige valgema liivaga rand – Lucky Bay. Austraallased armastavad matkata, loodusparkides jalutada, loodust nautida, grillida, ja seda kõike koos perede ja sõpradega. Täiesti tavaline on see, et selline teekond võetakse ette haagissuvilaga, pargitakse miljonivaatega rannaparki ja rohkem polegi vaja.

IMG_3301

IMG_3187

IMG_3259

Teise päeva hommikul otsustasime külastada Cape Le Grand loodusparki. Suure pindalaga park. Päris mitukümmend kilomeetrit sõitu, et kohad üle vaadata. Kõige tuntum muidugi Lucky Bay, kus liiv oli tõesti väga peenika ja valge, krudises jalge all. Ookeanivesi türkiissinine nagu maalitud, ja lahte ümbritsesid graniidist mäekesed. Selline vaade, et korraks jääd nagu tarduma, kuna aju ütleb sulle, et nii ilusat vaadet ei ole sa veel näinud, see tuleb kuidagi salvestada : )

IMG_3227

Eriti armas üllatus oli muidugi see, et otse rannaliival hüppasid väiksed kängurud ringi, nosisid miskit, mida ookean oli kaldale uhunud. Enamus nendest olid päris sõbralikud, lasid pai teha, kaisutada ja nendega koos pilti teha. Samas, mõned olid suhteliselt arad, juba paari meetri kaugusele tulles panid plehku. Ja üks koguni tõusis tagakäppadele sirgelt püsti ja hakkas urisema, kui Go Pro talle liiga lähedale nina alla pistsin. Ma olen YouTube videost näinud, et kui nad sellise asendi sisse võtavad, siis sealt tuleb kohe nende tuntud känguru-boksi löök ehk hüppavad korra püsti, toetuvad oma tugevale sabale ja annavad siis kahe tugeva käpaga hoobi.

IMG_3295

IMG_3199

IMG_3193

Lucky Bay pildisessioon tehtud, uudistasime edasi. Loodusparki jäi veel paar järsku ca 260m kõrgust graniitmäge, kuhu otsa oli võimalik ka ronida (Frenchman Peak). Kindlasti see 2 tundi matka mäetippu tasub end ära, vaade võib olla vapustav. Peale selle tuntud Lucky Bay on seal tegelikult veel väga ilusaid lahesoppe, mis on üksteisest mõne kilomeetri kaugusel. Nagu näiteks Hellfire Bay, Thistle Cove, Dunn Rocks jne. Kogu see rahvuspark jättis väga hea mulje. Hoopis teistsugune maastik, mida siiani oleme näinud.

IMG_3310

IMG_3305

IMG_3308

DCIM100GOPRO

Vahepeal nägime ka ühte huvitavat üllatust teepeal. Lühidalt, üks tüüp soovis tõenäoliselt avalikku tähelepanu saada ja otsustas siis Inglismaal asuvast Stonehenge’ist ehitada identse koopia : ) Selline ambitsioon siis inimesel. Muidu vaimustav saavutus, aga et ta selle kohe oma suhteliselt igava maja ja farmi kõrvale ehitas, see kuidagi rikkus pilti.

IMG_3316

Peale seda algas aga taaskord sõit Melrbourne suunas, võtsime ette järjekordsed ~600km, sihtkohaks seekord väike linnake nimega Caiguna. Siin pimedas ei soovitata üldiselt maanteel sõita, sellepärast planeerimegi päeva nii, et enne pimedat saaksime öömaja. Kängurud, dingod, rebased, wombatid ja muud põnevad elukad pidid just pimedas aktiivselt liikvel olema. Eelistame neid siiski loodusparkides uudistada, mitte suurtel kiirustel maanteel, keset ei midagi.

Ütleme nii, et päris üksildane on siin sõita tõepoolest. Kuigi oleme ju autos kahekesi jne, aga see tunne ümberringi on kuidagi kummaliselt üksildane. Autoraadio siin ei mängi, õnneks on autol USB ühendus ja saab Spotify mängima panna, telefonil puudub igasugune levi, pikad sirged ja üksluised teed. Vahel on nii, et sõidame 10km ilma, et näeksime mööduvat ühtegi autot. Vaatad vasakule, lagendik mõnede põõsaste ja üksikute puudega, vaatad paremale, täpselt sama. Ja pikki sirgeid on siin palju, nendest kõige pikem sirge tee koguni 146,6 km – nn 90 miili tee. Lihtsalt täiesti sirge ja tühi tee. Aga positiivne on see, et teed on siin head, hästi märgistatud ja hooldatud.

australias-longest-road-90-mile-straight

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 1.

Meie põnev reis Perthi linnast Melbourne’i on plaani järgi ca 4000 km, tõenäoliselt isegi rohkem, kui siin teelolevaid vaatamisväärsusi külastame. Start oli juba varahommikul. Kuna soovisime esimese päeva lõunaks jõuda Esperance’i (~700km), siis pidime oma teekonda juba kella 5st alustama. Kauni päiksetõusu saatel jätsime hüvasti meile kalliks saanud Perthiga ja võtsime suuna Melbourne poole, esimese peatusega Esperance’is. Olime tegelikult sinna sõitu juba ammu plaaninud, kuid kuna 700km on päris pikk maa, siis olime jätnud varasemalt minemata.

IMG_2876
Meie kallis SAAB sai teeninduses eelnevalt korralikult üle vaadatud. Rihmad, õlid vahetatud, uued rehvid all, kõik muu olulisem ka korda tehtud. Ehk siis peaksime end turvaliselt tundma ja loodame, et jõuame õigeaegselt oma uude kodukohta Melbourn’i. Ootame põnevusega.

IMG_2879
Maanteedel on siin omad tavad, eriti nendel maanteedel, kus on ümberringi tühjus, asustus puudub, vahemaad pikad ja liiklus hõre. Kui näed autot vastu tulemas, siis väga tihti näed, et sulle lehvitatakse tervituseks, lihtsalt niisama, et sellel üksikul teekonnal end päris üksikult ei tunneks : ) Ja sellekohta oli koguni mark, mis ütles “Wave to say hello!”, ühe kohas oli ka “Wave Zone” ja “Wave Safely” jne.

Sõit möödus meil kenasti. Palju tühja maad ja pikki-pikki sirgeid. ~ 700km ja 9 tundi sõitu ja kohal me olimegi. Leidsime endale kohe armsa mereäärse caravan pargi, kus saime oma öö veeta, et järgmisel päeval uuesti startida. Päris mõnus oli sellises retro-haagissuvilast ehitatud öömajas olla, mõnus vaikne ja värske õhk.

IMG_3185
Jõudsime Esperance’i lõunasel ajal, seega saime terve päeva seal ringi kruiisida. Linn ise suhteliselt väike, selline suvituskoht, restoranide, poodide ja mereäärsete suvemajadega. Ookeani äärest kulges 30km pikkune maaliliste vaadetega tee – Ocean Drive. Tee peale jäid erinevad rannasopid, mis olid kõik omapärased ja kaunid. Twilight Beach näiteks üks külastatavamaid, aga ka Salmon Beach, Nine Mile, Ten Mile Beach (igasuguse miiliga randu oli seal) ei jäänud kuidagi üksteisele alla. Arusaadav, miks Esperance’ist kõik räägivad. Lääne-Austraalia rannaparadiis.

Nii palju siis esimesest päevast. Jätsime teised Esperance’i vaatamisväärsused teise päeva, millest ka hiljem juttu tuleb. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Esperence ei ole kindlasti üks väike linnake ühe ilusa rannaga. Millegipärast mulle isiklikult jäi just selline mulje, et okei ühe valge liivaga ranna pärast edasi-tagasi 2000km sõita on vist pisut palju. Tuli aga välja, et hopis imekaunis piirkond, mitte ühe, vaid rohkete randadega, kõrgete graniidist mägede ja järsu rannikuäärega, ilusa rahvuspargiga. Tegevust on seal nädalaks, või vähemalt üheks pikaks nädalavahetuseks.

IMG_2982
Esperance on kindlasti koht, kuhu peab tulema just suvel, kui väljas korralikult päike küpsetab, saab seda imekaunite randadega piirkonda täiel rinnal nautida. Väike kahetsusnoot muidugi, et me suvel sinna ei läinud, aga vähemalt nüüd tehtud nähtud. Kuigi praegu on Austraalias sügis, siis ilmaga meil siiski vedas. Ujuma ei kutsunud, aga 25-26 C sooja oli ikka.

IMG_3092

IMG_3122

IMG_3095

IMG_3087