Postitused

Viimane päev armsaks saanud Perthis

Kui me 7 kuud tagasi mõtlesime, et kuhu linna Austraalias võiks esialgu seiklema tulla, siis kaalusime kahe linna vahel, kas Lääne-Austraalia Perth või Lõuna-Austraalia Melbourne. Sydney jäi kuidagi välja, sest selline suur ja uhke metropol tundus liiga mainstream. Selle 7 kuuga, mis me oleme nüüd Perthis olnud, sai linn armsaks ja koduseks. Mõnus väike, sõbralik, turvaline linn. Ja mis kõige olulisem, saime terve Austraalia suve veeta ikkagi kauneimate randadega piirkonnas, kus vihmaseid ilmi suvel praktiliselt ei ole. Võib-olla üks päev meenub, või siis 2.

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Igal vabal hetkel sai seda piirkonda ikka korralikult 400km raadiuses uudistatud. Nüüd, kus otsustasime ülejäänud Austraalias viibimise ajaks Melbourni kolida, siis lahkumise mõte armsaks saanud linnast on isegi kuidagi nukker. Aga teisest küljest, mitmed asjaolud aitavad kaasa sellele, et Melbourni kolimine on väga õige otsus. Esiteks, suvi on

kui nii läbi, jahedaks läheb igalpool, randa enam asja ei ole. Lääne-Austraaliat on ka piisavalt palju nähtud, et tõmbas juba igavaks. Kerlil sai ka töö läbi, sest working-holiday viisa lubab ühes kohas töötada vaid 6 kuud. Ja kuna uut tööotsa on nii kui nii vaja otsida, siis miks mitte seda teha hoopis uues kohas.

Melbourni kohta oleme mõlemad ainult head kuulnud ja ootame seda linna põnevusega. Tahame sealset piirkonda võimalikult palju avastada ning veelkord ka Sydneys ära käia. Tegelikult on igast põnevaid plaane, aga räägime nendest siis lähemalt kui õige aeg.

Viimasel päeval Perthis otsustasime ilusat ilma nautida ja teha ühe väljasõidu loodusparki, mida polnud veel külastanud. Tee peale jäi Swan Valley, kus me küll juba varasemalt terve päeva veetnud olime, aga šokolaadivabrikust käisime sellegipoolest veel kord läbi : ) Panime siis mitu peotäit tasuta šokolaadi piintslisse, kuni süda natuke läikima hakkas, ja tee peale võtsime ühed head cappuchinod ka. Valmis. Edasi.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale ka üks loomapark (ei olnudki tavapärane loomaaed vaid pigem just park), kus nägime ära veel need lemmikuks saanud roo’d (austraallased kutsuvad nii hellitavalt känguruid – cangaroo ehk roo, hääldatakse “ruu”). Muidugi ka koaalad, kes seekord olid (üllatus-üllatus), ärkvel! Üks koguni jooksis ühest toa otsast teise, edasi-tagasi, oli vist mingi häda. Ja lisaks veel terve hunnik igasuguseid papagoisid ja linde, igasuguseid kahe ja neljajalgsed, keda siin looduses kohata võib. Üks omamoodi veider tegelane oli näiteks ka wombat. Selline veider hea sööma peal vennike. Tegime siis temaga ja tema hooldajaga ühise pildi ka : )

Meile sellised päevad looduses meeldivad. Seekord oli kõik nii spontaanne, et unustasime telefoni autolaadija maha ja mõlemal said akud tühjaks. Olime esimest korda Austraalias suhteliselt eksinud, sest enamuse ajast usaldame telefonis olevat GPS-i. Nüüd siis olime 70km linnast eemal ja pidime kuidagi mälu järgi koju tagasi jõudma. Saime hakkama! Ei sõltu veel täielikult äppidest : )

Ratsaretk jõesängis ja nädalavahetus looduses

Ratsaretk Moore River jõe sängis, üsna põhjapool Perthi linnast. Põnev oli 1,5 tundi väikse grupiga metsas ringi jalutada. Avastasime ka põneva ujumispaiga Serpentine Falls rahvuspargis.

Taiji mõõgavormi Jian 42 esmaesitlus

Nagu öeldakse – harjutamine teeb meistriks. Olen isa juures ca aasta trennis käinud ning usinalt 3 vormi ära õppinud. See siin on ilus mõõgavorm Jian 42, mille õppimine võttis ikka omajagu aega, aga mille lihvimine paremaks ja paremaks ei lõpe kunagi.

Kellel huvi Taiji vastu, siis mu isa annab Tallinnas trenne kõikidele huvilistele. Ta on võitluskunste praktiseerinud kümneid aastaid ning käib igal aastal oma teadmisi Hiinas, Taiji sünnikohas Wudangis, täiendamas. Kõigest täpsemalt saab teada klubi veebilehel www.wudangkungfu.ee.

Teel Margaret Riverisse

3 vaba päeva töölt tähendab kindlasti väljasõitu. Oleme kuulnud, et Margaret River on üks eriti kaunis piirkond ja üleüldse see kant on üks avastamist väärt koht. Teame, et Margaret River on Lääne-Austraalia veiniparadiis, seal on palju veinitootjaid, wine-tasting populaarne, seal on šokolaaditehased, pähklitehased, juustu valmistajad, erinevad õlid ja muud sellised maiused. Perthi linnast asub see autoga liikudes ca 3 tunni kaugusel, uurisime piirkonda, et ka teepeal asuvad paigad üle vaadata.

Kõigepealt tekkis võimalus külastada lahte, kuhu tihtipeale delfiinid sööma (kala püüdma) tulevad. Koha nimeks on Bunburry. Seal on siis selline tavaline laht, aga tuntud sellepoolest, et just seal kohtab tihti delfiine, keda on võimalik siis lahes paitada, nendega koos vee sees viibida, täiesti loomulikus keskkonnas, mitte basseinis. Ja pidid tõepoolest päris madalasse vette tulema jne. Seal samas oli ka väike keskuse moodi majake, kus muuhulgas sai igasuguseid väiksemaid olendeid akvaariumis uurida. Üks põnev olend oli näiteks kaheksajalg (octopus), kelle põnevat toitmisprotsessi õnnestus jälgida. Paraku delfiine me seekord ei näinud, sest jõudsime lõunasel ajal ning delfiinid on lahes tavaliselt hommikusel ajal ca kella 8-10 vahel. Ehk siis järgmise korrani.

Busselton oli meie teine peatuspaik. Linn nagu linn ikka, selline väike ranniku linn nagu enamus linnu siin Lääne-Austraalias. Tuntud selle poolest, et sinna on ehitatud kilomeetri pikkune kai, millel sõidab ka väike rongike. Mis sa siis ikka teed, jalutad aga sinna tippu ja tagasi.

Eagle Bay kaunis rand hämmastas meid mõlemat. Kaunis rand, mõnus valge liiv, heleisinine vaikne meri ja kogu rand kokku, nagu kataloogi pilt. Seal sõime ka oma kaasavõetud lõunat. Seekord oli menüüs tomati-salatilehe-kurgi-avokaado salat, riis ja keedumuna.

Nüüd, kui hakkasime Margaret Riverisse jõudma, järjest ilmusid teele sildid kutsega wine-tastingule. Veinimõisu (või noh, polnud otseselt mõisad nagu Prantsusmaal, pigem sellised veinimajad), oli siin iga nurga peal. Maastik imeline, lopsakas, mägine, meenutas natuke Toskaanat, aga siiski pisut omamoodi. Tuli küll kodune tunne, hoopis teine Austraalia, mida siiani näinud olime. Oleksime justkui teleporditud Lõuna-Euroopasse, kus nõlvadel laiuvad viinamarja põllud, ümberringi lopsakad metsad, rohelus ja mõnus õhk.

Margaret Riveris ka ööbisime, et saaksime sealset eluolu järgmisel päeval pikemalt uurida. Alustasime veinituuri juba varahommikul ja kokku külastasime kuute erinevat veinitootjat, millest üks kauneimaid oli Voyager Estate. Äärmiselt ilus häärber, hämmastavalt kaunite roosiaedadega, kogu aiaplaneeringusse oli kõvasti vaeva ja armastust investeeritud. Veel meenuvad veinitootjad nagu Watershed, Brookwood, Howard Park. Ühesõnaga, kõik nad olid omamoodi, igas kohas pakuti ka veini maitsta, igast kohast ostsime ka mõne veini kaasa.

Austraalia veinid on kuidagi hoopis teistsugused, kui mina isiklikult harjunud olen. Alkoholisisaldus on 14-15%, tugeva päikese tõttu on erinevate sortide paletid intensiivsed ja tugevad, tammevaadis hoitakse 18 kuud. Päris tihti kohtan sellist mõrudapoolset ja happelist maitset, mis mulle isiklikult eriti peale ei lähe.  Isegi Merlot maitseb siin nagu Shiraz. Üsna raske on leida sellist mõnusat mahedat punast, mis on hästi tasakaalus. Aga kui pikemalt hingata lasta, siis see muudab asja heaks, liiga ülepakkuv intensiivsus kaob ja maitsed tulevad paremini esile.

Panime oma seiklusest ka video kokku. Videos siis näha meie teekonda kuni Margaret Riverini. Kohapeal saimegi rohkem pildistada, GoPro ununes kuidagi ära : ) ja üleüldsegi, läbi ekraani ei olegi hea päeva nautida, vahel on mõistlik igasugused elektroonilised vahendid koju jätta ning olla hetkes.

Cohunu Koala Park ja rääkivad papagoid

Usun, et paljudele tunduvad koaalad kui ühed armsaimad (kaisu)loomad maailmas. Ei olnud neid kunagi päriselus näinud ja seega otsustasimegi need Austraalia põlisasukad üle vaadata. Parim koht selleks Lääne-Austraalias on Cohunu Koala Park, mis asub ca 40km kaugusel Perthi linnast.

Peale selle, et nad nunnud on ja eukalüpti lehti söövad, koaalade kohta rohkemat ei teadnudki. Nüüd siis saime teada, et nad magavad jube palju, ööpäevas kuni 20 tundi nad lihtsalt magavad. Ja ülejäänud ajast nad söövad lehti. Kuna eukalüpti leht on nende peamine söök, mis ei ole kuigi toitaine- ega kaloririkas, siis energia kokkuhoidmiseks ei jäägi neil muud üle kui magada.

Koaaladel on küll 5 näppu nagu kõikidel maailma imetajatel, aga samas on neil ühe pöidla asemel 2 pöialt ja 3 sõrme. Nii saavad nad lihtsamalt puudel turnida. Siin pargis elab neid ca 25. Ja neid sünnib ka igal aastal juurde, ligikaudu 4 väikest koaalabeebit aastas. Koaalad kannavad oma poega peale ilmale toomist veel 4 kuud seljas.

Muidu nägime pargis igasuguseid teisigi loomi. Park oli suhteliselt avatud planeeringuga ning pigem meenutas see farmi kui loomaaeda. Aedikus jooksis mitukümmend kängurud vabalt ringi, erinevad linnud käisid vabalt ringi, hulganisti oli ka igasuguseid papagoisid. Ja kunagi pole kohanud ka rääkivaid papagoisid. Ja nad rääkisidki, igaühel oli mingi sõna või fraas, mida ta oskas öelda. Kõige levinum oli muidugi tervitamine “Hello!” ja siis sirutasid oma koiva puuri vahelt välja, et midagi saada. Üks näiteks oli ära õppinud fraasi “I want a scratch!” ja pööras siis selja, et teda sügataks. Mõni mängis topsiga, paljud oskasid ka nime küsida jne. Ühesõnaga hea mulje jäi nendest värvilistest lindudest.

Ühe papagoi suutsin muidugi lõpuks endast välja ajada, kuna temaga niisama mängisin aga midagi head söödavat talle ei olnud pakkuda. Papagoisid ja koaalasid saab näha ka järgnevalt videolõigult.

Nädalavahetuse väljasõit valge liivaga Lancelin Dunes’i

Ilmad on siin Perthis juba päris ilusaks läinud. Kuigi ametlikult algab suvi siin alles detsembris, siis kohati on siin juba praegu selliseid päevi, kus temberatuur varjus on üle 30C. See teeb muidugi ainult rõõmu, nädalavahetusel ei tahakski kodus passida. Nii siis otsustasimegi oma uuel suksul (Saab 9-3 Convertible) katuse alla lasta ning kuskile ilusasse kohta draivida.

120 km kaugusel Perthi südamest asub üks ilus külastamist väärt koht, kus on mõnusalt valge liivaga inimtühjad rannad ning otse rannast sisemaa poole laiuvad lumivalge liivaga düünid. Koha nimi täpsemalt Lancelin. Selline väike külake, mis ongi tuntud oma düünide poolest (Lancelin Dunes), kus käiakse erinevate masinatega off-roadimas või siis liiva mägedel lauaga surfamas.

Sand surfing on seal päris popp, mäenõlvad piisavalt pikad, et saab päris hea sõidu teha, kui oskad. Nagu ikka paljude loodusnähtustega on, siis ka selles kohas kohal olles jääb hoopis sügavam tunne, kui pildilt vaadates. Peale düüne põikasime ka City Beachile, mis asub linna lähedal. See oli siis üks nendest randadest, kuhu me veel jõudnud polnud. Täitsa tavaline rand muidu, aga suured lained tegid tuju heaks, nagu ka allolevalt videolt näha : )

Uued tuuled teiselpool maakera

Kui mõtlete, et mida nad seal kahekesi siis päevast päeva teevad .. Las ma vastan. Siiani algasid meie päevad alati suhteliselt varakult, ca 9 aeg. Sellele järgnesid dušš ja hommikusöök. Edasi algas lõputu CV-de saatmine. Kui tundus, et nüüd sai neid juba piisavalt, algas Martini töö tegemise aeg. See oli ja on siiani see aeg, kus mina pole korteris väga teretulnud (võtame asja naljaga). Kuidagi saame aga alati ikkagi sõbralikult hakkama. Juhul kui Martinil on tiba rohkem vaba aega, käime ümbruskonnaga tutvumas. Siis jõuab kätte aeg, mil paneme trenniriided selga ja suundume alla jõusaali. Peale 1h’st trenni on aeg lubada endale kerge õhtusöök. Ja nii me päeva õhtusse saame..

NÜÜD on aga hoopis teised lood. Miks? Sest meil on AUTO ja Kerli käib TÖÖL! Auto saime endale vaid mõned päevad tagasi. Valisime mitme erineva auto vahel, kuid kui valikusse tuli CABRIO variant, siis te oleksite pidanud Martini nägu nägema.. Otsustasime lõpuks, et miks mitte osta lahtine auto, makstes sama raha, mida maksaksime tavalise auto eest siin.. miks mitte nautida elu, millest me ammu unistanud on.. miks jätta unistusi lihtsalt unistusteks.. ? Nii me siis tänaseks ühe ägeda SAAB 9-3 Convertible omanikud oleme. Peale auto ostu läksid ka ilmad üllatavalt soojaks (30C) ja otsustasime lahtise auto mõnusid ära kasutada. Ehk võtsime suuna ranna poole. Külastasime kahte randa: Cottesloe ja Scarborough. Rannad on siin tõesti väga ilusad! Kui ei usu, siis vaadake videost! 😉 (kui videot vaatad, pane ikka HD kvaliteedi peale, alt seadetest 🙂 )

Ahjaa, töö .. Kirjutan sellest juba siis, kui olen reaalselt ka esimesel tööpäeval käinud!

Käisime 5 kängurul külas + Kings Park

Perthi linna vahetus läheduses on selline tore saar, millest iga Perthi linna elanik vähemalt kord päevas tegelikult üle sõidab/jalutab – Heirisson Island. Tuleb aga välja, et mida paljud ei tea on see, et sellel suhteliselt väikesel saarel (jalutades teeb ringi peale ehk tunniga) elab 5 kängurut. Nad on sinna siis millalgi toodud, territoorium on kerge aiaga piiratud ja nii nad seal siis vabas looduses elavadki. Otsustasime pühapäeval nad üle vaadata.

Kerge neid leida muidugi ei olnud. Saar ei ole ka tänu nendele kängurudele suuremat asja turistiatraktsioon, nägime mõnda üksikut paarikest veel jalutamas. Seega inimmasside järgi neid ka tuvastada päris ei saanud, ei olnud olukorda kus kari inimesi kuskil äkki pildistab, mis teeks asja selgemaks, et ju siis loom on leitud. Nii me siis otsisime ja jalutasime. Ja äkki üks nendest tõstiski pea pika rohu sees. Pildiseeria. Mõtlesime, et okei, kus siis ülejäänud pere on… peaks lähedal olema, aga ei ole näha. Ja loomulikult ühtäkki tõstis 20 meetrit eemal järgmine pea, juba rohkem puude varjus ja rohus. Ja tuli välja, et neid oli seal kokku lausa 3.

Kängurud on jah kuidagi väga maapinnaga ühte värvi, et neid on suhteliselt halb eristada. Aga meil oli muidugi hea meel, et tüübid päevavalgele ilmusid.

Üks kaunis park on samuti Perthi linna külje all, see on King’s Park. Osalt on see sõjamonument, ja teisalt üpris suur botaanikaaed, kus on igasuguseid põnevaid taimi, millest meil aimugi polnud. Aga kena koht kus jalutada ja pikniku pidada.

Meie kodukant – Rivervale

Tegime oma uues kodukandis, Rivervale-is, väikse hommikuse jalutuskäigu ja veendusime, et siin on ikka tõsiselt mõnus. Jäädvustasime mõned klõpsud ka. Aga mis siin siis tõsiselt mõnus on? Võiks öelda, et üleüldiselt ümbrus ja atmosfäär. Kui siia paar nädalat tagasi oma püsivama kodukoha otsinguil sattusime, siis jõeäärsel teel jalutades saime kohe aru, et selles piirkonnas on midagi head, ja siin tahakski olla.

Piirkonna nimi on Rivervale. Siit kaardilt näeb siis täpsemalt, kus me pesitseme.

Infrastruktuur on nii läbimõeldud ja põhjalikult planeeritud, et ma pole sellist asja eriti kusagil varem näinud. Ikka on nii, et põhitänavad on korras, aga kõrvale põigates leiad mingi laga. Siin aga mitte. Üleüldiselt Perth ongi selline korralik ja puhas. Kõik on sentimeetri täpsusega korras ja kui juba tehtud, siis põhjalikult ja kvaliteetset. Siin kodu ümbruses ringi liikudes tundub nagu jalutaks golfiväljakul. Mitte ainult iga maja aed või korterelamu vahetu lähedus pole hooldatud ja haljastatud, vaid ka ühiselt kasutatavad alad, kogu piirkond. Kaunid jalutusteed jõeääres ja sealsamas teed jalgratturitele, kõrval muru kaunilt niidetud, puude ja põõsaste ümbrus rohitud ja korras. Mööduvad inimesed teretavad, mööduvad jalgratturid tänavad, et sammu kõrvale astusid, naeratatakse jne. Bussijuhile öeldakse tere ja head aega, tänatakse väljumisel sõidu eest. Päriselt?

Perthi linna läbib suur jõgi, millel nimeks Swan River (luige järv). See suubub India ookeanisse ning lookleb üsna sügavale mandrile, ja meie kodu juurest mööda, nii paarikümne meetri kauguselt. Seal ääres käime jooksmas, jalutamas. Ei tea kas ta kuidagi kujult meenutab luike, või elutseb siin palju luikesid, aga selline nimi tal on. Igaljuhul musti luiki nägime küll, sellised üleni mustad ja valgete tiivaotstega. Ja pelikane nägime ka jõepeal kala õngitsemas, varem olime neid vaid loomaaias näinud. Veel avastasime, et jõeäärsed pargid on populaarsed pikniku kohad. Ja selleks, et saaks mõnusalt kokata on tehtud vastavad istumiskohad koos grillimasinaga: vajutad nupule ja grill läheb teatud ajaks põlema, et saaksid oma materjali valmis küpsetada. Praeguseks siis kõik, vaatame, mis edasi saama hakkab…

Laupäevane seiklus Perthi loomaaias

Austraaliat tuntakse kui karmi kliimaga maad, kus elavad kõige ohtlikumad olendid. Praktiliselt, kõik mis liigub, on eluohtlik. Mõnes mõttes on see tõsi, mõnes mõttes ka müüt. Ohtlikke imetajaid, putukaid, taimi, roomajaid, ämblikke on siin küllaga, aga linnas neid siiski ei kohta. Samas ei pea väga kaugele linnast sõitma, et neid kohata. Sellepärast seadsimegi oma sammud loomaaia poole, et tutvuda olukorraga, mis inimestel ihukarvad püsti ajab.

Perthi loomaaed on pindalalt kompaktne ja kui võrrelda näiteks Tallinna omaga, siis puur-puuri-küljes olukorda siin pole. Kogu kompleks on üks suur park, kohati nagu džungel, ja jalutuskäigu pealt näedki erinevaid loomi, läbi võre või klaasi. Kõikidele suurematele loomadele on ehitatud suuremad alad, kus neile on loodud enamvähem loomulik keskkond. Loomaaed on loogiliselt jaotatud 3 erinevasse osasse: Austraalia loomad, Aafrika savann ning Aasia džunglid. Ja metsarajad vahelduvad parkide, veekogude, ojakeste, sildadega. Kogu see keskkond oli nauditav.

Jäi mulje nagu osa loomi oli puudu, või ongi Austraalias neid liike nii vähe? Tõsi on see, et kõik seostavad Austraaliat krokodillidega (kui ohtlikust loomast rääkida), need on troopilises põhjapoolses osas. Krokodilli nägime, aga tüüp oli kaugel põõsastes varjus, et ainult saba oli näha. Külalistele on see muidugi miinus, et loomad saavad suurtel aladel laiutada. Isegi, kui iga liigi territooriumile on vaateplatvormid erinevatel külgedel, siis kohati looma näha on üsna keeruline, ja kui näed, siis kaugelt. Tõsi on ka see, et Austraalia on tegelikult number 1 piirkond, kus on kõige rohkem väljasuremise ohus liike. Ja siin on palju liike, keda pole kusagil mujal mandritel (või siis väga hõredalt).

Imetajatest suurimad ongi dingo (armsa välimusega koer/hunt) ja ‘sun bear’ (kollase laiguga karu), ja ongi kõik. Sun bear on väga armas kusjuures, hästi pika keelega, et mesilaspesast mett kätte saaks. Siis lisaks on kroks ja suured valgehaid ookeanis. Ja siis terve kari madusid, putukaid, närilisi (kes ainult öösiti välja ilmuvad) ja ämbikke, millede väljapanek loomaaias oli paraku ülimalt hõre.

Kerli suurim hirm on muidugi linnud. Ja siin elutseb 3 liiki suuri linde, kes lennata ei suuda, aga kiiresti joosta ja nokaga rünnata väga edukalt. Jaanalindu teavad kõik, aga lisaks on siin sarnase väljanägemisega emu ning veel üks kurja välimusega lind nimega Cassowary, kes nendest kolmest on kõige ohtlikum ja agressiivsem.

Ja armsaid loomi oli siin muidugi ka. Kängurud olid näiteks ilma igasuguse piirdeta alal, said pargis vabalt ringi joosta/hüpata, kuigi meie külastusajal nad vedelesid päikse käes. Ma ei teadnudki, et on olemas ka sellised kängurud, kes puude otsas ronivad – pikkade sabadega tree kangaroo. Kõikide lemmik koaala samuti magas puu otsas, armsalt keras.

Igaljuhul, saime kinnitust, et Austraalia metsas (mida ei nimetata sõnaga woods või forest, vaid hoopis bush nagu põõsas) peab olema ülimalt ettevaatlik, sest asi pole mitte ainult krokodillis, vaid liigirohketes roomajates, putukates, ämblikes.