Postitused

London märts 2019

Lõpuks ometi sai käidud Londonis, kus kõik teised inimesed maailmas on käinud, peale minu. Siin mõned emotsioonid, esimesest külsatusest. Tore pikk nädalavahetus. Minu mõistes siis 5 päeva 🙂

Ilusa suve ilus jaanipäev 23 juuni 2018

Aitäh sõbrad ilusa jaanipäeva eest. Siin väike kokkuvõte sellest päevast.

2 päeva ja 40 km kajakiga Salatsi jõel matkaklubiga “Pürg”

Oli äärmiselt meeldiv veeta see maikuu ilus, päikeseline nädalavahetus koos eriti ägeda seltskonnaga matkaklubist “Pürg”. Kokku võttis seiklusest osa 11 inimest, Põhja-Läti ilusal Salatsi jõel. Ja need 40 km aerutamist oli ainult puhas rõõm. Siin sellest kajakimatka elamusest ka kokkuvõtlik video.

Päike, rand ja sajad kilomeetrid Kreeta saarel

Kreeta saarel käisin esimest korda ca 8 aastat tagasi. Tookord oma õega. Seekord parima sõbraga. Oktoobri keskpaik Kreetal on üsna viimane aeg seda kohta külastada, kui tahad veel peotäis D vitamiini saada ning meres ujuda. Novembrist kipub juba külmaks minema. Ilmadega tõepoolest väga vedas.

Uus pilk Kreetale oli teistkordsel külastusel kindlasti teistsugune. Kuigi käisime ka sõbraga nendes nö põhikohtades, mida külastamata pole justkui Kreetal käinud, aga nüüd uue pilguga oligi mõnus meenutada ja avastada käidud kohtades uusi külgi. Kas läheks veel kolmandat korda? Võib-olla küll. Kreeta on piisavalt mitmekesine, suur ja lai, et kohalikku kultuuri ja loodust avastada.

Keskendusime ka seekord saare läänepoolsele osale. Miks? Lihtsalt tundub kirjandust lugedes, et seal on justkui rohkem erinevaid ja mitmekülgseid elamusi, millest osa saada. Kui nüüd uuesti minna, siis juba kindlasti sooviks idapoolset külge avastada, et tekiks võrdlusmoment.

Mida me seekord tegime? Seekord rentisime sõbraga ühe toreda cabrio, et oktoobri ilmast veel maksimum võtta ning kõik need nädal aega praktiliselt sõitsimegi ringi, avastasime tuttavaid ja vähemtuttavaid randu, linnu. Cabrio suureks eeliseks on muidugi ka see, et päikest saad ka sõidul olles : ) Seega nädalaga sai D vitamiini enam kui küll. Oktoobris on ka ilm piisavalt pehme, et sellist pikemalt päikese käes viibimist endale lubada.

Mis olid suurimad elamused? Eks kindlasti need peamised rannad: Elafonisi, Balos, Preveli. Linnadest meeldis kõige rohkem muidugi Chania. Lihtsalt nii mõnus ja ilus linn. Ainuüksi selle ilusa ajaloolise sadama ja melu tõttu veetsimegi mitmed õhtud seal restoranides. Ka Rethymno linn oli ahvatlev. Väga sarnane Chaniale, lihtsalt väiksem.

Rethymnoni linna külje all olime seekord. Ja paketireisiga, sest paketireisid olid ikka päris soodsad oktoobrikuus, lisaks oli ka väike allahindlus minu mäletamist mööda. Ise lennupilet ja öömaja hankida oleks tulnud kallim. Paketiga oli mugav, söögid sees, hotell peaks olema logistiliselt nii et õhtul saaks ka kuskil melus olla, muidu ainult hotellis sumisemine võib igavaks osutuda.

Lahe oli asjaolu, et parimad rannad on ka kõige raskemini nii autoga kui jalgsi ligipääsetavad. Korralikult saab mäest üles alla kompida. Mōni ka looduskaitsealas ja juurde pääseb lisatasu eest. 1-2 €.

Prantsuse Riviera ehk Côte d’Azur 1 nädalaga

Prantsuse Riviera vaatamisväärsused: Nice, Monaco, Cannes, St-Paul de Vence, Gorges du Loup, Gréolières, Grasse, Corniche de l’Esterel ja muud tee peale jäävad elamused. Siin aga põgus reisivideo, mis meie seikluse hästi kokku võtab.

Käisime prantsuse rivieras ühe mõnusa väikse seltskonnaga, kõik head sõbrad, kellest näed ka pilte allpool. Nii me neljakesi otsustasimegi ühe nädalase seikluse teha, et oleks põnev, saaks puhata nii keha, vaimu kui ka silmi. Eestlase kohta küll üsna ebatavaline tuntud kuurortidesse puhkama minna tipphooajal, sest maist kuni augusti lõpuni on ju hinnad laes ja rahvast igalpool täis. Aga nii me igaljuhul tegime, läksime Prantsusmaa puhkusemekasse täpselt augusti alguses. Ja meile väga meeldis see tipphooaeg. Hinnad olid nagu igalpool, saime üsna hea hinnaga lennupiletid ning vägagi viisaka kodumajutuse, kus me oma hommikusöögid, kohvid ja vahel ka õhtusöögid saimegi ilusti tehtud. Väljassöömine on tõepoolest krõbedama hinnaga, aga nii on igalpool viisakas Euroopas, ei olnud üllatusi.

Kõige esimesena muidugi tõi naeratuse näole see soojusepahvakas, mis keha raputas kohe kui lennukilt väljusime. Kraade oli päeval nii 30-33 C ringis ja ega öösel jahedamaks ei läinud, jäigi nii 27-29 C juurde. Seega oli täiesti tavaline, et keha oli märg kogu ööpäev. Vahemeremaade inimesed ise on oma kliimaga kohanenud ja nende jaoks see kolm kuud palavust on täiesti talutav, sest ülejäänud aeg aastast on ju mõnusalt pehme kliima. Sellepärast lõunamaalaste tavakodudes konditsioneere kui selliseid ei kohtagi. Kui häirib, siis peab minema hotelli, seal on konditsioneerid täiesti olemas. Aga me pole kohalikud, seega öine magamine sellise palavusega, avatud akendega ei tulnud eriti hästi välja.

Oma nädalase puhkusega soovisime näha nii palju kui võimalik ja nii rahulikult kui võimalik. Ma usun, et me viisime suurema osa oma plaanidest täide, mida tahtsime. Abiks oli ka Lonely Planet raamat, mis aitas kohalikes paikades paremini orienteeruda. Samuti oli abiks ka see, et Joonas ja Doris olid just eelmisel aastal samas kandis puhanud ning teadsid juba ette, mis on need peidetud pärlid, mida peaks avastama.

Nizza / Nice

Minu jaoks Nizza oli selline mõnus kompaktne linnake, ilusa väikse vanalinnaga. Ei löönud kuidagi pahviks, sest sarnaseid on Euroopa täis. Mis mind südamest üllatas oli rand. Ma olen mõned korrad sattunud randa, kus liiva asemel on kivid, eriti just mustad ümarad kivid või vulkaaniline must kivi. Näiteks, Musta mere ääres on mustad ümarad kivid, paljudel saartel (Vahemere saared, Bali, Kanaarid jne) on jällegi must vulkaaniline kivi-liiva klibu. Nizzas ja ka teistes prantsuse riviera randades on selline valge kivi, mis jalge all suht ebamugav. Monacosse seetõttu oli toodud just peenem liivapuru randa, et oleks mõnusam astuda. Küll aga harjudes sellega ära, tundus kivi isegi esteetilisem. Ei jäänud igalepoole külge, nagu liiv.

Nizza on seega tore paik, kus vanalinna restoranides õhtust süüa, õhtul promenaadil jalutada, seltskonnaga klaas vein võtta, kuulata merekohinat ja vaadata tähti. Ühel päeval võtsime jalgrattad, millega saime teha oluliselt suurema ringi. Rattasõiduks olid üsnagi head teed täiesti olemas. Isegi ühest asulast teise viis kohati täiesti viisakas rattatee.

Monaco

Mul olid Monaco suhtes eelarvamused ja ootused. Olen sellest nii palju kuulnud, et see on üks eriti uhke, meeletult ilus linnriik, kus sõidavad ainult Ferrarid ja laht on helikopteriga superjahte täis. Käisime Monaco põhimõtteliselt risti rästi läbi ja tõesti ilus oli ta küll, aga täpselt sama ilus kui paljud muud vahemereäärsed kuurortlinnad. Võib-olla oli asi ajastuses, aga meie nägime liikluses siiski tavalisi Lõuna-Euroopale kohaseid automudeleid. Mõni üksik kord sõitis mõni Porche, Ferrari mööda. Ootasin, et näen lahe ääres ka uhkeid villasid, aga siis sain aru, et need on kuskile lihtrahva silma eest eemale rajatud. Kuigi oli tipphooaeg, siis ka neid superjahte praktiliselt polnud, palju väikseid, mõni suurem. Kui võrdlen, seda pilti, mida nägin näiteks Mallorca pealinnas (Palma) lahes, siis see oli vast vaatepilt.

Siiski, kui mu eelarvamused olidki pisut ülepaisutatud teiste juttude järgi, siis tegelikult on seal põnev ringi patseerida. Loomulikult Monte Carlo kasiino jättis prestiižse mulje, selle kõrval olev lumivalge ilus Hotel de Paris, kena promenaad, meeldis Jaapani aed, väga meeldis vanalinn mäe otsas, kus avanesid järsakutel ilusad vaated ning kus oli ka ilus park. Monacosse sattusime ka ajal, kus parajasti kindlatel kuupäevadel toimusid õhtuti ilutulestiku tseremooniad. Kui Austraalias, Perthis aastavahetusel 30 minutiline eriti võimas ilutulestik on siiani olnud minu lagi, siis Monaco ilutulestik jääb kindlasti top 3 hulka. Tõsiselt meeldejääv 20 minutiline show otse Monaco lahe keskel, kõikide nende kaatrite ja jahtide lähedal. Jõukamad kogunesid selleks ajaks loomulikult oma jahtidesse showd nautima ning peale seda tuututasid aplausiks järgnevad 5 minutit.

Eriti mõnus oli see, et rannikule on rajatud otse kaljuseina ja mere vahele sellised mõnusad matkateed. Ja seda kohtas mitmes kohas. Näiteks ühest väiksest Cap Mala rannikul asuvast külast (kus muuhulgas oli väga ilus privaatne rannake, kus päeva veetsime) jalutasimegi otse ranna äärest ca 6-7 km Monacosse. Samasugune tee oli ilusal poolsaarel Saint-Jean-Cap-Ferrat poolsaarel, millele tegime ringi peale.

Côte d’Azur ja Provence maakond

Kui seda rannaäärset kuurortpiirkonda nimetavad prantslased ise Côte d’Azuriks ehk Prantsuse Rivieraks, siis kogu see suurem maakond nö on Provence, mis omakorda jaguneb veel väiksemateks haldusteks. Raamatu järgi on selles piirkonnas tegelikult peale ranniku veel päris palju vaatamisväärsusi. Näiteks jääb sinna Vana-Rooma-aegne akvedukt, mis on üks suurimaid ja ainulaadne sellepärast, et see on kolmekordne. Samuti jääb sinna piirkonda Euroopa Grand Canyon, ehk euroopa suurim kanjon, mis on ca 28 km pikk. Need nimetatud kohad jäid meist küll liiga kaugele, aga oma reisiraamatust leidsime kaks maršruuti, mis tegi sellise mõnusa ringi peamistele vaatamisväärsustele.

Nii otsustasimegi ühe päeva rannikult eemale sõita ning mägist sisemaad avastada. Ja tõepoolest, avanesid ikka väga lahedad mägiteed, mäekurud, ahelikud, vaated. Eriti meeldisid need väiksed armsad mägilinnad (pigem külad), mis olid oma pika ajalooga, tõsiselt meeldejäävad. Täpselt siis saingi aru, et siia peaks ikka pikemaks ajaks tulema, eladagi kuskil mõnusas mägilinnas, kuskil majakeses, ja lihtsalt võtta rahulik paus argipäevast, vaadata rahulikult ringi ja nautida.

Raamat viiski meid läbi sellistest tuntumatest kohtadest nagu St-Paul de Vence, mis on üks eriti vana ja huvitava ajalooga mägiküla. Kusjuures paljud need mägikülad või linnakesed ongi ehitatud just mäenõlvadele ning ümbritsetud paksu kaitsemüüriga. Nii lihtsalt vanasti ehitati linnu igalpool maailmas, et oma elanikke kaitsta.  Gorges du Loup on see koht, kust algab see pikk kanjon. Meie nägime selle algust. Piirkonnas on lugematu hulk huvitavaid koopaid, koskesid, mäeahelikes keerlevaid jugasid. Grasse oli isenesest üsna tavaline linnake, omade võludega, aga kuulus just sellepärast, et see on parfüümide sünnipaik. Kõik parfüümisõbrad teavad seda linna unepealt.

Jõudsime läbi sõita ka Cannes-ist, kuhu samuti plaanisime minna. Seekord siis jalutasime õhtuses Cannes-is, võtsime mõned värskendavad Aperal Spritzid ja elu oligi ilus.

Peale nimetatud kohtade jäi meile teepeale loomulikult veel kohti. Sest ringi sõites ratta või autoga, või lihtsalt jalutades, siis pole ühtegi kohta rannikul, kus ei oleks asustust. Terve see Vahemereäärne rannik on järjest asustatud, vahepeal tuleb lihtsalt silt, et nüüd asud selles või tolles linnas, külas.

Kokkuvõttes, väga mõnus puhkus. Päikest sai küllaga. Nädalaga saab põgusa seikluse, aga kindlasti võiks siin olla pikemalt.

Mida teha 4 päevaga majesteetlikus Viinis?

Viin on selline huvitav sihtkoht, mille kohta eriti midagi ei teadnudki. Olen kuulnud küll, et see on ilus linn, aga mis on Viini sümbolid? Ei olnud eriti õrna aimugi. Okei, loomulikult on seal ajalooliselt olnud tegevad väga kuulsad muusikud, kirjanikud, muuseume on seal samuti korralikult, terve kvartal selleks lausa ainult muusemidele rajatud. Aga, kindlaid sümboleid päris hästi ei osanud kuidagi välja tuua. Näiteks, võtame Pariisi. Kohe tuleb vähemalt viis märksõna: Eiffel, Notre-Dame, Louvre, Champs-Élysées, Montmartre jne. Või võtame Londoni. Sama lugu põhimõtteliselt. Viin aga… ei tule neid märksõnu. Ja sellevõrra rohkem see linn üllatas. Võib-olla aitaski kaasa eelarvamuste puudumine. Kas läheks Viini tagasi? Absoluutselt. Kindlasti. Nii me Viini külastasimegi, heal soojal ajal, juulikuu keskel, mil päike paisitis ja sooja oli 25-30 kraadi.

Võtsime Viini linnareisi ette tähtpäeva tähistamiseks ning saime sellele linnale pühendada vaid 4 päeva, ehk ühe magusa pika nädalavahetuse. Ja siin põgusalt kirjeldakski, mida siis Viinis teha 4 päevaga. Abiks on loomulikult TripAdvisor oma soovitustega, raamatud, aga lõpuks ikka valid oma tempo ja huvide järgi just selle, mis hingele lähedasem.

Number 1. Vanalinn.

Vanalinn on üsna suur, äärmiselt kompaktne ja mis kõige olulisem, see on praktiliselt täielikult liiklusvaba. Mis meeldis oligi see, et autoliiklus on ümber vanalinna suunatud. Vanalinna ei läbi ühtegi tõsisemat liiklussõlme. Seetõttu on vanalinnas ülimõnus jalutada. Väga palju on mida vaadata. Viin üllatas oma uhkete paleede ja suursuguste hoonetega, võimsa arhitektuuriga, ülima puhtusega ja nagu mu üks hea sõber ütles: “Viin on kuidagi inimlik linn”. See pidas tõepoolest paika. Mida see tähendab? Selleks peaks ise kohale minema ja tundma, kuidas üks arenenud riik oma pealinna inimeste eest hoolt on kandnud. Võin siin mõned märksõnad ainult näiteks välja tuua: igalpool on tasuta puhtavee joogikohad (ülioluline), korralikult väljaehitatud rattateed (nagu täiesti eraldi liiklusdimensioon), hästi palju on ilusaid parke, mis ei ole lihtsalt ilu pärast tehtud, vaid siin on ka melu ja mõnus aega veeta, lihtne ja loogiline ühistransport, ülihästi läbimõeldud metroo, tänavad olid nii puhtad, et võiks sokkides käia.

Vanalinna jääb üsna palju huvitavaid märke, mida on küll oluliselt rohkem, aga meeldejäävamad olid: Hofburg kuninglik palee, St. Stephen katedraal, mis on austerlaste jaoks ka vabaduse sümbol, kuna see jäi teise maailmasõja ajal imeläbi täiesti puutumata, raekoda, kus parajasti toimus filmifestival, ja ooperimaja loomulikult, mis jättis üsna tagasihoidliku mulje, kuid seest pidi väga suursugune välja nägema, kuhu me seekord ei läinud, muuseumi kvartal, ilusad pargid, mida on mitmeid ja omamoodi märgilised ja soovituslikud, siis veel kohvikud, poed ja restoranid jne.

Number 2. Belvedere.

Belvedere loss on vanalinnas ainult ca 1 või 1,5 km kaugusel. Ülimõnusalt jalutuskäigu kaugusel. Tallinna mõistes nagu Kadrioru park ja presidendi loss, aga kraadi võrra või siis oluliselt (oleneb vaatevinklist) majesteetlikum. Sellised kohad jätavad kuidagi sügavama mulje kui lihtsalt vanalinna melu, kohvikud ja pargid. Siin on ajalugu, siin on sellist mõnusat idülli, ilu, kulda ja karda. Kindlasti üks kohustulik koht, kuhu minna.

Number 3. Schönbrunn.

Schönbrunn on Habsburgide dünastia suveresidents. Ehk, kui kuninglik perekond oli talviti vanalinnas Hofbugi palees, siis suvel veetis aega Schönbrunnis. Vanalinnast samuti jalutuskäigu kaugusel, või siis mugav on võtta ka üks linnaratas ja saab kiiremini kohale. Ütleme nii, kui Belvedere jättis suu lahti, siis Schönbrunn oli niivõrd võimas ja suursugune, et suu avanes veel ca 3 korda. Mõnes mõttes võiks seda võrrelda ka Versailles’ga Prantsusmaal, aga loomulikult Versailles jääb peale. Siin võiks veeta hommikust õhtuni terve päeva. Tohutu maa-ala peale on rajatud see suur 1441 toaga palee, lugematute parkidega, mis on piiratud kõrgete hekkidega, et võib ära eksida. Siinsamas asub ka vanim loomaaed. Mäe jalamil oli üks eraldi “terass”, mis on midagi hoopis ägedamat, kui oskaks ette kujutada.

Number 4. Doonau jõgi.

Viin ei ole iseenesestmõistetavalt geograafilisest asukohast tingituna just rannalinn. Ei ole põhjust muretsemiseks. Doonau jõe ääres on mitmeid lahedaid linnarandu kui ka päris randu. Meie olime selles nn linnarannas, kus olid päevitamise alused, kohvikud, rannabaarid, mõnus muusika, ja loomulikult mõnus soe vesi.

Vienna Austria Viin travel reisiblogi teiselpoolmaakera

Imeline ja romantiline ja lumivalge Santorini saar: võrratu!

Santorini!

Kui Santorini saart kirjeldada, siis on üsna raske ülivõrretega tagasi hoida. Kes pole veel Santorini saarel käinud ja arvab, et kuskil on üks hästi romantiline ja ilus saar, kus sai kord käidud ja tahaks korduvalt ja korduvalt tagasi minna, sest seal on lihtsalt nii ilus ja fantastiline, siis tõenäoliselt pole ta veel Santorini saarel käinud. Tegelikult on see ju üks nendest sadadest mikrosaartest, mis Kreeka ümber laiali pillatud, aga millegipärast on seal oma võlu. Täpselt ei oskagi neid omadusi pingeritta panna, kas see on marmoriga ülepaistatud linnad, ülimalt puhtad, tõesti väga väga puhtad tänavad, linavalged lumivalged ühtlaselt valged majad, hingematvad päikesetõusud ja loojangud, mõnusalt aeglane elutempo, naeratavad ja ülirahulikud inimesed, mitmekülgsus ja mõnus kompaktsus, iseenesest romantiline õhkkond. See kõik loob sellise mõnusa meeleolu, mida polegi varem kusagil mujal maailmas kohanud.

Kahtlemata tekivad enne saabumist Santorini puhul teatavad ootused. Vaadates neid pilte Google otsingust jne. Meile igaljuhul ületas Santorini kõiksugu ootused ja saar näitas end hoopis lahedamast küljest, kui oleksime arvanud. Ja seda just eelpool mainitud põhjustel. Mulle eriti meeldis saare kompaktsus. Põhimõtteliselt ühest saare otsast teisi sõidab rahulikult autoga 45 minutit. Keskmine kiirus ongi seal ca 50 km/h. Teed on lihtsalt liiga kitsad ja kurvilised. Kiirteed kui sellist ei eksisteeri. Kohati lihsalt pikem ja laiem sirge. Nii on võimalik käia ka kohtades, mis ei ole turistidest ülerahvastatud.

Teame, et Santorini saart külastavad turistid tihtipeale ühe või paar päeva, kui lähevad Kreetale puhkama näiteks. Täiesti mõistlik, sest Kreetalt sõidab paat Santorinile üsna kiiresti ning päeva või paariga saab üldise ülevaate kergesti, sest saar on niivõrd väike. Põhmõtteliselt nagu Hiiumaa. Meie veetsime siin täpselt nädala ning see andis võimaluse saar korralikult läbi sõeluda, käia nendes populaarsemates kohtades kui ka “peidetud pärlites” ning ühtlasi võtta seda kõike ülirahulikult, nii nagu kohalikud.

Kuna Santorinil otseselt ei ole mitmeid vaatamisväärsusi ja ajaloolisi objekte (välja arvatud üks vinge eelajalooline varemetes marmorlinnak kõrge mäe otsas ja veel üks ajalooline varemetes linnak Akrotiris), siis aega jääbki rohkem mõnusaks viibimiseks. Saab tunnetada, kuidas aeg hakkab kordades aeglasemalt kulgema.

Mis on need kohad, kuhu minna?

Kui rääkida Santorinist, siis loomulikult esimesena kargab pähe üks imeilus linn Oia. Tõesti, väga väga väga ilus linn, kus on terve tänav kaetud marmorplaatidega, mõnus linn. Mulle aga isiklikult meeldis näiteks Imerovigli oma huvitavate tänavate poolest. Kui on aega ringi seigelda, nagu meil oli, siis põhimõtteliselt ükski linn ei jäänud külastamata. Ühed meeldejäävad olid veel tore mäepealene linn Pyrgos, mereäärne Perissa, rannakuurort Kamari, ka Megalochori oma pankrannikupealse laheda veiniistanduse poolest, muidugi pealinn Fira, ja loomulikult meie ööbimiskoht Akrotiri, mille tipus asetses ülilahe majakas ja kus käisime päris mitu õhtut päikeseloojangut vaatamas.

Olime oma ööbimiskohaga eriti rahul just sellepärast, et ta oli massidest eemal, mõnusalt mäe jalamil, kus sai nii hommikul, päeval kui ka õhtul vaadata tervele saarele ja mõelda, kus käidud ja mis veel nägemata, kus on pilved ja kus on päike. Vaade saare küljel olevale vulkaanile oli muidugi samuti tore. Korra mõtlesime küll, et võiks ju seal ära käia, kuid perenaiselt kuulsime, et ega seal midagi erilist ei ole, lihtsalt kivi ja ülimalt palav. Seega loobusime. Samas laheda purjekaga seal lähedal laguunil peatud oleks olnud kindlasti meeldejääv kogemus.

Mõnusad pärlid

Kui rääkida nendest kohtadest, kuhu Santorinil eriti ei satu, siis üks nendest kohtadest on Akrotiri vana muistne linnak. Ei pea üldse neid varemeid vaatama minema, mis seal ikka, kivi kivi peal, paar ehitise moodi moodustist. Aga ranniku ääres on üks lahe koht nagu Red Beach, päris muljetavaldav rand kõrge punase kalju jalamil. Samuti on seal rannikuääres lahedaid restorane, kus saab värskelt küpsetatud mereanniroogasid. Lubasime ka endale ühe mõnusa homaariroa. Restorani nimi oli The Dolphins, päris mõnus koht.

Kui Oia piirkonnast rääkida, siis peale linna oli hea elamus, kui sõitsime alla sadamasse, kus oli päris mitu restorani, kus sai samuti värket mereandi. Ammoudi Fish Tavern ja Dimitris Ammoudi Taverna näiteks. Parim koht kus lõunat või õhtusööki nautida, otse mere ääres.

Kui ekstreemsustest rääkida, siis üks lahe retk oli ka Ancient Thera külastus. Tegemist on siis iidse pealinnaga, mis asub 360m kõrgusel merepinnast ja asustati juba 9 sajandil. Sõitsime sinna oma väikse autoga, ja järsak oli päris korralik. Mööda serpentiini sõit oli poolteed üsna mõnus, kuni tipu poole millegipärast piirded tee äärest kadusid ja teeolud läksid samuti oluliselt kehvemaks. Natuke kõhe oli. Aga vaade, mis sealt avanes, oli võrratu. Tegemist siis Messavouno mäega, mis on Santorini kõrgeim tipp. Ega linna seal alles polnud, vaid marmorist varemed ja kiviklibu, aga omamoodi elamus sellegipoolest.

Veiniistandused

Santorinil tehakse ka veini. Istandusi on päris mitmeid, kus on võimalik veini maitsta, aga ühed lahedamad kohad on Venetsanos ja teine hea koht oli Santo Wines. Ütleme nii, et mõlemal kohal avanesid terrassilt võrratud vaated, kuna asusid täpselt kaljuserval, aga oluliselt paremalt maitsesid Venetsanos istanduse veinid. Seal käisime ka kahel korral. Meie lemmikkoht Venetsanos asus siis Megalochori linnas, ja Santo oli vaid paar kilomeetrit pealinna poole. Aga peaks ka ära mainima kindlasti, et Santorini ei ole arvestatav veinitootja. Valged veinid on kerged ja mõnusad, isegi üllatavalt head, punased aga tegelikult ei kõlba üldse juua.

Põhimõte aga veiniistandustes igalpool sama, kindla raha eest saad maitsta nende veine ja kõrvale saad võtta midagi näksida. Kõik see toimub aga mõnusalt avatud terrassil, millelt avaneb ilus vaade merele. Ehk siis hea ajaveetmise võimalus.

Video võttis kokku terve meie reisi, aga siin lisaks veel mõned fotod. Siinkohal peaks kindlasti ka ära mainima, et Santorini on üks selline koht, kus igal sammul tahaks pildistada, lihtsalt iga nurga tagant avaneb selline vaade, mida tahaks jäädvustada. Lihtsalt ülimalt fotogeeniline saar. On võimatu halba pilti teha. Nii päikeselise päevaga kui ka pilvisega, lihtsalt sihi ja vajuta nuppu, ilus pilt on garanteeritud.

Kreeka Santorini travel reisiblogi teiselpoolmaakera

Vegas Grande imeilus kosk Trinidadi külje all

Trinidadi video lõpus on näda ka ühte meeldejäävamat retke, kui Trinidadi külastasime. Vegas Grande kosk on üks nendest koskedest, mida välja tuuakse mitmetes nimekirjades. Aga kindlasti ei ole see kõikide turistide lemmikkoht kuhu tulla. Pigem on see üks raskesti ligipääsetav koht, aga kui pärale jõuda, siis põhimõtteliselt terve kosk ja looduslik bassein on sinu päralt. Ja nii oli ka seekord. Sõit mägedesse oli juba omakorda põnev, sest me keegi ei teadnud, kas see paarkümmend aastat vana mikrobuss veab seitset inimest järsakutset üles või mitte. Tagasitulles igaljuhul läks ta pisut kärssama, aga õnneks saime ühes tükis seikluse tehtud.

Jõudnud mägedesse, siis seiklus alles algas, oli vaja nüüd samapalju alla orgu minna, ja seekord jalgsi, mööda siksakilist järsakut. Rahulikus tempos jalutasimegi ca 45 minutit, vahepeal oli juba tunne, et see peab nüüd küll midagi väga head olema. Ja oligi. Isegi enamat. Tead küll, vahel on ka selliseid kogemusi olnud, kus puhutakse mingi kosk nii üles, mis tegelikkuses on kohale jõudes väike ojake. Nüüd siis saime aru ka, miks siia bussidega turiste ei tooda, keegi ei viitsi vaeva näha, sest buss peab ikka kose kõrvale parkima. Ja just see meid käima tõmbaski. Kui koseni jõudsime, olime kuuekesi oma seltskonnaga täiesti omapead. Looduslik SPA oli meie päralt.

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

Vegas Grande Waterfall Cuba Trinidad - Teiselpoolmaakera reisiblogi Kuuba Trinidad

KUUBA: Maaliline paradiis Cayo Santa Maria

Cayo Santa Maria on üks nendest paradiisisaartest, mis on Kuuba saare vahetus läheduses, kuhu viib samasugune pikk tee nagu Eesti mandrilt Muhumaale, põhimõtteliselt. Ehk siis tegelikult kohe Kuuba saare kõrval, ei olegi aru saada, et see oleks nagu eraldi saar vms. Jätsime selle ilusa paiga justnimelt meie seikluse kõige lõppu, et nautida päikest, ilusat randa ja lihtsalt puhata. See rannik on absoluutne paradiis. Ei pea olema just Cayo Santa Maria, tegelikult on seal mitmeid teisigi ilusaid sihtkohti, me lihtsalt logistiliselt valisime selle koha.

 

Miks me seda paika sihtisime reisi lõpuks? Ikka sellepärast, et seal on ühed ilusamad Kuuba rannad. Seal samas kandis on sellised imelised liivarannad nagu Playa Pilar, Playa Flamingo jne jne. Kui otsida üldse Kuubas ilusaid randu, siis see kant on õige koht. Meelega vältisime turistidest pungil olevat Varadero kuurorti, kus hotell hotelli küljes kinni ning Ameerika turiste täis, et nautida pigem seda eraldatust ja puhtamat loodust.

Jäime igaljuhul väga rahule, veetsime seal oma viimased 3 ööd. See oli mõnus “inimese tunne” taaskord, kui sinna jõudsime. Mõnes mõttes esimesel päeval oli isegi šokk. Kõike oli külluses, söö palju tahad, söö ja joo mida tahad, kõik hinnas, valik on meeletu ja kõike on palju. Päris Kuuba on ju hoopis midagi muud. Päris Kuubas peab tikutulega otsima kohti, et endale taldrikule midagi kokku panna. Suur hotellituba, avarad basseinid, avatud baarid, lai ja pehme voodi, duššist tuleb korralikult vett. Amazing!

Mõtlesime isekeskis, et huvitav, võib ju olla inimesi, kes tulevadki lihtsalt kuurorti puhkama, näiteks Varaderosse, ja siis imestavad kui ilus see Kuuba ikka on…. aga see selleks. Ilus punkt mitmekülgsele kahele nädalale Kuubas. Viimase öö veetsime veel Havanas, seal kus oma ringreisi alustasime. Muchas gracias, Cuba!

Video on küll lahedam, aga siia mõned pildid ka:

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

Cayo Santa Maria Cuba Travel Blog - reisiblogi Teiselpoolmaakera

KUUBA: Värviline kirev linn Trinidad

Miks mulle Trinidad meeldis oli selle linna kompaktsus ja ehedus. Väga hästi tuli välja hispaania koloniaalajastu arhitektuur. Ei pidanud üldse pikalt jalutama, et see mitmekülgne ja värvikirev linnake läbi käia. Muidugi reaalsuses oli Trinidad hoopis teistsugune, kui esialgu Google piltidest mulje oli tekkinud. Muude asjade hulgas käisime ka selle nö “kultuurikilomeetri” Lonely Planet raamatu järgi läbi ning siis alles tuli välja see ehedus.

Põnev on vaadata, kuidas kuubakat kuidagi värviga kokku ei hoia ning pigem meelega toovad tugevad kontrastid välja. Järjest seisavad erksates toonides majad, kõrvaltänavates voolab solgivesi mööda munakiviteid, vahepeal sõidab hobune töövankriga mööda, määrdunud riietes suurte silmadega lapsed jooksevad ringi ja mängivad imelike mänguasjadega. Jällegi, nii palju kontraste, et nendel tänavatel võikski fotoaparaat süles istuda ning momente püüda.

Kuna siin tulid need Kuuba kontrastid ja ehedus eriti hästi välja, siis meie seltskond jaguneski suuresti kaheks. Ühtedele meeldis, teistele jällegi mitte. Võib-olla tõesti see räpasus ja intensiivsed tänavalõhnad kohati häirisid, aga samas oli meeldivaid elamusi kindlasti rohkem. Kui päeval sagiti ringi, vaadata linna, käidi väliturgudel, jäätist söömas, või mere ääres rannas, siis õhtul täitusid tänavad kuuba elava muusikaga, lokaalide uksed avanesid, terrassid täitusid inimestega. Ja palju pole vaja kuubakal hoogu võtta. Kui pillimehed paari esimese noodiga alustavad, siis on juba esimesed paarikesed tantsulaval. Ja tantsuks ei pea ka lava olema. Tõused püsti, tantsid.

Oma ringreisil peatusime Trinidadis 3 päeva ning peale linna käisime veel ka Playa Ancon rannas, mis oli vägagi viisakas Kariibimere rand, linnale üpriski lähedal. Üsna huvitav elamsu oli koopasse rajatud ööklubi. Ja üks põnevamaid elamusi oli muidugi ühe imekauni kose külastus. See seiklus vältas pikalt, kuna eelkõige pidi sõitma hulk maad mööda järske tõuse mägedesse ning seejärel jalgsi kolmveerand tundi matkama alla sügavasse orgu. Aga lõpuks see vaatepilt ligi 30 meetrisest kosest, mille all oli veel imekaunis ja ülipuhta veega looduslik bassein… sellest tuleb juttu järgmises postituses. Väga mitmed kosed asuvad sellises Trinidadi lähedal olevas rahvuspargis, mille nimeks Parque Natural Topes de Collantes. Meie külastasime Trinidadi linnale üsna lähedal olevat Vegas Granade koske.

Kui külastada Kuubat 2 või 3 nädalat nagu tavaliselt selline keskmine eestlane kaugema puhkuse ette võtab, siis tavaliselt Trinidad on see sihtpunkt, mis jääb alati valikusse. Meil õnnestus sattuda sinna veel sellisel ajal, kus oli tänavatel eriti palju inimesi, meeletu melu, hilisööni mängiti tänavatel kõvasti muusikat, nii et kohati segas ka meie noorte hingede öörahu.

Peale mõnes mõttes elamusterohket ja ekstreemset Trinidadi suundusime paradiisisaarele põhjas asuvale Cayo Santa Mariale. Ja, mis pilt ja ilu seal avanes, oli lihtsalt võrratu. Selle kohta on võimalik videot vaadata ka sellelt postituselt.

Siin üks tilluke osa piltidest samuti:

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera

Trinidad Cuba Travel Blog Reisiblogi Teiselpoolmaakera