Prantsuse Riviera vaatamisväärsused: Nice, Monaco, Cannes, St-Paul de Vence, Gorges du Loup, Gréolières, Grasse, Corniche de l’Esterel ja muud tee peale jäävad elamused. Siin aga põgus reisivideo, mis meie seikluse hästi kokku võtab.

Käisime prantsuse rivieras ühe mõnusa väikse seltskonnaga, kõik head sõbrad, kellest näed ka pilte allpool. Nii me neljakesi otsustasimegi ühe nädalase seikluse teha, et oleks põnev, saaks puhata nii keha, vaimu kui ka silmi. Eestlase kohta küll üsna ebatavaline tuntud kuurortidesse puhkama minna tipphooajal, sest maist kuni augusti lõpuni on ju hinnad laes ja rahvast igalpool täis. Aga nii me igaljuhul tegime, läksime Prantsusmaa puhkusemekasse täpselt augusti alguses. Ja meile väga meeldis see tipphooaeg. Hinnad olid nagu igalpool, saime üsna hea hinnaga lennupiletid ning vägagi viisaka kodumajutuse, kus me oma hommikusöögid, kohvid ja vahel ka õhtusöögid saimegi ilusti tehtud. Väljassöömine on tõepoolest krõbedama hinnaga, aga nii on igalpool viisakas Euroopas, ei olnud üllatusi.

Kõige esimesena muidugi tõi naeratuse näole see soojusepahvakas, mis keha raputas kohe kui lennukilt väljusime. Kraade oli päeval nii 30-33 C ringis ja ega öösel jahedamaks ei läinud, jäigi nii 27-29 C juurde. Seega oli täiesti tavaline, et keha oli märg kogu ööpäev. Vahemeremaade inimesed ise on oma kliimaga kohanenud ja nende jaoks see kolm kuud palavust on täiesti talutav, sest ülejäänud aeg aastast on ju mõnusalt pehme kliima. Sellepärast lõunamaalaste tavakodudes konditsioneere kui selliseid ei kohtagi. Kui häirib, siis peab minema hotelli, seal on konditsioneerid täiesti olemas. Aga me pole kohalikud, seega öine magamine sellise palavusega, avatud akendega ei tulnud eriti hästi välja.

Oma nädalase puhkusega soovisime näha nii palju kui võimalik ja nii rahulikult kui võimalik. Ma usun, et me viisime suurema osa oma plaanidest täide, mida tahtsime. Abiks oli ka Lonely Planet raamat, mis aitas kohalikes paikades paremini orienteeruda. Samuti oli abiks ka see, et Joonas ja Doris olid just eelmisel aastal samas kandis puhanud ning teadsid juba ette, mis on need peidetud pärlid, mida peaks avastama.

Nizza / Nice

Minu jaoks Nizza oli selline mõnus kompaktne linnake, ilusa väikse vanalinnaga. Ei löönud kuidagi pahviks, sest sarnaseid on Euroopa täis. Mis mind südamest üllatas oli rand. Ma olen mõned korrad sattunud randa, kus liiva asemel on kivid, eriti just mustad ümarad kivid või vulkaaniline must kivi. Näiteks, Musta mere ääres on mustad ümarad kivid, paljudel saartel (Vahemere saared, Bali, Kanaarid jne) on jällegi must vulkaaniline kivi-liiva klibu. Nizzas ja ka teistes prantsuse riviera randades on selline valge kivi, mis jalge all suht ebamugav. Monacosse seetõttu oli toodud just peenem liivapuru randa, et oleks mõnusam astuda. Küll aga harjudes sellega ära, tundus kivi isegi esteetilisem. Ei jäänud igalepoole külge, nagu liiv.

Nizza on seega tore paik, kus vanalinna restoranides õhtust süüa, õhtul promenaadil jalutada, seltskonnaga klaas vein võtta, kuulata merekohinat ja vaadata tähti. Ühel päeval võtsime jalgrattad, millega saime teha oluliselt suurema ringi. Rattasõiduks olid üsnagi head teed täiesti olemas. Isegi ühest asulast teise viis kohati täiesti viisakas rattatee.

Monaco

Mul olid Monaco suhtes eelarvamused ja ootused. Olen sellest nii palju kuulnud, et see on üks eriti uhke, meeletult ilus linnriik, kus sõidavad ainult Ferrarid ja laht on helikopteriga superjahte täis. Käisime Monaco põhimõtteliselt risti rästi läbi ja tõesti ilus oli ta küll, aga täpselt sama ilus kui paljud muud vahemereäärsed kuurortlinnad. Võib-olla oli asi ajastuses, aga meie nägime liikluses siiski tavalisi Lõuna-Euroopale kohaseid automudeleid. Mõni üksik kord sõitis mõni Porche, Ferrari mööda. Ootasin, et näen lahe ääres ka uhkeid villasid, aga siis sain aru, et need on kuskile lihtrahva silma eest eemale rajatud. Kuigi oli tipphooaeg, siis ka neid superjahte praktiliselt polnud, palju väikseid, mõni suurem. Kui võrdlen, seda pilti, mida nägin näiteks Mallorca pealinnas (Palma) lahes, siis see oli vast vaatepilt.

Siiski, kui mu eelarvamused olidki pisut ülepaisutatud teiste juttude järgi, siis tegelikult on seal põnev ringi patseerida. Loomulikult Monte Carlo kasiino jättis prestiižse mulje, selle kõrval olev lumivalge ilus Hotel de Paris, kena promenaad, meeldis Jaapani aed, väga meeldis vanalinn mäe otsas, kus avanesid järsakutel ilusad vaated ning kus oli ka ilus park. Monacosse sattusime ka ajal, kus parajasti kindlatel kuupäevadel toimusid õhtuti ilutulestiku tseremooniad. Kui Austraalias, Perthis aastavahetusel 30 minutiline eriti võimas ilutulestik on siiani olnud minu lagi, siis Monaco ilutulestik jääb kindlasti top 3 hulka. Tõsiselt meeldejääv 20 minutiline show otse Monaco lahe keskel, kõikide nende kaatrite ja jahtide lähedal. Jõukamad kogunesid selleks ajaks loomulikult oma jahtidesse showd nautima ning peale seda tuututasid aplausiks järgnevad 5 minutit.

Eriti mõnus oli see, et rannikule on rajatud otse kaljuseina ja mere vahele sellised mõnusad matkateed. Ja seda kohtas mitmes kohas. Näiteks ühest väiksest Cap Mala rannikul asuvast külast (kus muuhulgas oli väga ilus privaatne rannake, kus päeva veetsime) jalutasimegi otse ranna äärest ca 6-7 km Monacosse. Samasugune tee oli ilusal poolsaarel Saint-Jean-Cap-Ferrat poolsaarel, millele tegime ringi peale.

Côte d’Azur ja Provence maakond

Kui seda rannaäärset kuurortpiirkonda nimetavad prantslased ise Côte d’Azuriks ehk Prantsuse Rivieraks, siis kogu see suurem maakond nö on Provence, mis omakorda jaguneb veel väiksemateks haldusteks. Raamatu järgi on selles piirkonnas tegelikult peale ranniku veel päris palju vaatamisväärsusi. Näiteks jääb sinna Vana-Rooma-aegne akvedukt, mis on üks suurimaid ja ainulaadne sellepärast, et see on kolmekordne. Samuti jääb sinna piirkonda Euroopa Grand Canyon, ehk euroopa suurim kanjon, mis on ca 28 km pikk. Need nimetatud kohad jäid meist küll liiga kaugele, aga oma reisiraamatust leidsime kaks maršruuti, mis tegi sellise mõnusa ringi peamistele vaatamisväärsustele.

Nii otsustasimegi ühe päeva rannikult eemale sõita ning mägist sisemaad avastada. Ja tõepoolest, avanesid ikka väga lahedad mägiteed, mäekurud, ahelikud, vaated. Eriti meeldisid need väiksed armsad mägilinnad (pigem külad), mis olid oma pika ajalooga, tõsiselt meeldejäävad. Täpselt siis saingi aru, et siia peaks ikka pikemaks ajaks tulema, eladagi kuskil mõnusas mägilinnas, kuskil majakeses, ja lihtsalt võtta rahulik paus argipäevast, vaadata rahulikult ringi ja nautida.

Raamat viiski meid läbi sellistest tuntumatest kohtadest nagu St-Paul de Vence, mis on üks eriti vana ja huvitava ajalooga mägiküla. Kusjuures paljud need mägikülad või linnakesed ongi ehitatud just mäenõlvadele ning ümbritsetud paksu kaitsemüüriga. Nii lihtsalt vanasti ehitati linnu igalpool maailmas, et oma elanikke kaitsta.  Gorges du Loup on see koht, kust algab see pikk kanjon. Meie nägime selle algust. Piirkonnas on lugematu hulk huvitavaid koopaid, koskesid, mäeahelikes keerlevaid jugasid. Grasse oli isenesest üsna tavaline linnake, omade võludega, aga kuulus just sellepärast, et see on parfüümide sünnipaik. Kõik parfüümisõbrad teavad seda linna unepealt.

Jõudsime läbi sõita ka Cannes-ist, kuhu samuti plaanisime minna. Seekord siis jalutasime õhtuses Cannes-is, võtsime mõned värskendavad Aperal Spritzid ja elu oligi ilus.

Peale nimetatud kohtade jäi meile teepeale loomulikult veel kohti. Sest ringi sõites ratta või autoga, või lihtsalt jalutades, siis pole ühtegi kohta rannikul, kus ei oleks asustust. Terve see Vahemereäärne rannik on järjest asustatud, vahepeal tuleb lihtsalt silt, et nüüd asud selles või tolles linnas, külas.

Kokkuvõttes, väga mõnus puhkus. Päikest sai küllaga. Nädalaga saab põgusa seikluse, aga kindlasti võiks siin olla pikemalt.