reisiblogi Archives - Page 3 of 3

Tag Archive for: reisiblogi

Viimane päev armsaks saanud Perthis

aprill 15, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Kui me 7 kuud tagasi mõtlesime, et kuhu linna Austraalias võiks esialgu seiklema tulla, siis kaalusime kahe linna vahel, kas Lääne-Austraalia Perth või Lõuna-Austraalia Melbourne. Sydney jäi kuidagi välja, sest selline suur ja uhke metropol tundus liiga mainstream. Selle 7 kuuga, mis me oleme nüüd Perthis olnud, sai linn armsaks ja koduseks. Mõnus väike, sõbralik, turvaline linn. Ja mis kõige olulisem, saime terve Austraalia suve veeta ikkagi kauneimate randadega piirkonnas, kus vihmaseid ilmi suvel praktiliselt ei ole. Võib-olla üks päev meenub, või siis 2.

Kaaslane sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Igal vabal hetkel sai seda piirkonda ikka korralikult 400km raadiuses uudistatud. Nüüd, kus otsustasime ülejäänud Austraalias viibimise ajaks Melbourni kolida, siis lahkumise mõte armsaks saanud linnast on isegi kuidagi nukker. Aga teisest küljest, mitmed asjaolud aitavad kaasa sellele, et Melbourni kolimine on väga õige otsus. Esiteks, suvi on

kui nii läbi, jahedaks läheb igalpool, randa enam asja ei ole. Lääne-Austraaliat on ka piisavalt palju nähtud, et tõmbas juba igavaks. Kaaslanesel sai ka töö läbi, sest working-holiday viisa lubab ühes kohas töötada vaid 6 kuud. Ja kuna uut tööotsa on nii kui nii vaja otsida, siis miks mitte seda teha hoopis uues kohas.

Melbourni kohta oleme mõlemad ainult head kuulnud ja ootame seda linna põnevusega. Tahame sealset piirkonda võimalikult palju avastada ning veelkord ka Sydneys ära käia. Tegelikult on igast põnevaid plaane, aga räägime nendest siis lähemalt kui õige aeg.

Viimasel päeval Perthis otsustasime ilusat ilma nautida ja teha ühe väljasõidu loodusparki, mida polnud veel külastanud. Tee peale jäi Swan Valley, kus me küll juba varasemalt terve päeva veetnud olime, aga šokolaadivabrikust käisime sellegipoolest veel kord läbi : ) Panime siis mitu peotäit tasuta šokolaadi piintslisse, kuni süda natuke läikima hakkas, ja tee peale võtsime ühed head cappuchinod ka. Valmis. Edasi.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale ka üks loomapark (ei olnudki tavapärane loomaaed vaid pigem just park), kus nägime ära veel need lemmikuks saanud roo’d (austraallased kutsuvad nii hellitavalt känguruid – cangaroo ehk roo, hääldatakse “ruu”). Muidugi ka koaalad, kes seekord olid (üllatus-üllatus), ärkvel! Üks koguni jooksis ühest toa otsast teise, edasi-tagasi, oli vist mingi häda. Ja lisaks veel terve hunnik igasuguseid papagoisid ja linde, igasuguseid kahe ja neljajalgsed, keda siin looduses kohata võib. Üks omamoodi veider tegelane oli näiteks ka wombat. Selline veider hea sööma peal vennike. Tegime siis temaga ja tema hooldajaga ühise pildi ka : )

Meile sellised päevad looduses meeldivad. Seekord oli kõik nii spontaanne, et unustasime telefoni autolaadija maha ja mõlemal said akud tühjaks. Olime esimest korda Austraalias suhteliselt eksinud, sest enamuse ajast usaldame telefonis olevat GPS-i. Nüüd siis olime 70km linnast eemal ja pidime kuidagi mälu järgi koju tagasi jõudma. Saime hakkama! Ei sõltu veel täielikult äppidest : )

740km pikkune road trip Wave Rocki

märts 30, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Austraalias on lihavõttepühad päris tõsised pühad, nagu selgus, ehk siis inglisepäraselt Easter. Selline korralik 4 päevane puhkus, mis algas Suure Reedega (siin nimetatakse seda Good Friday) ja lisaks reedele on vaba päev ka esmaspäeval (Easter Monday). Nii tekkiski hea võimalus teha üks pikem väljasõit.

Oleme siit-sealt kuulnud, et Lääne Austraalias on selline kummaline paik nagu Wave Rock, ehk siis murduva laine kujuline kivilahmakas. Pilte olime näinud, tundus päris huvitav koht, mida külastada, aga sinna sõit on ca 370km, ja tagasi ka vaja sõita. Olime kahe vahel, aga sõita meile meeldib, teel olek ja maalilised maastikud, uued kohad, see kõik on kuidagi inspireeriv.

Wave Rock on päris kummaline koht. Meie üllatuseks, mitte ainult see lainekujuline kivilahmakas ei olnud mõnus vaatamisväärsus, vaid kogu see ümbrus. Olime lugenud väga vastakaid arvamusi selle kohta, mistõttu me ka kahe vahel olima, kas võtta see teekond ette või mitte. Paljud olid kirjutanud, et huvitav kivi, aga muud seal pole, tühjust ja mõttetus, teed pildi klõpsti ära ja võid tagasi koju sõita. Meie meeldivaks üllatuseks päris nii aga ei olnud. Igati väärt sõit ja soovitaks kõigile.

Tegemist on piirkonnaga, millel laiub maailma vanim graniidi platoo, mis on tuhat miljonit aastat vana, olnud seal aegade algusest peale vihma ja tuule käes. Ülimalt suur ala on lihtsalt lahmaka graniidi kiviga kaetud ning kohati tulevad pinnale just sellised graniidikivi mäed nagu seesama Wave Rock, mis nendest Rockidest ka kõige tuntum just oma kuju poolest.

Ronides selle ca 15-18 meetrit kõrge massiivi otsa, avaneb võrratu vaade avarusele. Kuna see piirkond asub merepinna suhtes üsnagi madalal, siis tihtipeale esineb seal suuremate sadude korral üleujutusi. Üleüldiselt on see piirkond selline soine, kummalise taimestikuga ja mitmete soolajärvedega. Vaade ulatub kuni maakera ääreni 360º.

Kuna olid pühad ja sõit üsnagi pikk, siis otsustasime, et oleme seal piirkonnas 2 päeva. Ööbisime seal samas läheduses olevas Hydeni külakeses. Sellise väikse läbisõidu koha kohta on seal isegi päris korralik motell, igati viisakas ja sõbralik.

Teel nägime mitmeid märke, mis hoiatasid üleujutuste eest. Eriti ei süvenenud sellesse, kuna ilm oli superilus, vaikne ja soe. Kõrgemalt kivimäe tipust avanes väga kaunis vaade päikeseloojangule. Olime Wave Rockis selle õhtuse aja, ja värvid olid kuidagi eriti mõnusad.

Ja üllatus üllatus, öösel hakkas korralikult vihma sadama, ikka mürinal tuli seda terve öö. Ja mitte ainult. Terve järgmise päeva ainult sadas ja sadas, kord tibutas vaiksemalt siis jälle hoogsamalt. Ja kõik need ümbruskonna põllud täitusid lombikestega, ja kohati voolas korralik ojake üle autotee. Sel hetkel saime veel sellest ojakesest üle.

Kui esimese päeva veetsime Rock Wave otsas turnides ja seal ümbruskonnas ringi sõites ja soolajärvesid vaadates, siis teisel päeval, kui enamjaolt vihma sada, käisime ära ka lähedalasuvas Mulka koopas (Mulka’s Cave), kus legendi järgi oli elanud üks aborigeenist koopainimene, keda kogukond oli tema puude tõttu välja tõrjunud. Seal ta siis ennast peitis, eraldatuna teistest ning aegajalt oli väikeseid lapsi kinni püüdnud ja ära söönud. Tõeline nuhtlus kogukonnale. Selline tore lugu, mida lastele hoiatuseks jutustada : ) Ja väidetavalt on need käemaalingud, mis tänaseni koopa seintel nähtavad, just Mulka oma käega tehtud. Ütleme nii, et üsna kõle tunne oli seal koopas sees olles.

Ei ole kunagi kohanud, et lemmikloomadele oleks lausa oma surnuaed rajatud. Selline pisut nukker aga samas armas mõte, mis sündis ühel koeraomanikul, kui tema parim sõber teise ilma läks. Oli oma koerale siis korraliku mälestuspaiga rajanud, kuhu tema eeskujul ka teised koeraomanikud oma lahkunud sõbrad tõid.

Teel tagasi sõitsime läbi ka väikestest linnakestest, millest üks põnevamaid oli linn nimega York. Ei ole Perthi linnast üldsegi kaugel, ca 150km. See väga pisike linnake on tuntud selle poolest, et see on Austraalia esimene sisemaa linn. Enamjaolt rajati linnad just ranniku lähistele. Ja väga hästi annab ülevaate sellest, kuidas elu Austraalias oli 100 aastat tagasi. Ehk siis üks põhitänav, vanade kahekordsete majadega, mis peamiselt olid ärile suunatud. Ja ümberringi suhteliselt tühjus. Meenusid vesternifilmid, kus siis olidki sellised tüüpilised väiksed linnad ühe tänavaga ja mõlemal pool olid siis ärid nagu juuksur, toidupood, baar, hotell ja matusebüroo.

Meie aktiivne puhkus Tai kuningriigis

märts 28, 2016/4 kommentaari/teema: Aasia, Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Otsustasime märtsikuus teha Austraaliast väikese väljasõidu Taisse, Phuketisse. Ajastasime reisi nii, et samal ajal olid reisil ka kaaslase lähedased, ema, vend ja vanaema. Otsisime tavapärast hotelli, mis oleks lähedal nii rannale kui ka linnamelule ja täiesti juhuslikult leidsimegi huvitava lahenduse. Täiesti mõistliku hinnaga leidsime avara 80 ruutmeetrise korteri, Unity Hotels, mida soovitaks ka teistele. Elamine oli mäe nõlval. Igapäevane jalutamine järsakult üles oli küll katsumus, aga see vaade, mis rõdult ja katuse infinity pool-ist avanes, see oli võrratu. Nii päeval kui ka peale päikeseloojangut.

Meie aktiivne puhkus seisnes selles, et otsustasime suurema osa ajast väljasõitudele pühendada. Tais on tervepäevased ekskursioonid vägagi mõistliku hinnaga. Ehk 1500-2000 bahtiga (ca 40-50€) viiakse ja tuuakse sind kiirkaatritega erinevatele ilusatele saartele, antakse süüa, terve päev on varahommikust kuni 18.00ni põhimõtteliselt sisustatud.

Nagu juba mainitud. Jäime oma hotelliga väga rahule, ja seekord selline oma köögiga, isemajandav elamine sobis meile hästi. Kui poole aja oma puhkusest olime saari avastamas, siis ülejäänud poole veetsimegi oma katusebasseinis, maitsesime tai toitu, mis on mõnusalt vürtsikas ja teeb seedimise hästi korda.

Enamlevinud ekskursiionid

Üldiselt hotellide lähedal, keskustes ja tänavatel on igal sammul putkad, kuskohas on võimalik ekskursioonidega tutvuda ning end kirja panna. Nad kõik on suhteliselt sarnase loogikaga. Ehk hommikul võetakse hotellist mikrobussiga peale, viiakse sadamasse, seal siis toimetatakse sind laevale (soodsam variant) või väiksemale kiirkaatrile (kallim variant) ja siis võetakse siht kahele-kolmele ilusale saarele, kus saab peesitada, kokteili juua, snorgeldada, jalutada ja tutvuda. Vahepeal lõunapaus ja siis viimasena viiakse ilusasse randa paariks tunniks puhkama.

Kõik need saarte nimed meele ei jäägi, sest neid on seal lahes lihtsalt väga palju. Tuntumad ongi James Bond Island (kus ühele osale tehti pisut filmivõtteid), muidu aga suhteliselt tagasihoidlik saareke, nagu kõik teised. Aga Roger Moore tegi selle ühe päevaga kuulsaks. Ja lisaks on seal ka koopad ja omapärase kujuga sammas, mille juures siis armastatakse bonditemaatilisi turistipilte teha. Meie ka!!! : )

Samamoodi tehti ühe päevaga tuntuks Phi Phi saared, Maya Bay, kus filmiti väike lõik filmist “The Beach”. Leonardo DiCaprio ju kõigile meeldib, film oli ka täitsa põnev, seega uus turistikoht oligi sündinud. Meenus kohe üks sotsiaalmeedia postitus piltidest, kus oli väga leidlikult võrreldud neid ilusaid paradiisisaare unistuste romantilisi pilte (mis loovad inimestele reisisihtkohale võrratud kuvandid) nende piltidega, mis on aga tegelikkus. Ehk siis need sihtkohad, mis on oma ilu ja romantilisuse poolest kuulsaks saanud, siis võid seal oodata ka korralikke rahvamasse. Tegelikkus ongi see… kui tahad romantikat ja kahekesi rannas olla oma kallimaga, mine sinna, mis on absoluutselt mõttetu, tundmatu, kellelegi teadmata koht, saarele, millele pole veel nimi pandud mõne filmi järgi.

Põnevad tegevused liivas peesitamise kõrval

Kui rannas peesitamisest üle viskab, siis on hea ühtteist põnevat ette võtta, mis vere kiiremini ringi käima paneb ja meele erksamaks teeb. Ühe terve päeva olimegi sellises kohas nagu Jungle Xtrem Adventure Park, mis on Phuketis kuskil mägedes. Ja seal saab siis terve päeva teha igasuguseid asju: rafting, köiel laskumine, elevandiga matk džunglis, ATV-dega metsas rallitamine, külma värskendava kose all ujumine jms.

Rafting oli omamoodi kogemus. Seekord aerusid ei antudki kätte, pidi hoopis nöörist kinni hoidma : ) ehk siis võrdlemisi lihtne jõgi, aga siiski meeleolukas ja lõbus. Phuketis ongi see üks põhiline koht, kus raftingut tehakse ja see korraldus on üsnagi omamoodi. Ehk siis kogutakse terve hulk huvlisi kokku, mitmeid kümneid kummipaate täis inimesi. Siis ühel hetkel tehakse tamm lahti ja kogu see veepahvakas täidab korralikult jõesängi, kus enne vaid nirises pisut vett, et koduloomad sealt juua saaksid. Ja sellele voolule siis saadetaksegi kogu see mass peale.

Kiirkaatrid ja skuutrid

Mis veel meelde jäi… üldiselt ekskursioonide kohta nii palju, et kindlasti tasub seal pisut kaubelda ja mitte ühe hooga ekskursioon soetada. Üsnagi suur vahe on, kas ekskursioonile minna aeglase “aurulaevaga”, mis pikki distantse vaikselt läbib ja pardal on 70 inimest, võrreldes sellega, et sõidad kiirpaadiga 90km/h mille pardal 15 inimest. See kiirpaadiga sõit on omamoodi elamus.

Ühel väiksel saarel olles, otsustasime ka skuutri 30 minutiks laenutada. Skuutrid on korralikud, võimsad ja isegi kahe inimesega läheb väga korraliklut edasi, 45km/h saad sisse, siis rohkem ei julgegi nagu vajutada, kuigi läheks küll. Ja see pool tundi on vägagi pikk aeg, et mõlemad isu täis saaksid, suutsime selle ajaga saarele 2 ringi peale teha ja lisaks veel paari kõrvalolevat saarekest kiigata. Tais on mõnus laht, ehk suhteliselt madal, väga soe vesi ja laineid praktiliselt ei ole. Nii saab ohutult ringi sõita, ilma et väga raputaks. Hind muidugi üsnagi korralik, ehk pool tundi skuutrisõitu maksab sama palju kui see tervepäevane ekskursioon. Aga see on seda väärt!!! : )

Tai on suur ja lai

Tai ei ole kindlasti ainult Phuketis üks rand ja Patong Beach. Eestlaste puhul on Tai juba pikka aega olnud üks meelsamaid puhkuse sihtkohti.Arusaadavatel põhjustel muidugi, seal on alati soe, hea, mõnus ja mis kõige tähtsam, hinnad on seal soodsad, mitte nagu suvel Pärnus. Kohtasime paari eestlast ja saime näiteks teada, et nemad käivad seal igal talvel, seekord oli neil vist juba üheksas kord.

Kui esimest korda satuvad kõik melukasse Patong Beachi, siis järgmised korrad eelistatakse juba vaiksemaid rannapiirkondi ja erinevaid saari, mõnusate privaatsete villadega. Minul oli Tai kunagi kümme aastat tagasi esimene väga kauge eksootiline reis, kus käisin oma heade sõpradega. Nüüd siis kümme aastat hiljem tulime siia kaaslasega kelle jaoks Tai külastus on esmakordne ja samamoodi tema emale ja vennale, kes samuti kaheks nädalaks reisile tulid.

Huvitav on näha, kuidas ikka eestlasel silmad särama löövad, kui peale pikka talve saab kasvõi viivuks sooja jätte, varbad liivas türkiissinist ookeani vaadata ja samal ajal värskest kookosepähklist kookosevett juua. Meie kaaslasega tulime muidugi otse Austraalia suvest siia, päevitunud ja mõnes mõttes see soe ilm ja palmipuud meid niiväga ei võlunud, mistõttu me tahtsimegi rohkem ringi sõita ja näha.

Ja meie viimane õhtu hotelli katusel. Ütleme nii, et kui tavaliselt on sellistes maapealsetes ööbimiskohtades enamasti oldud, nii 3 korruselised ehitised, mis Tais üsnagi populaarsed, siis see kõrge mäepealne koht üllatas meid ikka korralikult.