Postitused

6 pikka päeva ja 4000 km road trip Perth – Melbourne

Eelmistes postituses sai igast päevast väikse ülevaata anda, nüüd aga panime kokku sellest pikast sõidust ka lühikese video. Annab hästi selle mõnusa emotsiooni teekonnast ja teinekord hea vaadata, millise põneva retke me Kerliga ette võtsime.

Päevas ca 600-700 km sõita, ja nii 6 täis päeva järjest, ei olegi päris meelakkumine. Samas ei olnud see ka tea mis väsitav, kuna teed olid ülirahulikud ja sirged, liiklus pea olematu. Ma saan nüüd väga hea võrdluse tuua sellega, kui sõidame siin Melbourne-is ringi, kus teed on mägised, kurvilised ja liiklus väga tihe. Paarsada kilomeetrit sellisel teel nagu Melbourne-i lähistel on ikka oluliselt pingelisem, nõuab pidevat keskendumist. Seevastu nendel pikkadel sirgetel on enamasti “autopiloot” peal.

Kas teist korda ka selle teekonna läbi sõidaks? Tõenäoliselt mitte : ) Ikka üsna tüütu ja pikk sõit on, arvestades ka seda, et paartuhat kilomeetrit ehk kolm pikka päeva ei ole praktiliselt midagi teepeal näha peale laiade avaruste, kidura pinnase. Arusaadavatel põhjustel on sellel pikal üksikul teel ka liiklus erakordselt hõre, sest Austraallased eelistavad seda vahemad läbida siiski lennukiga. Ainult 3-4 tundi läheb aega.

Seda teekonda võtavadki ette need, kes tahavad midagi eriti põnevat ette võtta, selline paras katsumus, seiklus. Meile oli see aga kohustuslik ettevõtmine, sest pidime ju oma armsa auto Melbourne’i tooma, et sellega siin edasi sõita. Ja õnneks pidas laitmatult selle tee vastu, ilma ühegi tõrketa.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 6.

Ja ongi käes kuues päev, ehk siis päev, millal me plaanisime lõpuks oma pika teekonnaga Melbourne’i jõuda. Viimase distantsi planeerimisel panime aga pisut puusse. Kui nüüd sellist pikka reisi planeerida, siis tegelikult oleks olnud ideaalne see teha 7 päevaga. Lihtsalt, piisavalt palju kohti on, mida sooviks tee peal siiski külastada ja vaadata, et tundub nagu üks päev oleks meil puudu jäänud. Just selle ühe päevaga oleks saanud rahulikult ette võtta see kaunis pankrannikuäärne Ocean Drive sõit. Kuna me eelmisel päeval ei jõudnud päris sinna, kuhu arvasime, vaid jäime öö peale varem, siis nüüd kuuendal päeval jäi meile päris pikk distants läbida. Ja öömaja oli meil juba makstud, seega ei jäänudki muud üle, kui võtta Victor Harbour’ist kõige otsem ja kiirem tee Melbourne’i.

IMG_3437

Kuuendal päeval oli ka ilm üsnagi kõleda võitu. Kui siiani olime meeldivalt üllatunud, et meid soojad ilmad saatsid, siis kuues päev juba algas suhteliselt madalate temperatuuridega ning kujunes pilviseks. Ja poolest päevast hakkaski ladinal vihma sadama ning nii sadas terve päev otsa kuni Melbourne’i jõudmiseni ja edasi veel. Kokkuvõttes, meil polnudki kahju, et Ocean Drive’ile ei jõudnud seekord. Otsustasime selle vahele jätta. Kuna see aga Melbourn’ile nii lähedal, siis plaanimegi sinna sõita hoopis lähipäevil, kui lubab korralikke soojakraade ning täis päikest (27 kraadi).

IMG_3498

Kuuenda päeva hommikul ärkasime Victor Harbour sadamalinnas, täpselt linna südames ühes väikses motellikeses. Otsustasime, et teeme ühe pikema jalutuse linnapeal. Eelnevalt olime uurinud, et rannast läheb üks pikem sild graniidi saarele (Granite Island), kus kohalikud harrastavad jalutamas ja jooksmas käia. Lisaks on saarel ka pingviinide majake, sarnane nagu Perthis Penguin Island’il, kus sai neid pisikesi pingiinikesi vaadata. Tegimegi saarele ringi peale, tutvusime linnaga, sõime, võtsime kohvid ja asusime teele.

IMG_3439

Viimase päeva distants oli 750 km. Sellel päeval me põhiliselt ainult sõitsimegi, tegime paar söögipeatust. Aga poole pealt läks ilm vihmaseks, eriti kuskile ei kutsunudki, pealegi soov oli enne pimedat ikkagi uude kodukohta jõuda.

Kui seda meie kuuepäevast autoreisi kokku võtta, siis umbes täpselt 4000 km sõitsime kokku. Minu jaoks uus kogemus kindlasti, pole nii lühikese aja jooksul nii pikka distantsi kunagi veel sõitnud. Kindlasti ei olnud see väsitav. Ennekõige sellepärast, et põnev oli, samuti mulle iseenesest meeldib sõita ja võtsime seda reisi siiski rahulikult ja meeleolukalt, ei proovinud seda võimalikult kiiresti läbida. Sõitsime alati ligikaudu 100 km /h kiirusega. Õnneks ebameeldivaid vahejuhtumeid ei olnud. Auto pidas väga hästi vastu, tubli auto see SAAB : ) Hoidsime ikka hinge kinni, et midagi ei juhtuks autoga, sest seal tühjadel maanteedel abi loota on ikkagi keeruline, kõige parem abimees oled sa ise. Minu teadmised auto osas on üsnagi pinnapealsed. Oskan tankida, rehvidesse õhku lasta ja õli kontrollida, nüüd uue asjana ka tean, kuidas jahutusvedelikku täita : ) Ja siin pärapõrgus ei aita Google või YouTube ka, kui midagi peakski juhtuma, sest levi ju pole.

Melbourne’is võeti meid kenasti vastu, peatume ühtede vahvate tüdrukute juures. Üks neist on medõde ja teine kiropraktik, mõlemad ca 30-aastased. Oma kodu eriti hubaselt ära sisustanud ja vastuvõtt oli igati soe. Kodune tunne tekkis põhimõtteliselt kohe, kui uksest sisse astusime. Me jõudsime küll 7 paiku õhtul, aga neid veel ei olnud. Mõtlesimegi, et on ikka huvitav see kodumajutuse teenus. Kuidas ikka usaldatakse täiesti võõraid. Võti postkastis ja “tule tunne end nagu kodus” : )

IMG_3502

Nüüd kui Melbourne’is päeva veetnud ei oskagi veel linna kohta lähemalt muljetada. Võrreldes Lääne-Austraalia Perthi linnaga, kus olime kokku 7 kuud on Melbourne kindlasti midagi muud. See on ikka suurlinn ja Perth tundub nüüd päris väike ja vaikne linnake. Siinne piirkond on mägine, arhitektuur ja õhkkond pigem euroopalik. Ja sügist on siin rohkem tunda kui Lääne-Austraalias. Eks meil on nüüd aega siia sisse elada, ümbruskonnaga tutvuda. Kirjutame oma mõtteid Melbourne’i kohta järgmistes postitustes.

IMG_1516

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 5.

Viies päev oli meil üsnagi ambitsioonikas päev. Eelkõige sellepärast, et oleme lõpuks jõudnud piirkonda, kus on asustust, kus on inimesi, kus on mitmekülgne mägine loodus, kus on Lõuna-Austraalia veiniistandused ja muidu armsad väiksed ajaloolised külakesed. Esialgu arvasime, et sõidame kuni sellise linnani nagu Robe välja, kuid suurem osa ajast läks siiski peatumistele ja jalutuskäikudele, mistõttu sõitsime sellel päeval vaid 450 km ringis ning peatusime hoopis sellises kaunis sadamalinnas nagu Victor Harbour.

IMG_3407

IMG_3392

IMG_3401

Port Augustas käisime turisti infokeskuses, tutvusime pisut piirkonnaga ning võtsime nõu kuulda, millist teedpidi oleks Adelaide’i poole kõige meeleolukam sõita. Nii me hommikul varakult seadsimegi tee läbi mäeaheliku sellise ajaloolise linna poole nagu Quorn ning mõningaste peatustega läbisime maalilist teedpidi selliseid väikseid külakesi nagu Wilmington, Melrose, Wirrabara, Laura, Georgetown, Yacka ja nii kuni Clare linnani välja. Kõik need linnakesed või siis pigem külakesed on põneva arhitektuuriga väga väikesed keskused, kus on üks pisike põhitänav väikeste äridega ning ümberringi siis on hõredalt elanike kodukesed.

D2D5D3BC-9DD1-476C-8F78-AE79159CAA38

IMG_3413

Linn nimega Clare on aga Clare Valley nimelise veinipiirkonna keskus. Siin ümberringi asub hulgaliselt veiniistandusi, põllud on täis viinapuid, kogu piirkond on mõnusalt laugete nõlvadega kaetud. Kohati meenutas Toskaana maastikku ja kogu see õhkkond oli rahulik, sõbralik, just selline nagu ühes veinipiirkonnas peabki olema. Mõnus oli siin ringi sõita mööda neid väikeseid teid, üles ja alla. Siin tundsime ka esimest korda sügise hõngu. Kui Lääne-Austraalias on maastik ja taimestik pigem selline kuivemapoolne, ja kidurapoolne, üsna palju on ka palmipuid, siis täpselt ei saagi aru, kas suvi on ikka läbi ja sügis alanud või mitte. Siin siis rohked lehtpuud reetsid, et tõesti, sügis on käes, lehed kollased/punased ja pooleldi puudelt langenud.

IMG_3415

IMG_3420

kirrihill-clare-valley-veiniistandus-ja-maitsmine

Pikemat veinidegusteerimise tuuri me ette ei võtnud, aga siiski, mõtlesime, et käime mõnes kohas proovimas. Käisime ühel veiniteistingul, proovisime selle piirkonna paremikku kuuluvat Kirrihill veine. Ja külastasime ka Sevenhill veiniistandust, mis on Clare Valley kõige esimene veiniistandus. Sevenhill toodab samuti Austraalia paremikku kuuluvat veini.

mintaro-linn-laburint

IMG_3423

Siit edasi suundusime veel ühte ajaloolisesse linnakesse nimega Mintaro, kus oli kaunis ajalooline häärber ning kõrgetest põõsastest rajatud labürint, mis on päris väljkatustuva raskusastmega ka nutikamatele. Aga aeg oli nii kaugel, et pidime SAABile hääled sisse panema ja edasi Adelaide’i poole suunduma.

IMG_3428

Adelaide on Perthi linna kõige lähim suurem asustus. Ehk siis Perthi linnale kõige lähim suurem linn on Adelaide, mis asub kõige kiiremat teedpidi sõites 2700 km kaugusel. Just sellepärast on Perth maailma kõige isoleeritum linn. Täiesti veider ikka mõelda. Näiteks, Euroopas sõidad Tallinnast Itaaliasse, Rooma. Samamoodi ca 2700 km kokku. Ja kui palju riike, linnu ja asulaid sa läbid?

IMG_3429

Adelaide ei ole sugugi mõni suurlinn, natuke väiksem kui Perth, elab siin ca 1,2 miljonit inimest (Perthis 1,8 miljonit). Tegime seal sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu. Jättis armsa väikse mulje. Kerlile näiteks hakkas see linn kohe meeldima.

Sealt edasi suundusimegi sadamalinna Victor Harbour, kuhu viis eriti mägine ja käänuline tee. Pooleldi jäime pimedapeale, sõit oli üsna raske. Kohale jõudes mul käis pea koguni ringi selle tee pärast. Liiga suur kontrast, kui peale pikki sirgeid peab äkki hakkama liiklust jälgima ja aktiivselt rooli pöörama : ) Tegime väikse õhtusöögi, mekkisime Clare Valley’st ostetud punast veini ning kobisime magama, et järgmisel päeval jälle varakult tõusta ning lõpuks kuuendal päeval võtta siht meie uude kodulinne Melbourne.