Viñales. Miks siia tullakse? Ma arvan, et eelkõige on see piirkond ihaldusväärne sihtkoht teadmise tõttu, et siit piirkonnast pärinevad Kuuba parimad sigarid. Ehk Pinar del Rio on see kant, kus kasvab kõige parem tubakaleht. Siin on päike ja pinnas nii head sõbrad, mida on tunda igast mahvist, mida Kuuba sigar sulle pakkuda võib.

Kuuba ringreis oli meil pikem. Kõik algas Havanast, millest ka kokkuvõtlik video ning lugu sai tehtud: https://www.teiselpoolmaakera.ee/kuuba-seiklused-pealinnas-havana/. Siin allpool on kokkuvõteViñalese seiklustest. Mõnusat vaatamist!

 

Peale tubakaistanduses värskelt keeratud ja süüdatud sigari elamuse on siin veel palju muudki teha. Mägine loodus, maaliline silmapiir, mõnusalt aeglane elu ja sõbralikud inimesed. Siin võib veeta nädalaid tundmata igavust. Rabeda pinnase tõttu on pikkade aastasadadega loodus voolinud mägede alla sadu koopasüsteeme. Nendest mitmed on ka turistidele kohandatud. Käisime nendest populaarsemates ära, mida ka Lonely Planet raamatus mainiti: Cueva de San Miguel ja Cueva del Indio.

Kõige sügavama mulje jättis siiski retk koopasse, mida tutvustas meile üks kohalik. Alguses tundus kuidagi kahtlane ja kallivõitu (Kuuba mõistes kallivõitu) ettevõtmine. Aga otsustasime siiski selle väljakutse vastu võtta ning rännata koopasse, kuhu naljalt ükski turist ei satu. Koopal vist polnudki nime. Kohalikud seostavad seda koopasuu kuju järgi number 8-ga. Aga ametlikku nimetust väidetavalt polnud. Kui koopasuu juurde pika matka järgselt jõudsime, olime suhteliselt kohkunud. Koobas ei olnudki nii ligipääsetav kui me arvasime. Ehk siis korralikult turnimist ja iga eksimus võis kaasa tuua halbu tagajärgi. Aga välja tulime sealt igaljuhul parimas vormis.

Üllatus oli kõige lõpus. Ja see tekitas korralikke judinaid. Kottpimedus, kus jalgade ette nägi vaid pealambiga, paar nahkhiirt mööda lendamas, rõskus ja tundmatus. Ning siis, kottpime koopabassein. Tegelikult rohkem nagu veekanal, mis lookles pimeduses 5 kilomeetrit kuni mereni. Ja kohaliku nö “giidi” juhendamisel võtsimegi ka ca sajameetrise ujumisretke ette mööda kitsaid koopakanaleid, pealamp peas, ümberringi kottpimedus. Kustutaisme ühel vahepeatusel, kus sai kivil jalga puhata, oma lambid, et tunda seda, kuidas silmad ei harju mitte. Absoluutne pimedus, ümbritsemas tohutu mass mäge. Klaustrofoobikutele kategooriliselt mittesoovitatav.

See adrenaliinisüst, millega me koopast lõpuks välja tulime, see oli meeletu. Energiat ja head tuju terveks päevaks. Ning lugu, mida lähedastele rääkida, terveks eluajaks. Hoopis muu elamus, millega tavaliselt seiklejad ja reisihuvilised Vinalesest koju tagasi tulevad.

Peale selle oli Vinalesel pakkuda aga palju muudki. Meeldis see agraarne õhkkond. Hobustel liiklevad kauboivälimusega kohalikud. Kell 5 hommikul kirevad kuked. Mõnus vesternistiilis peatänav, kus mõlemal pool teed maksimaalselt kahekorruselised lihtsad ärimajad, millest enamuse hõivasid restoranid ja kohvikud. Meeldejäävad hilisõhtud majaesisel terrassil koos klaasi 12-aastase rummi, kuuba parima sigari ja armsaima seltskonnaga. Lisaks sirisevad loodushääled, meeletult tähine taevas ja laternana valgust andev kuu.

Peale Havanat sattuda Vinalessesse on üks mõnusamaid kontraste. Ja Kuuba ongi kontrastide riik. Ja seda ei väsi ma kordamast mitte nii pea: Kuuba on täis kontraste! Selleks, et nendest kontrastidest aru saada, selleks peab kohale minema. Well… sama lugu, nagu iga muugi kohaga : )

Sünnipäeva pidasime samuti siin, traditsioonilise tagasihoidliku kuubapärase hommikusöögiga. Balloooonz!!!!