Viimane päev armsaks saanud Perthis

Kui me 7 kuud tagasi mõtlesime, et kuhu linna Austraalias võiks esialgu seiklema tulla, siis kaalusime kahe linna vahel, kas Lääne-Austraalia Perth või Lõuna-Austraalia Melbourne. Sydney jäi kuidagi välja, sest selline suur ja uhke metropol tundus liiga mainstream. Selle 7 kuuga, mis me oleme nüüd Perthis olnud, sai linn armsaks ja koduseks. Mõnus väike, sõbralik, turvaline linn. Ja mis kõige olulisem, saime terve Austraalia suve veeta ikkagi kauneimate randadega piirkonnas, kus vihmaseid ilmi suvel praktiliselt ei ole. Võib-olla üks päev meenub, või siis 2.

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Kerli sai viimase tööpäeva puhul töökaaslastelt väikse kingituse

Igal vabal hetkel sai seda piirkonda ikka korralikult 400km raadiuses uudistatud. Nüüd, kus otsustasime ülejäänud Austraalias viibimise ajaks Melbourni kolida, siis lahkumise mõte armsaks saanud linnast on isegi kuidagi nukker. Aga teisest küljest, mitmed asjaolud aitavad kaasa sellele, et Melbourni kolimine on väga õige otsus. Esiteks, suvi on

kui nii läbi, jahedaks läheb igalpool, randa enam asja ei ole. Lääne-Austraaliat on ka piisavalt palju nähtud, et tõmbas juba igavaks. Kerlil sai ka töö läbi, sest working-holiday viisa lubab ühes kohas töötada vaid 6 kuud. Ja kuna uut tööotsa on nii kui nii vaja otsida, siis miks mitte seda teha hoopis uues kohas.

Melbourni kohta oleme mõlemad ainult head kuulnud ja ootame seda linna põnevusega. Tahame sealset piirkonda võimalikult palju avastada ning veelkord ka Sydneys ära käia. Tegelikult on igast põnevaid plaane, aga räägime nendest siis lähemalt kui õige aeg.

Viimasel päeval Perthis otsustasime ilusat ilma nautida ja teha ühe väljasõidu loodusparki, mida polnud veel külastanud. Tee peale jäi Swan Valley, kus me küll juba varasemalt terve päeva veetnud olime, aga šokolaadivabrikust käisime sellegipoolest veel kord läbi : ) Panime siis mitu peotäit tasuta šokolaadi piintslisse, kuni süda natuke läikima hakkas, ja tee peale võtsime ühed head cappuchinod ka. Valmis. Edasi.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale ka üks loomapark (ei olnudki tavapärane loomaaed vaid pigem just park), kus nägime ära veel need lemmikuks saanud roo’d (austraallased kutsuvad nii hellitavalt känguruid – cangaroo ehk roo, hääldatakse “ruu”). Muidugi ka koaalad, kes seekord olid (üllatus-üllatus), ärkvel! Üks koguni jooksis ühest toa otsast teise, edasi-tagasi, oli vist mingi häda. Ja lisaks veel terve hunnik igasuguseid papagoisid ja linde, igasuguseid kahe ja neljajalgsed, keda siin looduses kohata võib. Üks omamoodi veider tegelane oli näiteks ka wombat. Selline veider hea sööma peal vennike. Tegime siis temaga ja tema hooldajaga ühise pildi ka : )

Meile sellised päevad looduses meeldivad. Seekord oli kõik nii spontaanne, et unustasime telefoni autolaadija maha ja mõlemal said akud tühjaks. Olime esimest korda Austraalias suhteliselt eksinud, sest enamuse ajast usaldame telefonis olevat GPS-i. Nüüd siis olime 70km linnast eemal ja pidime kuidagi mälu järgi koju tagasi jõudma. Saime hakkama! Ei sõltu veel täielikult äppidest : )

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga