Otsustasime kevadel, et läheme oma kolmekuuse tütre Heraga kaheks kuuks autoreisile Itaaliasse. Selleks ajaks polnud me lapsega pikemalt autos sõitnud kui Tallinnast Tartusse. Sellest seiklusest räägib Õhtulehe reisisaate podcastis “Järgmine Peatus”, minu abikaasa.
Õhtulehe artikkel on siin ja podcasti saab kuulata Spotify-s.
Läbisime kokku 10 riiki. Alustasimie teekonda Tallinnast. Itaaliasse, ehk täpsemini Toskaanasse läbisime riike: Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Austria. Olen seda autosõitu ka varem teinud, 2 päevaga. Aga seekord, beebiga arvestades pidi peatusi tegema tihedamini, sest auto turvahällis üle 2-3 tunni beebiga sõita ei ole soovitatav.
Niisiis, võtsimegi seda teekonda kui Euroopaga tutvumist, ehk külastasime neid vaatamisväärsusi, mis täpselt teepeale jäid.
Kokku Tallinnast Itaaliasse kulgesime 10 päeva.
See tähendas, et mõnes kohas ööbisime ühe öö, Viinis näiteks 2 ööd. Paari öö kaupa olime ka Varssavis (Poola pealinn Warsaw) ja Krakowis.
Seejärel viibisime täpselt 5 nädalat Itaalias, enamasti Toskaanas. Toskaana on nii suur ja mitmekesine, et 5 nädalat oli väga mõnusalt pikk aeg, et tutvuda pisut rohkemate kohtadega kui need peamised turistikad.
3 päeva olime ka Roomas, mis väga meeldis. Käisime ka Itaalia läänerannikul ning pea nädal aega olime Garda järve ääres, mis jättis väga positiivse mulje.
Et see Euroopa reis põnevamaks teha, siis otsustasime, et tagasi tuleme hoopis teiskaudu.
Tagasiteel läbisime riike: Šveits, Saksamaa, Taani, Rootsi. See reis kokku kestis meil 11 päeva koos laevasõiduga Stockholmist Tallinnasse.
Kindlasti teeks ka järgmised korrad sama reisi uuesti, iga kell.
Aga seekord sõidaks lõunapoole läbi Poola ning tagasi tuleks samuti läbi Poola, sest teed on sellel suunal tänapäevaks tehtud ülimalt heaks. Kohale jõuab kiiresti ja soodsalt. Need kõlakad, et Poolas on halvad teed, on aastatetagune info. Tänaseks on Poolas ma ütleks isegi kõige paremad teeolud, võrreldes sellele suunale jäävate riikidega.
Seevastu sõit läbi Taani ja Rootsi on aeglasem ja kaks korda kallim.
On reisid ja siis on need reisid, kuhu sa lähed natuke nagu põgenedes. Mitte millegi halva eest. Lihtsalt selle eest, et Eestis oli käes see aeg aastast, kus taevas muutub halliks, puud jäävad paljaks, nina on hommikul õue astudes hetkega külm ja inimene hakkab täiesti põhjendatult mõtlema, kas elu peabki nüüd järgmised kuud selline olema.
Meie otsustasime, et ei pea.
Nii me siis läksimegi 2024. aasta oktoobri lõpus ja novembris kuuks ajaks Hispaaniasse, Andaluusiasse. Mina, minu abikaasa ja tegelikult ka meie tulevane tütar, kes oli küll veel emme kõhus, aga täiesti olemas. Jaanuaris 2025 sündis meie imearmas Hera-Harriet, nii et tagantjärele mõeldes oligi see üks väga eriline reis. Me olime seal tegelikult juba kolmekesi, lihtsalt üks meist ei nõudnud veel oma voodit ega restorani lastemenüüd.
Selle reisi eesmärk ei olnud vallutada mäetippe, teha igal hommikul pikki matku või tõestada iseendale, kui tublid reisijad me oleme. Vastupidi. Mu abikaasa oli üsna lapseootel ja seega tahtsime võtta kõike rahulikult. Puhata päriselt. Mitte niimoodi, et tuled puhkuselt tagasi rohkem väsinuna kui enne minekut. Caminito del Rey jäi seekord täiesti teadlikult vahele ja ausalt öeldes ei kahetsenud me seda hetkegi.
Me tahtsime päikest, sooja õhku, häid vaateid, häid restorane, ilusaid linnu, mõnusat kulgemist ja seda tunnet, et suvi ei ole veel päriselt läbi. Andaluusia andis selle meile väga heldelt kätte.
Benalmádena ja Costa del Sol, mõnus algus, kus sai jälle natuke suveks hakata
Reisi alustasime umbes nädalase peatusega Costa del Solis, täpsemalt Benalmádenas. Meil vedas ööbimisega kohe väga hästi, sest saime endale suure kolmetoalise korteri suure terrassiga. Ja see terrass oli ausalt öeldes pool puhkust. Päevitustoolid, merevaade, soe õhk, päike, rahu. Mõnikord polegi puhkusel rohkem vaja.
Kui Eestis on novembris see hetk, kus hakkad jopet lukuni kinni tõmbama ja mõtled, et äkki oleks pidanud kindad ka kaasa võtma, siis Andaluusias oli meil enamasti 22–24 kraadi sooja ja päike paistis suurema osa päevadest. Just selline ilm, mis ei tapa kuumusega ära, aga teeb olemise mõnusaks. Randa me ennast liivale pikali viskama ei läinud ja ujuma samuti mitte, aga terrassil päevitada oli täiesti fantastiline.
Costa del Soli piirkonnas sõitsime üsna palju ringi. Malaga, Marbella, Puerto Banús, Castillo Colomares ja kaabelautoga üles vaateplatvormile, need klassikalised kohad said kõik ära nähtud. Mõni inimene vaatab selliste kohtade peale veidi üleolevalt, justkui oleks “liiga turistikas”. Mina jällegi arvan, et mõnikord on klassikalised kohad klassikalised täiesti mõjuval põhjusel. Nad on ilusad. Ja kui sa ei lähe reisile punktide kogumise pärast, vaid selleks, et oleks päriselt hea olla, siis ei pea iga päev tingimata avastama mingit salajast küla, kus elab kolm kitse ja üks kohalik vanamees.
Malaga automuuseum oli üks selle piirkonna mõnusamaid üllatusi. Ma läksin sinna mõttega, et nojah, vaatame autod üle. Aga lõpuks tundus mulle, et mu abikaasa nautis seda kõike isegi suurema entusiasmiga kui mina. See oli kuidagi väga lahe koht, mitte lihtsalt rivi vanu autosid, vaid stiili, ajalugu ja karakterit täis väljapanek.
Loomulikult käisime ära ka Rondas, mis on üks meie lemmikuid kohti Andaluusias. Ja ega siin polegi midagi keerulist seletada, see vaade on lihtsalt nii maaliline, et isegi kui oled seda varem näinud, mõjub see ikka. Ronda sild, see järsk kuru, linn oma kõrguse ja dramaatilise asukohaga, seal on midagi, mis töötab. Veetsime seal terve päeva, sõime fantastilises restoranis, jalutasime ringi ja olime õhtuni välja, kuni linn hakkas vaikselt elavnema. Ronda ei ole koht, kuhu minna lihtsalt linnukest kirja saama. Ronda on koht, kuhu võibki tagasi minna.
Sevilla, linn, kus juba lihtsalt olemine on tegevus
Pärast Costa del Soli veetsime umbes üheksa ööd Sevillas. Ja Sevilla meeldis meile väga. Tõsiselt väga.
See on üks neist linnadest, kus sul ei pea olema mingit suurt plaani. Sa võid lihtsalt välja minna, jalutada, kuhugi sisse keerata, midagi vaadata, kuskile maha istuda, midagi süüa ja päev ongi korda läinud. Seal ei hakka naljalt igav.
Muidugi käisime ära kõik tuntumad põhikohad. Alcázar, Casa de Pilatos, Palacio de las Dueñas, Casa de Salinas ja teised. Aga ausalt öeldes ütlen ma välja asja, mida võib-olla kõik ei ütle: mulle meeldisid need väiksemad majad ja paleed isegi rohkem kui Alcázar. Alcázar on kahtlemata ilus ja suur ja tähtis, aga natuke liiga suur lahmakas. Kohati on seal see ilu kuidagi väsinud ja laialivalguv. Väiksemad casad ja palacid seevastu olid palju intiimsemad, iseloomukamad ja kuidagi vahetumad. Seal oli parem tunnetada, kuidas kunagi aadlikud elasid, milline nägi välja nende siseõu, valgus, vaikus, seinad ja detailid.
Sevillas jalutasime palju. Mitte sportlikult. Mõnusalt. Vaatasime maju, rõdusid, tänavaid, väikeseid väljakuid. Ja muidugi nautisime toitu. Kui restorane hoolikalt valida, siis leiab Sevillast väga häid kohti. Vahel on tore teha korralik õhtusöök, vahel jälle istuda lihtsalt maha, võtta mõned tapased, klaas veini või mõni jahutav sangria ja lasta õhtul omas tempos tulla.
Sangriaga on muide selline lugu, et tasub alati küsida, kas nad teevad selle ise. Kui ei tee, siis võib vabalt juhtuda, et saad midagi, mis maitseb nagu pudelist klaasi valatud puuviljajook, millele on lootuse mõttes jääkuubik sisse pandud. Kui aga tehakse kohapeal, siis võivad hispaanlased seda tõesti väga hästi teha.
Üks väga meeldejääv elamus oli flamenco teater. Käisime selles kõige peamises ja olime lõpuks päris lummatud. Flamenco võib enne kohale minekut tunduda kellelegi nagu asi, mida turistid “peavad” ära vaatama, aga päriselt hea etendus ei ole mingi kohustuslik kultuuripunkt. See on elamus. See jõud, rütm, see, kuidas tants, muusika ja emotsioon kokku mängivad, see mõjus väga võimsalt.
Sevillas ööbisime ridaelamu korteris umbes 15 minuti sõidu kaugusel linnast, seal kandis, kus asuvad ka vana Rooma aegsed amfiteatri varemed. Käisime ka neid vaatamas. Korter ise oli aga eriti meeldejääv hoopis tänu pererahvale. Meile tuli külla korteri omanik koos oma pojaga ning nad tõid meile kohalikku traditsioonilist kooki. Hästi südamlik hetk. Sellised väikesed asjad jäävad sageli palju paremini meelde kui mõni järjekordne kuulus fassaad. Koht ise oli ka väga kodune ja mõnus.
Tagasi tuttavasse Andaluusiasse, aga seekord rahulikumas tempos
Üks tore mõte käis meil selle reisi jooksul mitu korda peast läbi. Meie kõige esimene reis koos, veel enne abielu, oli samuti Hispaaniasse Andaluusiasse. Toona tegime samuti ringi, käisime lisaks muudele kohtadele ka Cádizis, Jerezis ja Almodóvar del Ríos. Täpselt ei mäletagi, kas see oli nädal või kümme päeva, aga kuskil seal kandis.
See tähendas, et seekordne reis oli omamoodi tagasitulek. Mitte selline, kus püüad võimalikult palju uut ära näha, vaid selline, kus külastad teadlikumalt oma lemmikuid. Ka see muutis kogu reisi mõnusamaks. Ei olnud tunnet, et peaks kogu aeg kuskile tormama. Oli tunne, et läheme tagasi kohtadesse, mis meile juba meeldivad, ja anname neile seekord rohkem aega.
Córdoba, väike, aga ilus ja täiesti piisav mõneks päevaks
Sevillast sõitsime läbi maaliliste paikade Córdobasse. Córdoba on selline koht, mille kohta ma ütleks ausalt, et kolm ööd oli väga paras. Linn on ilus, ajalooline ja huvitav, aga ta ei ole nii suur ega kihiline, et tahaks seal väga pikalt olla.
Eelmisel reisil me lihtsalt jalutasime seal ühe päeva ringi, seekord saime natuke rahulikumalt võtta. Külastasime nii Córdoba Alcázari kui ka Mezquitat, mis meile väga meeldis. Eriti need kaunid võlvid. Mezquita on selline koht, mida piltidelt teavad kõik, aga kohapeal mõjub ta teistmoodi. Seal on avarust, mustrit, ajalugu ja seda tunnet, et mitu maailma on korraga ühte kohta kokku saanud.
Córdoba vanalinnas on hästi näha need vana Rooma ja vana islami maailma mõjutused. Lihtsalt jalutad ja vaatad, kuidas ajalugu on kihiti üksteise peale laotud. Sellistel hetkedel on Hispaania eriti põnev. Mitte lihtsalt ilus, vaid päriselt huvitav.
Granada, Alhambra, mäed, vaated ja katusekorter, kuhu jõudmiseks tuli natuke kannatada
Pärast Córdobat sõitsime Granadasse. Taas üks väga mõnus ja maaliline teekond, oliivisalud ümberringi, tee looklemas, selline rahulik Lõuna-Hispaania sõit, mille pärast tasubki auto võtta.
Granadas olime eelmisel korral ainult läbisõidul. Seekord veetsime seal terve nädala. Ja see oli väga hea otsus.
Alhambra on loomulikult koht, kuhu tuleb minna. Meile meeldis see väga. Samas ütleks ma jälle ausalt, et Alhambra on mõnes mõttes isegi ägedam eemalt vaadatuna. See, kuidas ta seal mäe peal kõrgub, mõjub tõesti võimsalt. Kui leiad mõne hea vaateplatvormi või restorani, kust Alhambrat vaadata, siis see pilt jääb meelde. Me nautisime seda väga.
Granadas tegime ka väljasõidu rahvusparki. See oli eriti äge kontrast. Ühel hetkel oled linnas, järgmine hetk vaatad suuri mägesid, mille tipud on lumised. Ja veel hämmastavam oli mõelda, et sel ajal käiakse seal ka suusatamas. Andaluusia on selles mõttes kummaline ja väga äge koht – sa võid samal reisil nautida päikest, terrasse, vanalinnu ja vaadata lumiseid mägesid.
Külastasime ka mõnda kõrgustes asuvat mägiküla, näiteks Pampaneirat ja Capileirat. Need olid sellised väiksed nunnud kohad kõrgel mägedes. Midagi pööraselt erilist seal nüüd ei olnud, aga tore väljasõit olid need küll. Vahel ongi reisil mõni koht lihtsalt mõnus, ja sellest täiesti piisab.
Granadas käisime mitmes restoranis, mille olime Tripadvisori reitingute järgi välja valinud. Väga meeldisid näiteks La Telefónica, Puerta del Carmen ja Pimienta Rosa. Mõnikord töötab see lihtne meetod täiesti hästi: teed natuke eeltööd ära, väldid turistilõkse ja saad väga hea õhtusöögi.
Granadas oli meil ka üks eriti äge katusekorter. Suur terrass, vaade Alhambrale ja vanalinna katustele. Aus kaup oli aga see, et lifti ei olnud ning viiendale korrusele kitsast treppi mööda üles minna oli paras ettevõtmine. Eriti olukorras, kus reisid lapseootel abikaasaga ja tahad üldse kõike rahulikult võtta. Aga kui üles jõudsid, siis oli kohe selge, miks see kõik ära tasus. Vaade oli super. Tegime seal tihti ise süüa ja sõime terrassil, Alhambra ja katuste vaatega. Need on täpselt need hetked, mille pärast ma kortermajutust vahel hotellile eelistan.
Tagasi Malagasse ja üks väike parkimisseiklus, ilma milleta ei saa vist ükski korralik autoreis läbi
Reisi lõpetasime taas Malagas, kust läks ka meie lend tagasi Eestisse. Enne kojulendu veetsime seal veel viimased kolm ööd. Seekord võtsime korteri päris linna sisse, et saaks lihtsalt jalgsi ringi liikuda. Malaga on minu meelest väga mõnus linn just selliseks viimase otsa kulgemiseks. Saab jalutada, süüa, natuke shopata ja lihtsalt olla.
Ja siis juhtus loomulikult üks väike seiklus. Sest miks peaks üks reis saama lõppeda täiesti sirgjooneliselt?
Tundus, et parkisime auto kuskile maja residentidele mõeldud parklasse. Keegi ilmselt kaebas ja kui me õhtul pärast shoppamist ning restoranis käimist auto juurde tagasi läksime, siis selgus, et autot lihtsalt ei ole. Selline armas hetk, kus sa seisad tänaval, vaatad tühja kohta ja mõtled, et huvitav, kas ma olen lolliks läinud või ongi päriselt läinud.
Auto oli päriselt läinud.
Meil kulus umbes kaks tundi, et üldse aru saada, kuhu see viidi. Kui ise proovisime politseisse helistada, siis suunati meid ühelt numbrilt teisele, aga inglise keelt eriti keegi ei rääkinud. Meie hispaania keele oskus oli ja on kahjuks olematu, nii et sellest polnud just suurt abi. Lõpuks läksime ühte korralikku hotelli ja seal sattus olema inimene, kes oskas inglise keelt ning aitas meil asja selgeks saada. Tema abiga saime teada, et auto oli tõesti ära viidud, umbes 15 kilomeetrit linnast välja parklasse. Maksime 70 eurot trahvi, saime auto kätte ja sõitsime tagasi.
Tagantjärele on see täpselt selline lugu, mis on tüütu ainult sel hetkel, kui sa selle sees oled. Hiljem räägid juba muiates.
Viimane õhtu, viimane soe õhk ja see tunne, et sai õigel ajal ära käidud
Granadas oli novembris juba tunda, et kõrgem ja mägisem piirkond tähendab jahedamat ilma. Seal oli umbes 18 kraadi, mis ei ole sugugi halb, aga pärast Costa del Soli tundub ikkagi teistsugune. Seepärast oli Malagasse ja rannikule tagasi jõudes eriti mõnus, et ees ootas jälle 23–24 kraadi ja soe õhk.
Me nautisime oma viimast õhtut Malagas täpselt selle tundega, et see reis tuli õigel ajal. Enne Eesti pimedamat hooaega. Enne suuri muutusi meie elus. Enne seda, kui jaanuaris sündis meie tütar ja kogu elu läks korraga palju ilusamaks, aga ka palju teistsugusemaks.
Kokkuvõttes oli Andaluusia meile ideaalne koht, kus suvist tunnet pikendada. Mitte metsikuks seikluseks, vaid rahulikuks, mõnusaks, ilusaks ja päikeseliseks kulgemiseks. Selliseks reisiks, kus ei pea kogu aeg kuskile jõudma. Piisab sellest, et oled kohal.
Ja see ongi vahel kõige parem reis üldse.
Me jõudsime novembri lõpus tagasi Eestisse täis laengut, päevitus nahal ja selle hea tundega, et olime veel korraks suvest kinni hoidnud, enne kui talv päriselt ukse lahti lõi.
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2026/04/teisel-pool-maakera-hispaania-andaluusia-30-paeva-suve-pikendust-andaluusias-ehk-kuidas-me-novembris-eestimaa-sugisest-minema-soitsime-scaled.jpg25601920Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2024-11-30 13:37:062026-04-04 21:12:5830 päeva suve pikendust Andaluusias ehk kuidas me novembris Eestimaa sügisest minema sõitsime
See on teist korda, kui tekkis võimalus septembri lõpus Kreeka saartel üks nädalane purjereis teha. Seekord 52-jala pikkusel katamaraanil. Ja saarteks olid Kithnos, Syros (Ermoupoli linn), Mykonos, Delos, Tinos, Andros.
Esimene purjetamise kogemus Kreeka saartel oli paar aastat varem, mil seilasime ca 50-jala pikkusel klassikalisel purjekal ja kokku oli rahvast 10 inimest + kapten. Ja tookord jäid teele sellised saared nagu: Kythnos > Hydra > Poros > Aegina.
Katamaraani (katamaraani nimi oli “Kepi”) navigatsioon näitab, et nädalaga sõitsime kokku pea 200 meremiili.
Alustasime Lauriumi sadamast. Esimese õhtu peatusime Kithnose rannas. Sealt edasi purjetasime Syrose saare poole, mis on ajalooliselt piirkonna tähtis kaubanduse saar, pealinnaga Ermoupoli. Ja sealt edasi muidugi Mykonose saarele, mis on otseloomulikult kõige populaarsem saar.
Tinos ja Andros olid meil samuti nädala sees plaanis, aga ütleme nii, et septembri lõpus olid need saared üsna vaiksed ja inimtühjad. Ka Ermoupoli oli vaikne ja üsna hõredalt rahvastatud. Seevastu Mykonos oli paksult rahvast täis, tühja kohta ka ei olnud. See lihtsalt näitab, kuivõrd populaarseks see saar on mingil põhjusel saanud. Aga mis põhjusel? Pole õrna aimugi. Näeb väliselt sarnane välja teiste saartega, lihtsalt sinna on kõike rohkem koondunud, restorane, villasid, kokteilibaare, ööklubisid.
Viimati käisin Mallorcal aastal 2012 ehk üle 10 aasta tagasi. Mallorca on alati olnud sihtkoht, kuhu läheks tagasi. Väike saar, aga nii mitmekülgne ja spontaanne, puhas ja sõbralik. Vähemasti sellise mulje on mulle Mallorca alati jätnud.
Kui eelmisel korral sai Mallorcal oldud ca 2 nädalat, siis seekord tegime kiire 1-nädalase sutsaka, ehk 7 päeva kohal. Ja mida seal muud teha, kui rentida auto, panna kaardile punktid kirja ning rahulikult ringi sõita, peatuda ning igas kohas aeg maha võtta.
Siia kaardile paningi kirja need sihtkohad, mida plaanisime külastada, enamus saidki läbi käidud, välja arvatud see põhjapoolne pikk poolsaar Formentor. Sinna lihtsalt ei jõudnud.
Kui ma üldiselt olen igal reisil end natukenegi kokku võtnud, et pärast mõnus video kokku panna, siis seekord Mallorcal tahtsin suuremalt osalt ise oma kohalolemist nautida ning avastasin reisi lõpuks, et päris harva võtsin kaamera välja.
See ongi ühe õige reisi ja õige puhkuse tunnus, kui sa tehnikat väga harva näpid 🙂 kas pole nii?
Viimasel ajal on mulle alati tundunud, et 1 nädal puhkust või siis üleüldse reisisihtkohaks on äärmiselt lühike aeg. Mulle meeldib aeg maha võtta ja rahulikult kulgeda, et reis ei tunduks ühe lõputu hommikust õhtuni paanilise ringitrampimisena. Mõne jaoks on üks nädal Mallorca jaoks piisav, minu jaoks kindlasti mitte. Mulle tundub, et Mallorca on pigem selline 2 nädala sihtkoht. Võib-olla, kui tahaksid ka natuke rohkem saare elusse sisse elada, siis isegi 3 nädalat.
Olemasolevast materjalist sain ka sellise lihtsama video seekord.
Kui 12 aastat on möödunud viimasest korrast, kui käisid kuskil sihtkohas, siis paratamatult läheb meelest, kus käisid ja mida tegid. Nii oli ka Mallorcaga. Mitmel korral olin veendunud, et ma pole selles ja teises kohas käinud, aga siis kui pärale jõudsin, sain aru, et jajah, siin ma olen käinud 🙂
Ja nii ma leidsin ka selle roostes rauast eesli (või on see hobune) üles. Milline meeldiv nostalgia, kui ma selle eesliga taaskohtusin. Ja loomulikult pidin ma täpselt samasuguse pildi tegema nagu 12 aastat tagasi. Ütleme nii, et mees on saanud vanemaks, küll aga taustal on kõik täpselt sama. Mitte midagi ei ole 12 aastaga muutunud. Äge!
1 nädal ja 2 ööbmiskohta
Kui auto rentida, siis loomulikult annab see vabaduse sõita täpselt sinna kuhu ise tahad, siis pole vahet. Näiteks, pealinnas, Palmas, käisime me esimese ja viimase päeva reisist. Ei tulnud pähegi, et võiks seal hotelli võtta. Sest mujal on ju palju lahedam.
Kuigi me olime vaid 1 nädala puhkusel, siis sellegi poolest otsustasime, et jaotame oma teekonna 2 piirkonna vahel ära.
Mallorca saar on põhjapool mägisem, seal on ma ütleks vähem asustust, rohkem loodust, põnevaid mägikülasid. Ja lõunapool on rohkem laugem, seal on ilusad rannad, cala-d, rohkem meelelahutust ja melu.
Esimese poole nädalast olime L’Hermitage Hotel & Spas. Väga mõnus butiik hotell. Asus üsna lähedal Sollerile. Seal piirkonnas tahtsimegi esimese osa nädalast veeta, et selle põhjapoolsema Mallorcaga tutvuda.
Kohad, mis meeldisid:
S’Illeta – rannas asuv väike rahnuke, millele on ehitatud restoran. Päris põnev.
Port d’Andratx – väike vaikne marina.
Estellencs
Banyalbufar
La Granja
Esporles
Valldermossa
Deia – ütleks nii, et eelnimetatud küladest oli see kuidagi kõige romantilisem.
Port Soller – siin oli üks mega hea restoran, kus õhtust sõime. Nimega “Agapato”, otse rannas.
Fornalutx
Cala Tuent ja Sa Calobra – väga maaliline, aga ka pikk teekond on sinna. Kõige dramaatilisem mägitee kogu Mallorcas. Aga, kui Sa Calobrasse jõuda ning sealt läbi tunneli sellesse sala randa jõuda, see on mega elamus.
Pollenca – omapärane äge linn. Kindlasti on üks lahedamaid elamusi pikast pikast trepist üles jalutada kirikuni, kust avaneb väga kaunis vaade. Samuti leidsime platsilt ühe väga hea restorani nimega “Onze 11”.
Teise poole nädalast veetsime Cala Millor kandis, hotellis nimega MC Mallorca Palace (Only Adults). Mõnus selline hispaania-stiilis madal hotell. Mulle isiklikult need kümnekordsed lahmakad hotellid ei meeldi üldse.
Kohad, mis siin allpool meeldisid:
Loomulikult rannad. See on randade paradiis.
Kui me siia sõitsime, siis läbi Inca, Sineu j Manacori.
Inca ja Sineu on tuntud sellised käsitöö linnad. Väärivad läbi jalutamist.
Port d’Alcudia – natuke põhjapool ülimalt valge liivaga rand. Mõnus vibe on seal, eriti õhtuti.
Restoran “Sa Punta” – mega elamus, otse mere ääres. Kindlasti see koht, kuhu korralik särk selga ja naisele kleit. Viisakas, meeldejääv fine dine.
Restoran “Port Verd del Mar” – seal samas kandis, teine äärmiselt hea fine dine restoran, otse mere ääres. Väga väga soovitan seal õhtust süüa.
Rannad:
Cala d’Estany
Cala Santanyi
Cala Llombards
Cala des Moro
Rannabaar nimega “Cassai Beach House” – väga soovitan. Ägeda vibe-ga, boheemlaslik, noortepärane rannas asuv hubane ja casual restoran, kus on megahead kokteilid.
Restoran “Pura Vida” ja Cala Figuera – ma ütleks, et Cala Figuera on oma ülesehituselt üks ilusamaid calasid Mallorcal, kuigi jah, seal pole seda randa, aga seal on äge pankrannik, kus on lahedalt värvilised majad ehitatud. Ja otse pankranniku ääre peal on kauni vaatega restoran “Pura Vida”, kuhu on soovitav just õhtul minna päikeseloojangut nautima.
Galerii
Siin ka mõned jäädvustused reisist erinevatest piirkondadest.
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2025/08/mallorca-puhkus-reisiblogi-reisikirjad-reis-hispaania-teisel-pool-maakera-august-2024.jpg14402560Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2024-08-15 15:05:392025-08-10 16:40:50Mallorca puhkus ehk mida teha 1 nädalaga
Viimati käisin Rodose saarel Kreekas 2019. aastal koos oma hea sõbraga. Tegin sellest ka eraldi postituse siin samas reisiblogis. Mäletan, et ilm oli palav, saar ise ilus, tegevust jagus ja see oli natuke isegi romantiline paik. Mõtlesin juba siis, et just sellisele saarele tahaks tulla romantilisele puhkusele koos naisega või siis seltskonnaga, paarikestega, kuna saarel on selline romantiline hõng.
Nüüd, viis aastat hiljem, olen taas kahekesi Rodose saarel, sedapuhku oma naisega, kahe nädala pikkusel puhkusel. Ütleksin, et kaks nädalat on Rodose-suguse üsna kompaktse saare jaoks enam kui küll. Samas on kaks nädalat just paras aeg, et võtta rahulikult, nautida iga hetke, sõita lemmikkohtadesse ilma liigse kiirustamiseta.
Mäletan ka, kui kuum oli Rodose saarel 2024. aasta juunis. Ühel nädalal purustasime isegi saare kuumarekordi, kui kraadiklaas näitas üle 40 soojakraadi – täiesti pöörane. Muidu oli ilm lihtsalt suurepärane: kaks nädalat järjest säras taevas pilvitu ja päike paistis hommikust õhtuni.
2 nädalat, 2 erinevat ööbimist
Ma peaks ütlema, et üldiselt Rhodos on selline 1-nädala sihtkoht. Ühest nädalast täiesti piisab, et Rhodose põhikohad läbi käia-sõita. Saar on põhimõtteliselt pool Saaremaad. Pindalalt natuke suurem kui Hiiumaa. Kui ma Hiiumaa suudan ühe päevaga läbi sõita ja Saaremaaga tutvuda 3 päevaga, siis Rhodosele 1-nädal kulutada on enam kui küll. Aga seal on ka oluliselt rohkem teha ja vaadata loomulikult.
2 nädalat võtsime seetõttu, et saaksime ka puhata ja võtta tempo 2x aeglasemaks, et nautida, puhata ja seejuures ka kauneid paiku külastada. Kaks nädalat annab tegelikult võimaluse ka erinevaid muid nurgataguseid ja soppe avastada, mis peamistest turistikohtadest natuke välja jäävad.
Esimese nädala veetsime ühes mega lahedas butiik-hotellis Faliraki lähedal, mäenõlval, fantastilise vaatega merele. Saime ka ühe penthouse toa, kus terrass oli suurem kui meie hotelliruum ise. Kuna terass ja vaade olid fantastilised nii päeval päevitamiseks kui hilisõhtul enne magamaminekut tiksumiseks imeline, siis me praktiliselt ei läinudki hotelli basseini äärde mitte kordagi. Võib-olla ainult ühe korra.
Teise nädala veetsime saare lõunapoolses osas Lardos Beachi kandis, mis asub Lindosest väheke lõunapool. Tegemist oli mõnusa privaatsete villade kompleksiga, kus saime endale kahekorruselise villa, oma aia, basseini, korraliku köögi ja grilliga. Ideaalne asukoht, et õhtuti Lindoses käia ning lõunapoolse saarega tutvuda, kus asustus on hõredam ja üleüldse rahulikum.
Kuna siin oli meil ka õues äge grill ja kohalik soovitas ka ühte kalapoodi, kus saab värskelt püütud mereande osta, siis otsustasimegi, et teeme ise grillitud kaheksajalga, koos mõnede tiigerkrevettidega. Esimest korda, kui kaheksajalga ise täiesti nullist grillisin. Loomulikult oli abiks YouTube. Ja kaheksajalg on meie mõlema suur lemmik.
Rhodos on mõnusalt kompaktne ja täis põnevaid kohti kõigile. Kes tahab pidutseda, siis nemad ongi peamiselt Rhodose pealinnas, vanalinnas ja ongi sellega rahul. Seal on küllaga häid kokteilikaid, restorane, pubisid ja klubisid. Igav ei hakka ja melu on rohkelt.
Ringi sõites on samuti põnev. Kohti mida avastada on palju ning autoga kulgemine on lihtsalt ilus. Ükskõik, kas sõidad mööda mägiseid, kauneid vaateid, mis vaheldub lahedate väikeste mägikülade ja veiniistandustega. Või siis sõidad mööda mereäärset teed ja naudid sealset vaadet.
Siin tookski välja eraldi need kohad, mis mulle isiklikult Rhodosel väga meeldivad. Ja täiesti suvalises järjekorras.
Rhodose vanalinn
Rhodose linn on põhjapool asuv pealinn, kus peamiselt noored pidu panevad ja vanemad inimesed restoranides head ja paremat söövad. Aga lisaks sellele on tegelikult seal üsna põnev. Eriti just vanalinn on koht, mis on põnev. Nii sees kui ka müüride vahel. Kõik need kitsad tänavad, rohkelt ajalugu, hulganisti restorane ja põnevaid poode. Vanalinnast väljaspool on mitmeid poode, ägedaid kokteilikaid. Eriti lahe kokteilibaar/klubi asub täpselt Elli rannas – Ronda Beach Bar.
Kõnsisin oma mugavate ketsidega vanalinna munakividel ja sain sekundi pealt aru, et ajamasin töötab.Street of Knights’ilt leidsin igal sammul uue vapikilbi ja mõtlesin, kuidas vennad siinsamas sajandeid tagasi tõsimeeli maailma valitseda kavatsesid. Kõige ägedam oli aga Suurmeistri palee: seinad pakatavad gooti uhkusest ning õhk lõhnab krohvi, ajaloo ja natuke õlle järele.
Käisime siin päeval niisama kolamas, aga õhtul on mõnusalt kõik tuledes ja restoranid melu täis. Parimad restoranid asuvad vaiksemates kohtades, kui tahad tõelist elamust saada. Aga kui lihtne mereand ja liha ka kõlbab, siis mistahes resto vanalinna platsil melu keskel on täiesti ok.
Anthony Quinn Bay romantiline rannasopp
Vesi on nii klaar, et mu varbad paistsid isegi siis, kui olin juba nabani sees. Snorgeldasin, nägin kalu, kive. Tulime siia õhtul enne päikseloojangut, peale seda suuremat massi. Soovitan soojalt siia õigel ajal tulla, muidu on see liiga ülerahvastatud turistilõks. Nüüd on siia ka täitsa muhe baar tehtud, mida eelmisel korral, ca 5 aastat tagasi, ei olnud.
Rhodose Acropolise varemed
Monte Smithi künkast kujunes paras kardio, aga vaade selle eest maksab iga higipiisa tagasi. Arvestades, et sellel päeval, kui siia varemeid avastama tulime oli Rhodose kuumuse rekord, üle 40 kraadi. Hellenistlik staadion, Odeon ja Apollo tempel. Kolonnid on osaliselt Itaalia restauraatorite 20. sajandi nuputöö, nii et koosneb see koht korraga antiigist ja vintage-betoonist.
Ei midagi erilist, aga kui tahad natuke ajalugu ja natuke vaheldust, siis igati tore koht, kust läbi sõita. Kui oled Ateena akropolises käinud ja Rooma Colosseumi külastanud, siis ilmselgelt need varemed siin on lapsekingades. Aga jah, hea vaheldus. Ja tore on mõtiskleda iidse ajaloo üle, et kuidas ikka paartuhat aastat tagasi siin see eluke toimus, täpselt sama päikese all, aga lihtsalt teistmoodi.
Lindose katuserestoranid ja Acropolis
Ütleks nii, et Lindos jättis mulle kõige ägedama mulje tervel Rhodosel. Kuidagi see valge linn, katustel asuvad restoranid, ja dramaatiliselt paistev akropolis otse mäejärsakul, see kõik oli üks kompaktne romantiline tervik. Eelmisel korral, kui Rhodose saart külastasin, siis ma ei viitsinud sinna üles varemete juurde ronida. Aga see on absoluutselt soovitatav kogemus.
Ülevalt avaneb 360° vaade küla majakatustele ja merele. Alla tulles olime ühes katuserestoranis. Pimedal ajal on akropol ilusasti valgustatud ja restoranid tuledes ning melu on äärmiselt nauditav.
St Paul’s Beach prestiižne rand ja kokteilid
See on vaikne laguuni-kujuline rand Lindose all. Lamamistoolid on kallimad. Seekord võtsime lamamistoolid. Aga see on seda väärt, kui tahad sellest lahesopist saada täiuslikku elamust. Toolidele on ka teenindus kiire, kokteilid tuuakse otse kätte. Õhtupäike paistab otse randa, hea koht fotodeks. Me ise tulimegi siia päeva teises pooles, kui päike ei olnud nii kuum ja rahvast oli vähem. Kohaliku legendi järgi saabus siia apostel Paulus 1. sajandil. Aga selle faktiga pole ausaltöeldes midagi peale hakata.
Mojito Beach Bar ja boheemlaslik meeleolu
Asub Lachania kandis. Õhkkond on muretu, bambuskiiged, chill-muusika ja korralikud mojitod. Hinnad soodsamad kui suuremates kuurortides. Laupäeva õhtuti on tihti elav muusika, seega kui otsid rahulikku kohta, vali pigem argipäev. Muidu aga hästi selline remote koht, äärmiselt pikk ja tühi rannariba. See tühjus ja avarus ja merevee puhtus on äärmiselt lõõgastav.
Monolithose varemed järsul mäerahnul ja peidetud rand
Kindlus on ehitatud otse 100 m kõrgusele kaljule. Trepp on kivist ja vihmaga libe. Tipus on väike valge kabel ja sealt avaneb supervaade. Alla minnes saab jalutada Fourni liivaranda, hea koht kiireks ujumiseks.
Castle of Kritinia varemed ja vaated
Kindlus asub 131 m kõrgusel, seepärast on vaated lahedad: näeb Chalki saart ja Türgi rannikut. Ehitas rüütlite ordu 15. sajandil, et piraate eemal hoida. Päikesevarju seal pole, seega võta kaasa müts ja vesi.
Kamiros iidse linna varemed
Antiiklinn, mida kutsutakse ka „mini-Pompeiks”. Tänavatel on selge ruudustik ja keskel suur veehoidla. Tasub lugeda infotahvleid, et aru saada, kuidas nad 226 eKr maavärina järel linna üles ehitasid. Ekskursioonile kulub u 1 tund.
Väike soovitus. Turistid käivad vaatamisväärsustega tutvumas tihti hommikul ja päeval. Meie tulime siia 1 tund enne sulgemist. Täielik vaikus ja tühjus. Ilma liialdamata, me olime ainukesed, kes seda maagilise vaatega linna sellel õhtul külastasid.
Mussolini Villa varemed ja ajalugu
30-ndail ehitatud villa Profitis Iliase mäel. Mussolini lasi endale selle ehitada, aga teadagi mis temaga juhtus, Mussolini ise ei jõudnud siia kunagi, aga maja seisab ikka. Toas näeb kooruvaid freskosid ja viltuseid treppe. Terrassilt avaneb miljonivaade. See on ka hea fotokoht.
Mahajäetud hotelli varemed
Pooleli jäänud 70-ndate betoonhotell. Graffitid igal seinal ja lahtised trepid teevad sellest populaarse „urbexi” koha. Katuse pealt on vaade metsale ja merele. Kindlasti taskulamp ja kinnised jalanõud. Asub täiesti suvaliselt tee ääres kuskil võsas. Ehk ei olegi kergesti leitav koht. Aga igaljuhul, kui otsid põnevust ja sellised “abandoned” kohad meeldivad, siis see meeldib sulle ka kindlasti.
Eleousa külas itaaliapärane vana sanatoorium
Itaallased ehitasid küla 1930-ndail; peahoone oli hiljem tuberkuloosisanatoorium. Täna on kõik mahajäetud, sees on pikad võlvkoridorid ja sammaskäigud. Ümberringi toimetavad metsikud kuked ja kitsed. Krohv variseb. Aga arhitektuur on mega ilus. Kõrval on üks megasuur purskkaev roheka veega. Ükskord nägin kuidas lapsed seal ujusid. Päris pull.
Liblikaorg (Butterfly Valley) ja äge tunnel
Parim aeg külastuseks pidi olema juuni lõpp kuni september, kui tuhanded tiigrikoid seal puhkavad. Näeb neid enamasti puutüvedel. Ütleme nii, et esimesel korral tundus see koht üsna mõttetu. Esiteks seetõttu, et mind ei huvita liblikad ega putukad, ja teiseks, ei näinud ma nii palju liblikaid, et seda võiks liblikate oruks nimetada. Paar liblikat siin ja seal. Sõbra koduaias näeb neid isegi rohkem.
Teisel korral, mõtlesin, et proovin uuesti, lähme naisega läbi. Sama lugu. Paar liblikat, suht mõttetu. Aga tore jalutus pargis. Kuigi, kui kolmas kord peaks Rhodosele sattuma siis 100% kindel, et sinna orgu enam küll ei lähe.
Filerimos ja suur rist
Platool seisab 18 m betoonrist, millesse saab (kui uks avatud) trepist üles ronida. Seest on vaade Türgi rannikule ja lennujaamale. Ristini viib tee, mille ääres on Kristuse kannatuste reljeefid. Paabulinnud jalutavad ringi. Mõned varemed ja hooned. Tore vaheldus jalutamiseks ja avastamiseks.
Veinid ja veiniistandused
Ma pole kunagi Kreeka veinidest palju teadnud. Jah, tõepoolest, ikka Kreekas palju käidud, saari on siin palju. Ja veini on ka joodud. Aga esimest korda nüüd Rhodosel süvenesin natuke rohkem veinidesse.
Minu eesmärk ei olnud mitte neid alumise riiuli 1-euroseid veini juua, et oleks hea odav, või igaltpoolt kannuga majaveini tellida. Vastupidi, külastasime mitmeid veiniistandusi, tootjate butiike, käisime ka eraldi veinipoodides ostmas teadlikult erinevas hinnaklassis veine. Enamsti jäid valitud veinipudeli hinnad sinna 15-30€ vahemikku.
Olin äärmiselt üllatunud, et Rhodosel toodetud veinid on tõesti väga head. Täiesti alahinnatud. Eriti just punased. Nii mõnigi 20 eurone vein aastast 2015 maitses nagu 140 eurone Burgundia. Täiesti liialdamata.
Enamasti on ikka nii, et kuskil Kreeka saarel olles võtad ju restoranist lihtsalt majaveini, väga levinud on võtta üks kann seltskonna peale jne. Vahel võtad ka pudeliga valget veini palava ilmaga. Keskkond on ilus, päike paistab, kõik maitseb hästi. Ja süvenenud olen veinidesse pigem harva. Meenub, et Santorini saarel ja ka Kreeta saarel sai käidud mõnedes veinikohtades eraldi.
Kounaki, Kivotos, Ebonas, Emery, Triantafillou, Piperis on mõned, mis teele jäid. Ja ma räägin siinpuhul just punastest veinidest. Mitte nendest odavamatest, vaid midagi üle 15 euro. Ja sealt hakkavad juba väga head veinid välja tulema. Kui hoolikalt valida, mõni parem aastakäik ja näiteks 30 eurone. Siis on see lihtsalt totaalne maitseelamus, mida õhtul ilusa vaatega terrassil magustoiduks võtta.
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2025/07/rhodose-saar-kreeka-puhkus-reisiblogi-reisikirjad-reisi-malestused-reis-rhodose-saarel-teisel-pool-maakera-juuni-2024.jpg14402560Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2024-06-20 21:48:322025-07-22 09:16:472 nädalat puhkust kaunil Rhodose saarel
Mul on äärmiselt hea meel, et sain sellel aastal osaleda tervel Muhu Väina regatti etapil, mis toimus 9 – 15. juuli, ehk terve pikk nädal. Samuti on mul hea meel, et OIXIO purjetamise tiim kutsus mind tiimi “klaveri”, “augu” ja osaliselt navigaatori positsioonile. Meie purjeka nimi oli “ROXANNA”, tiimis oli 5 meest. Ja kokkuvõttes ORC IV kategoorias saime tubli 8-nda koha. Selle üle võib igati uhke olla, kuna tegemist oli sellele tiimile ka esimese Muhu Väina regattiga.
Salvestasin sõidust mõned klipid ja pildid, et see väärt elamus meeles oleks ning soovi korral kergesti kättesaadav. Etapp algas pika sõiduga Pärnust Kuressaarde, mis kestis koguni 22 tundi (vähese tuule asi), ning lõppes Kärdlas.
Tulemusi ja kokkuvõtteid 66. Muhu Väina Regattist leiab siit.
Galerii regati etappidest ja melust
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/10/muhu-vaina-regatt-juuli-2023-moonsund-regatta-purjetamine-puhkus-reisiblogi-teisel-pool-maakera.jpg11252000Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2023-07-10 20:35:582025-09-06 12:23:5566. Muhu Väina Regatt juulikuus 2023
Prantsuse Rivieras ehk Lõuna Prantsusmaa rannikul olen ka varem puhanud, aga siis ongi see puhkus olnud enamasti rannapuhkus. Seekord oli aga teisiti. Terve nädal sai avastada selle imeilusa Provence maakonna ilu rohkem sisemaal. See on fantastiline, kuivõrd ilusaid väikseid külasid ja hingematvaid loodusvaateid see maakond endas peidab, kui sellest puhkajatest pulbitsevast Nizzast, Cannes-ist, Monacost eemale tulla.
Mul on hea meel, et saime seekord Prantsuse Rivierast ja Provence maakonnast hoopis teistsuguse elamuse. Päris kummaline mõelda, et selle nädala jooksul me praktiliselt randa ei jõudnudki. Jah, selle asemel tegime laheda katamaraanisõidu ühele Cannes-i lähedal asuva saare juures ning samuti oli meil Roquefort-les-Pins (Nizzast paarkümmend kilomeetrit mägede poole) külakeses üks ootusi ületanud kodumajutus (ehk terve maja) koos mõnusa basseiniga.
Ja nii me siis suurema osa ajast pühendasimegi sellele, et avastada neid põnevaid väikseid mägikülasid, mägiseid teid, kanjoneid, lanvendlipõldusid, ja kõike seda, mis sinna vahepeale jäi. Loomulikult sai külastatud ka Nizza, Cannes, Monaco linnasid. Igal õhtul käisime just Nizzas või siis Monacos ja Cannes-is mõnes restoranis õhtustamas. Tegime alati korralikku eeltööd, et leida need mõnusa elamusega restoranid, kus oleks hea toit, mõnus atmosfäär ja kaunis vaade.
Gourges du Loup kanjonid ja matkarajad
Gorges du Loup, asudes Côte d’Azur’i piirkonnas Prantsusmaal, on kaunis mägine ala, mis pakub külastajatele mitmekülgseid looduselamusi. Sügavad orud, järsud kaljud ja Loup jõe kosked moodustavad maalilise keskkonna, mis sobib suurepäraselt matkamiseks ja looduse nautimiseks.
Matkarajad viivad läbi metsade ja orgude, avastades piirkonna ilu mitmekesisel moel ning võimaldades külastajatel kogeda ekstreemsporti nagu kaljuronimine ja mägirattasõit. Lisaks looduslikule ilule pakub Gorges du Loup ka kultuurilist rikkust, avades uksed ajalooliste küladega kohtumiseks.
See piirkond on seega suurepärane sihtkoht neile, kes otsivad seiklusi, looduse ilu ja kultuurilist mitmekesisust, eemal suurlinnade kiirusest ja müra.
Tõenäoliselt tehakse ka ekskursioone nendesse paikadesse, aga kõige mugavam on seal piirkonnas ikkagi mõne rendisõidukiga ringi liikuda.
Grasse parfüümilinn ja Fragonard parfüümide valmistamise meistriklass
Grasse linna ajaloolised kvartalid ja kitsad tänavad on täis võluvaid keskaegseid hooneid ning pakuvad võimalust jalutada läbi õitsvate aedade. Külastajad saavad avastada parfüümide kunsti ajalugu ja tootmist Grasse’i parfüümi muuseumis, mis annab põneva ülevaate sellest, kuidas linn on kujunenud parfüümiäri südameks.
Grasse’i külastamine on eriti ahvatlev neile, kes armastavad parfüüme ja soovivad sukelduda sellesse kunsti maailma. Lisaks sellele pakub linn ajaloolist ja kultuurilist rikkust, mis võimaldab külastajatel saada aimu Prantsuse provintsi elust.
Grasse’i ilusad aiad ja suurepärased vaated muudavad selle linnaga seotud kogemuse meeldejäävaks. See on ideaalne sihtkoht neile, kes soovivad ühendada ajaloolise võlu, kunsti ja kultuuri nautimise ning samas saada osa parfüümi loomise salapärasest maailmast.
Võtsime osa ka Fragonard parfüümitehases toimuvast parfüümivalmistamise meistriklassist. See oli üks põnev elamus, mis kestis ca 3 tundi. Klassiruum täitus ca 20 inimesega, kellel igalühel oli oma laud, ning lauale oli asetatud 10 erinevat eeterlikku õli, samuti oli valmis juba parfüümi pudel, kuhu sinu enda valmistatud parfüüm lõpuks vormistada tuli.
See on üks mõnus kogemus, kus saab teada parfüümide sünnist, mõnedest põnevatest faktidest ning täpselt räägitakse, kuidas parfüümi valmistatakse.
Ja nii igaüks valaski olemasolevatest õlidest kokku endale meelepärase parfüümivee, mille sai kaasa võtta ning kasutada. Tulemus oli nii hea, et kasutasin enda tehtud suvist tsitruselist parfüümi päris innukalt ja see sobis hästi.
Teiste hulgas on kuulsamad parfüümi tegijad ka Galimard, kust ostsime samuti paar niššiparfüümi. Samuti Molinard on see kolmas tuntum parfüümi valmistaja, kes kõik müüvad oma butiikides põnevaid lõhnu ning korraldavad neid samu meistriklasse.
Lavendlipõllud Provence’i piirkonnas
Lavendlipõllud on kahtlemata üks võluv maastik, mis pakub unustamatut kogemust Provence’i piirkonnas. Kui Nizzast startida, siis nad asuvad üsna kaugel sisemaal ja tihtipeale lihtsalt ei viitsita sinna minna. Aga kui nii kui nii see sisemaa piirkond huvi pakub, siis paratamatult jäävad nad tee peale.
Lavendlipõldude külastust peaks muidugi ajastama just sellele ajale kui nad kõige võimsamalt õitsevad. Kui meie külastasime seda piirkonda juunikuu keskel, siis need avarad põllud olid alles hästi õrnalt kumavad ning päris seda efekti veel ei olnud.
Lavendlipõllud on eriti levinud Vaucluse’i, Alpes-de-Haute-Provence’i ja Drôme’i piirkondades. Suvekuudel muutuvad need alad värviliseks vaibaks, kus õitsev lavendel täidab õhu meeldiva aroomiga. See on suurepärane koht neile, kes otsivad rahulikku põgenemist maapiirkonda ja soovivad nautida Provence’i kaunist maastikku.
Lisaks maalilistele lavendlipõldudele pakub Provence mitmeid vaatamisväärsusi. Paljud külad ja linnad selles piirkonnas on tuntud oma ajaloolise arhitektuuri, traditsiooniliste turgude ja maitsva toidu poolest.
Näiteks Gordes on üks Provence’i kõige ilusamaid külasid, paiknedes lavendliväljade keskel, samas kui Sault on tuntud oma lavendlifestivali poolest. Samuti tasub külastada lavendlifarme, kus saab õppida lavendli kasvatamise ja õlide valmistamise protsessist.
Gorged du Verdone ehk Euroopa oma Grand Canyon
Gorges du Verdon on üks korralik loodusime. See ala on tuntud oma muljetavaldavate kaljude, sügavate orgude ja turkiissinise jõe poolest. Gorges de Verdon on sageli nimetatud Euroopa Grand kanjoniks tänu oma suurejoonelisele geoloogiale ja maastikule.
See kanjon on moodustunud Verdoni jõe poolt, mis on uuristunud läbi lubjakivikihtide, moodustades aja jooksul sügavaid orgusid ja kaljuseinu. Ümbritsetud metsade, järvede ja maaliliste küladega pakub Gorges de Verdon külastajatele võimalust nautida looduse ilu ning osaleda mitmesugustes tegevustes, sealhulgas matkamises, kaljuronimises ja veespordis.
Gorges de Verdoni külastamine on suurepärane võimalus sukelduda looduse imeilusse ja kogeda seiklust keset Euroopa üht ilusamat kanjonit.
Me kaalusime kajakiga sõitu, mis on seal üsna populaarne, aga kuna ilm kiskus vihmale, siis mõtlesime ümber ning sõitsime hoopis seal piirkonnas autoga ringi ning peatusime kaunite vaadete juures. Päris võimas vaatepilt oli, kuidas mõjusid need sügavsinised toonid, kaljud, tumedad äikesepilved ning kauged välgumüristused.
Eze võluv ja romantiline mägiküla
Eze on võluv mägiküla, mis paikneb Prantsusmaal Côte d’Azur’i rannikul. Ehk täpsemini jääb ta Nizza ja Monaco vahele. Ma ütleks, et paljud ei teagi selle külakese kohta midagi, aga see on kindlasti väärt külastamist. See on lihtalt midagi nii ilusat ja kaunistKüla on tuntud oma ajaloolise võlu, kitsaste tänavate ja vanade kivimajade poolest, mis kõrguvad künkal umbes 429 meetri kõrgusel merepinnast.
Üks Eze’i võludest on selle ajalooline pärand, mille juured ulatuvad tagasi keskaega. Külastajad saavad nautida jalutuskäike läbi mägiküla kitsaste tänavate, kus avanevad kaunid vaated Vahemerele. Eze on tuntud ka aedadega, kus õitsevad eksootilised taimed. Kõige kõrgemas punktis ongi üks ilus aed, kuhu saab lisatasu eest sisse, aga selle külastamine on seda väärt.
Lisaks ajaloolisele ja looduslikule ilule on Eze’s mitmeid käsitööpoode, kunstigaleriisid ja kohvikuid, mis muudavad selle küla ideaalseks kohaks lõõgastumiseks ja traditsioonilise Prantsuse kultuuri nautimiseks.
Eze külastamine pakub ainulaadset võimalust kogeda ajaloolist šarmi, imetleda panoraamvaateid Vahemerele ning sukelduda lõõgastavasse atmosfääri. Küla on ka koduks Eze’i lossile, mis on ehitatud 12. sajandil.
Me igaljuhul nautisime neid kitsaid ja lillelisi tänavaid väga. Sattusime ka mõnda hästi ärapeidetud restorani, kus avanesid eriti järsud ja kõrged vaated.
Katamaraanireis Cannes’ist
Cannes on üks mereäärne sadamalinn põhimõtteliselt. Enamasti tuntud oma filmifestivali poolest, aga ka heade šopingutänavate poolest.
Me otsustasime seekord merele minna ja seda me ka tegimegi. Cannes’i sadamast väljus üks praamike, mis viis meid lähedalasuvale saarele, kus asus meie katamaraan, millega tehti lahel mitmetunnine retk koos söögi, šampanja ja ujumisega. Äärmiselt meeldiv vaheldus.
Reisipildid
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/09/provence-prantsusmaa-french-riviera-nice-grasse-monaco-cannes-reisiblogi-reisikiri-puhkus-teisel-pool-maakera.jpg12382200Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2023-06-16 11:22:332025-07-08 22:45:34Nädal Provence maakonnas – päev merel, parfüümid, lavendel ja imelised vaated
Sisemaad avastades näeb hoopis teistsugust Prantsusmaad, mis on ehedam ja näitab hoopis paremini, milline see päris prantslane tegelikult on. Olen mõned korrad Pariisis ka varem käinud ja siiani tutvunud enamasti rannikuäärsete aladega (sest tahame ju ikka merelainet ja randa oma puhkusel) nagu prantsuse rivieera (Nizza, Monaco, Cannes jms linnakesed Vahemere ääres) või siis Bordeaux ja Biarrizi piirkond.
Meie 8-päevane teekond algas Pariisist ning me pidime jõudma Vahemere äärde Nizzasse. Selle reisi pikkus oli minu arvates väga hea, kuigi paaril viimasel päeval mõned otsad tundusid autoga sõites liiga pikad, seega tundus, et paari päeva oleks lisaks tahtnud. Ainult selleks, et saaks rahulikumalt kulgeda ning ka seda kohalolemist nautida, nö olla “kohal” ka. Olen nüüd reisides hakanud rohkem mõistma seda, et pigem vähem, aga kvaliteetseelt.
Enne reisi vaatasime muidugi piirkonnad üle, kus mida teha on, mida vaadata ja selle järgi panime paika ka piirkonnad, kus sooviksime ööbida ning mitmeks ööks peaks kuhugi jääma. Plaan oli iseenesest lihtne, sest Pariisi ja Nizza vahele jäid:
imeilus šampanja piirkond
keskaegne burgundia piirkond
ja mida lõunapoole, seda rohkem nägi Vana-Rooma kultuuripärandit
Teekond iseenesest oli selline. Kokku tuli 5 erinevat ööbimiskohta. Esimese ööbimiskoha leidsime Epernay lähistel väikses linnakeses nimega Blancs-Coteaux. Täpselt Champagne (šampanja piirkond) südames, kus ümberringi oli sadu istandusi. Kohati tundus, et praktiliselt iga perekond toodab mõningal määral šampanjat.
Väga kaunis on mööda looklevaid teid sõita, viinamarjapõldude vahel. Teed on ilusti ära märgitud pruunide “Campange Route” siltidega ning ise saad valida kui paljudes kohtades degusteerimas käid. Üks mugavamaid degusteerimise kogemusi oli Epernay linnas, kus on ühel tänaval kõikide šampanja tootjate uhked majad, kus saab endale degusteerimise teha.
Leidsin ühe ülihea Lonely Planet raamatu “Best Road Trips France”, mis on just “road trippide” jaoks tehtud. Igas piirkonnas leiad endale sobiva teekonna, ning annab täpselt juhiseid, kust kaudu on kuskile kõige parem sõita, kus on kõige rohkem tegevusi ja vaatamisväärsusi. Näiteks, Champagne piirkonnale leidsin sealt väga hea teekonna, mis näitas täpselt, milliste teede kaudu on kõige ilusam sõita, milliseid veiniistandusi on võimalik külastada, ning millised vaatamisväärsused jäävad teele.
Šampanja piirkond, Épernay ja Moët & Chandon
Seda reisi planeerides, paelus mind kõige rohkem just see piirkond. Ma pole suurem mullisõber, aga šampanja kohta lähemalt teada saada tundus põnev mõte ning see toitis ka parajalt minu uudishimujanu.
Sain teada, et šampanja piirkond on üks suurem ala, mille pealinnaks on Reims, mis on üsnagi suur linn, mille keskel kõrgub üks kauneimaid gooti stiilis katedraale üldse. Ma mäletan, kuidas meie üks reisikaaslasest sõbranna meie seltskonnast (olime sellel reisil neljakesi ehk kahe noorpaariga koos) oli täiesti vapustatud selle ilust. Ta oli täiesti veendunud, et Reims katedraal on tuhat korda kaunim kui Notre-Dame. Selline tõestisündinud lugu.
Reimsis on samuti palju tuntuid šampanja tootjaid, kus on võimalik seda pidulikku jooki maitsta ning sügavates veinikeldrites tuuril käia. Meie valisime oma maitserännakuteks Epernay linna, mida loetakse siis ametlikult šampanja piirkonna keskuseks või siis lausa pealinnaks. Selline väike, ilus, armas linnake, kus asub pikk tänav nimega Avenue de Champagne, mis on täis tuntumaid ja natuke vähem tuntumaid šampanja tootjaid. Just sealt samast tulevad ka tavainimesele kõige tuntum šampanjabränd nimega Moët & Chandon.
Mis mulle Moët & Chandon ekskursjooni puhul kõige rohkem vaimustust tekitas oli see, kui meid viidi maja alla, maa-alustesse tunnelitesse, mis olid uuristatud lubjakivisse. Nende tunnelite pikkuseks oli 28 kilomeetrit. See number ei mahtunud mulle kuidagi pähe, hakkasin võrdlema seda pikkust erinevate vahemaadega. See oli lihtsalt uskumatu. Ja need kilomeetrid moodustusid lausa 2 korruse peale, ehk maa alla rajati 2-korruseline tunnelisüsteem, kus hoiustati miljoneid pudeleid Moët & Chandon šampanjat.
Šampanja puhul sain teada ka, kuidas šampanja tootmine üldse toimub, mida see šampanja meetodil mulli valmistamine tähendab. Sain teada, kuidas toimub kahe etapiga kääritusprotsess ning millist hoolt, aega ja armastust iga üksik pudel tegelikult saab nende aastate jooksul, enne kui see müüki läheb. Ma sain seal kohal olles, miks šampanja nii kallis on. Seda hinda mõjutab ka brändi nimi, aga suuremalt jaolt ka selle tegemise keerukus ja aeg.
Ma olin veendumusel, et üks prestiižsemaid šampanjasid nimega Dom Pérignon on tegelikult üks omaette tootja, aga see on hoopis Moët & Chandon päris enda toode. Erinevus olevat hästi lihtne, kui Moët & Chandon igas šampanja pudelis on kolme erineva viinamarja segu ning ka 3 järjestikuse aasta saagist tulnud toote segu, siis Dom Pérignon on vintage šampanja, ehk siis ühe kindla aastakäigu vahuvein, mis on tehtud ainult kahest erinevast marjasordist.
Aga peale šampanja on kogu see suur ja lai piirkond imekaunis. Ma lihtsalt niivõrd nautisin seda sõitu laugete nõlvade peal, kus silmapiiril laiusid viinamarja põllud. Neid teadmisi šampanja kohta tuli lihtsalt igalt poolt ja väga palju, kirjutaks oma kogemusest vast terve õhukese raamatujagu elamusi kokku. Ma ütleks, et need 3 ööd, mis me siin veetsime Epernay linna lähistel, see oli peaaegu piisav, aga ma puhkaks siin vabalt 2 nädalat. Võtaks lihtsalt aja maha, jalutaks nendes väikestes, äärmiselt puhastes linnakestes, mille majad on tihtipeale õitsevaid lilletaimi täis, naudiks õhtuti restorani melu ja päevasel ajal seda ilusat maalilist vaadet.
Keskaegne Burgundia ja Dijon
Teine piirkond, mida ma selle reisi planeerimisel kõige enam ootasin oli Burgundia piirkond. Ma juba varem teadsin, et siit tulevad näiteks Prantsusmaa ühed enim hinnatud veinid, hinna poolest väga kallid veinid. Sain teada, et see piirkond Prantsusmaa südames on kõige keskaegsem piirkond. Siin on seda keskaegset, pisut süngemat ja väga kivist atmosfääri hästi palju. Siin ringi sõites kohtabki neid keskaegseid müüridega ümbritsetud mägilinnu, losse, kindluseid, mis on hoopis teistsugune kogemus, kui mujal Prantsusmaal.
Kuna pika ajaloo vältel on Prantsusmaa sisemaa südamik olnud erinevatest kultuuridest ja sündmustest kõige vähem mõjutatud olnud, siis just siin Burgundia piirkonnas on seda keskaegset arhitektuuri, eluviisi, prantsuse kultuuri kõige rohkem säilinud. Sain ka teada, et just siit leiab selle kõige ehedama prantslase, selle kõige puhtama põlisasuka. Kui suurlinnades, nagu Pariis näiteks, leiab hästi multikultuurseid inimesi, erinevatest rassidest, siis siin Prantsusmaa sisemaal on 99,9% lihtsalt tavalised põlised prantslased.
Milline see põline prantslane siis on? Esiteks, ta on väga tüüpilise prantslase nägu, tagasihoidlikum, vaoshoitud, samas äärmiselt sõbralik ja abivalmis, väga külalislahke. Ta on samas usklikum ja peab erinevatest traditsioonidest tugevamini kinni. Siin on oma kultuur, isikupärane köök ja kombed.
Elasime Saint-Romain kivises keskaegses külakeses
Me elasime Saint-Romain kivises keskaegses külakeses, väga kaunis kivimajas. See oli läbi reisi üks meeldejäävamaid kogemusi, ainuüksi selles keskaegses külas ööbimine. Maja oli äärmiselt kaunis, perenaine ülimalt külalislahke ja abivalmis. Tore kogemus oli see, kuidas igal öösel kell 00:00 kogu külas kogu tänavavalgustus lihtsalt välja lülitatakse ning siis on õues ka täielik kottpimedus.
Siin sisemaal olles käib elu kohalike reeglite järgi, ega siin turistidega väga ei arvestata, sest turistid peavad kohanema kohalike kommetega. Näiteks, siin ei saa mistahes kellajal restorani minna, nagu näiteks Pariisis. Restoranid on avatud vaid lõuna ajal kuni kella 14ni näiteks, ja siis avatakse köök alles ca 18.00 või 19.00. Vahepeal on köök kinni. Kui kõht läheb tühjaks, siis ostad poest endale saia või siis leiad neid väikseid kohvikuid, kust saad kohvi ja croissant-i.
Nii nagu šampanja piirkond, siis ka Burgundia on täis viinamarjaistandusi ja veinitootjate mõisaid. Samuti, nagu šampanja piirkonnas ringi sõites on teed märgitud pruunide liiklusmärkidega, et sa õigelt teelt ära ei eksiks. Täpselt samamoodi on ka siin, veini maitseelamuste teekond on kümneid, kui mitte sadu, kilomeetreid pikk ning need on märgitud “Grand Cru” liilusmärkidega.
Meie külastasime ka mõningaid veiniistandusi. Üks tuntumaid, mis mul burgundia veinide puhul varasemalt tuttav, oli Pommard. Kui teistes, võtsime me kerged maitsmise paketid, siis Pommardi istanduses võtsime ka väikese ekskursjooni, kus meile tehti selgeks burgundia veinide omapära ning degusteeriti erinevaid valgeid ja punaseid veine.
Mis mind ehk veinide puhul kõige rohkem hämmastas oligi see, kuidas ühe pudeli hind võib alata paarisajast eurost. Grand Cru (ehk kõige prestiižsem toode) pudeli hind ongi tavaliselt ligikaudu 300-500 €. Sain teada ka, et seal piirkonnas on levinud, et veini toodetakse ainult Pinot Noir viinamarjasordist. Huvitav oli ka see, et kui meile anti maitsta 4 erinevat punast veini, mille maitse, lõhn ja ka hind olid täiesti erinevad, aga kõik need veinid tulid sellest ühest ja samast viinamarjasordist – Pinot Noir. Mis veinile maitse, lõhna ja hinna määrasid, see oli hoopis maapind ja kogu see kliima (nad nimetasid viinamarja kasvutingimusi “kliimaks”), mis viinamarja mõjutas.
Dijon ja keskaegsed linnad
Dijoni linn on mulle tema nime poolest alati seostunud sinepiga. Tõesti, sinepit müüdi seal linnas igas poes, ja tõsi ta on, ostsime ka meie seda uudishimu tõttu kaasa. Kui üldiselt sellised tüüpilised euroopa linnad mind eriti ei vaimusta, siis Dijoni puhul meeldis mulle see keskaegne hõng. Päris toredaid keskaegseid tänavaid kohtas. Aga üldiselt, ma saan alati suurema elamuse mõne eheda ja kivise külakese külastamisest, eriti kui see on kuskil kõrge mäe otsas.
Mõned sellised kaunid keskaegsed väiksed külakesed on näiteks Montbard, Autun, Beaune, Cluny, Tournous. Et kui Lyoni poole sõita, kuhu me ka teel olime järgmisena, siis need jäävad enamasti kõik tee peale.
Lyon, Rhone Valley ja Vana-Rooma kultuuripärand
See piirkond hakkas juba vaikselt mägisemaks muutuma. Huvitav oli see tunne, kui oled juba päevi ja öid veetnud väikestes Champagne piirkonna ja Burgundia piirkonna linnakestes ja külakestes, kus on selline ilus, armas, rahulik ja vaikne keskkond, siis äkki peale kõike seda Lyoni linna sisse sõita, eks ehmatas pisut ära küll.
Ütleme nii, et Prantsusmaa sisemaal on ka päris palju seda tühja, avarat ja sadu kilomeetreid põllumaad. Lihtsalt ei olegi midagi, ja kohati selline pikem sõit võib olla väsitav ja igav. Mistõttu ongi hästi oluline teha eeltööd ja leida need kohad, kus saad kultuuri nautida ja kogemusi koguda.
Lyoni linna kohta ma praktiliselt midagi ei teadnud, üks tüüpilise euroopaliku arhitektuuriga linn. Sain teada, et see on suuruselt, rahva elanike arvult Prantsusmaa teine linn, Pariisi järel. Oli tõesti suur, aga ütleme nii, kui oled juba korduvalt Pariisis käinud ja ikooniliste maamärkidega tutvunud, siis Lyon enam millegagi ei üllata.
Peale selle maalilise maastiku, mis lõuna pool Prantsusmaad hakkab avanema, paelus mind kõige enam Vana-Rooma kultuuripärand. Oo jaa, see oli lihtsalt võrratu. Metsikult efektne on see, kui keset rahulikku loodust avaneb sulle vaade tohutult massiivne akveduut (Pond du Gard). Jah, just Pont du Gard oli üks mu elamuste tipphetki. Olin seda vaid keskkoolis kunstiajaloo tunnis piltidelt näinud. See üks Vana-Rooma massiivsemaid ehitisi, mis asub kuskil Prantsusmaa sisemaal, mõjub lihtsalt nii ägedalt.
Samamoodi suurepärane elamus on see, kui külastad Vana-Rooma ühte kõige paremini säilinud teatrit Orange linnas. Päris mitmetes linnades on neid tava teatreid, kui ka amfiteatreid, triumfikaari, terme, akveduute. See, kuidas Vana-Rooma kultuuripärand on põimunud sellesse tänapäevasesse linnaruumi, see lihtsalt on kuidagi hästi efektne.
Orange linn vast ongi lõuna prantsumaal üks kõige tuntum linn, kus Vana-Rooma pärandit leidub. Kui muud ei jõua külastada, siis see olekski see linn, mida kindlasti külastada. Aga samuti soovitaks veel külastada linnasid nagu Nimes, Arles, Avignon. Avignon oli näiteks see linn, kus me ka ühe vaheööbimise tegime, sest teekond Nizzasse viimastel päevadel hakkas tunduma liiga pikk. Aga see vaheööbimine oli seda väärt. Avignonis tegime mõnusa jalutuskäigu ja taaskord, kaunis kaunis.
Valik fotosid reisist
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/09/reims-lyon-dijon-champagne-epernay-burgundia-prantsusmaa-ringreis-puhkus-autoreis-reisiblogi-reisikirjad-teisel-pool-maakera-blogi.jpg11252000Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2023-06-10 13:38:402025-09-06 12:25:108 päevaga Pariisist Nizzasse ehk imeline ülevaade Prantsusmaa sisemaast
Olen Pariisi ka varem külastanud, aga need 7 päeva Pariisis olid unustamatud, mil sai fantastilise ilmaga juunikuu suvel nautida nii kunsti, arhitektuuri, väga häid söögielamusi, naeru, õnne ja elurõõmu.
Pariis on linn, mida peab kindlasti külastama, sest see sulatab endas ajaloo, kunsti ja romantika üheks unustamatuks kogemuseks. Linna tänavad on täidetud ilusate arhitektuursete pärlite, nagu Eiffeli torn ja Notre-Dame katedraal, ning Louvre’i muuseumi rikkaliku kunstikoguga. Samuti võib nautida maailmatasemel kööki, mida pakuvad arvukad restoranid ja kohvikud, ning jalutuskäike Seine’i jõe kallastel, mis pakuvad kauneid vaateid ja romantilisi õhtuid. Pariis on unustamatu sihtkoht, mis lummutab külastajaid oma ilu ja võluvõimega.
Müüdid Pariisi kohta
Kui ma Pariisi saabusin, olin ma täis põnevust, aga ka hirmul, kuna olin kuulnud nii palju müüte selle linna kohta. Ja kui ma Pariisis ise olen ringi käinud ja mitmekülgset Pariisi elu kogenud, siis olen vaikselt hakanud mõistma, kust need müüdid tulevad. Enamasti on hästi tugevad arvamused kerged tulema, kui Pariisi tullakse paariks-kolmeks päevaks, mis lihtsalt pole päris piisav aeg, et rahulikult Pariisi rütmiga kohaneda. Teiseks, Pariis on suurlinn, nagu mitmed teised metropolid maailmas, kus elab mitmeid miljoneid inimesi ja seal ongi kõike ning sina oled seal kõigest külastaja, seega pole mõtet võrdlemisega oma pead vaevata
Mida ma veel olen aru saanud, kõik oleneb enda suhtumisest. Pariisis on tõsiselt palju valikuid, mida teha, seega mina valiks neid ilusamaid kogemusi. Mida pikemalt inimesed on Pariisi külastanud, seda rohkem ma kuulen positiivset tagasisidet. Aga tõsi, linn on suur ja mina isiklikult teen alati põhjalikuma ettevalmistuse selle kohta, mida külastada, kus tänavatel liikuda, kus restoranides õhtul süüa, kus kohvikutes päeval tiksuda.
Miks Pariisi paariks päevaks minnakse on ka tegelikult loogiline. Lennupileti võib sinna saada ülisoodsalt, aga ööbimiskohad on Pariisi südames ikkagi päris krõbeda hinnaga, mis on ka üks neid põhjuseid, miks eelarvamused on kerged tulema nii põgusa kogemusega, eriti kui valid ööbimiskohaks mõne soodsama äärelinnas asuva koha. Aga jah, alla 200€/öö Pariisi südalinnas eriti midagi ei leiagi. Leiab ikka, aga siis peaks leppime üsna tagasihoidlike tingimustega.
Müüt #1: Kas Pariisis on inimesed ülbed?
Üks müüt, mis mind eriti kummitas, oli see, et Pariisis on inimesed ülbed ja üleolevad. Kuid kui ma sammusin selle imelise linna tänavatele, avanes mulle hoopis teine maailm. Pariislaste sõbralikkus ja viisakus üllatas mind meeldivalt. Igal sammul oli keegi valmis aitama, kui ma oma suunaga hätta jäin, ja kohalikud elanikud olid alati valmis naeratama ja juttu ajama. Ma mõistsin kiiresti, et see müüt oli täielikult alusetu – Pariisi inimesed on avatud ja lahked ning nad on alati valmis jagama oma armastust oma linna vastu. Aga jah, kui sul endal on mingisugune veider hoiak ja üleolev suhtumine, siis saad ka sama vastu. Avatud ja positiivne ellusuhtumine teeb Pariisi kogemuse kindlasti palju kaunimaks.
Müüt #2: Kas Pariis on must ja räpane?
Teine müüt, mis kummitas mind enne reisi, oli seotud Pariisi puhtusega – või pigem selle puudumisega. Räägiti, et Pariisi tänavad on räpased ja mustad. Kuid reaalsus oli hoopis teistsugune. Kui ma jalutasin Pariisi nendel tüüpilistel tänavatel, nägin ma puhtust ja ilu igal sammul. Avalikud pargid ja aiad olid tõelised rohelised oaasid linnamelus. Pariis ei olnud mitte ainult ilus arhitektuuri ja kunsti poolest, vaid ka oma puhtuse ja hoolitsetud keskkonna poolest. Nii palju kui üks suurlinn miljonite inimestega saab olla. Jah loomulikult, on neid kõrvaltänavaid ja magalapiirkondi, kus võib prahti märgata ja ka mõned tänavad ikka haisevad korralikult, aga üldpildis oli kõik tiptop. Kui ma seda räpasuse kommentaari noortelt kuulsin, siis hakkasin pilti kokku panema, et see võiski olla selline kogemusepõhine lugu sellest, kuidas käidi öösel kuskil kõrvaltänava ööklubis, kus prahti tekibki rohkem, aga hommikuks on kõik ilusti ära koristatud.
Müüt #3: Kas Pariisis on kõik kallis?
Kolmas müüt, mida ma kuulsin, oli seotud Pariisi hindadega. Öeldi, et kõik asjad on Pariisis kallid ja turistidel on raske leida taskukohast majutust ja söögikohti. Ent minu kogemus oli hoopis teine. Pariisis on valikuid igas hinnaklassis, alates luksuslikest restoranidest kuni hubaste kohvikuteni. See on iseenesest huvitav kuidas majaveini pokaali hind kõigub 5st eurost kuni 12 euroni põhimõtteliselt. Samuti võib leida mitmeid taskukohaseid majutusvõimalusi, alates sõbralikest butiikhotellidest kuni korteriteni, mis sobivad reisijate eelarvega. Pariis pakub midagi igale maitsele ja rahakotile. Aga tõsi on see, et ööbimised on Pariisi südames ikkagi kallid, nii hotellid kui ka korterid. Mida rohkem Pariisi südames tahaksid ööbida, seda kallimaks see eluke läheb, aga samas kui hoolikalt otsida siis võib väikse katusekorteri leida täitsa mõistliku hinnaga.
Korter Montmartre’is
Siia, täpselt Sacré-Cœur’i trepi alla, leidsime endale 7 päevaks väga muheda 2-toalise katusekorteri. Asukoht oli väga hea, korter mõnusalt avar, väikse rõduga, vaatega Sacré-Cœur’i tornile, ja siit sai ka mugavalt nii metrooga, jalgsi, taksoga liigelda.
Montmartre on Pariisi üks ikoonilisemaid ja võluvamaid piirkondi, mis pakub külastajatele unustamatuid elamusi. See kunstnike ja boheemlaste varjupaik on tuntud oma maaliliseid vaadete, kunstist kihava atmosfääri ning ajaloolise ja kultuurilise tähtsuse poolest.
Kõige silmatorkavamaks sümboolseks vaatamisväärsuseks on Montmartre’i künklik tipu, kus asub Sacré-Cœur’i basiilika, mis pakub ülimalt kauneid vaateid üle terve Pariisi. Piirkonna kitsad tänavad on täis armsaid kohvikuid, kunstigaleriisid ja butiike, mis meelitavad nii kunstihuvilisi kui ka ajaloohuvilisi.
Montmartre on olnud ka paljude kuulsate kunstnike, nagu Pablo Picasso ja Vincent van Gogh, elukohaks ja inspiratsiooniallikaks, mis annab piirkonnale erilise kunstilise aura.
Mida vaadata?
Kõik on palju ilusam, kui reisid hea ilmaga. Need 7 päeva pariisis (mai lõpp kuni juuni algus) olid lihtsalt suurepärased. Päeval oli üle 25-27 kraadi sooja, õhtul läks natuke jahedamaks aga mitte alla 20 kraadi. Suurepärane ilm linnaga tutvumiseks, pole liiga külm ega pole liiga palav.
Eks see puhas klassika, mida siis ikka Pariisis teha kui:
Minna Eiffeli torni otsa seda mastaapset metallkonstruktsiooni insenerivõlusid uurima aga loomulikult ka vaadet nautima. Me sihtisime selle aja nii, et läksime enne päikseloojangut, et saaks näha seda hilises valguses Pariisi ning juba tuledesse mattuvat linnapilti. Väga põneva ajalooga konstruktsioon. Eriti efektne muidugi, kui ta peale päikseloojangut täistunnil tuhandete tulukestega süttib.
Külastada Louvre-i. Siin võiks põhimõtteliselt tervelt 2 päeva ringi uudistada, kõike on lihtsalt nii palju. Suuremad kunstihuvilised tavaliselt valivad endale täpselt need kohad, mida nad tahavad vaadata. Väiksemad kunstihuvilised (keda Louvre-is vist turistide näol on suurem osa külastajaid) teevad selle pisikese Mona Lisa maali ees (ainuke ruum Louvre-is, kus on alati hästi palju inimesi) endast selfie ja siis liiguvad kuskile edasi.
Ronida Arc de Triomphe otsa. Peale kauni panoraamvaate on minu arust sellel ka väga põnev ajalugu. Jällegi, läksime sinna vahetult enne päikseloojangut.
Külastada Notre Dame-i ja üleüldse tutvuda selle ajalooga, mis sellel Île-de-France saarekesel keset Pariisi linna ja keset Seine-i jõge on. Île-de-France on ka üks hästi populaarne noorte kogunemise koht õhtuti. Siit saab ka Seine jõele paadisõidule (lisaks ka muudest kohtadest Seine jõue kaldalt. Jumalaema kirik sai aga tõsise tulekahju tõttu kannatada, mistõttu praeguse külastuse ajal oli kirik täielikult ligipääsmatu, aedadega piiratud ja käis usin taastamistöö.
Jalutada Canal Saint-Martin ääres, mis on minu arvates üks väga kena piirkond kus jalutada ja seda kanali võlu nautida, miks mitte seal väike piknik teha. Kohalike lemmik kogunemispaiku, kus hea ilmaga süüakse, juuakse, mängitakse Pétanque-i.
Külastada Pantheoni ning sealt jalutada alla Jardin de Luxembourg-i.
Külastada Les Invalides katedraali kuhu Napoleon I on maetud.
Teha üks pikem sirge jalutuskäik mööda seda sümmeetrilist telge alates Arc de Triomphe kaarest, sealt edasi mööda Champs-Elysees ostlemistänavat, kuni Concorde väljakuni (mis mulle väga meeldis millegipärast, eriti see vana Egiptuse obelisk keset väljakut), sealt edasi läbi kauni Jardin des Tuilieries ja kuni Louvre-ini välja.
Jalutada Versailles lossi aias. Loss asub küll Pariisist eemal, aga see on igati väärt väljasõit, et selle majesteetliku lossiga tutvuda. Kui on väga suur huvi Louis IV poolt rajatud “suvila” vastu, siis tasub ka lossi sisse uudistama minna, aga kui ilm on hea ja tahaks pigem seda ilusat ja väga mastaapset aeda nautida, siis sellest täiesti piisab, et end ajas tagasi viia ning kujutada ette, kuidas elu seal käis.
Jalutada Seine-i jõe kallastel.
Kasutan reisidel üldiselt Maps.me äppi, kuhu on lihtne kohti salvestada, mida tahaks näha. Ja mu kaart nägigi koos restoranide ja kohvikutega välja selline.
Ma esialgu saingi sellise listi kokku. Aga tegelikult on Pariisis hästi palju põnevaid kohti. Ma lihtsalt jalutaks ja satuks nendesse “peidetud” kohtadesse mida leiab igast Pariisi linnaosast. Näiteks Colonne Vendome oli selline juhuslik põige, kuhu sattusin üsna juhuslikult. Ja lahe, kui tuleb mõni üllatus linnapildis nagu Porte Saint-Martin. Samuti Paris Hotel-de-Ville jäi kuidagi juhuslikult tee peale. Place des Vosques oli üks eriti hästi ära peidetud pargike, kus minu üllatuseks oli nii palju inimesi pargi murul lihtsalt pikutamas, jutustamas, raamatut lugemas, pikniku pidamas. Mulle meeldis Pariisi puhul see, et selles kivises linnapildis oli päris palju rohelust ja kavalalt linnamiljöösse peidetud parke, mis olid hästi hooldatud ja ilusad.
Loomulikult oli meil 7 päeva jooksul ka mitmeid restoranielamusi, just nendest kohvikutest ja restoranidest tahakski võib-olla pikemalt kirjutada ja mõningaid soovitusi siia endale salvestada.
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/09/pariis-prantsusmaa-ringreis-puhkus-autoreis-reisiblogi-reisikirjad-teisel-pool-maakera-blogi.jpg11252000Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2023-06-01 12:43:392023-09-23 18:25:20Nädalane suvepuhkus romantilises Pariisis
Saaremaa on väga kaunis! Ja muidugi üli üli üli vaikne.
Huvitav, et ma sain sellest alles nüüd aru, sellel suvel, augustikuul, aastal 2022. Muidugi ilm oli võrratu. Ja sain ka saare peal rohkem ringi sõita kui kunagi varem.
Pean tõdema, et olen Saaremaal käinud varasemalt ca 20 korda, ja mitte kunagi ma ei olnud sellel saarel nii palju näinud, kui selle 3 päevaga. Varem on alati olnud mingisugune konkreetne sündmus, sünnipäev, või koht, kuhu minna. Nüüd aga oli terve nädalavahetus minu päralt, üksinda, ehk täpsemini 3 päeva vaba aega avastamiseks. Muidugi, ma tegin ka korraliku eeltöö, et olla hästi ettevalmistunud turist.
Tõepoolest, ma pole varem käinud Saaremaa Linnuses sees.
Ma pole kunagi näinud, kui suur see Kaali kraater ikkagi on. Väike eelarvamus oli kusjuures, et tõenäoliselt väike lomp ja räägitud jube suureks. Ma olin üllatunud, ja ka vaimustunud, kuivõrd äge koht see oli. Hästi joonistus välja ümar vall, mis pani ette kujutama kivi kukkumist kaugelt pimedast kosmosest.
Kunagi pole jõudnud Karu järveni, pole seal kunagi ujunud, isegi kui see tundub tavaline. Ja miks see nii eriline oli. Ei, ma ei läinud sinna eesmärgiga, et peaks ära käima. See jäi tee peale, ja kuna suvine päev oli päris palav, särk kleepus vaikselt selja külge, tundsin, et jaa, see on seda väärt. Ja oligi. Mega mõnus!
Ei ole ka selle vees asuva majaka juurde jõudnud. Väga äge koht. Eriti just päikse loojangul. Eriline tunne on, kui oled seal loojuva päikesega täiesti üksi.
Otsisin metsast kusjuures ühte kahuripesa, kus on kontserte tehtud. Ei leidnud. Olin küll üsna õiges kohas, aga suht kõhe hakkas seal üksi metsas, et väga kaugele ei julgenudki uitama minna.
Ja siis mitmes kohas olen küll varem käinud, aga siis on ilm olnud vihmane või lihtsalt liiga tuuline, et seda olmet kuidagigi nautida. Naiteks, olin ma veendunud, et ei ole kunagi Sõrve Sääre tipus käinud. Ja kui sinna jõudsin, siis tuli meelde, et olen küll, lihtsalt ilm oli nii halb, et sealsetest siseruumidest kaugemale ei jõudnudki.
Mis mulle veel väga meeldis oli lihtsalt sõita mööda neid rannaäärseid teid. Ma olin väga üllatunud, kui enamus ajast mulle tundus, et ma olen ainuke, kes Saaremaal ringi sõidab, lihtsalt ei ole autosid kuskil. Välja arvatud keskused muidugi. See mulle väga meeldis, et päev oli pikk, päike loojus hilja, ilm oli võrratu, ja sõita oli mõnus.
Ja see retk õnnestus täielikult. Iga minut oli lihtsalt täis rõõmu ja ma laadisin end hea energiaga terveks uueks nädalaks. Mul on äärmiselt hea meel, et Saaremaa jättis mulle pikemaks ajaks kustumatu mulje, tunde, et tahaks sinna uuesti tagasi minna.
https://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/ringreis-saaremaa-puhkus-august-suvi-eesti-eestimaa-reisiblogi-teiselpool-maakera-reisikiri.jpg11252000Martin Palmethttps://teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-08-13 11:42:352025-09-06 12:26:28Saaremaa nädalavahetuse puhkus ja ringsõit
We may request cookies to be set on your device. We use cookies to let us know when you visit our websites, how you interact with us, to enrich your user experience, and to customize your relationship with our website.
Click on the different category headings to find out more. You can also change some of your preferences. Note that blocking some types of cookies may impact your experience on our websites and the services we are able to offer.
Essential Website Cookies
These cookies are strictly necessary to provide you with services available through our website and to use some of its features.
Because these cookies are strictly necessary to deliver the website, refusing them will have impact how our site functions. You always can block or delete cookies by changing your browser settings and force blocking all cookies on this website. But this will always prompt you to accept/refuse cookies when revisiting our site.
We fully respect if you want to refuse cookies but to avoid asking you again and again kindly allow us to store a cookie for that. You are free to opt out any time or opt in for other cookies to get a better experience. If you refuse cookies we will remove all set cookies in our domain.
We provide you with a list of stored cookies on your computer in our domain so you can check what we stored. Due to security reasons we are not able to show or modify cookies from other domains. You can check these in your browser security settings.
Other external services
We also use different external services like Google Webfonts, Google Maps, and external Video providers. Since these providers may collect personal data like your IP address we allow you to block them here. Please be aware that this might heavily reduce the functionality and appearance of our site. Changes will take effect once you reload the page.