On reisid ja siis on need reisid, kuhu sa lähed natuke nagu põgenedes. Mitte millegi halva eest. Lihtsalt selle eest, et Eestis oli käes see aeg aastast, kus taevas muutub halliks, puud jäävad paljaks, nina on hommikul õue astudes hetkega külm ja inimene hakkab täiesti põhjendatult mõtlema, kas elu peabki nüüd järgmised kuud selline olema.

Meie otsustasime, et ei pea.

Nii me siis läksimegi 2024. aasta oktoobri lõpus ja novembris kuuks ajaks Hispaaniasse, Andaluusiasse. Mina, minu abikaasa ja tegelikult ka meie tulevane tütar, kes oli küll veel emme kõhus, aga täiesti olemas. Jaanuaris 2025 sündis meie imearmas Hera-Harriet, nii et tagantjärele mõeldes oligi see üks väga eriline reis. Me olime seal tegelikult juba kolmekesi, lihtsalt üks meist ei nõudnud veel oma voodit ega restorani lastemenüüd.

Selle reisi eesmärk ei olnud vallutada mäetippe, teha igal hommikul pikki matku või tõestada iseendale, kui tublid reisijad me oleme. Vastupidi. Mu abikaasa oli üsna lapseootel ja seega tahtsime võtta kõike rahulikult. Puhata päriselt. Mitte niimoodi, et tuled puhkuselt tagasi rohkem väsinuna kui enne minekut. Caminito del Rey jäi seekord täiesti teadlikult vahele ja ausalt öeldes ei kahetsenud me seda hetkegi.

Me tahtsime päikest, sooja õhku, häid vaateid, häid restorane, ilusaid linnu, mõnusat kulgemist ja seda tunnet, et suvi ei ole veel päriselt läbi. Andaluusia andis selle meile väga heldelt kätte.

Benalmádena ja Costa del Sol, mõnus algus, kus sai jälle natuke suveks hakata

Reisi alustasime umbes nädalase peatusega Costa del Solis, täpsemalt Benalmádenas. Meil vedas ööbimisega kohe väga hästi, sest saime endale suure kolmetoalise korteri suure terrassiga. Ja see terrass oli ausalt öeldes pool puhkust. Päevitustoolid, merevaade, soe õhk, päike, rahu. Mõnikord polegi puhkusel rohkem vaja.

Kui Eestis on novembris see hetk, kus hakkad jopet lukuni kinni tõmbama ja mõtled, et äkki oleks pidanud kindad ka kaasa võtma, siis Andaluusias oli meil enamasti 22–24 kraadi sooja ja päike paistis suurema osa päevadest. Just selline ilm, mis ei tapa kuumusega ära, aga teeb olemise mõnusaks. Randa me ennast liivale pikali viskama ei läinud ja ujuma samuti mitte, aga terrassil päevitada oli täiesti fantastiline.

Costa del Soli piirkonnas sõitsime üsna palju ringi. Malaga, Marbella, Puerto Banús, Castillo Colomares ja kaabelautoga üles vaateplatvormile, need klassikalised kohad said kõik ära nähtud. Mõni inimene vaatab selliste kohtade peale veidi üleolevalt, justkui oleks “liiga turistikas”. Mina jällegi arvan, et mõnikord on klassikalised kohad klassikalised täiesti mõjuval põhjusel. Nad on ilusad. Ja kui sa ei lähe reisile punktide kogumise pärast, vaid selleks, et oleks päriselt hea olla, siis ei pea iga päev tingimata avastama mingit salajast küla, kus elab kolm kitse ja üks kohalik vanamees.

Malaga automuuseum oli üks selle piirkonna mõnusamaid üllatusi. Ma läksin sinna mõttega, et nojah, vaatame autod üle. Aga lõpuks tundus mulle, et mu abikaasa nautis seda kõike isegi suurema entusiasmiga kui mina. See oli kuidagi väga lahe koht, mitte lihtsalt rivi vanu autosid, vaid stiili, ajalugu ja karakterit täis väljapanek.

Loomulikult käisime ära ka Rondas, mis on üks meie lemmikuid kohti Andaluusias. Ja ega siin polegi midagi keerulist seletada, see vaade on lihtsalt nii maaliline, et isegi kui oled seda varem näinud, mõjub see ikka. Ronda sild, see järsk kuru, linn oma kõrguse ja dramaatilise asukohaga, seal on midagi, mis töötab. Veetsime seal terve päeva, sõime fantastilises restoranis, jalutasime ringi ja olime õhtuni välja, kuni linn hakkas vaikselt elavnema. Ronda ei ole koht, kuhu minna lihtsalt linnukest kirja saama. Ronda on koht, kuhu võibki tagasi minna.

Sevilla, linn, kus juba lihtsalt olemine on tegevus

Pärast Costa del Soli veetsime umbes üheksa ööd Sevillas. Ja Sevilla meeldis meile väga. Tõsiselt väga.

See on üks neist linnadest, kus sul ei pea olema mingit suurt plaani. Sa võid lihtsalt välja minna, jalutada, kuhugi sisse keerata, midagi vaadata, kuskile maha istuda, midagi süüa ja päev ongi korda läinud. Seal ei hakka naljalt igav.

Muidugi käisime ära kõik tuntumad põhikohad. Alcázar, Casa de Pilatos, Palacio de las Dueñas, Casa de Salinas ja teised. Aga ausalt öeldes ütlen ma välja asja, mida võib-olla kõik ei ütle: mulle meeldisid need väiksemad majad ja paleed isegi rohkem kui Alcázar. Alcázar on kahtlemata ilus ja suur ja tähtis, aga natuke liiga suur lahmakas. Kohati on seal see ilu kuidagi väsinud ja laialivalguv. Väiksemad casad ja palacid seevastu olid palju intiimsemad, iseloomukamad ja kuidagi vahetumad. Seal oli parem tunnetada, kuidas kunagi aadlikud elasid, milline nägi välja nende siseõu, valgus, vaikus, seinad ja detailid.

Sevillas jalutasime palju. Mitte sportlikult. Mõnusalt. Vaatasime maju, rõdusid, tänavaid, väikeseid väljakuid. Ja muidugi nautisime toitu. Kui restorane hoolikalt valida, siis leiab Sevillast väga häid kohti. Vahel on tore teha korralik õhtusöök, vahel jälle istuda lihtsalt maha, võtta mõned tapased, klaas veini või mõni jahutav sangria ja lasta õhtul omas tempos tulla.

Sangriaga on muide selline lugu, et tasub alati küsida, kas nad teevad selle ise. Kui ei tee, siis võib vabalt juhtuda, et saad midagi, mis maitseb nagu pudelist klaasi valatud puuviljajook, millele on lootuse mõttes jääkuubik sisse pandud. Kui aga tehakse kohapeal, siis võivad hispaanlased seda tõesti väga hästi teha.

Üks väga meeldejääv elamus oli flamenco teater. Käisime selles kõige peamises ja olime lõpuks päris lummatud. Flamenco võib enne kohale minekut tunduda kellelegi nagu asi, mida turistid “peavad” ära vaatama, aga päriselt hea etendus ei ole mingi kohustuslik kultuuripunkt. See on elamus. See jõud, rütm, see, kuidas tants, muusika ja emotsioon kokku mängivad, see mõjus väga võimsalt.

Sevillas ööbisime ridaelamu korteris umbes 15 minuti sõidu kaugusel linnast, seal kandis, kus asuvad ka vana Rooma aegsed amfiteatri varemed. Käisime ka neid vaatamas. Korter ise oli aga eriti meeldejääv hoopis tänu pererahvale. Meile tuli külla korteri omanik koos oma pojaga ning nad tõid meile kohalikku traditsioonilist kooki. Hästi südamlik hetk. Sellised väikesed asjad jäävad sageli palju paremini meelde kui mõni järjekordne kuulus fassaad. Koht ise oli ka väga kodune ja mõnus.

Tagasi tuttavasse Andaluusiasse, aga seekord rahulikumas tempos

Üks tore mõte käis meil selle reisi jooksul mitu korda peast läbi. Meie kõige esimene reis koos, veel enne abielu, oli samuti Hispaaniasse Andaluusiasse. Toona tegime samuti ringi, käisime lisaks muudele kohtadele ka Cádizis, Jerezis ja Almodóvar del Ríos. Täpselt ei mäletagi, kas see oli nädal või kümme päeva, aga kuskil seal kandis.

See tähendas, et seekordne reis oli omamoodi tagasitulek. Mitte selline, kus püüad võimalikult palju uut ära näha, vaid selline, kus külastad teadlikumalt oma lemmikuid. Ka see muutis kogu reisi mõnusamaks. Ei olnud tunnet, et peaks kogu aeg kuskile tormama. Oli tunne, et läheme tagasi kohtadesse, mis meile juba meeldivad, ja anname neile seekord rohkem aega.

Córdoba, väike, aga ilus ja täiesti piisav mõneks päevaks

Sevillast sõitsime läbi maaliliste paikade Córdobasse. Córdoba on selline koht, mille kohta ma ütleks ausalt, et kolm ööd oli väga paras. Linn on ilus, ajalooline ja huvitav, aga ta ei ole nii suur ega kihiline, et tahaks seal väga pikalt olla.

Eelmisel reisil me lihtsalt jalutasime seal ühe päeva ringi, seekord saime natuke rahulikumalt võtta. Külastasime nii Córdoba Alcázari kui ka Mezquitat, mis meile väga meeldis. Eriti need kaunid võlvid. Mezquita on selline koht, mida piltidelt teavad kõik, aga kohapeal mõjub ta teistmoodi. Seal on avarust, mustrit, ajalugu ja seda tunnet, et mitu maailma on korraga ühte kohta kokku saanud.

Córdoba vanalinnas on hästi näha need vana Rooma ja vana islami maailma mõjutused. Lihtsalt jalutad ja vaatad, kuidas ajalugu on kihiti üksteise peale laotud. Sellistel hetkedel on Hispaania eriti põnev. Mitte lihtsalt ilus, vaid päriselt huvitav.

Granada, Alhambra, mäed, vaated ja katusekorter, kuhu jõudmiseks tuli natuke kannatada

Pärast Córdobat sõitsime Granadasse. Taas üks väga mõnus ja maaliline teekond, oliivisalud ümberringi, tee looklemas, selline rahulik Lõuna-Hispaania sõit, mille pärast tasubki auto võtta.

Granadas olime eelmisel korral ainult läbisõidul. Seekord veetsime seal terve nädala. Ja see oli väga hea otsus.

Alhambra on loomulikult koht, kuhu tuleb minna. Meile meeldis see väga. Samas ütleks ma jälle ausalt, et Alhambra on mõnes mõttes isegi ägedam eemalt vaadatuna. See, kuidas ta seal mäe peal kõrgub, mõjub tõesti võimsalt. Kui leiad mõne hea vaateplatvormi või restorani, kust Alhambrat vaadata, siis see pilt jääb meelde. Me nautisime seda väga.

Granadas tegime ka väljasõidu rahvusparki. See oli eriti äge kontrast. Ühel hetkel oled linnas, järgmine hetk vaatad suuri mägesid, mille tipud on lumised. Ja veel hämmastavam oli mõelda, et sel ajal käiakse seal ka suusatamas. Andaluusia on selles mõttes kummaline ja väga äge koht – sa võid samal reisil nautida päikest, terrasse, vanalinnu ja vaadata lumiseid mägesid.

Külastasime ka mõnda kõrgustes asuvat mägiküla, näiteks Pampaneirat ja Capileirat. Need olid sellised väiksed nunnud kohad kõrgel mägedes. Midagi pööraselt erilist seal nüüd ei olnud, aga tore väljasõit olid need küll. Vahel ongi reisil mõni koht lihtsalt mõnus, ja sellest täiesti piisab.

Granadas käisime mitmes restoranis, mille olime Tripadvisori reitingute järgi välja valinud. Väga meeldisid näiteks La Telefónica, Puerta del Carmen ja Pimienta Rosa. Mõnikord töötab see lihtne meetod täiesti hästi: teed natuke eeltööd ära, väldid turistilõkse ja saad väga hea õhtusöögi.

Granadas oli meil ka üks eriti äge katusekorter. Suur terrass, vaade Alhambrale ja vanalinna katustele. Aus kaup oli aga see, et lifti ei olnud ning viiendale korrusele kitsast treppi mööda üles minna oli paras ettevõtmine. Eriti olukorras, kus reisid lapseootel abikaasaga ja tahad üldse kõike rahulikult võtta. Aga kui üles jõudsid, siis oli kohe selge, miks see kõik ära tasus. Vaade oli super. Tegime seal tihti ise süüa ja sõime terrassil, Alhambra ja katuste vaatega. Need on täpselt need hetked, mille pärast ma kortermajutust vahel hotellile eelistan.

Tagasi Malagasse ja üks väike parkimisseiklus, ilma milleta ei saa vist ükski korralik autoreis läbi

Reisi lõpetasime taas Malagas, kust läks ka meie lend tagasi Eestisse. Enne kojulendu veetsime seal veel viimased kolm ööd. Seekord võtsime korteri päris linna sisse, et saaks lihtsalt jalgsi ringi liikuda. Malaga on minu meelest väga mõnus linn just selliseks viimase otsa kulgemiseks. Saab jalutada, süüa, natuke shopata ja lihtsalt olla.

Ja siis juhtus loomulikult üks väike seiklus. Sest miks peaks üks reis saama lõppeda täiesti sirgjooneliselt?

Tundus, et parkisime auto kuskile maja residentidele mõeldud parklasse. Keegi ilmselt kaebas ja kui me õhtul pärast shoppamist ning restoranis käimist auto juurde tagasi läksime, siis selgus, et autot lihtsalt ei ole. Selline armas hetk, kus sa seisad tänaval, vaatad tühja kohta ja mõtled, et huvitav, kas ma olen lolliks läinud või ongi päriselt läinud.

Auto oli päriselt läinud.

Meil kulus umbes kaks tundi, et üldse aru saada, kuhu see viidi. Kui ise proovisime politseisse helistada, siis suunati meid ühelt numbrilt teisele, aga inglise keelt eriti keegi ei rääkinud. Meie hispaania keele oskus oli ja on kahjuks olematu, nii et sellest polnud just suurt abi. Lõpuks läksime ühte korralikku hotelli ja seal sattus olema inimene, kes oskas inglise keelt ning aitas meil asja selgeks saada. Tema abiga saime teada, et auto oli tõesti ära viidud, umbes 15 kilomeetrit linnast välja parklasse. Maksime 70 eurot trahvi, saime auto kätte ja sõitsime tagasi.

Tagantjärele on see täpselt selline lugu, mis on tüütu ainult sel hetkel, kui sa selle sees oled. Hiljem räägid juba muiates.

Viimane õhtu, viimane soe õhk ja see tunne, et sai õigel ajal ära käidud

Granadas oli novembris juba tunda, et kõrgem ja mägisem piirkond tähendab jahedamat ilma. Seal oli umbes 18 kraadi, mis ei ole sugugi halb, aga pärast Costa del Soli tundub ikkagi teistsugune. Seepärast oli Malagasse ja rannikule tagasi jõudes eriti mõnus, et ees ootas jälle 23–24 kraadi ja soe õhk.

Me nautisime oma viimast õhtut Malagas täpselt selle tundega, et see reis tuli õigel ajal. Enne Eesti pimedamat hooaega. Enne suuri muutusi meie elus. Enne seda, kui jaanuaris sündis meie tütar ja kogu elu läks korraga palju ilusamaks, aga ka palju teistsugusemaks.

Kokkuvõttes oli Andaluusia meile ideaalne koht, kus suvist tunnet pikendada. Mitte metsikuks seikluseks, vaid rahulikuks, mõnusaks, ilusaks ja päikeseliseks kulgemiseks. Selliseks reisiks, kus ei pea kogu aeg kuskile jõudma. Piisab sellest, et oled kohal.

Ja see ongi vahel kõige parem reis üldse.

Me jõudsime novembri lõpus tagasi Eestisse täis laengut, päevitus nahal ja selle hea tundega, et olime veel korraks suvest kinni hoidnud, enne kui talv päriselt ukse lahti lõi.