Ringreis ja seiklused Lõuna Portugalis

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Portugal tervikuna on olnud pikalt üheks ihaldatud reisisihtkohaks. Mul on nüüd ka ülimalt hea meel, et saan seda siin reisiblogis jagada ning endale mälestuseks talletada. Kuna Portugal on suur ja lai (pigem piklik siiski), siis tuligi mõte, et see puhkusereis hoolikalt plaanida nii, et oleks võimalik rahulikus tempos näha neid peamisi pärle, mida Portugal pakub.

 

 

Kuigi ringreis Portugalis kestis kokku 16 päeva, siis lõuna piirkonnas sai oldud 5 päeva, millest tegelikult täiesti piisas, et läänest (Cabo de Sao Vicente) kuni idani (Tavira kaunis ja romantiline linnake) need põhilised kaunid kohad üle vaadata ja ka kohapeal elu, kultuuri ja kliimat nautida.

Loomulikult, kui tegemist on nii kireva kultuuriga, nagu seda on Portugal, siis video ja pildimaterjali tuli tohutult. Aga siin videos panin kokku sellise mõnusa meeleoluka ülevaate, mida sai nähtud ja mida tehtud.

Ööbimiskohaks oli üks mõnus Regency Salgados Hotel & Spa hotell Albufeira piirkonnas, mis oli valitud just seetõttu, et saaks lõunaranniku keskel asudes avastada kord idapoole teinekord läänepoole sõites.

Selles reisikirjas lähemalt:

  • Tavira
  • Faro
  • Lagos (sai kusjuures ka loomaaias käidud siin, aga sellest järgmises postituses)
  • Portimao
  • Rannad
  • Benagil Caves (kõige populaarsem koobas)
  • Sagres ja Cabo de Sao Vicente
  • Delfiinid

Portugali ringreis lõunast põhja, ehk Farost kuni Portoni

Kui ma nooremana reisisin, siis oli minu jaoks hästi oluline, et hästi palju saaks näha, igat nurgatagust avastada jne. Vast tuleb tuttav igale resisellile. Nüüd, kui kogemusi on rohkem ja aeg on väärtuslikum, siis tahaks just seda olmet nautida ning tempo maha võtta. Hea meelega oleks võtnud Portugali läbimiseks lõunast põhja näiteks kuu aega. Paraku oli aeg piiratud ja sai tegelikult hakkama ka 16 päevaga. Ehk tempo oli mõnus, igas kohas sai mõnusalt puhatud, ilma tormamata ja tundeta nagu oleks pidevalt teel.

Mul puudusid Portugali suhtes igasugused eelarvamused. Nagu ikka, iga uue kohaga, mulle meeldib osta üks korralik reisiraamat (reeglina Lonely Planet), see paar korda läbi lugeda, teha märkmeid ja erinevate inimeste reisikirju uurida. Lõuna Portugali puhul panin punktid, kus peaks kindlasti ära käima. Ja kõikide nende põhikohtade vahele jääb loomulikult palju juhuslikke kohti ja põnevaid avastusi.

Mai lõpp ja juuni algus

Ma usun, et kui ma Portugali uuesti läheksin, siis nädal või kaks olla lihtsalt lõunarannikul, ringi reisida, külastada oma lemmikpaiku.

Seega ringreis algas seekord lõunast. Lend Tallinnast Farosse. Mai lõpp lõunas on juba mõnusalt soe ja kohati ka salakaval. Ilmaennustust ei tasu eriti kuulata, sest kui ilmaennustus ütleb, et sooja on 19-23 kraadi, siis tegelikult on ligi 26-28. Meres sai ka juba ujuda, kuigi kohati võis vee temperatuur olla pigem selline Eestis suvel.

Aga Portugal kusjuures pidigi olema kliima poolest natuke jahedam ja sellega sai ka arvestatud. Tegemist on ookeaniäärse riigiga, kus puhub peamiselt ookeani jahe tuul peale. Samas, see ei tähenda, et oleks koguaeg väga tuuline, üldsegi mitte. Natuke üle 2-nädalase reisi vältel oli ilm väga mahe, päikeseline ja ilma tuuleta (ka lääne rannikul, ookeani ääres).

Tavira

Kaunis, väike, romantiline Tavira, kus on hulgaliselt ajaloolisi kirikuid ja filigraansete rõdudega peeneid härrastemaju, laiub Gilao jõe mõlemal kaldal, mida ühendab Rooma päritolu sild. Linn oli osa rannikuäärsest Rooma teest Castro Marimi ja Faro vahel.

Tavira varajane tõus sai alguse mauride ajal, kelle jaoks see oli Silvese ja Faro kõrval üks olulisemaid asualasid Algarves. Linna parim vaade avaneb mäe otsas asuva vana araabia kvartali mauride linnuse müüridelt. Sealt on selgesti näha ka Rua da Liberdade ääres asuvate majade eripärased neljatahulised katused. Taoline püramiidjas katusekuju võis välja areneda seetõttu, et Algarve paduvihmad kergelt ära voolaks.

Linnusemüüridelt vaadatuna on üks maamärk lähedal asuva Santa Maria do Castelo kiriku kellatorn. Kirik ise asub Algarve kunagise suurima mošee kohal. Linnuse all seisab Nossa Senhora da Graca nunnaklooster.

Faro

Linn, kuhu oma lennuga saabusime Portugali ringreisi alguses. Siit algaski meie 16-päevane puhkusereis. Faro lennujaamast saime kätte ka rendiauto ning jagasime oma avastusretke selliselt, et 5 päeva veetsimegi lõunaranniku peamisi kohti avastades, mida teiste reisihuviliste blogid ja reisiraamatud soovitasid. Ja siit suundusime autoga põhja, Porto poole ning Portost läks lend tagasi kodumaale.

Ma arvan, et selline jaotus Portugali puhul sobib väga hästi, kuna ka riigi geograafiline kuju on selline, kus ei tekigi paremat võimalust teha mõnda ringi, et reis lõpetada samas kohas, kust see algas. Vähemasti, tundus, et lõunast alustada, nautida seda päikest, liiva ja aeglast elu, ning vaikselt suunduda põhjapoole, avastades kõiki neid mõnusaid mägilinnu, kultuuri, loodust ja elu, mis teepeale jääb.

Faro on Algarve maakonna pealinn. On olnud pikalt väike kaluriküla, nagu enamus lõunapoolsetest linnadest, ning roomlaste valitsemise ajal sai sellest oluline sadam.

Osaliselt muistse linnamüüriga ümbritsetud vanalinna pääseb mööda Arco da Vilat. Vanalinna südames on vaikne Largo de Se väljak, mida ääristavad apelsinipuud ning mille kõrval seisab piiskopipalee Paco Episcopal. Õhtul on müüridevahel mõnus idüll, ning seal on ka mõned väga head restoranid. Ühes nendest me otsustasime ka õhtustada ja saime väga hea toiduelamuse.

Faro elav kesklinn Rua de Santo Antonio ümbruses on stiilne jalakäijatele mõeldud ala, kus on hulgaliselt poode, baare ja restorane. Kui päevasel ajal linn otseselt eriti ei ela, ning päevane aeg on pigem hea vana arhitektuuri vaatlemiseks, siis õhtul pimedas hakkab kesklinn elama ning päris mõnus on selle melu sees olla.

Lagos

Lagose linn on ajalooliselt olnud Portugali üks tähtsamaid merenduskeskuseid. Nagu teada, on ka lisaks hispaanlastele olnud ka portugallased tublid maadeavastajad ning just Lagos on olnud selle perioodi keskuseks, kuhu koondusid kõik tähtsamad meresõitjad. Kusjuures siinsamas Lagose linnas on Euroopa esimene orjaturg. Nimelt, maadeavastaja Nuno Tristao tõi 1441. aastal Saharast esimesed orjad. Seda turgu tähistab ka plaadike Rua da Senhora da Graca kaaristu all.

Kui Faro on nüüdsest Algarve maakonna pealinn, siis varem oli seda Lagos.

Portimao

Ei ole just millegi poolest eriline linn. Eks tal ole oma ajalugu nagu kõikidel Portugali linnakestel. Ja ütleme nii, et kui sa oled juba paaris linnas ära käinud, siis mõned asjad hakkavad korduma ning raske on vaimustuda millestki. Kõikjal on ka valged majad või kaunilt plaaditud fassaadidega hooned, kõikjal on kirikud, müürid, madal arhitektuur üldiselt, rõdud, kitsad tänavad ja kaunid platsid.

Portimaosse sattusime natuke kogemata, aga eelkõige oli see sihtkoht, kust läbisõidul satub lõuna Portugali kaunimatesse randadesse. Ca 3 km lõunas asub üks kuulsamaid Praia da Rocha, väljaulatuvate punaste ja kollaste kaljude vahele surutud liivaste lahesoppide rida. Selliseid “peidetud” randu on terve lõunarannik täis. Eriti kaunid on need rannad varaõhtusel ajal, kus päike hakkab loojuma ja äkki värvid ümerringi lähevad selgeks, ja tuleb see kaunidus tugevalt välja.

Sagres ja Cabo de Sao Vicente

Sagres on hästi väike linnake. Kuna see piirkond on seal mandri Euroopa edelapoolsem tipp, siis sai sinna mindud eelkõige vaate pärast. Henriques Meresõitja rajas sellele tuultest räsitud maaninale kindlustuse ning pärimuse järgi ka merekooli ja laevatehase.

Kindlustusest, mis sellele pankrannikule on ehitatud, sellest on vähe säilinud, aga see oli mõnus õhtune jalutuskäik. Sealt avanesid tõesti võimsad ja avarad vaated tervele rannikule, kus kõrgus võimas pankrannik. Müürid ise on pärit 17. sajandist.

Cabo de Sao Vicente on see tipp koos kauni majakaga, mis tähistabki Euroopa edelapoolset tippu.

Benagil Caves koopad

Huvitaval kombel on just see koobas hästi populaarne sihtkoht Portugalis. Tean, et mõnel on see koobas lausa “bucket listis”. Aga tõesti, kaunis ja võimas koht. Selleks, et mõista, mis tunne seal tekib, selles koopas olles, selleks peakski sinna minema.

Sinna saab igal viisil. Kohalikud ärimehed soovitavad sinna mitte ujuda. Mõistagi soovivad nad, et sa neilt SUP laua või kayaki rendiksid. Aga hindasin olukorda, sinna saab täiesti hõlpsalt ka ujudes, kui oled üle keskmise hea ujuja ja suudad end suurema vaevata veepinnal hoida. Meie läksime sinna aga kayakiga. Millegipärast ma arvasin, et kayakis aerutades jään kindlasti kuivaks ja otsustasin lühikesi pükse ja linast särki mitte maha võtta. Ja loomulikult nii kui kayaki vette panime siis esimene laine käis üle ja kõik oli märg. Juhtub.

Koopas tekib natuke selline tunne, nagu oleks suures pühamus. Massiivne kuppel, mille lae august paistab koopasse valgus lihtsalt teeb selle koha eriliseks. Ja koopas olles märkad ka, kuivõrd võimsalt suur see on, ja kui väiksed on inimesed. Ja kui palju neid kohti ikka on, kus kaunis ookeanilt tulev laine otse koopas asuvasse liivaranda uhub? Ma olen küll väga paljudes koobastes käinud erinevates maailma nurkades, aga Benagil Cave on kahtlemata ainulaadne.

Delfiinide vaatlus

Kui palju juhtub seda, et ostad pileti delfiine vaatama ja sa ka reaalselt näed neid? Minuga pole igaljuhul kunagi seda varem juhtunud. Delfiine ja merekilpkonni olen küll näinud juhuslikult, aga kui spetsiaalselt lähed sõidule, kus sind viiakse delfiine vaatama, siis mina olin küll äärmiselt skeptiline ja täiesti kindel, et ühtegi delfiini me ei näe, aga tore sõit saab ikkagi olema.

Kiirkaatriga on juba iseenesest mõnus sõita. Ja lisaks delfiinidele sisaldas see sõit ka lõunaranniku koobaste avastamist. Lisaks muudele koobastele käisime jälle uuesti ka Benagil koopas. Mind küll isiklikult häiris see, kui palju kaatreid seal koopas pidevalt läbi vooris. Võiks mingi piirang olla, sest see rikub selle koopa idülli. Aga see selleks.

Ohh õnne! Me nägime tervet parve delfiine. Parv ei olnud suur küü, aga nii ligi 4-5 delfiini ujusid kuskil suunas. Ja nägime valget delfiini, mis pidi olema üks väga haruldane nähtus seal piirkonnas. Mul oli siiralt hea meel, et delfiinid otsustasid ennast meile ikkagi näidata, kuigi ma seda üldsegi ei odanud.

Aitäh, delfiinid!

Rannad Lõuna Portugalis

Juuni alguses on vesi veel pisut karge kuigi täiesti ujutav. Kindlasti on see põhilisem hooaeg randades juuli ja august. Aga väga omapärased ja kaunid on rannad küll. Mis mulle eriti meeldib Lõuna Portugali randade puhul on just see, et enamus nendest on hästi looduslikud, kõrgete kaljude vahel, leiab privaatsemaid nurki, ja need vaated igast küljest on maalilised. Veel meeldib see, et sellised rannad ei ole üleujutatud nendest tüüpilistest putkadest ja turistipoodidest, mis avaramatel randadel muidugi tavaks.

Siit leiab randu igale maitsele ja tõsisematele rannahuntidele on siin avastamisrõõmu kindlasti paariks nädalaks.

Sagrese neeme ümber asuvad rannad on surutud rannakaljude vahele ning läänerannikul on palju mahajäetud randu. Läänerannik on ka populaarne surfarite pooles. Kusjuures Portugali läänerannikul on ühed maailmakuulsad kõrged lained, mis ulatuvad mitmekümne meetri kõrguseni. Kui meie seal kaldal käisime, siis oli muidugi täielik tuulevaikus.

Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Septembrikuus tekkis üks suurepärane võimalus minna oma heade sõpradega Kreeka saartele purjetama, terveks nädalaks. Ja mis selle reisi ka ärevaks tegi, oli see, et peale meie nelja oli 50-jalasel purjekal (Beneteau) veel 6 inimest, kellega pidime terve nädala toime tulema.

Ja üllatus üllatus, kõik sujus suurepäraselt. Alljärgnev video võtab enamuse küll kõik kenasti kokku, aga natuke meenutusi, elamusi ja pildimaterjali lisan ka allapoole.

 

 

Kreekale kuulub tohutu hulk pisikesi romantilisi saari. Egeuse meri on neid suuremaid ja väiksemaid saarekesi täis. Meie seekordne nädal hõlmas endas 4 saare külastust. Nendeks olid Kythnos > Hydra > Poros > Aegina. Alustasime ja lõpetasime maismaalt Lavrion marinast.

Kythnos

Esimene neljast saarest, kuhu me mandrilt suundusime oma seltskonnaga oli Kythnose saar. Lavrioni sadamast ei olnudki see eriti kaugel, selline mõnetunnine õhtune purjetamine, mis oli ka piisavalt mõnus sõit, et tutvuda purjekaga lähemalt, et saada ka seltskonnaga tuttavaks ning selle ajaga sai ka kapten tutvustada mõningaid purjekal kehtivaid reegleid ja häid tavasid.

Sõit oli mõnus, õhtu oli vaikne, ja ahtrisse jäi imekaunis päikeseloojng. Just natuke peale päikeseloojangut jõudsime ka Kythnose sadamasse.

Kythnos on siis üks nendest paljudest Kreeka saartest, mis asub Küklaadide saarestiku läänepoolses servas, täpselt Kea ja Sefirose vahel. Ajalooliselt loetakse seda saart üheks Küklaadide vanimaks asustatud saareks, võib-olla just sellepärast, et ta asub mandrile nii lähedal, või siis oli see lihtsalt juhus.

Iseenesest mõnus sadamaküla, kus me purjekaga olime. Otsustasime saarel olles jalutada küll ühele poole sadamat, küll teisele poole, natuke ka mäe otsa. Külakeses asusid paar toredat restorani, üks mõnus rannaspopp üldrannast eemal. Plaanisime ka rollerit rentida, kuid paraku ei olnud mõnedel juhilube kaasas, mistõttu otsustasime suurema avastamise sellele saarel pooleli jätta. Ei tule just selle peale, et purjekaga reisidel võiks ka juhiloa igaks juhuks kaasa võtta.

 

Purjetamine kreeka saared, küklaadid, egeuse meri, reisiblogi, reisid, teiselpool maakera blogi reisikirjad

Paralia Kolona

Järgmisel hommikul otsustasime, et sõidame saare teisele küljele, kus asub üks mõnus ankurdamise koht, kus oli üllatuseks ka üsna palju teisi purjekaid ja kaatreid koha sisse võtnud. Kui kaart ei peta, siis koha nimi oli Paralia Kolona, selline põnev koht, kus suuremat saart ja väiksemat saart ühendab rannaks kujunenud liivariba, mille ühel pool ääres asub lahe meelelahutuslik klubi-restoran ja teiselpool randa kabel (Chapel of St. Luke).

Kuni päike väljas, siis oli see üks mõnus koht, kus snorgeldada, uurida seda Vahemere tüüpilist merepõhja koos mõningate kaladega. Nagu ikka Vahemeres tavaks, siis oli näha sadu ja sadu meresiilikuid. Mõnus koht päevitamiseks, sotsialiseerumiseks seltsimees purjetajatega, niisama chillimiseks.

Ja kui päike loojus vaikselt, siis avati seal samas rannaribal asuvas restoran-klubis suur baar, kus sai meeleolu üles kruvida, sõbralike inimestega juttu teha ning tantsuliigutusi meelde tuletada. Pealegi, koroona piirangud on teinud oma töö, öised pidustused on jäänud kaugesse minevikku, mistõttu disco tundus veel erilisem kui kunagi varem. Eriti sümpaatseks tegi selle olukorra tunne, et sa asud parajasti kuskil imepisikesel saarel, keset ei-midagi, ümberringi on soolane soe Vahemere õhk ning taevas ere tähtedemeri.

 

Hydra

Purjetamine Kythnose saarelt Hydra saarele oli vast üks meeleolukamaid ja mõnusamaid purjetamise päevi kogu selle reisi peale kokku. Eks eelkõige selle pärast, et ilm oli väga soodne, täpselt paras tuul, täpselt õigest suunast, täpselt mõnusalt soe päike soojendas keha, ja täpselt mõnusalt pikk teekond oli samuti. Ehk tegelikult, kui me hommikul startisime, siis pealelõunal me ka jõudsime. Päris täpselt ei mäleta, aga ca 8-9 tunnine retk see oli.

Hydra saarel oli korralik melu, sadam oli purjekaid täis, mistõttu olime sunnitud kõrvalasuvasse lahesoppi ankrusse jääma. Sellest polnud midagi, sest kaunis vanalinn ehk kekskus oli vaid 2km jalutuskäigu kaugusel, kuhu sai ka oma purjeka kummipaadiga väga hõlpsalt üle lahesopi. Lisaks sellele liikusid saartel tihtipeale ka veetaksod, mis hiilisidki purjekate juures ringi ning uurisid, kas on huvilisi, kes soovivad keskusesse sõita.

Saarel on vaid üks linnake, õigemini keskus, mis ongi tuntud kui “Hydra sadam”. Sadam on siis eelkõige asustatud rohkete restoranide ja kauplustega, samuti praktiliselt kogu saare kohalikud elavad just selles keskuses.

Mis on huvitav fakt Hydra saare kohta on see, et seal ei ole ühtegi mootorsõidukit. Ainuke mootorsõiduk saarel on prügiauto. Ja nii ongi seal saarel otsustatud, et ühtegi autot ega mootorratast ei tohi saarel liikuda. Ja nii liigutaksegi vaid paatidega, taksod on samuti väiksed paadid ning kohalikud kasutavad muulasid ja eesleid, et kas ennast sõidutada või käruga kaupa vedada.

 

Poros

Isiklikult pakun, et selle nädalase purjeretke lemmikute hulka jäid Hydra saar ning samuti Poros. Tõenäoliselt just seetõttu, et nendel saartel oli rohkem arhitektuuri, kultuuri ja melu. Vahel lihtsalt on nii, et kui mööda üksildast ja vaikset Vahemerd väikse purjekaga kulged, siis sihtkohast otsidki kas totaalset vaikust ja puhkust või siis vahelduseks natuke melu ja lõbusaid inimesi.

Poros seda kõike ka pakkuski. Ilus ja kompaktne vanalinn ehk keskus oli koondunud suure poolsaare peale, mis oli päris järsu mäega, mille tipus, nagu tavaliselt ikka, asub mõni usuga seotud mälestusmärk või sümbol.

Mis on nii Porose kui ka paljude teiste Kreeka saarte puhul põnev, ongi ajalugu, mis väljendub üsna hästi arhitektuuris. Külade hoonete fassaadid on tihtipeale üsna kirjud ning eripärased. Näha on nii bütsantsiaegset joont kui ka Rooma-aegseid varemeid, samuti peeneid Veneetsia perioodi fassaade ning Ottomani perioodi ehitisi. Tihtipeale juhtub ka nii, et üks hoone tehakse lihtsalt fassaadil vastavalt kultuurilisele iseärasusele ümber.

 

Aegina

Viimane saar, mida külastasime, enne kui Lavrioni sadamasse tagasi suundusime. Tegime ka sellel saarel väikse jalutuskäigu. Loomulikult kogu saart ei ole mahti läbi uudistada. Aga see külake, kuhu ankrusse jäime, see jättis sellise üheltpoolt romantilise ja kena mulje, aga samas, võrreldes mõne teise Kreeka saarega, mida olime just külastanud, siis oli see ka üks vaikseim. Tundus, nagu hooaeg hakkas läbi saama ja turistid sellelt saarel juba pikemat aega lahkunud.

Juhtus ka nii, et tegelik keskus, mis on tõenäoliselt rahvarohkem ja melukam, asus hoopis teiselpool saart, kuhu me ei söandanud seigelda ning piirdusime selle keskusega, mille lähedale me ankrusse jäime.

Tegelikult aga on Aegina saarel omajagu vaatamisväärsusi. Lisaks põnevatele rannasoppidele on seal ka vana Apollo tempel, mille varemetel on kindlasti põnev jalutada ja kõrget vaadet imetleda, samuti on seal mõningaid ajastukohased arthitektuuripärlid.

 

2 nädalane ringreis Lõuna-Hispaanias Andaluusia maakonnas

/teema: , /autor:

Kahtlemata on Lõuna-Hispaania piirkond üks maaliline koht, mida külastada. Kõige tuntumaks puhkuse sihtkohaks on saanud vaieldamatult lõunarannik Costa del Sol oma enimtuntud linnakestega Torremolinos, Fuengirola ja muidugi Marbella. Aga lõunarannikul on ka muid mõnusaid pisikesi külakesi, mida on hea avastada oma toredate väikeste rannakestega. Näiteks, Nerja oli idapoole jääv väike linnake, kus oli mõnus meeldejääv rannasopike.

Aga nii on, kui sul on aega 2 nädalat, auto ja piisavalt seiklushimu, siis mõnus tiir selles maakonnas rullib sulle ilusa Hispaania kultuuri palju paremini lahti, kui see aeg veeta ühes hotellis. Soovitan alati pisut rohkem ringi seigelda. Ei pea koguaeg sõidus olema, aga vahetada kasvõi paarkorda ööbimiskohta ja keskkonda, see annab mitmekesisele puhkusele nii palju juurde. Selle paari nädala jooksul oli kokku 5 erinevat ööbimiskohta, millega sai teha mõnusasti hoomatava tiiru mööda rannikut sisemaani välja ja ringiga tagasi.

Selline mitmekesine ja vahelduv piirkondades ringiliikumine teeb 2-nädalasest puhkusest võluväel tunde, et möödunud on hoopis kuu aega. Ja kui võttagi see aeg, teha natuke eeltööd piirdkondade osas, sõita rannikul, mägedes, vahetada keskkonda, siis ühel hetkel avastadki, et Hispaania on nii mitmekesine ja põnev.

Seekord proovisin kaamerat ja ka ennast pigem puhkerežiimil hoida, et tõesti nautida kohalolekut ja mitte niivõrd muretseda ilusate piltide pärast. Sellepärast tuli ka selline üldisem video lõiguke, kust iseenesest on päris palju välja jäänud. Suurem osa elamusi jäi siiski iseenda mälestustesse. Tõesti, seda materjali oleks tulnud lihtsalt nii nii palju. Aga vahelduseks on mõnus lihtsalt keskkonnas kohal olla, mitte liiga palju seda läbi objektiivi vaadata. Siiski, mälestuseks väike videlõiguke on hea, ja seda vaadates mõni aasta hiljem, viib ikka tagasi küll sellesse suvekuuma kliimasse.

 

 

Mis mulle selle kahenädalase reisi juures kõige enam meelde jäi? Alustakski võib-olla algusest. Enne reisi, suutsin endale hankida sellise mõnusa kompaktse raamatu: Lonely Planet “Andalucia”. Kuidagi on tavaks saanud, et üks hea reisiraamat on puhkusel kaaslaseks, et kultuuri paremini tundma õppida.

Torremolinos

See oli siis see esimene koht, kus me maandusime kolmeks esimeseks ööks. Otsustasime, et võtame alguses rahulikult, elame sisse, uudistame lõunarannikut. Leidsime mõnusa hotellikese, mis asus kohe ranna ääres. Asukoht oli juba nii mõnus, et kõik õhtud veetsime rannapromenaadil restoranides. Ja sealne restoranide valik on päris suur. Vahel tasub ka vähe eemale sõita, näiteks järgmisesse asulasse piki rannikut, kui juba oma keskkond on muutunud liiga harjumuspäraseks.

Alguses kohe üllatasid hinnad kusjuures. See tuletab jällegi meelde, et Eestis ei ole enam soodsad hinnad juba palju aastaid. Nii toidupoes kui väljas söömine on isegi turistide piirkonnas Costa del Solis soodsam kui Eestis. Ja seda kohe märgatavalt. Kui võrdlesin näiteks restoranide külastust keskmiselt Eesti omadega, siis märkasin lausa 40% erinevust. Sama oli näiteks ka minu lemmik Rioja veinidega. Ehk siis, mõnus on puhkust nautida, kui ei pea menüüs hindu jälgima või poes hinnasilte.

Torremolinos oli mulle tuttav koht iseenesest, olen Lõuna-Hispaanias nädalake varemgi puhanud. Aga tookord oli puhkus palju pinnapealsem kui seekord. Peatudes Torremolinoses saigi mööda rannikut sõita küll ida suunas, küll ka lääne suunas, avastasime mitmeid kohti, mida Lonely Planet raamat soovitas, kui ka kohti, mis juhuslikult teele jäid.

Ranniku äärde jäidki sellised toredad kohad nagu Nerja, Fuengirola, Estepona jms. Marbella jäi meie plaanidest kuidagi automaatselt välja, kuna ta on vast selline kõige populaarsem turistikas.

Muide, mis oli päris põnev elamus oli Fuengirolas asuv loomaaed – Bioparc Fuengirola. Tõesti lahedalt ja eksootiliselt ülesehitatud loomaaed, mille sarnast ma pole kuskil näinud. Loomaliike oli küllaga ning igale ühele oli loodud väga kaunis keskkond. Mitte ühtegi sealset sektsiooni ei saanud nimetada puuriks. Kogu see elamus tundus, nagu sa kõnniksid kuskil iidses džunglis, kus taimedesse olid põimunud vanade kultuuride varemed ning loomad käisid seal rahulikult ringi. Loomaaia külastus võib-olla tundus esialgu veider mõte, aga kui seal kohal olime, siis mõtlesime, et see oli ikka üks paganama äge elamus tõesti.

Ronda

Kuidagi juhtus nii, et Ronda oli üks nendest mägilinnadest, mis jättis ehk kõige sügavama ja romantilisema mulje. Tõesti ilus linn kaljurahnudel, mida kaunistasid ka ilusad kõrged sillad. Samuti, armsad kitsad tänavad ja mõnusalt peidetud söögikohad nurgataguste terrassidega, millelt avanesid avarad vaated Andaluusia mägistele nõlvadele.

Ronda mägilinna jõudmine tähendas tegelikult ka sõitu läbi mägede, läbi rahvuspargi – Parque Nacional Sierra de las Nieves – mis on üks imekaunis piirkond üleüldse. Ma pean ikka kiitma kohalikke teid ja kogu liiklust üldiselt. Teed on fantastiliselt head, kogu liikluskorraldus on väga mugav, mis tegi sõiduelamuse ainult paremaks. Ronda külastamine oligi meie päevane seiklus, mis hõlmas endas ilusaid vaateid mägedele ja läbisõite nendest väikestest mägiküladest.

Taaskord, üks korralik, informatiivne reisiraamat on ülihea kaaslane, et kõikide nende kohtade ajaloost rohkem teada saada. Samuti saab raamatust alati head infot selle kohta, mida kuskil piirkonnas külastada, kus on vaatamisväärsused, kus tasub peatuda, kus tasub süüa ja palju muud. Niisama, teadmatuses sõites ja juhustele lootma jäädes, võib kogemata üsna mitmest “peidetud” kohast ilma jääda.

Cadiz

Olime Costa del Solil oma aja ära, ning suundusime edasi lääne poole, ehk Vahemere rannikult suundusime Atlandi ookeani rannikule. Tee peale jäid kaunid vaated merele, juba see sõit headel teedel oli elamus omaette. Seekord, jäi Gigraltar vahele, sest seal olin nii mina kui ka mu reisikaaslane varasemalt käinud. Ja kui sa oled seal juba käinud, siis ausaltöeldes seal pole suurt midagi teha.

Lugesin, et Tarifa pidi olema üks äge surfi ja hipilaadse hõnguga asula. Rand oli ääretult suur, lained olid kõrged ja tuul oli väga väga tugev sellel päeval, kui sinna saabusime. Jõudsimegi ühe tiirukese teha, kui see külm tuul andis märku, et võiks edasi suunduda.

Teel Cadizi poole jäid vaatamisväärsustena sellised põnevad kohad nagu Baelo Claudia, üks vana Rooma ajast jäänud varemed Bolonia asulas. Kuna tahtsime ka vahepeal rannas käia ja ujuda, siis saime soovituseks sellise koha nagu Los Canos de Meca, mis oli üks äge, praktiliselt asustamata rannake. Jällegi selline hipiliku hõnguga paik, kus olid mõnusad lihtsad söögikohad, kus saime enne teele asumist ka kõhu täidetud.

Sissesõit Cadizi vanalinna oli päris põnev. Alguses mõtlesime, et kuhu agulisse me jõudnud oleme. Kõik tundus natuke kõhe ja mahajäetud. Hakkasime juba mõtlema, et kas tegime ikka õige otsuse, et sinna lausa kolmeks ööks otsustasime ööbimise võtta. Ometi raamatust lugesin, et Cadiz on üks väga kaunis vanalinn, mis on kusjuures üks Euroopa vanim linn üldse, põneva ajaloo ja äärgmisel kauni arhtektuuriga, kultuurist pulbitsev sihtkoht. Kui aga vanalinnale lähemale hakkasime jõudma, siis tõepoolest, saime aru, tegemist on tõesti kauni vanalinnaga, mida tasub avastada.

Kui hotelli broneerisime, siis see oli üks oodatuim ööbimikohti (Hotel Argantonio), sest tundus piltidelt nii õdus, vanaaegne, avar, otse vanalinna tänavatel, laheda rõduga jne. Kui aga kohapeale jõudsime, siis ukselt tervitas meid tohutu puhastuskeemia hais, mis pani koheselt pea valutama. Ja tuppa jõudes oli asi veelgi hullem. Puhtuse säilitamisele ja kahjurite tõrjumisele oli seal tublisti rõhku pandud. Aga paraku pingutasid nad tublisti üle, nii et mu kaaslasel ilmnesid tugevad allergiahood. Tegemist oli aga tõesti prestiižse hotelliga, kus oli ka omanik kohal ja saime temaga kenasti räägitud, et oleme vaid ühe öö ning valime teise ööbimiskoha. Saime ka raha ilusti tagasi, seega kõik lahenes.

Jerez de la Frontera

Cadiz oligi meie jaoks selline ühe ööga ja kahe päevaga hoomatav vanalinn, sealt edasi lugesin raamatust, et põnev koht nimega Jerez de la Frontera oli lähedal, ja selle asemel, et Cadizis veel 2 ööd veeta, otsustasime selle aja veeta hoopis Jerezis. Hotell (Hotel Jerez & Spa), kus paiknesime oli mega kaunis, hinna ja kvaliteedi suhe ületas ootusi. Hotellituba oli koos suure terrassiga nii avar ja mõnus, et meenutas pigem korterit, ning suur bassein, avar aed ja kompleks üldiselt oli äärmiselt lõõgastav.

Muuseas sain ka teada, et Jerez on flamenco sünnikoht ning sellest piirkonnast on sündinud ka sherry (ehk hispaania keeles ‘jerez’ mis ongi selle piirkonna nimi). Tegemist on siis kangema veiniga, põhimõtteliselt nagu port vein. Erinevus ongi see, et port vein pärineb Portugalist Porto piirkonnast ja sherry pärineb Hispaaniast Jerezi piirkonnast.

Igati kaunis linn on see tegelikult, üllatavalt, sest eriti ei plaaninud seal peatuda, ja hea meel, et saatuse tahtel sinna ikka sattusime. Vanalinn on kaunis, oma ajalooliste rajatiste ja kindlusega, mõnusad tänavad. Sõin seal ka ühte väga head kaheksajalga, lõunaks. Õhtuti võib mõnes lokaalis ka ehedat flamenco tantsuetendust näha. Samuti on linn täis erinevaid pruulikodasid, kes sherryt toodavad ning huvilistele ka ekskursioone ja maitsmisi korraldavad.

Seville

Selge oli see, et Seville oma hiilguses millegagi ei üllatanud. Teada oli, et ta on täis ikoonilisi vaatamisväärsusi ning täpselt ootuspäraselt ta mõjuski. Väga hästi jäi meelde Seville külastuse päev, sest siis oli väljas 40+ kraadi. Ja see oli tõesti kuum. Aga kuidagi ei häirinud isegi, sest suve jooksul olime päiksega juba harjunud.

Me olime Sevillest läibsõidul, seega otsustaime pool päeva seal uudistada nii palju kui seda õuest sai teha. Loobusime seekord kuskile sisse minemast, sest muidu katedraal ja kindlus olid küll ahvatlevad, kuid mask peas seal umbselt ringi uudistada, ei tundunud väga kutsuv lahendus. Tegime mõnusa lõuna otse Seville katedraali platsil, kannu sangriat samuti. Ja väga mõnus oli olla.

Almodóvar del Río

Oma ringsõidul otsustasime, et võiks mõned ööd olla ka mägises piirkonnas, täitsa kuskil maakohas, linnadest eemal. Ja nii me leidsimegi Almodovar del Rio piirkonnas otse suure järe ääres ühel kõgemal nälvakul asuva kodumajutuse – Casas de Alisne. Selline mõnus majade kompleks, mis mahutab kokku ca 6 peret. See oli reisi üks ägedamaid elamusi ma võiks öelda.

Selleks, et ööbimiskohta saada, siis sinna viis ikka korralik 3-kilomeetrine pinnastee, läbi võsa ja lagendike jõudsime lõpuks mäenõlvale, kus avanes kompleks, mis ületas meie ootusi. Meil oli kahetoaline mõnus elamine, koos köögi ja avara rõduga, millelt avanes vaade kaunile järvele ja päikeseloojangule. Hommikuti tervitasid terrasil meid jänesed, õhtuti luusisid ringi aga rebased. Gekolased on väikesed kuni keskmise suurusega sisalikud leidsid tee muidugi ka vannituppa, kus neid võis juhuslikult piilumas kas seinal või laes. Aga tundusid kõik jube armsad ja sõbralikud. Öösel kohtasime ka väikest skorpioni jahti pidamas. Usun, et tema muidugi kartis meid rohkem kui lõpuks meie teda.

Seal viibisime lausa 4 ööd, sest see oli seda kõike väärt. Ja see infiniti-pool koos päevitamise alaga, see oli lihtsalt võrratu. Asusime logistiliselt kohas, kust oli mõnus külastada ka väiksemaid asulaid kui ka Cordoba linna.

Córdoba

Cordoba oli täis vana Roomat. Ajalooliselt oligi ta tegelikult roomlaste poolt rajatud mägine kaitselinn, kaubanduslinn, oluline vana Rooma keskus. Ja täis vana Rooma varemeid oli ta samuti. Sellepärast mõjus see linn hoopis kuidagi teistmoodi kui teised kohad, kus olime seni käinud.

Cordobas oli taaskord väga väga kuum. Jällegi üle 40 kraadi sooja tublistis. Siin linnas sõime lõunaks ka ühtesid parimaid tapasid. Kui ma õigesti mäletan, siis see restoran jäi täpselt Cordoba katedraali kõrvale ja nimi oli Restaurante Campos De Toro.

Granada

Enne kui Granadasse jõudsime läbisime ka mitmeid mägilinnu, näiteks nagu Jaén. See oli kokkuvõttes üks päris pika sõiduga päev meil. Kus sõitsime tõesti palju. Aga see sõit oli tõeliselt meeleolukas. Silmapiirini avardusid mäenõlvad, mis olid täis oliivipuude istandusi. Pole päriselt nii suuri alasid näinud oliivi puudega kaetult. Pole ime, et siit tulevad ühed parimad oliivid mida ma eales maitsnud olen.

Granada ei olnud meil esialgu reisi plaanis. Kuid Cordobast tagasi Malagasse sõites mõtlesin, kas tuleks otse alla, või teeks väikse põike ikkagi. Ja üldsegi ei kahetsenud seda, kuigi sõit oli pikk, siis väsitav ta pigem ei olnud ning sai aimu ka Granada piirkonnast. Ehk teinekord, kui satub taaskord Lõuna-Hispaaniasse, siis vähemalt tean, et Granada on kindlasti piirkond, kuhu pikemalt peatuda.

Siin asub võiks öelda Andaluusia üks tähtsamaid rajatisi, ja selleks on Alhambra. Äärmiselt võimas ja väga kireva ajalooga Hispaania suurim loss-kindlus. Selleks muidugi, et seda uudistada, selleks peaks planeerima terve päeva.

Málaga

Viimase öö enne äralendu, peatusime Malagas. Huvitav oli see, et Malaga kuidagi üllatas positiivselt. Kuigi ta on jah selline tüüpiline turistikas ja ostukeskus, prestiižne ärilinn, kus on näha plaaditud tänavaid, kalleid kauplusi, stiilselt riietuvaid inimesi. Siis sellegipoolest oli tal üllatav võlu, eriti mõjus ta hästi õhtul, sest tänavad olid täis melu. Eriti kui oled tulnud just kuskilt mägisest, vähemasustatud piirkonnast, siis selline värviline ja elust pulbitsev linn mõjus positiivselt.

Siin sõime ka terve reisi vältel parimaid tapaseid üldse. Juhuslikult, mu kaaslane uuris välja, mis on Malaga parim tapaste restoran. Leidsime selle üles – La Barra de Zapata. Ja kuigi restoranis olid kõik lauad broneeritud, siis jõudsime sinna kl 18:30 ja enne esimeste külaliste saabumist oli meil hulganisti aega, et mõnusalt õhtusööki nautida. Ja tõesti, see mida pakuti, see oli lihtsalt kunst, nii nägemisele kui ka haistmismeelele. Ja see lõbus härrasmees, kes meid teenindas oli lihtsalt võrratu oma lahedate lugudega. See, kuidas ta tutvustas menüüd oli nii lahe, et otsustasime talle vabad käed anda. Las valib menüüst meile road ise, nii, et saaksime mõlemad kõhud täis ja veinid joodud. Ja see õnnestus tal fantastiliselt. Ilus punkt ilusale reisile.

Mida teha 2 nädalat Dominikaani Vabariigis?

/teema: , /autor:

See on siis kolmas saar Kariibi meres, mida külastame ajavahemikus 31. jaanuar – 14. veebruar. Kariibi mere saartel on selgelt mingisugune võlu ja kultuuriline erinevus. Paar aastat enne oli Kuuba esimene koht, mis oli fantastiline kogemus. Puerto Rico sealt järgmisena üllatas oma ilusate inimtühjade randadega ja võluvate väikeste külade ning mitmekesise loodusega. Dominikaani Vabariik on kahtlemata intrigeeriv koht, olles tagasihoidlik sigari fänn (ja sealt paljud lemmikud just pärit ongi). Ja tõsi, loodus, rannad ja melu on kutsuvad.

Siia kaardile sai märgitud kohad, mida plaanisime enne reisi ja mille ümbrust soovisime avastada. Enam-vähem “by the book” lähenemine. Aga see ongi see, mida 2 nädalat Dominikaani Vabariigis teha, vähemalt tundus nii. Kui sirvida Lonely Planet raamatut ja mitmeid blogisid, siis just see rannik ja mõned sisemaa kohad (kus näiteks sigari istandused paiknevad) on eelkõige väärt nautimist.

Tegelikkuses aga mängisime plaani pisut ümber ning jätsime istanduste piirkonna (Santiago de los Caballeros) ning põhja rannikult Puerto Plata piirkonna sootuks vahele. Esiteks juba sellepärast, et kohalikelt sai soovitusi, distantsid on siiski üpriski pikad, teeolud ei ole just kiita ning vahel mõned piirkonnad kipuvad korduma. Seetõttu mängisime oma plaani ümber ja otsustasime sootuks rohkem aega veeta imeilusal Samana poolsaarel, mis tõepoolest on Dominikaani Vabariigis koht, kus pikemalt aega veeta.

Kui peaks juhtuma järgmisel korral Dominikaani Vabariiki, siis planeeriks seda reisi hoopis teisiti. Samuti, sõbrale, kes plaaniks sinna puhkama minna soovitaksin seda reisi võtta umbes selliste valikutega:

  • Veeta paar päeva Punta Canas, lihtsalt, et sisse elada sealsesse kliimasse ja kultuuri. Selline vaikne, pigem prestiižne golfikuurort eakamatele.
  • Seejärel transfeeriga Samana poolsaarele.
  • Rentida Samana poolsaarel ATV. See on kõige mõistlikum liikumisvahend seal üldse. Nii segase liikluse mõttes, üsna kaootiliste teeolude mõttes, ka turvalisuse mõttes. Auto on lihtsalt liiga kohmakas ja tülikas selles liikluses. Mis kõige tähtsam, mitmed rannad ja kohad, mida avastada on autoga ligipääsmatud, aga ATV-dega saab kõiki neid ilusaid ligipääsmatuid kohti külastada. Ja pealegi, see on super fun nendega liigelda.
  • Samana poolsaar on ilus, turvaline, mitmekesine ja päris suur poolsaar, mida avastada paar nädalat.
  • Ja viimased päevad enne tagasilendu veedaks Bavaro kandis, kus on head restoranid, noored, rohkem meelelahutust. Ilus punkt reisile.

Autorent Dominikaanis. Liiklus. Mida tähele panna?

Autorendi fiaskodeks olime juba ette valmistunud. Sellest, kui segased lood autorendiga Dominikaani Vabariigis on, sellest kirjutavad kõik. Ja täpselt nii oligi, millest inimesed kirjutasid:

  • Ehk need rendi hinnad, millega auto broneerid kuskil internetivahendusel enne reisi, need ei pruugi tõele vastata.
  • Hinnale lisanduvad igasugused halduskulud, maksud, tip ja jots ja igast muud tasud, mille olulisust nad sulle üritavad seletada, ning milleta autot ei väljastata. Meie rendiauto hinnale lisandus põhimõtteliselt sama hind veel otsa, millega olime selle broneerinud.
  • Kindlustus. Nii nagu hoiatati, siis kindlustus on neile lisateenimise võimalus ja seda nad üritavad müüa rohkem või vähem agressiivselt. Meile põhjendati, et see kindlustus, mille enne reisi tegime (olin teinud eraldi kindlustuse Allianz Insurance kaudu, ca $150), et see üldse ei kehti ning me vastutame kõige eest, kui midagi peaks juhtuma.
  • 2000$ broneeritakse ilusti krediitkaardilt. Ja kui peaks kriim autole tulema, siis see ka automaatselt võetakse maha. Hiljem oma kindlustusega ürita see tagasi saada.
  • Meie sõitsime uhiuue Toyota Rav 4-ga ning sobis sinna keskkonda ning teedele ideaalselt.
  • Mida soovitaks: teha endale Gold või Platinum krediitkaart, mis sisaldab juba autorendi kindlustusi rahvusvaheliselt. Siis ei pea pikalt selgitama ja tunne rahulikum. Aga selline kahtlusi äratav ja hirmutava suhtumisega autorendipoliitika tegi kahtlemata liikluses äraütlemata ettevaatlikuks.

Ja liiklus on seal nii nagu ka inimesed kirjutavad. Sellega harjub ära kusjuures pikapeale, kogu see kaootilisus on loogiline lõpuks. Inimesed on ülimalt tähelepanelikud. Ainukesed kohad, mida äärmiselt segase ja aeglase liikluse tõttu vältida on justnimelt suuremad linnad ja suuremad asulad. Igalpool mujal on tegelikult chill. Kohalikud kasvavad seal juba beebist saadik hobuse, rolleri või mootorratta otsas ning tegelikult nad on väga tähelepanelikud, ettenägelikud ja ettevaatlikud. Liikluses tundub olevat selline jõuline stiil. Sellist ootamist ja läbilaskmist ei soosita. Liikumine peab toimuma pidevalt, vastavalt masina suurusele, mingid prioriteedid on mängus.

Müüdid

Auto oli meil terve reisi vältel. Kui paljud inimesed kommenteerisid, et auto võib üldse ära unustada, et kõik on nii hull ja ohtlik ja hukule määratud. Siis neid kommentaare ei tasu tõsiselt võtta absoluutselt. Need on need ärahellitatud eakate ameerika turistide emotsioonid.

Ilma autota on kahtlemata igav. Paljud ilusad kohad asuvad ikkagi kohtades, kuhu peab sõitma. Ja kui vähegi saart tahta näha, siis ilma autota seda teha on üsna tülikas. Liiklusega harjub ära. Keskmine inimene, kes on Tallinna liiklusega harjunud ning vähegi mujalgi maailmas autot juhtinud, siis saab hakkama. Peab olema lihtsalt tähelepanelikum ning sellest kaootilisusest lõpuks aru saama, et see muutuks loogiliseks.

Tõsi on aga see, et maanteed on täiesti sõidetavad, aga kõik mis puudutab linna ja külavahe teid, siis sealne kvaliteet on äärmuslik. Hästi palju on väga väga tülikaid “lamavaid politseinikke”, mis on tihtipeale märgistamata ja ülikõrged. Ja tihtipeale keset teed võivad olla korralikud pommiaugud, mida on raske märgata ja millest läbi sõites lendab ratas raudselt alt ära.

Punta Cana piirkond

Punta Cana tundus meile selline vaikne, ülimalt korralik, uhkeid villadepiirkondi täis koht, mis selgelt oli ehitatud ainult turistidele. Väga puhas, ilus, mereäärsed golfirajad, puhtad rannad jne. Turiste nägime ülimalt vähe üldiselt seal liikumas. Ja kui nägime, siis enamasti eakamaid. Kohalikud väiksed külad, linnakesed olid praktiliselt inimtühjad, randades inimesi väga vähe. Hästi ei saanudki aru, mis toimus. Kuni hiljem selgus, et üldiselt Dominikaani Vabariiki puhkama tulevad inimesed valivad kas Samana poolsaare või siis Bavaro piirkonna (pigem noorte puhkuse piirkond).

Punta Cana ümbruses tegelikult justkui ei olegi midagi märkimisväärset, mida külastada või mida teha. Vähemalt meile tundus nii. Playa Juanillo oli selline ilus puhas hotellirand. Siis oli seal üks tore Cap Marina. Käisime seal isegi ühes restoranis õhtul söömas, mis paistis küll prestiižne, viisakas, paljutõotav elamust olevat, kuid söögi ja serveerimise kvaliteet oli täiesti null. Aga golfisõpradele oleks see küll koht, kus üks korralik golfi puhkus teha, minnagi sinna oma varustusega ja nädalake mängida. Väljakud ja vaated on lihtsalt imelised. Esimese hommikusöögi kusjuures tegimegi ühes täpselt mere ääres asuvas golfiklubi majas.

Hoyo Azul tundus üks seikluspark, mida tahtsime külastada. Tuli välja, et selle päeva hind oli $150 inimese kohta. Meile tundus, et see hind pole siiski seda väärt ja loobusime.

Lähedale jäi ka Don Lucas Cigars. Otsustasime ära käia, ikkagi üks märgiline Dominikaani sigari bränd. Anti proovimiseks tasuta sigar, süüdati, sai seal natuke ringi vaadata, baaris ühe Presidente õlle kõrvale juua. Kokkuvõttes, kui oled korralikes sigarimajades käinud, siis täiesti mittemidagiütlev koht. Kõik on praktiliselt 2x kallim, kui tavalises poes. Selline pettumustvalmistav turistilõks.

Samana poolsaar

Selleks, et Punta Canast sõita Samana poolsaarele, selleks peab tegema pika tiiru lõunast, sest otseteed põhjarannikult ei ole. Ja nii tulebki siis pool riiki läbi sõita, et sellele ilusale poolsaarele jõuda. Ja mis siis vahepeal vaadata on? Eks me nägime korralikult vaeva, et mingitki silmailu ja põnevust sellel pikal teekonnal saaks. Ikkagi peaaegu 5 tunnine sõit kokku.

Tee peale jäi Bayahibe rand, kus me veetsime natuke aega enne lõunat. Selline keskmine rand üldiselt, TOP 10 hulka kindlasti ei liigitaks. Aga siiski, kena meri, kena päike, sobis. Veel jäi tee peale Barcelo rummitehas. Kui me sinna jõudsime, siis avastasime, et olime ainukesed turistid, tehas ise haigutas igavuses ning meil kadus ära soov seal pikemalt aega veeta. Aeg ei olnud seda väärt. Veel jäi sinna üks korralik sigaritehas Tabacalera de García Cigar Factory, kuid paraku me ei leidnud ühtegi külastajale mõeldud sissepääsu ega olmeala. Ja nii jäi ka see vahele. Ka varemetes linn Altos de Chavón jäi paraku vahele, sest sissepääsu hind ($50) paari instagrami pildi tegemise jaoks tundus liig, sest tervet päeva me kindlasti ei tahtnud seal veeta.

See on selline tore Dominikaani arusaam turismikohtadest. On see siis seikluspark, mõni vana linn või muu elamuspakett, siis alati pakutakse sulle terve päeva paketti, mis sisaldab siis teatud atraktsioone ja lõunasööki koos joogiga ning saad veeta seal terve päeva. Muud varianti ei ole, kui ma sooviks seal 1-2h veeta. Sellest täiesti piisaks. Ja lõunasöögist ma pigem ei oleks huvitatud. Nii palju siis teepeale jäävatest vaatamisväärsustest. Ja siis tundide viisi tühjust, mõlemal pool silmapiirini ulatuvad suhkruroo põllud. Lage ja pläss maastik, ei mägesid, ei midagi, vahepeale jäävad pommiauguna näivad asulad.

Ja siis meil õnnestus õigest kohast kiirteelt maha pöörata ning suundusime Santo Domingo (pealinn) äärelinna. See oli see hull liiklus, millest kõik räägivad. Sinna ei tahaks tõesti enam kunagi sattuda. Seal liikluses puudusid nii reeglid, loogika. Enne kui õigele teele tagasi saime, pidime taluma ca tund aega puhast stressi. Ja need autod, mis seal äärelinnas enamasti liiklesid, tundusid justkui romulast võetud ja hind sisse puhutud. Enamik nendest tossasid nii, et hästi ei saanud aru, kas auto põleb, või ongi seisukord vilets. Ja igasugused pisemad liikurid lipsasid risti-rästi nende millimeetrite vahelt läbi, kus veel vähegi ruumi oli.

Santo Domingo seega linn, kuhu paljud ei soovita üldse minna. Kes on Havanat näinud või teisi koloniaalajastu linnu, siis Santo Domingo võib vabalt vahele jätta. Need ummikud ja liiklusstress lihtsalt ei tasu seda ühte enimpildistatud värvilist tänavat koos väga vana kirikuga ära. Meil ei olnud igaljuhul plaani sinna kohe kindlasti minna ja saime ka kinnituse, miks inimesed sealse liikluse eest hoiatavad.

Siis kui 5 tundi sõitmist ja üsna emotsioonitut vaatepilti tervel sellel teekonnal oli hakanud läbi saama ning jõudsime viimaks Samana poolsaare piirkonda, siis arusaam Dominikaani Vabariigist hakkas muutuma lootustandvamaks. Me juba siiralt arvasime ja arutasime kolmandal reisipäeval, et huvitav koht see Dominikaan siiani, aga tagasi küll ei tuleks. Nii palju siis eelarvamustest.

Las Terrenas oli küla, kus me Samana poolsaarel ööbisime. Mõlemad majad koos ilusa aia ja bassuga olid väga mõnusad, avarad, mugavad. Alles siia jõudes tekkis minul tunne, et ma olen nüüd puhkusel. Nüüd võib puhkus alata. Need 9 päeva, mis me Samana poolsaarel veetsime ja seiklesime oli väga kaunis. See on piirkond, kus olla. Loomulikult sõitsime sealsed rannad ja kohad läbi nii auto kui ATV-ga. Rannad olid ilusad, kogu see vaib, elu ja inimesed olid lahedad. Restoranides sai head sööki. Kõik tundus natuke selline boheemlaslik chill. Kokteilid olid head. Sigarid maitsesid hästi.

Need 2 nädalat Dominikaani Vabariigis puhkust tundusid tänu erinevatele AirBNB ööbimistele ja piirkondade vahetusele kokku kui 1 kuu. Ma alati soovitan inimestel tulla mugavustsoonist välja ning pikema reisi puhul vahetada piirkondi, kogeda uut, liikuda ringi, otsida seiklusi. Ainult siis tundub sulle see puhkus mõnusalt pikk ja värvikas. Selle asemel, et ühes hotellis basseini ääres peesitada ning paar korda lahepeal kaatrisõit teha.

Bavaro

Bavaro oli koht, kus me tähistasime oma reisi lõppu. Saime kaks mõnusat elamust kohas nimega Wacamole ning La Bruja. Esimene selline noortepoolsem kokteilibaar-terrass, kus saab häid tacosid ning kus kuuleb õhtuti lahedat LIVE muusikat. Ning teine on ülimalt hea ja sooja teenindusega ja väliterrassiga restoran, kus pakutakse äärmiselt head toitu ja häid kokteile. Kus samuti on õhtuti LIVE muusika. Mõlemad kohad jätsid väga sooja ning meelierutava mulje. Kahtlemata ilus punkt reisile.

Bavaro rand ise on midagi hoopis muud, kui muud rannad mitmel pool mujal. Kui Dominikaanis kohtas päris mitmeid inimtühjasid randu, siis Bavarosse on koondunud korralik melu, siin on palju inimesi. Rand on kahtlemata ilus ja puhas, aga inimesi ka palju. Siin on mõnus lihtsalt jalutada kümmekond kilomeetrit ühele poole, mööda lõputut rannariba, jälgida ümbrust ja tabada huvitavaid olukordi, ning samuti siis teisel päeval näiteks kümmekond kilomeetrit teisele poole.

Randade paradiis

Pole ime, miks Dominikaani Vabariiki tuntakse tema randade pärast. Põhimõtteliselt saart ümbritsevad miljonid rannad, ja neid on igasuguseid, igale maitsele: väiksemaid, tohutult pikki, valge liivaga, kollaka liivaga, rohkem rahvastatud, täiesti inimtühje, hooldatud, täiesti metsistunud, lihtsalt ligipääsetavad, raskelt ligipääsetavad. Valida saab endale sobivaima, seigelda on põnev. Ja tavaliselt on ikka nii, et mida raskemini ligipääsetavam rand, seda suurem on vaimustus, ja tihti võib sellisel juhul saada ka üksikule saarele uhutud elamuse, kus silmapiiril pole ühtegi inimest ning rand on ainsana sinu päralt.

Mis rannad siis meelde jäid kõige enam? Ütleks, et Samana poolsaar on kindlasti piirkond, kus on randade paradiis. Siin leiab korralikke pärleid. Playa Rincon on kindlasti üks kauneimaid randu, mida saime kogeda. Samuti, Playa el Valle, Las Galeras olid kenad. Isegi Las Terrenases piki rannariba liikuda leiab mõnusaid soppe hulganisti.

Ühel täiesti inimtühjal rannal tegime näiteks väikese lõkke ja grillisime kanafileed juurviljadega. Väga hea vaheldus oli. Teises rannas paarutasime ATV-dega otse rannaliival, mis oli samuti unustamatu elamus. Kolmandas jällegi proovisime palmipuult pähkleid kätte saada, kuni lõpuks kohalik märkas meid ja naerulsui pakkus 200 kohaliku raha eest (ca 3€) abi. Ronis siis hops-hops 10m kõrguse puu latva, raputas 8 prisket pähklit maha ning lõikas machetega meile kolmele pähklitesse ilusti augud, et värsket kookose vett saaks juua. Väga lahe juhuslik kogemus. Ja parajasti oli janu ka : )

Ruhnu – eksootiline saar Eestis

/teema: , /autor:

Ruhnu saar ei asu just teiselpool maakera. Või siis, kuidas võtta. Kellegi jaoks kindlasti asub. Aga ka paljude eestlaste jaoks tõepoolest. Minule oli see selgelt esmakordne külastus. Täiesti eksootiline saar, mida külastada. Tõepoolest, kui küsisin päris mitmelt tuttavalt ja sõbralt, siis suurem osa ei olegi Ruhnu saarele kunagi sattunud. Seega tõsi, tegemist on ühe eksootilise saarega Eestis.

2019 aasta juuli oli vaieldamatult ilus ja soe. Mõte Ruhnule minna tekkis ootamatult, nii nagu paljud head mõtted. Ja siinkohal soovin tänada ka Priitu, kes hea meelega selle retke ette võttis ja oma alusega sinna üksildasele saarele viis. Väga lahe oli.

Kuigi saar ise on selline üsna tavaline saar, mille sarnaseid on Eestis mitmeid, siis mis on selle saare puhul eriline, need on inimesed. Meid on siin Eestis vaid 1,3 miljonit, kuid lahe on vaadata, kuidas piirkonniti see väike rahvus on niivõrd värviline ja väärt tuttavaks saamist. Siin puhul jagan ka mõningaid klõpse saarest, sest suurem osa ajast proovisin kaamerast eemale hoida nii palju kui võimalik.

Suvine puhkus Rhodose saarel

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Rhodos on üks nendest paljudest ilusatest Kreeka saartest, mis tõeliselt üllatas. Eelkõige ei oodanud nii romantilist ja ilusat vanalinna, mis oma melu ja kaunidusega, mitmete heade restoranidega ja üleüldse laheda sopilise arhitektuuriga jättis hea mulje. Rhodosel leidub ka kauneid peidetud randu. Nagu ikka, ilusad rannad on need kõige raskemini ligipääsetavad, nii ka Rhodosel. Üldiselt, üks mõnusalt kompaktse suurusega saar, mida läbi sõita ja avastada põnevaid kohti.

Mõte Rhodosele puhkama minna tekkis väga ootamatult. See oli täpselt üks nädal 2019 juulikuu suvest, kus ilmad hakkasid ära vajuma, kuigi ülejäänud suvega Eestis võis väga rahule jääda. Mõnus, kui saab suvel halva ilma eest üsna kiirelt Vahemere äärde põgeneda.

Põnevad rannad, mida külastada

Kalithea Springs on üks selline turistikas, kus on pisut asju korda tehtud ja mugav kompleks, kus natuke soliidsemalt saab päevitada, snorgeldada, chillida. Sinna oli ka sümboolne sissepääsu pilet, ca 5 eurot, kui ma ei eksi. Aga see oli seda väärt. Rannatool varjuga hinna sees. Midagi erilist see lahesopp küll endast samas ei kujutanud, aga mõnus vaheldus siiski.

Oasis Beach, Tasos Beach, Nikolas Beach, kõik asuvad üksteise kõrval lähestikku. Ja need on sellised kivised rannad, kus ranna toolid ongi kivi peal, mere ääres. Omamoodi huvitav tegelikult. Ja mida meie tegime, me lihtsalt jalutasime selle rannariba läbi, ujusime ühest rannast teise, ning vahel tegime ka mõned hüpped kõrgemate kivijurakate pealt. Märkasime, et rannatoolid olid üke kiviste paljandite paigutatud laiali, kohati olid sellised mõnusad privaatsemad sopid, mõned pooleldi vee sees ja rannatoolidel olid ka nupud, mida vajutades jooksis kuskilt kaugemalt restoranialalt tüüp sinu juurde ja siis said midagi tellida, ilma, et peaksid ise seda jalutuskäiku tegema. Mõnus, omamoodi rand.

Anthony Quinn Bay osutus ühes lemmikuks. Selline laheda kujuga lahesopp, kus oli päris põnev snorgeldada, nägi mõningaid kalu, ja põnev oli ka sukelduda nende suurte kivirahnude vahele, mis lahe põhjas selgelt paistsid. Selline vähe raskemini ligipääsetav rand, kus peab pisut treppidest matkama, seetõttu oli seal ka rohkem nooremat kontingenti, kellega rannas ju alati vahvam olla. Ja täpselt teiselpool seda lahte oli Ladiko Beach, kus rannaäärses restoranis sai mõnusa lihtsa mereandidega lõuna söödud.

Saint Paul’s Beach oli samuti üks laheda kujuga lahesopp täpselt Lindose linna taga. Kindlasti väärt külastamist, eriti kui meeldivad pikkade rannaribade asemel sellised armsad lahesopid. Hea koht, kus end värskendada kas siis enne või peale Lindose linna külastust.

Mis mulle Rhodose puhul eriti meeldis, kõikides randades olid väga mugavad duššid, ka väiksemates randades. Lihtsalt ülihea on end soolasest veest korralikult puhtaks pesta, et saaks värskelt ja viisakalt taaskord oma teekonda jätkata. Ja loomulikult neid lahesoppe oli rohkelt, kus oli hea peatuda, teha üks mõnus suplus ja see värskusetunne tagasi saada, mille päike päeva jooksul kipub ära võtma. Eriti kui sõita cabrioga, katus all. Ja kabrio puhul peab muidugi olema ka ettevaatlik. Päris lihtne on päeva jooksul päiksega liialdada.

Mojito Beach Bar & Grill kohta lugesime Lonely Planet raamatust, nii nagu paljude muude asjade kohta. Ja kui viitsimist on ning saare teise otsa sõita, siis see on päris chill koht, mida külastada, kindlasti seda sõitu väärt. Aga sinna peaks minema nii terveks päevaks, või vähemalt pooleks päevaks. Me ise läksime sinna üsnagi reisi lõpus, kui juba enamus asju, mida soovisime külastada olid nähtud. Üks mõnus, boheemlaslik, hipsterlik ranna baar, kus väikese tasu eest sai mugavad rannatoolid. Miks see koht eriline on? Asub praktiliselt keset ei midagi, täielik tühjus ümber ringi. Pikk, hüpnotiseerivalt vaikne rannariba. Ja eriline on see koht ka sellepärast, et nad ise kasvatavad aloe vera taimi, millest teevad ühte erilist Mojitot. Päris mõnus oli. Ja süüa teevad ka väga hästi. Seal on selline hubane värviline rannahoone, kus tasub ka söögipaus teha.

Kohad väärt külastamist

Mahajäetud Mussolini Villa de Vecchi ja mahajäetud sanatoorium. Kindlsati väärt külastamist. Asuvad rohkem sisemaal. Juba see maaliline loodus, mägisus, ilusad vaated on omamoodi elamus. Aga elamus on ka ühes Itaalia arhitektuuriga mahajäetud sanatooriumis ringi kolada ja imetleda seda ilusat hoonete kompleksi. Ning teine hea elamus on muidugi Mussolini villa külastus, mis asub kõrgemal mägedes. Sellega seoses on ka põnevat ajalugu. Tuleb välja, et Mussolini lasi küll selle endale ehitada, kuid reaalsuses ta sinna kunagi ei jõudnudki. Lagunenud ja räsitud villas saab täiesti vabalt ringi kolada, saab natuke aimu peenest ehitustehnikast ning terrassilt avaneb ka imeilus vaade merele, kus kaugemal paistab ka Türgi mägine rannik.

Lindos on üks imeilus valge kitsaste tänavatega linnake, kus on ilusate vaadetega imearmsad katuserestoranid. Sai tõesti hea elamuse nii tänavatel ringi kolades kui ka ühes katuserestoranis süües.

Monolithos on üks omanäoline koht, mida külastada. Ühe kõrge kaljurahnu otsas asuvad varemed, kuhu saab turnida ja seda järsku kuristikku imetleda. Selle all on ka üks mõnus rannake, kuhu tasub ehk suplema minna.

Sisemaal ja ranniku ääres sõita ja peatuda väikestes mägikülades on kahtlemata üks mõnus saare avastamise viise. Sellel ajal kui seal käisime olid valmimas ka mitmed puuviljad. Sai siis nopitud natuke virsikuid ja pirne.

Attavyros. Kui auto on piisavalt võimsa mootoriga, siis Rhodose kõige kõrgemale mäele sõita on päris mõnus ettevõtmine. Paraku meie valitud Fiat päris tippu meid ei jaksanud vedada, aga üsna lähedale tipule jõudsime küll. Seal mingist hetkest algab kruusakivi tee, millel liiklemine on üsna raskendatud, eriti arvestades, et päris auklik on see olukord seal.

Sisemaa maaliline maastik

Üks ilusamaid sõite oli tõenäoliselt ühelt rannikult teise, täpsemini kuskilt sealt Gennadi asulast teiselepoole, Mandriko kanti sõita, täpselt diagonaalis läbi saare. See sama teekond oli välja toodud ka Lonely Planet raamatus, ning tõesti ilus, laugete kaugete vaadetega, mägine piirkond. Kusjuures teed on seal ka ülimalt head. Eriti mõnus on sõita seda teed kui päike hakkab vaikselt loojuma. Siis need värvid ja kontrastid muutuvad eriti nauditavaks ning omamoodi müstika tuleb esile.

Sama on ka läänerannikul sõites, soovitavalt jällegi päikeseloojangu hetkel, sest päike loojub just sinna ning läänerannikul on pikalt pikalt kuni pealinnani välja mereäärne ilus tee, kus on üldiselt ka võrlemisi väike liiklus.

5 päeva ilusas Hiina linnas Nanjing

/0 Kommentaari/teema: , , /autor:

Nanjing on üks üsna suur linn Hiinas. Selle külastus 5 päeva juhtus juhuslikult tööasjus juunikuus 2019 aasta suvel, siis kui töötasin Ericssonis 5G projektijuhina. Siin mõned meenutused sellest retkest.

2 päeva ja 40 km kajakiga Brasla jõel matkaklubiga “Pürg”

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Taaskord sai tehtud selle suve maikuus üks mõnus 2-päevane kajakimatk matkaklubiga “Pürg”. Ja seekord Lätis, sellisel jõel nime Brasla. Natuke äkilisem, madalam ja kurvilisem. Sellest sai ka väike video tehtud.

Ja mõned pildid ka juurde.

5 päeva kevadises Londonis

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Lõpuks ometi sai käidud Londonis, kus kõik teised inimesed maailmas on käinud, peale minu. Siin mõned emotsioonid, esimesest külastusest. Tore pikk nädalavahetus. Ehk tegelikult küll 5 päeva, mis tundubki mulle põgusalt linnaga tutvumiseks hea aeg.

 

Ringreis troopilises Puerto Ricos

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Puerto Rico oli 2019 aasta alguse üks unustamatu elamusreis, kus salvestasime palju ilusaid kaadreid. Seekord juhtus aga nii, et kõik need lahedad seiklused ja elamused jäidki enamasti mälestuseks. Ühel ilusal rannapäeval, kui olime juba saarele ringi peale teinud, õnnestus kaamera kuskile maha unustada ja seega kogu videomaterjal ja suur osa piltidest läkski kaduma. Aga sellele vaatamata, oli see üks meeldejääv seiklus. Puerto Rico on midagi väga teistsugust.

Meie eesmärk oligi rahulikult 15 päevaga saarele ring peale sõita ja põigata siis nendesse märgilistesse kohtadesse, mida Puerto Ricol tasub vaadata. Hoolikalt valisime selleks perioodiks ööbimiskohti ja kogu reisi peale kokku oligi ca 5 erinevat ööbimiskohta. Iga piirkond oli suhteliselt erineva vaibiga. Ning kogu reisi vältel oli päris hästi tunda, kuidas orkaan Maria oli paar aastat tagasi kogu saare elu ja olu tugevasti mõjutanud.

Maasturiga saarele ring peale ja 5 erinevat ööbimiskohta

Alustasime oma seiklusega pealinnast San Juanist. Olimegi seal esimesed 2 ööd, et kohaliku eluoluga tutvuda. Enne reisi broneerisime vaid 3 ööbimiskohta, San Juanis, Isabela lähistel ja Rinconis. Ülejäänud ööbimiskohad valisime jooksvalt kohapeal, et anda oma plaanidele pisut paindlikkust. Saar on väga mõnusa suurusega ja kompaktne, et see rahulikult kulgedes läbi sõita ning ilusates paikades ka aeg maha võtta ning lihtsalt nautida seda troopilist õhkkonda. Meile 15 päevast täiesti piisas, et end korralikult välja puhata ja Puerto Rico saarest saada hea ülevaade. Kõik ööbimiskohad valisime AirBNB kaudu. Hinnad olid võrdlemisi sõbralikud.

Mulle on alati meeldinud pikematel ja kaugematel reisidel just see ringi liikumine, mitte ühes kindlas kohas paigal püsimine. Keskkonna ja piirkonna vahetus ei pea olema üldse ebamugav. Eriti kui liigud oma rendiautoga. Ringiliikumise ja ööbimiskohtade, piirkondade vahetamise võlu seisneb eelkõige selles, et su puhkus tundub sedavõrd pikem. Need ca 2 nädalat tunduvad lõpuks kui kuu aega. Samas, kui ühes kohas viibimine tekitab mingisuguse mõnusa rutiini ning aeg kipub lendama kiiremini kui tahaks.

Nii nagu kaardilt näha, siis meie peatumiskohtadeks, kus AirBNB kaudu ööbimise võtsime ja kus piirkonnas rohkem ringi seiklesime olid: San Juan loomulikult, Arecibo ja Isabela piirkond, Rincon, Ponce, Fajardo. San Juanis olime saabudes esimesed 2 päeva ning ka reisi lõpus viimased 3 päeva.

Autorent ja liiklus

Puerto Rico autorendi kogemus oli üks kõige meeldivamaid üleüldse minu reisimise karjääri jooksul. Võtsime auto lennujaamast, ette broneerides loomulikult. Alamo oli rendifirma. Valisime maasturi klassi ning lennujaama parklasse jõudes esitasime oma broneerimise vaucheri, neiu naeratas muhedalt ja viipas käega maasturite reale, et sellest autost kuni kümnenda autoni, valige milline sobib ja võite sõita, võtmed on ees. Ja valikus olid väga korralikud maasturid. Jäime esialgu kahe vahele, kas võtta Toyota Raw4 või Mitsubishi Pajero. Kuna Mitsubishi oli suurem, kandilisem ja avaramate akendega, siis valisime selle.

Lugesime siit ja sealt kommentaaridest (TripAdvisor), et Puerto Rico liiklus on jube jube. Täiesti normaalne liiklus. Tundub, et TripAdvisoris on üleüldse need kommentaarid väga tihti üle paisutatud. Sellega peab arvestama, et need USA turistid on pisut liialt siidinäpud ja mugavusohvrid, kõik mis on kodu ustest väljaspool tundub neile ülimalt ohtlik. Tegelikult oli liiklus täiesti normaalne. Teed olid võrdlemisi korras. Ainuke suurem asi, mis silma hakkas oli see, et kohalikud ei näita praktiliselt üldse suunda. Ehk toimub selline kulgemine. Peab justkui “keha keelest” aru saama, millise manöövri autojuht nüüd järgmisena tõenäoliselt teeb.

Orkaan Maria ja selle tagajärjed

Orkaan Maria laastas Puerto Ricot 2017 aasta septembris väga korralikult. Selle tagajärjel ligikaudu 15% elanikkonnast kolis USAsse. Väga väga paljud ärid (eelkõige just rannaäärsed restoranid, hotellid, meelelahutusasutused jne) pandi kinni. Saarel ringi sõites, eriti just ranniku ääres, on näha, kuivõrd halastamatu Maria oli. Kohati isegi nukker vaatepilt. Väga palju nägime mahajäetud kohti, räsitud maju, loodust.

Meile kui turistidele oli sellest tingituna aga väike oma võit ka. Orkaan oli ärahirmutanud paljud turistid. Enamasti, kuhu turistid tulevad on pealinn San Juan. Sinna on hea tulla kruiisilaevaga. Samuti Rincon on üks teine piirkond saare lääneosas, kuhu turistidele meeldib eelkõige minna. Kõik ülejäänud kohad on aga väga vaiksed. Mis eriti meeldis olid need inimtühjad rannad. Äärmiselt mõnus on avastada fantastilisi paradiisirandu, tulla sealt palmide vahelt liivale, türkiissinise Kariibimere äärde ja avastada, et sellel pikal rannaribal ei ole ühtegi teist hinge, ainult sina ja kaaslased.

Mida orkaan veel mõjutas oli loomulikult kõigest tingituna ka hinnad. Üldiselt väljas söömine oli sarnase hinnaga nagu siin Eestis, autorent oli pigem soodne, kütus samuti soodne. Ööbimiskohti valisime väga hoolikalt. Ja enamus neist olid väga coolid tõesti. Hinnad olid pigem jällegi soodsad ning seega sai lubada väga põnevaid ööbimiskohti meie mõistes soodsa hinnaga.

Ilusaimad rannad

Randade osas tegime juba enne reisi eeltööd. Tegime suht selgeks, mis on need rannad, kuhu tõesti tahaks jõuda ja millised piirkonnad pigem välja jätta. Seetõttu nagu kaardilt ka näha, välistasime täielikult saare kagu osa. Me lihtsalt ei näinud ühtegi põnevat vaatamisväärsust või rannariba suuremalt osast lõuna rannikust kui ka saare kagu osast. Seega otsustasime sellele osale saarest aega mitte kulutada.

Kokkuvõtlikult võikski saare kohta öelda, et saare lõuna osa ei ole eriti intrigeeriv. Ainukesena Ponce linn on see, mida võiks külastada, kui näha sellist ehedat koloniaalarhitektuuri ja nautida selle vanalinna mõnusat vaikset vaibi.

Playa Los Tubos

Tookski võib-olla Los Tubos ranna kõige esimesena välja, sest sellest sai tõenäoliselt meie seltskonna ühine lemmik reisi lõpuks. Ja see oli ka rand, kuhu me tagasi läksime. Mõnus pikk rannariba, kus olid mõnusalt suured lained, aga ujutav meri. Puutumata liiv, kuna nendel kordadel kui sinna sattusime polnud peale meie seal ühtegi hinge (mõni üksik ikkagi jalutas sealt mööda siiski aga noh, põhimõtteliselt). Ja ranna ääres siis mõnusad palmipuud. Ja lisaks sellele ka põnevad kivimoodustised rannal ja ranna ääres. Tõesti nauditav rand. See rand asub põhja rannikul San Juani ja Arecibo linnade vahepeal. Üleüldse põhja rannikul käisime ka paljudes teistes ilusates randades, seal on neid mitmeid.

Põhja rannik

Guajataca Tunnel, La Poza de Las Mujeres olid veel sellised meeldejäävad. Esimene nendes oli põneva tunneliga koht, kus oli mõnus jalutada. Seal olid ka kõige suuremad lained, kuhu ei julgenud küll ujuma minna, aga vaatepilt oli võimas. Teine rand nendest oli aga selline lahe ringikujuline sopp. Jobos ja Survival Beach olid samuti teistmoodi.

Lääne ja lõuna rannik

Rinconis olid samuti mõnusad rannad. Üleüldse Rincon on selline natuke boheemlaslik surfilinn, kuhu just noortele meeldib minna. Kui pealinn on liiga turistikas, siis Rincon on selline eraldatum kuurort linn. Steps oli selline kena rand näiteks.

Rojo Cabos, mis on saare lääne osa kõige lõunapoolsem tipp, seal oli üks väga mõnus rand nimega Playa Sucia, mida kindlasti tasub külastada. Enne kui Poncesse jõudsime, siis vahepeal sattus samuti paar väikest mõnusat rannakest, Playa Santa ja Jungle Beach.

Arecibo Observatory

See hiigelsuur raadioteleskoop ehitati aastal 1963. Ja kuni 2016 aastani oli see maailma suurim teleskoop üldse, enne kui Hiina üks suurem teleskoop ehitati. Asub natuke saare sisemaal. Nagu kaardilt näha, siis sõitsime seal kandis ka rohkem ringi, sest see sisemaa piirkond on samuti väärt külastamist, et näha, kuidas kohalikud elavad, kuidas maastik muutub jne. Teleskoop oli tõesti üks võimas vaatepilt. Sinna saab täiesti vabalt minna, ostes pileti, ning teleskoobi kõrvalt vaateplatvormilt saab väga hea ülevaate.

Muide sellel objektil on filmitud ka mitmeid suuri filme. Üks nendest on Jodie Fosteriga “Kontakt”, siis ka James Bondi “Golden Eye” ja mõned veel.

Fajardo ja El Yunque rahvuspark

Oma reisiga saimegi saarele põhimõtteliselt ringi peale kui jõudsime Fajardosse, saare ida rannikul. Seal kandis jäi meelde mitu põnevat seika. Üks esimesi nendest oli ühes nö restoranis pakutud paella, mis maksis vist ca 35 USD lausa. Koomiline oli see seik just sellepärast, et teenindus oli olematu, mitu korda unustati meid absoluutselt ära, olime muidugi piisavalt viisakad ja tuletasime pidevalt meelde, et seda ja teist võib tuua, see on okei. Ning natuke üle tunni aja oodatud paella oli lõpuks püramiidikujuline kuju kollast riisi, mille peal oli ca 3 väikest krevetti ja 2 sinimerekarpi. Selle siis tellisid mu reisikaaslased kahepeale. Minu tellitud quesadillad olid põhimõtteliselt lödid pannkoogid. Aga noh, kõhu saime täis tipprestorani eelarvega, ja see oli ka viimane koht, mis kell 8 õhtul veel lahti oli Fajardos. See oli ka ainuke koht kahe nädala jooksul, kus me tippi ei jätnud, arvestades, et USA on väga tipi rahvas ja 10-20% tippi jätta on okei.

Ja üleüldse, Puerto Ricol me suurt söögielamust ei saanud tegelikult kuskil. Ikka päris hoolikalt peab valima, kuhu sööma minna, eriti just kui õhtul soovid restorani külastada. Seega on soovitav pisut eeltööd teha, vaadata näiteks soovitusi internetist või Lonely Planet raamatust.

Teine põnev seik oli see, et Fajardo oli siis see saatuslik koht, kus me kaotasime oma GoPro kaamera kogu reisi vältel salvestatud video ja pildi materjaliga. Sellest on äärmiselt kahju, sest saime uskumatult lahedaid kaadreid. Plaanisin kokku panna mälestuseks muheda reisivideo, mis nüüd aga jääbki vaid mälestuseks. Sellepärast siin postituses ka niivõrd vähe juhuslikke pilte reisist.

Kolmas meeldejääv üllatus oli Escondida Beach ja sealt pisut edasi jalutades jõuab Puerto Rico Governor’s Beach House juurde. Lahe helesinine villa on seal täpselt ranna ääres. Ja juhtus nii, et seal polnud ühtegi hinge. Oli vaid üks lahe koer, kes kuulus tõenäoliselt sealsele turvamehele või selle villa hooldajale. Alguses pelglik koer käis eemalt meid uudistamas, kuni lõpuks me mängisime, jooksime ja hullasime temaga lainetes terve rannas veedetud aja. Lõpuks oli meil kõigil sõna otseses mõttes keel vestil, aga tuju mega hea.

El Yunque rahvuspark on kohalik vihmamets. See on saare kõige lopsakam piirkond, kus on kõrgeid mägesid, sügavaid kuristikke, mitmeid koskesid ja ojasid. Tõesti üks koht, kus tasub lihtsalt ringi sõita ja teha mõne kose juurde ka matk.

San Juan vanalinn

San Juan linn kusjuures jättis väga mõnusa mulje. Korralik koloniaalhõnguline linn, mis on piisavalt kompaktne ja mitmekesine. Seal on lahedaid kokteilibaare, restorane, mõnus kindlus ja ka linna rand oli täiesti okei, eriti kui natuke pikemalt jalutada ja valida selline eraldatum ja puutumatum koht. La Perlasse me muidugi ei läinud, vaatasime eemalt seda värvilist linnaosa, mis pidi olema linna kõige kriminogeensem koht, aga samas pidi olema omaette huvitav kogemus.

San Juan oli meil ka viimane koht, kus võtsime 3 viimast päeva aja maha, et veel seda vanalinna nautida, lihsalt süüa, kokteilitada, sigarimajas paari sigarit nautida, tagasi tsivilisatsiooni nö, peale seda kui olime saarele ringi peale teinud.

Carli’s Fine Bistro & Piano

Meie üks ühine mõnus avastus ühel päeval, kui otsisime mõnusat restorani, kus saaks väljas terrassil olla. Ja sattusime Banco Populari hoone juurde, kus asuski see meile täiesti tundmatu koht – Carli’s Fine Bistro & Piano. Kõige esimesena olime me täiesti hämmingus ettekandjast, kes meie juurde tuli. Väga elegantne, stiilne ja professionaalne vanem härrasmees tuli meie juurde, rääkisime oma soovidest jne. Sedavõrd ägedat teenindust ei olnud me kuskil saarel kohanud.

Ja teine üllatus, mis välja tuli oli ka see, et selle koha omanik oli kunagine The Beach Boys bändi klaverimängija Carli Muñoz, kes ka siis seal kohapeal alatasa oli ning ühel õhtul esitas ka oma jazz loomingut, mida ta kirjutanud on. Väga muhe tüüp, saime temaga kättpidi tuttavaks ja ostsime ka vinüüli. Muide, baaris on ülilahe baarman nimega Fausto, kes oli 2016 (kui ma ei eksi) aasta Puerto Rico parima Mojito meister. Uhkusega hoiab karikat baaris nähtaval kohal. Parim baarman, kellega mul on olnud au üldse kohtuda. Väga muhe, sõbralik, alati lõbus vanem härra, kelle näos pole kunagi näha tõsidust, tüdimust, väsimust. Säras iga õhtu. Ja loomulikult võitis see koht just melu ja teeninduse pärast meie südamed ja käisime seal San Juanis viibides praktiliselt igal õhtul.

Üleüldine mulje Puerto Ricost

Kui võtta kokku, siis Puerto Rico, kuuludes USA riigi alla, jättis mulle väga meeldiva mulje. Selline omamoodi lihtne saar üldiselt. Loodus ja õhkkond mõnus Kariibi mere hõnguline, troopiline. Seda on tunda nii õhust kui inimestest. Mulle väga meeldis see, et rannad olid valdavalt tühjad. Nii nauditav on olla tühjas ilusas rannas. Aga tõeliselt ilusaid randu oli minu jaoks vaid paar. Ehk kindlasti põhjarannikul Los Tubos ja lääneranniku lõunapoolses tipus Rojo Cabo. Need olid meeldejäävad. Ülejäänud sellised pigem tavalised, mida juba nähtud.

Ma ütleks, et Puerto Rico inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Kogu reisi vältel tundsin end turvaliselt. Siin seal kommenteeritakse, et tegemist võib olla pisut kriminogeense piirkonnaga, ma küll seda ei tundnud kuskilt. Mulle meeldib aeg-ajalt tõmmata head Kuuba või Dominikaani sigarit. Ja väga mõistliku hinnaga sigareid ma sealt ka sain. Pole midagi fantastilisemat kui peale pikka päeva kuskil ilusa vaatega terrassil süüdata üks hea sigar ning selle kõrvale sippida mõned head aastad vaadis küpsenud rummi. Leidsime San Juanis ka ühe põneva sigari poe ja sigarimaja (Cigar House oligi vist koha nimi). Kui sealsesse humidori ruumi astusime, siis see vaatepilt oli muljetavaldav. Sigari valik oli ca 8 korda suurem kui Tallinna Raekoja platsi Sigari Majas.

Puerto Rico reisilt avastasime ka fish taco enda jaoks. Ja seda nad teevad tavaliselt sellise valge kalaga nagu Mahi Mahi. Fish tacosid sõime päris mitmel korral. Tõesti hea.

Tore on tegelikult ka see, et tegemist on ikkagi kohalike hispaania päritolu rahvaga, siis kõik räägivad enamasti heas puhtas ameerika-inglise keeles. See on kohati isegi meeldivalt üllatav, kui kõnetad eelarvamustega mõnda kohalikku, eeldades, et ta võib-olla ei mõista eriti hästi inglise keelt ja siis vastab sulle soravas puhtas inglise keeles, mis teeb ka su enda keele tasemele silmad ette.