Laupäevane seiklus Perthi loomaaias

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Austraaliat tuntakse kui karmi kliimaga maad, kus elavad kõige ohtlikumad olendid. Praktiliselt, kõik mis liigub, on eluohtlik. Mõnes mõttes on see tõsi, mõnes mõttes ka müüt. Ohtlikke imetajaid, putukaid, taimi, roomajaid, ämblikke on siin küllaga, aga linnas neid siiski ei kohta. Samas ei pea väga kaugele linnast sõitma, et neid kohata. Sellepärast seadsimegi oma sammud loomaaia poole, et tutvuda olukorraga, mis inimestel ihukarvad püsti ajab.

Perthi loomaaed on pindalalt kompaktne ja kui võrrelda näiteks Tallinna omaga, siis puur-puuri-küljes olukorda siin pole. Kogu kompleks on üks suur park, kohati nagu džungel, ja jalutuskäigu pealt näedki erinevaid loomi, läbi võre või klaasi. Kõikidele suurematele loomadele on ehitatud suuremad alad, kus neile on loodud enamvähem loomulik keskkond. Loomaaed on loogiliselt jaotatud 3 erinevasse osasse: Austraalia loomad, Aafrika savann ning Aasia džunglid. Ja metsarajad vahelduvad parkide, veekogude, ojakeste, sildadega. Kogu see keskkond oli nauditav.

Jäi mulje nagu osa loomi oli puudu, või ongi Austraalias neid liike nii vähe? Tõsi on see, et kõik seostavad Austraaliat krokodillidega (kui ohtlikust loomast rääkida), need on troopilises põhjapoolses osas. Krokodilli nägime, aga tüüp oli kaugel põõsastes varjus, et ainult saba oli näha. Külalistele on see muidugi miinus, et loomad saavad suurtel aladel laiutada. Isegi, kui iga liigi territooriumile on vaateplatvormid erinevatel külgedel, siis kohati looma näha on üsna keeruline, ja kui näed, siis kaugelt. Tõsi on ka see, et Austraalia on tegelikult number 1 piirkond, kus on kõige rohkem väljasuremise ohus liike. Ja siin on palju liike, keda pole kusagil mujal mandritel (või siis väga hõredalt).

Imetajatest suurimad ongi dingo (armsa välimusega koer/hunt) ja ‘sun bear’ (kollase laiguga karu), ja ongi kõik. Sun bear on väga armas kusjuures, hästi pika keelega, et mesilaspesast mett kätte saaks. Siis lisaks on kroks ja suured valgehaid ookeanis. Ja siis terve kari madusid, putukaid, närilisi (kes ainult öösiti välja ilmuvad) ja ämbikke, millede väljapanek loomaaias oli paraku ülimalt hõre.

Kaaslase suurim hirm on muidugi linnud. Ja siin elutseb 3 liiki suuri linde, kes lennata ei suuda, aga kiiresti joosta ja nokaga rünnata väga edukalt. Jaanalindu teavad kõik, aga lisaks on siin sarnase väljanägemisega emu ning veel üks kurja välimusega lind nimega Cassowary, kes nendest kolmest on kõige ohtlikum ja agressiivsem.

Ja armsaid loomi oli siin muidugi ka. Kängurud olid näiteks ilma igasuguse piirdeta alal, said pargis vabalt ringi joosta/hüpata, kuigi meie külastusajal nad vedelesid päikse käes. Ma ei teadnudki, et on olemas ka sellised kängurud, kes puude otsas ronivad – pikkade sabadega tree kangaroo. Kõikide lemmik koaala samuti magas puu otsas, armsalt keras.

Igaljuhul, saime kinnitust, et Austraalia metsas (mida ei nimetata sõnaga woods või forest, vaid hoopis bush nagu põõsas) peab olema ülimalt ettevaatlik, sest asi pole mitte ainult krokodillis, vaid liigirohketes roomajates, putukates, ämblikes.

Siin me oleme AUSTRAALIA!

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Kui Hong Kong oli nähtud ja nauditud, pakkisime taaskord oma kohvrid ja asusime teele. Seekord oli meie sihtkohaks Perth, Austraalia. Miks just Perth? Otsest põhjust polnudki .. Tahtsime lihtsalt midagi uut ja huvitavat proovida. Siiani seda otsust kahetsema pole pidanud!

Esimene päev Austraalias – Kui päris ausalt öelda, siis see pilt mis meile avanes, polnud päris see, mida olime ettekujutanud. Samas ei olnud selles aga midagi negatiivset. Lihtsalt linn, kus elame on äärmiselt rahulik ja väike ja tagasihoidlik. Poed on lahti max 9ni, nädalavahetustel 5ni. Otseselt mingist ööelust me veel rääkida ei saa, sest pole siiani jõudnud kuskil käia ja oleme kuulnud, et siin alustatakse oma õhtutega päris varakult, sest kohad sulgevad juba ca 1 aeg. Jällegi,  selles pole midagi halba, sest siia kolides seadsime endale ka mõned eesmärgid, mida tahame saavutada. Näiteks soovime siin olles keskenduda rohkem iseendale, st. teha rohkem sporti, pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida sööme ja kulutada vähem aega “trallimisele”. Eks me näe, kas nii ka läheb..

Austraalisse jõudes otsustasime, et veel enne kui hakkame endale “kodu” valima, peatume “house sharingus”, et saaksime kohaliku eluga harjuda ja vaadata, kus tahaksime edaspidi elada. Maja jagasime 2 paariga, kes olid pärit Mehhikost ja Itaaliast. Otseselt midagi halba selle kogemuse kohta öelda ei saa, aga .. Esimese õhtu näiteks magasime riietega. EI, õues polnud 30 kraadi nagu võibolla arvate.. Õhtuks läks ikka päris külmaks ja mingit soojendust meie toas polnud. Nii me siis seal oma kampsunitega magasime.. Tore! Kui minul oli veel okei olla, siis vaene Martin oli just Austraaliasse jõudes haigeks jäänud ja oli päris korralikus palavikus. Magasime veel teisegi päeva riietega, aga kolmandal päeval enam ei suutnud ja rääkisime omanikuga. Saime õnneks enda tuppa elektriradika ja siis võis juba mõnulema hakata! Või siis mitte.. Nimelt oli meiega koos elaval Itaalia paaril komme laulda ja rääkida VÄGA VALJULT! Koguaeg oli vaja räppida või laulda või lihtsalt tähelepanu tõmmata ja midagi väga häirivat teha. Kuid inimene harjub kõigega… 1,5 nädalat möödus aga päris kiirelt ning peagi leidsimegi endale juba KODU! Nii saime TAASKORD oma kohvrid pakkida ja uute kohta kolida..

Nüüdseks oleme siin olnud juba 2 nädalat ja hakkame vaikselt kõigega harjuma. Praktiseerime korralikult inglise keelt (mis polegi nii kerge, kui arvata võis), harjume parempoolse liiklusega ja hakkame juba vaikselt oma elu siin paika saama (tel.kaart, pangakaart jm). Korter, kuhu kolisime on väga ilus, suur ja avar ning lisaks meile, elab siin veel 2 eestlast.  Kuigi tuleb tunnistada, et suurema osa asjast oleme me vaid kahekesi korteris, sest eestlased käivad kaevandustes tööl ja on kodus vaid mõned päevad kuus. Korteriga oleme siiani väga rahul. Lisaks korterile on siin kompleksis ka bassein ja jõusaal, mida saame igalajal tasuta kasutada 🙂 Korter ise asub linnale lähedal ja maja kõrval on ka kaunis jõgi, mille ääres on ilusad pargid ja mõnusad jooksurajad. Seega sportimisvõimalusi on siin meil küll, eesmärgid peaks saama täidetud!

Kui küsite, et kus maal me töö otsingutega oleme, siis .. Tööd hakkasime me otsima alles nüüd, mõned päevad tagasi. Lisaks töö otsimisele, otsime ka hetkel endale autot, sest bussidega on küll tore sõita, aga vahemaad on siin päris suured ja kuigi me esialgu käisime oma vanas elukohas igapäev ca 15km jala, siis praeguseks tunneme, et autota enam kaua ei saa! Õnneks on meil siin mõned toredad Eesti sõbrad, kes meid vahepeal ikka kaasa võtavad ja ilusatesse kohtasse viivad. Nii viis meid näiteks Uku Cottesloe Beachile. Aitähh Uku! Lisaks kaunile rannale, oleme jõudnud ka külastada Kings Parki, kust avaneb ilus vaade linnale.

Nii palju siis meie praegusest elust..

NB! Ja kui kõik küsivad, et “On siis mingi tunne ka, et oled Austraalias?”, siis vastus on, “EI OLE!”

Väljavõte mõnedest seiklustest Hong Kongis GoPro kaameraga

/0 Kommentaari/teema: /autor:

Panime kokku ka sellise 4-minutilise video mõnede katkenditega meie Hong Kongi elamustest. Seal näeb siis ka liikuvaid pilte kohtadest, millest juba varasemates postitustes kirjutasime.

Hong Kong – troopiline aasiapärane New York

/0 Kommentaari/teema: , , /autor:

Hong Kong – vol.2

Olen Hong Kongi kohta kuulnud ja lugenud vastakaid arvamusi. Minule see linn igal juhul meeldis esimesest päevast alates. Meenutab rohkete pilvelõhkujate ja linnakära tõttu New Yorki, lihtsalt oluliselt vähem tuttav (filmidest). Seal on mõnus troopiline õhkkond, ümbritsevad kõrged mäed moodustavad mõnusa kontrasti ja loomulikult  inimesed, kes tunduvad olevat pidevas liikumises. Ja inimesi on seal tõesti palju, väga palju, aga see on ka tuttav pilt, kui mõni aasta tagasi Hiina ringreisil sai käidud. Metrood on nagu omaette linn, nagu sipelgapesa, suur ja mitmekorruseline.

Siin on kõik nii lihtsaks tehtud. Ja kohalikud siin reaalselt räägivad inglise keelt, ja tihtipeale ka sinust oluliselt paremini. Mandri Hiinas inglise keele rääkijat praktiliselt ei leia. Seal pidin piltlikult öeldes Aliast mängima, kui kellegagi suhtlemiseks läks. Tänavanimed, menüüd, viited, selgitused, heliteavitused – need on Hong Kongis kõik inglise keeles (lisaks mandarinile). Ühesõnaga, turistisõbralik linn. Ja üleüldse sõbralik ning turvaline. Päris mitmel korral märkasin, et uusi iPhone hoitakse lihtsalt tagataskus pooleldi väljas. Asjadesse suhtutakse chillilt, ainult turistid käivad siin rinnuni tõmmatud kõhukottidega ja hoiavad kramplikult käekotti kõhu juures. Eks halb kogemus kodumaal või mujal riigis teeb ettevaatlikuks.

Hongkonglased üldiselt ei samastagi end mandrihiinlastega. Mandrihiinlased on pigem nagu põllutöölised, riisikasvatajad, kivisöekaevurid, hongkonglased aga arenenud lääne riik. Ja tehnoloogiast peavad nad lugu. Olen National Geographicust näinud saateid, kuidas insenerid piire ületavad, vingeid sildu ehitavad (praegu näiteks ehitamisel ülivinge sillaühendus Macauga, noh selline 40km pikkune), või kuidas ehitati lennuki kujuline lennujaam ja taifuunikindlad pilvelõhkujad. Nüüd sai siis oma silmaga neid näha. Pealtnäha tundub kõik lihtne ja loogiline. Neid kahte ehk saavutabki vaid raske tööga.

Kui võrrelda jälle New Yorkiga, siis siin pilvelõhkujad sädelevad ja virvendavad pimedas, meeletud tulešoud igal õhtul kindlal kellajal jne. Peab ikka tähelepanu tõmbama oma saavutustele. Mida veel täheldasin, kõigil on iPhone telefonid, muud brändi justkui ei tunnustata. Peab olema tehnoloogia tipp. Kui tuleb uus versioon, siis vahetatakse kohe uue vastu, sest eelmine on juba vana, mis on halb. Tegelikult muljeid on palju, võiks kirjutada paarkümmend lehekülge, aga see pole selle blogi eesmärk.

Esimesest päevast mu kaaslane juba rääkis, ma siis põgusalt räägin, mis tehtud teistel päevadel.

Põnev elamus oli 5km pikkune kondlisõit kõrgele mäkke suure Buda (Big Buddha) kuju juurde, mis asub Lantau saarel. Kondlid sõitsid üle mitme väiksema mäe ja päris kõrgelt. Kes kõrgust kardavad või soovivad tõsisemalt vaimset puhastust ette võtta, siis Budani viib ka matkarada, mis silmaga hinnates tundub ikka päris võimas ettevõtmine – mäest üles, mäest alla, ja nii korduvalt. Aga vaimu puhastamine ei peagi lihtne olema ja nagu ikka, tähtis pole mitte päralejõudmine, vaid teekond. Me panustasime seekord päralejõudmisele.

Hong Kongis on tegelikult nii mõndagi teha, aga kui melu ja müra üle viskab, siis tasub praamiga mõnele lähedal asuvale vaiksele saarele sõita. Üks mõnus vaikne saareke on näiteks Lamma Island, kuhu saab 30 minutiga ja see sõidab iga 45 minuti tagant. Saarel on paar ilusat liivaranda, kus saab päevitada, ujuda, hiljem viisakalt dušši all end puhtaks pesta ja riietusruumis riided vahetada. Tõeline mereanni paradiis, kõikides restoranides pakutakse igasugust merest saadavat elukat. Mõtlesin, et matkaks ka seal ühe templi juurde, aga matkarada läks päris džungliks kätte ära ning hetkel, kui kuulsin kummalist hoiatavalt häält puu otsas, mis iga järgneva sammuga valjemaks läks, pöörasin otsa ringi.

Oli tore, ilmad ilusad, kuigi lubati vihma iga päev. Tuli välja, et ühel päeval tibutas natuke, muidu aga mõnus soe (30C). Sellel aastaajal väga niiske muidugi, nii kui hotelliuksest välja astud on särk märg. Ja nuudlitest, dumplingutest sai viimasel päeval villand : ) Mõtlesin, et kas tahaks veel tagasi minna? Ütleme nii, et põhilised atraktsioonid said 6 päevaga rahulikult tehtud, samas Macausse tahaks küll kiigata huvi pärast, et siis hiljem Las Vegasega võrrelda. Tahaks ka hilisõhtul selle toreda ajaloolise laevaga lahepeal romantilist sõitu teha. Huvitav oleks ka lähemalt tutvuda, kuidas hongkonglased ööelu elavad. Ja eriti ahvatlevad tunduvad väljasõidud linnamürast eemale, näiteks Dragon’s Back.

Tagasi Hong Kongi!

/0 Kommentaari/teema: /autor:

Hong Kong – vol.1

3.septembril alustasime oma päeva väikse jalutuskäiguga Kadrioru parki, kus jõime veel viimased kodused kohvid. Edasi seadsime sammud juba lennujaama poole, kus meid ootasid kõige armsamad ja lähedasemad inimesed. Sai nutetud ja naerdud. Heade soovidega saadeti meid lennukile ja nii meie reis võiski alata. Esimeseks sihtkohaks sai Hong Kong. Teisi variante ei kaalutud, sest peres on üks Hong Kongi armastaja. Mis saakski parem olla – lemmik linnas oma kõige kallima inimesega!

Teel Hong Kongi

TLN-Istanbul lennul

Meie kaks lendu sujusid väga kenasti. Tallinnast Istanbuli jõudes, avastasime, et Istanbul – HK lennul on meid eraldi istuma pandud. Õnneks lahenes see mure kiiresti, saime kõrvuti istuma ja veel mugavamatele kohtadele, niiet saime terve lennu magada ja olime Hong Kongi jõudes puhanud. Nüüd võis puhkus alata!

Esimesel õhtul soovisime külastada HK kõige popimat öölokaali DI, kus juba ukselt meid kahjuks tagasi saadeti. Põhjuseks Martini liiga lühikesed püksid. Okei, näitasin, mida HK’l veel pakkuda on, tegime mõne kokteili ja istusime mõnusas väikses vesipiibu baaris ning lõpetasime oma reede õhtu hotellitoas veini juues. Istuda ja jutustada võis hommikuni, sest ajavahe sai võitu ja und lihtsalt polnud.

Järgmisel päeval ärgates avanes meile hotellitoast ilus vaade linnale. Kui Eestis ilmateatega tutvudes jäi mulje, et meid on eesootamas vihmased ja halvad ilmad, siis tegelikkus ütles midagi muud. Ilmad olid päiksepaistelised ja nii võis alata ka meie teine päev “Me oleme turistid Euroopast”.

Vaade meie toast

Vaade meie toast

Hommikust tahtsime süüa kindlasti kohalikus “restoranis”. Kõhud maitsvat toitu täis, saime alustada turistitamisega.  Esimesena külastasime Victoria mäge (Victoria Peak), mis kohalikele on tuntud lihtsalt kui the Peak. Mäkke saamiseks tuli sõita trammiga, mis oli omaette huvitav kogemus.. Nimelt sõidab tramm üsna järsult üles, ca. 30 kraadise nurga all. Natuke hirmus, aga äge! Mäelt avanesid kaunid vaated tervele Hong Kong Island’ile. Kui kaunid pildid olid tehtud ja vaade nauditud, sõitsime kohaliku praamiga HK saarelt mandrile, kus jalutasime mööda ilusat promenaadi. Promenaad on tuntud kui  Avenue of Stars, just sinna on jätnud kõik Hiina kuulsad näiteljad oma käejäljed. Martin sai oma lemmikutega ka pilti teha!! Õhtu lõppes pilvelõhkujate lightshowga.

Üldiselt võib öelda, et siiani on meil kõik kenasti läinud. Hong Kong on sama äge kui 3 aastat tagasi ja ma ei jõua oodata, millal saan juba Martinile rohkem seda linna näidata! Olen kindel, et lahkudes jääb ta seda linna sama palju igatsema kui mina! 😉

 

 

Läti-Leedu road tripp augustis 2015

/2 kommentaari/teema: /autor:

Kui suvi ei ole just selliste ilmadega, mida oodanud ja kodustes tingimustes olesklemine on üle visanud, siis road tripp on üks parimaid ideid, mida teostada. Me ei oodanudki, et juuli lõpus, kui väljasõitu plaanisime, ilmad ilusaks lähevad, ei oodanud päikest ega rannailma. Otsustasime, et võtame puhkusest maksimumi ja sõidame niisama “välismaale”, kihutaks 4 päeva põnevates kohtades Lätis ja Leedus.

Kui reedel oli veel pilvine ja kohati sadas vihma, siis laupäevast muutus kõik – meie üllatuseks korralikud rannailmad, ja loomulikult ei võtnud me ujukaid kaasa. See muidugi ei takistanud päikesevanne võtmast. Kokkuvõttes, kõik kujunes kordades mõnusamaks, kui olime plaaninud.

Päris pika ringi tegime, natuke rohkem kui 1500 km vist tuli kokku. Lätis on üks tore rahvuspark (Gauja National Park), kus on üks ilus ja ehe mägine linn Cesis. Sealt piirkonnast leiab ka mitmeid kindluseid, losse. Läti üks ehedamaid piirkondi. Soovitan kindlasti seda piirkonda külastada. Seal samas külje all on ka Sigulda linn ja Turaida loss. Mägine maastik on võrratu. Ööbisime Bauska lähedal ühes väga vahvas Rožmalas hotellis.

Sealt edasi juba Leedu poole, tee peale jäävad linnad nagu Panavežys, Anykščiai, Vilnius ja muud kohad. Ööbisime Kaunases, seal sai ka pisut ööelu uuritud. Kaunasest lääne poole Klaipedasse viib küll kiirtee, aga põnevam on võtta jõeäärne maalilise maastikuga ja mitmete põnevate lossidega (Raudone, Panemune) tee, millel nimeks Panemune Road. Umbes sama, kui valida Piibe mnt Tallinn-Tartu mnt asemel – sõit küll aeglasem, aga kordades maalilisem. Ja viimase päeva/öö sai oldud suvises Jurmalas, mille tolmpeene valge liivaga rand ja konteinerlaevadest tühi merevaade ei vea kunagi alt.

2 nädalane ringreis Lõuna-Prantsusmaal – Biarritz, Bordeaux, Versailles ja tükike Hispaaniat

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Kindlasti üks meeldejääv ringsõit koos sõpradega. Mahtusime 5 täiskasvanu ja 2 lapsega kenasti Mercedes Vito bussi ära. Selle paari nädalaga sai teha üsna suure ringi, mille algus ja lõpp oli Pariisis.

  

 

 

 

    

 

Nädal aega Jalgpallihaigla fännidega Hispaanias sportimas ja meelt lahutamas

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Huhhuu… Jalgpallihaigla. Mulle meeldib jalgpalli aeg-ajalt vaadata, eriti Eesti koondisele kaasa elada. Mu parimaid sõpru kutsus mind Hispaaniasse ühte mängu vaatama, kus Eesti mängis Hispaania vastu. Ja mitte üheks päevaks, vaid otsustasime sellest ikka korraliku nädalase puhkuse teha, kuigi mäng toimus vaid ühel päeval.

Ja pool lennukit oli muidugi Jalgpallihaigla fänne täis. See oli vast reis, oli alles elamus : ) Suurem osa paraku jäi piltidelt välja, aga siiski mälestuseks postitan siia mõned nendest.

Tai, Phuket – esimest korda populaarses puhkuse sihtkohas

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Tai, Phuket on alati hea koht kuhu minna. Siin on meenutused minu esimesest kogemusest kaugele Aasiasse rännakust. Käisime Tais siis oma klassivenna ja tema tüdruksõbraga ning lisaks veel ühe paarikesega. Ja sinna läksime läbi Singapuri. Oli hea ühe öö seal veeta.

Tai, Phuket - esimest korda populaarses puhkuse sihtkohas         

Autoga Tallinnast Itaaliasse – kuuajaline puhkus imelises Toskaanas

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Itaaliasse, täpsemalt Toskaanasse, sattusin esimest korda töötades ühes põnevas meediaagentuuris Trendmark. Juhtus nii, et õnnestus korraldada väikse tiimiga puhkusereis Toskaana piirkonda terveks nädalaks. See oli vägagi meeldejääv reis. Ma täpselt ei mäleta, miks sai selle reisi sihtkohaks valitud just Itaalia, aga nii see läks.

Sellel hetkel olin ise veel ca 24-aastane ja tegelikult üsna vähe iseseisvalt reisinud. Tõenäoliselt sellepärast võluski Itaalia mind ära. Tõepoolest, Itaaliast sai seetõttu väga pikaks ajaks minu lemmikuks sihtkohaks Vahemere ääres.

Käesolev reisiblogi on aga hoopis teisest loost. Palju põnevamast loost, võiks julgelt öelda. See lugu siin on sellest, kuidas sõitsin punase Miniga kodulinnast Tallinnast läbi suvise Euroopa otse Itaalia südamesse, Toskaanasse. Miks autoga? Sest õnnestus puhkust saada tervelt 30ks päevaks ja kogu selle pika perioodi saigi veeta suvises Itaalias.

Sõit Tallinnast Itaaliasse võttis aega kaks päeva. Väga põnev sõiduke oli. Muidugi Mini ei ole just sobivaim auto pikamaa sõiduks, aga sellel hetkel lihtsalt muud varianti ei olnud. Selline hullumeelne idee tuli lihtsalt täiesti ootamatult. Ja Mini tegi kindlasti selle Itaalia reisi kordades stiilsemaks ja lahedamaks. Pikemalt sõidule ei soovikski selles postituses peatuda, pigem jagaksin oma mälestusi just päikeselisest Itaaliast.

See reis oli sellel ajal kindlasti üks märgiline sündmus. Eelkõige just sellepärast, et kuuks ajaks puhkust saada tavalises töökohas ei ole just eriti lihtne. Ja teiseks, kuu aega viibida välismaal, oli siis minusugusele noorele poisikesele täielik unistus ja tunne täis vabadust. On äärmiselt suur vahe, kas reisida nädal aega, kaks nädalat või tervelt kuu aega. Sellise pika ajaga võib lausa elementaarse Itaalia keele ära õppida, ha haa.