Suvine puhkus Rhodose saarel

Suvine puhkus Rhodose saarel

Rhodos on üks nendest paljudest ilusatest Kreeka saartest, mis tõeliselt üllatas. Eelkõige ei oodanud nii romantilist ja ilusat vanalinna, mis oma melu ja kaunidusega, mitmete heade restoranidega ja üleüldse laheda sopilise arhitektuuriga jättis hea mulje. Rhodosel leidub ka kauneid peidetud randu. Nagu ikka, ilusad rannad on need kõige raskemini ligipääsetavad, nii ka Rhodosel. Üldiselt, üks mõnusalt kompaktse suurusega saar, mida läbi sõita ja avastada põnevaid kohti.

Mõte Rhodosele puhkama minna tekkis väga ootamatult. See oli täpselt üks nädal 2019 juulikuu suvest, kus ilmad hakkasid ära vajuma, kuigi ülejäänud suvega Eestis võis väga rahule jääda. Mõnus, kui saab suvel halva ilma eest üsna kiirelt Vahemere äärde põgeneda.

Põnevad rannad, mida külastada

Kalithea Springs on üks selline turistikas, kus on pisut asju korda tehtud ja mugav kompleks, kus natuke soliidsemalt saab päevitada, snorgeldada, chillida. Sinna oli ka sümboolne sissepääsu pilet, ca 5 eurot, kui ma ei eksi. Aga see oli seda väärt. Rannatool varjuga hinna sees. Midagi erilist see lahesopp küll endast samas ei kujutanud, aga mõnus vaheldus siiski.

Oasis Beach, Tasos Beach, Nikolas Beach, kõik asuvad üksteise kõrval lähestikku. Ja need on sellised kivised rannad, kus ranna toolid ongi kivi peal, mere ääres. Omamoodi huvitav tegelikult. Ja mida meie tegime, me lihtsalt jalutasime selle rannariba läbi, ujusime ühest rannast teise, ning vahel tegime ka mõned hüpped kõrgemate kivijurakate pealt. Märkasime, et rannatoolid olid üke kiviste paljandite paigutatud laiali, kohati olid sellised mõnusad privaatsemad sopid, mõned pooleldi vee sees ja rannatoolidel olid ka nupud, mida vajutades jooksis kuskilt kaugemalt restoranialalt tüüp sinu juurde ja siis said midagi tellida, ilma, et peaksid ise seda jalutuskäiku tegema. Mõnus, omamoodi rand.

Anthony Quinn Bay osutus ühes lemmikuks. Selline laheda kujuga lahesopp, kus oli päris põnev snorgeldada, nägi mõningaid kalu, ja põnev oli ka sukelduda nende suurte kivirahnude vahele, mis lahe põhjas selgelt paistsid. Selline vähe raskemini ligipääsetav rand, kus peab pisut treppidest matkama, seetõttu oli seal ka rohkem nooremat kontingenti, kellega rannas ju alati vahvam olla. Ja täpselt teiselpool seda lahte oli Ladiko Beach, kus rannaäärses restoranis sai mõnusa lihtsa mereandidega lõuna söödud.

Saint Paul’s Beach oli samuti üks laheda kujuga lahesopp täpselt Lindose linna taga. Kindlasti väärt külastamist, eriti kui meeldivad pikkade rannaribade asemel sellised armsad lahesopid. Hea koht, kus end värskendada kas siis enne või peale Lindose linna külastust.

Mis mulle Rhodose puhul eriti meeldis, kõikides randades olid väga mugavad duššid, ka väiksemates randades. Lihtsalt ülihea on end soolasest veest korralikult puhtaks pesta, et saaks värskelt ja viisakalt taaskord oma teekonda jätkata. Ja loomulikult neid lahesoppe oli rohkelt, kus oli hea peatuda, teha üks mõnus suplus ja see värskusetunne tagasi saada, mille päike päeva jooksul kipub ära võtma. Eriti kui sõita cabrioga, katus all. Ja kabrio puhul peab muidugi olema ka ettevaatlik. Päris lihtne on päeva jooksul päiksega liialdada.

Mojito Beach Bar & Grill kohta lugesime Lonely Planet raamatust, nii nagu paljude muude asjade kohta. Ja kui viitsimist on ning saare teise otsa sõita, siis see on päris chill koht, mida külastada, kindlasti seda sõitu väärt. Aga sinna peaks minema nii terveks päevaks, või vähemalt pooleks päevaks. Me ise läksime sinna üsnagi reisi lõpus, kui juba enamus asju, mida soovisime külastada olid nähtud. Üks mõnus, boheemlaslik, hipsterlik ranna baar, kus väikese tasu eest sai mugavad rannatoolid. Miks see koht eriline on? Asub praktiliselt keset ei midagi, täielik tühjus ümber ringi. Pikk, hüpnotiseerivalt vaikne rannariba. Ja eriline on see koht ka sellepärast, et nad ise kasvatavad aloe vera taimi, millest teevad ühte erilist Mojitot. Päris mõnus oli. Ja süüa teevad ka väga hästi. Seal on selline hubane värviline rannahoone, kus tasub ka söögipaus teha.

Kohad väärt külastamist

Mahajäetud Mussolini Villa de Vecchi ja mahajäetud sanatoorium. Kindlsati väärt külastamist. Asuvad rohkem sisemaal. Juba see maaliline loodus, mägisus, ilusad vaated on omamoodi elamus. Aga elamus on ka ühes Itaalia arhitektuuriga mahajäetud sanatooriumis ringi kolada ja imetleda seda ilusat hoonete kompleksi. Ning teine hea elamus on muidugi Mussolini villa külastus, mis asub kõrgemal mägedes. Sellega seoses on ka põnevat ajalugu. Tuleb välja, et Mussolini lasi küll selle endale ehitada, kuid reaalsuses ta sinna kunagi ei jõudnudki. Lagunenud ja räsitud villas saab täiesti vabalt ringi kolada, saab natuke aimu peenest ehitustehnikast ning terrassilt avaneb ka imeilus vaade merele, kus kaugemal paistab ka Türgi mägine rannik.

Lindos on üks imeilus valge kitsaste tänavatega linnake, kus on ilusate vaadetega imearmsad katuserestoranid. Sai tõesti hea elamuse nii tänavatel ringi kolades kui ka ühes katuserestoranis süües.

Monolithos on üks omanäoline koht, mida külastada. Ühe kõrge kaljurahnu otsas asuvad varemed, kuhu saab turnida ja seda järsku kuristikku imetleda. Selle all on ka üks mõnus rannake, kuhu tasub ehk suplema minna.

Sisemaal ja ranniku ääres sõita ja peatuda väikestes mägikülades on kahtlemata üks mõnus saare avastamise viise. Sellel ajal kui seal käisime olid valmimas ka mitmed puuviljad. Sai siis nopitud natuke virsikuid ja pirne.

Attavyros. Kui auto on piisavalt võimsa mootoriga, siis Rhodose kõige kõrgemale mäele sõita on päris mõnus ettevõtmine. Paraku meie valitud Fiat päris tippu meid ei jaksanud vedada, aga üsna lähedale tipule jõudsime küll. Seal mingist hetkest algab kruusakivi tee, millel liiklemine on üsna raskendatud, eriti arvestades, et päris auklik on see olukord seal.

Sisemaa maaliline maastik

Üks ilusamaid sõite oli tõenäoliselt ühelt rannikult teise, täpsemini kuskilt sealt Gennadi asulast teiselepoole, Mandriko kanti sõita, täpselt diagonaalis läbi saare. See sama teekond oli välja toodud ka Lonely Planet raamatus, ning tõesti ilus, laugete kaugete vaadetega, mägine piirkond. Kusjuures teed on seal ka ülimalt head. Eriti mõnus on sõita seda teed kui päike hakkab vaikselt loojuma. Siis need värvid ja kontrastid muutuvad eriti nauditavaks ning omamoodi müstika tuleb esile.

Sama on ka läänerannikul sõites, soovitavalt jällegi päikeseloojangu hetkel, sest päike loojub just sinna ning läänerannikul on pikalt pikalt kuni pealinnani välja mereäärne ilus tee, kus on üldiselt ka võrlemisi väike liiklus.

0 replies

Jäta oma kommentaar siia

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga