Bali on saar, kus juba paljud eestlased on käinud ning mulle on jäänud sellest mulje kui paradiisisaarest, kus on lumivalge liiv, palmid, rohelus, rahu, türkiissinine ookean, sõbralikud kohalikud, täielik väljalülitumine ja silmapuhkamise koht. Mulle on juttudest tundunud, et see on üks eriti lahe koht, ja isu sinna minna on olnud suur (üleüldse sinna kanti pisikestele saartele), aga lennupiletid ikka päris krõbeda hinnga. Olen mitmes kohas Aasias juba varemgi käinud, lisaks ka kuu ajaga Hiinale pool ringi peale teinud, ma tean, et kui ikka oma silmaga asja ei näe, siis eelarvamused on kerged tulema, eriti veel osavalt sihitud turistifotode ja juttude põhjal. Panin Bali seiklustest ka video kokku, mida saab näha siin allpool.

Tegelikkus on nagu ikka: aasiapärane koli ja väga lihtsatest vahenditest ehitatud putkad, kohati jäi mulje nagu eile rappis torm kõik laiali ja täna pandi putkad jälle püsti, räpased tänavad, suhteliselt mustad rannad, tülikad kohalikud üritavad igal sammul sulle jama müüa mida sul vaja pole, hullumeelne liiklus, müra ja kõik muu tuttav teema. Aga see ei tähenda muidugi, et ilusat kohta poleks. On küll. Ilusaid randu on, ilusaid templeid ja loodusobjekte, mida peab üles leidma, kui tahad seigelda. Oleneb kindlasti ka piirkonnast, kus Balil viibida. Kes soovib saada reisikataloogi kogemust ja näha vaid hingematvat vaadet ilusast hotellibasseinist, süüa imehead toitu hotelli restoranis, mida ümbritsevad palmid ja muinasjutuline sisekujundus, mitte kohaliku saginaga kokku puutuda, siis on soovitav pigem 5 tärni hotelli minna ja seal territooriumil kogu puhkus veeta. Seejuures loomulikult sõbrale pilt saata margariita kokteilist, basseinist ja palmist, et talle ka siis näidata, kui ilus see saar ikka on : )

Selline olustik mind isiklikult ei heiduta, pigem on see lihtsus ja agraarus omamoodi vabastav. Hotellid on ilusad igalpool, nii Türgis, Maldiividel, Egiptuses kui Kariibidel, hea on ikka tänavale minna ja päris elu kogeda. Seekord oli hotell Seminyaki piirkonnas, lähedal kohalikule keskusele, aga samas rahulikum ja vaiksem. Usun, et kui osta tuhat eurot maksev lennupilet Tallinnast ja keset talve Eesti pakasest sellele paradiisisaarele puhkama tulla, siis emotsioon on nii tugev, et loeb ainult vabadus, päike, soe ookeanivesi, palmid, seiklus, meelelahutus, kõik muu mida kirjeldasin jääb pigem nähtamatuks. Aga kui tuled Lääne-Austraaliast (nagu mina antud juhul), kus on imeilusad lumivalge liivaga rannad, mis ulatuvad silmapiirini, puhtus, ei ole turiste, on vaid kohalikud, ei ole kedagi “Armani” päikseprille pakkumas, on vähe inimesi, vahel võid suurel rannal olla täiesti üksi, vaid sina ja sinu kaaslane, on täiuslik hetk… siis paratamatult, Bali ei paku eriti pinget. Ja noh, millest ma räägin, Austraaliast Balile on lennupilet 70€ : )

Samas, ma nautisin Balil igat hetke. Mulle meeldib aasiapärane lihtsus, toidud, loodus, mitmekülgsus, salapärased templid ja selle rahva kultuur, kindlasti meeldib ka see, et elu on siin soodne, siin lihtsuses on kõik võrdsed, kõik puhkavad, kõik võtavad vabalt. Bali on ennekõike surfarite paradiis, kuhu Austraalia surfaritest hipsterid puhkama ja pidutsema tulevad. Kes rohkem vaikust soovib läheb kõrval asuvatele Gili saartele. Mina igaljuhul võtsin ette mitu retke Bali saarel, proovisin ära teha need TOP5 asja, mida soovitatakse, kui tuled Balile: templid, riisipõllud, rannaklubid, rafting, kohalik köök, hästi peidetud ilusad rannad jms. Nagu ikka kehtib ka siin rusikareegel, et kui tahad ehedust ja ilusaid kohti leida ning elamust saada, siis peab turistikeskustest välja minema. Ja parim viis liiklemiseks oli minu arvates isiklik autojuht, kes sind saarel hommikust õhtuni vaatamisväärsusi vaatama viib.