Kaks päeva tühjuses sõitmist selja taga. Neljas päev oli nüüd siis see päev, mis on viimane pikem ots, kus eriti asustust pole, väiksed külakesed vaid, aga siiski, juba rohkem elumärke. Neljandal päeval me praktiliselt sõitsime terve päev. Nagu ikka, ärkasime varakult, ca 6 hommikul koos päikesetõusuga, et hommikusöögiga päevale mõnus algus teha ning taaskord, autosse, teele. Selline päevast päeva rutiin.
Viimane pikem sirge, eesmärgiga jõuda enne pimedat järgmisesse öömajja juba pisut suuremas linnas – Port Augustas. Elab seal 14 000 inimest, seega võrreldes, mida me eelnevad päevad näinud olime, täitsa päris linn. Ja maastik on samuti hoopis mägisem siin. Kui eelnevalt ulatusid silmapiirini avarad tasandikud, siis Port Augusta piirkond on hoopis mägisem.
670 km sõitu. Tegime mõned peatused ilusal ja kõrgel pankrannikul, millelt avanesid võrratud vaated suurele Lõuna Ookeanile. Siin peaks siis juunist oktoobrini ka suuri vaalu nägema, mida me aprillikuus siiski ei märganud. Huvitav on vaadata, kuidas nende mõnetuhande kilomeetriga Austraalia maastik muutub. Oleme ülimalt rahul, et me selle sõidu ette võtsime ega otsustanud lennu kasuks. Oleks ju Perthist Melbourni lend olnud vaid mõni tund.
Mis veel nende pikkade sirgete tühjade teede kohta öelda? See tühjus ja levita olek on omaette lõõgastav. Oma kogemusest võin öelda, et pikka sirget on oluliselt vähem väsitav sõita kui looklevaid teid. Ka liikluse hõreduse tõttu ei pidanud eriti tähelepanule energiat kulutama. Need 600-700 km päevas sõidud ei väsitanudki nii kui ma arvasin. Mõnusad vaiksed sõidud, saime reisikaaslasega igasuguseid lugusid rääkida ja erinevatel teemadel arutleda.
Seda ei näe just iga päev, kui mees maandub lennukiga tanklasse, et paaki täis lasta. Vist ikka natuke parem kui autoga maanteel kulgeda?
Teepeal nägime põlenud metsi, teede ääres mõningaid põlenud autosid. Väga palju oli kängurude laipu teede ääres. Eelnevalt lugesime foorumites, et öösiti ei soovitata maanteel sõita, sest loomad on liikvel ning kängurudele otsasõitmine suurema tõenäosusega. Seega pimedat aega me vältisime. Laipu oli kõvasti. Kui väga umbkaudu arvata, siis mõnel päeval märkasime 20 laipa kindlasti. Ju siis neid on ikka tõesti palju. Meie nägime neid aga vaid ühel päeval teeääres hüppamas. Ei oleks eriti soovinud neid teepeal näha ka, tegelikult.
Kui teed alustasime, siis vaatasime ilmateadet, et tuleb selline suhteliselt pilvine, vahelduva vihmaga ilm, 23-24 kraadi sooja. Tegelikkus oli meie üllatuseks hoopis midagi muud. Selline tunne, et suvi oleks tagasi tulnud (Austraalias ju praegu ikkagi sügis), sooja oli 28-29 kraadi, kohati isegi 32. Vahelduva pilvisusega ilm ja päike ikkagi paistis suurema osa ajast.
Port Augusta linnas käisime õhtul jalutamas. Tegime sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu, et terve päev autos istumist, kuidagi tasa teha. Kunagi tähtis sadamalinn on nüüd selline vaiksem elektrijaamaga linnake. Ööbisime huvitavas motellis (Pampas Motel), ilusas ajaloolises majakeses, koos avara rõduga, mis siin Austraalias suhteliselt populaarsed on.
