Mark Twain on Mauritiuse kohta öelnud midagi sellist, et paradiis loodi Mauritiuse järgi. Lugesin seda reisiraamatust. Nagu ikka, mulle meeldib iga uue reisi alguses soetada endale üks reisiraamat ja see paar korda läbi lugeda.
Samas, kui ma loen sellist rida nagu “paradiisisaar”, siis ma muutun kohe skeptiliseks. Mauritius oli täpselt seda, mida ma ootasin ja pigem isegi rohkem. Mõnusalt puhas, ehe, looduslikult kaunis ja sõbralik saar. Need 3 nädalat olid lihtsalt paitus kehale ja vaimule. Täpselt mõnus aeg, et korralikult juhe seinast välja tõmmata ja tõeliselt puhata.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/mauritius-ringreis-puhkus-autoreis-reisiblogi-reisikiri-teisel-pool-maakera-blogi.jpg12382200Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-12-03 09:00:142023-03-19 18:05:27Mauritius 3-nädalane aktiivne puhkus paradiisisaarel
Saaremaa on väga kaunis! Ja muidugi üli üli üli vaikne.
Huvitav, et ma sain sellest alles nüüd aru, sellel suvel, augustikuul, aastal 2022. Muidugi ilm oli võrratu. Ja sain ka saare peal rohkem ringi sõita kui kunagi varem.
Pean tõdema, et olen Saaremaal käinud varasemalt ca 20 korda, ja mitte kunagi ma ei olnud sellel saarel nii palju näinud, kui selle 3 päevaga. Varem on alati olnud mingisugune konkreetne sündmus, sünnipäev, või koht, kuhu minna. Nüüd aga oli terve nädalavahetus minu päralt, üksinda, ehk täpsemini 3 päeva vaba aega avastamiseks. Muidugi, ma tegin ka korraliku eeltöö, et olla hästi ettevalmistunud turist.
Tõepoolest, ma pole varem käinud Saaremaa Linnuses sees.
Ma pole kunagi näinud, kui suur see Kaali kraater ikkagi on. Väike eelarvamus oli kusjuures, et tõenäoliselt väike lomp ja räägitud jube suureks. Ma olin üllatunud, ja ka vaimustunud, kuivõrd äge koht see oli. Hästi joonistus välja ümar vall, mis pani ette kujutama kivi kukkumist kaugelt pimedast kosmosest.
Kunagi pole jõudnud Karu järveni, pole seal kunagi ujunud, isegi kui see tundub tavaline. Ja miks see nii eriline oli. Ei, ma ei läinud sinna eesmärgiga, et peaks ära käima. See jäi tee peale, ja kuna suvine päev oli päris palav, särk kleepus vaikselt selja külge, tundsin, et jaa, see on seda väärt. Ja oligi. Mega mõnus!
Ei ole ka selle vees asuva majaka juurde jõudnud. Väga äge koht. Eriti just päikse loojangul. Eriline tunne on, kui oled seal loojuva päikesega täiesti üksi.
Otsisin metsast kusjuures ühte kahuripesa, kus on kontserte tehtud. Ei leidnud. Olin küll üsna õiges kohas, aga suht kõhe hakkas seal üksi metsas, et väga kaugele ei julgenudki uitama minna.
Ja siis mitmes kohas olen küll varem käinud, aga siis on ilm olnud vihmane või lihtsalt liiga tuuline, et seda olmet kuidagigi nautida. Naiteks, olin ma veendunud, et ei ole kunagi Sõrve Sääre tipus käinud. Ja kui sinna jõudsin, siis tuli meelde, et olen küll, lihtsalt ilm oli nii halb, et sealsetest siseruumidest kaugemale ei jõudnudki.
Mis mulle veel väga meeldis oli lihtsalt sõita mööda neid rannaäärseid teid. Ma olin väga üllatunud, kui enamus ajast mulle tundus, et ma olen ainuke, kes Saaremaal ringi sõidab, lihtsalt ei ole autosid kuskil. Välja arvatud keskused muidugi. See mulle väga meeldis, et päev oli pikk, päike loojus hilja, ilm oli võrratu, ja sõita oli mõnus.
Ja see retk õnnestus täielikult. Iga minut oli lihtsalt täis rõõmu ja ma laadisin end hea energiaga terveks uueks nädalaks. Mul on äärmiselt hea meel, et Saaremaa jättis mulle pikemaks ajaks kustumatu mulje, tunde, et tahaks sinna uuesti tagasi minna.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/ringreis-saaremaa-puhkus-august-suvi-eesti-eestimaa-reisiblogi-teiselpool-maakera-reisikiri.jpg11252000Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-08-13 11:42:352023-03-19 02:01:29Saaremaa nädalavahetuse puhkus ja ringsõit
See retk oli osa meie Portugali ringreisist, kus alustasime puhkust lõunast Faro linnast ja lõpetasime põhjas Porto linnas. Selles reisiblogi videos toongi välja mõned hetked kõigest sellest, mis sellel mitmepäevasel puhkuseretkel teepeale jäi.
Eriti meeldis mulle Sintrast alustatud sõit läbi Cascais, sealt edasi Cabo da Roca. See rannikuäärne tee on lihtsalt nii kaunis ja maaliline. Külastasime ka Peniche väikest linnakest, kus oli imekaunis ja võimas pankrannik.
Edasi suundusime sisemaale, kuna plaanisime peale Lissaboni kirevat linnaelu minna mägedesse, vaiksemasse piirkonda. Ja leidsime väga idüllilise väikse küla Gondramaz, kus oli üks ägedamaid majutusi tervel reisil. Kahekordses majakeses olime 4 päeva ja selle nimi oli Mountain Whisper (Booking.com kaudu leiab üles). See oli ka hea asukoht mägipiirkonna avastamiseks.
Edasi suundusime kuulsasse ülikoolilinna nimega Coimbra. Külastasime ka seda kuulsat raamatukogu, mis on maailmas ainulaadne, kuna kahjurite tõrjumiseks kasutatakse seal kemikaalide asemel hoopis nahkhiiri. Ja nii ongi, raamatute vahel elutsevad armsad nahkhiired, kes juhuslikke putukaid ja koiliblikaid söövad.
Teepeale jäi ka rannikuäärne kaunis Aveiro linnake, mis oli täis ilusaid kitsaid tänavaid ja kaunist madalat arhitektuuri. Linn oli täis kanaleid, kus liiklesid eriti värvilised kondlid.
Ja nii me lõpuks Portosse jõudsimegi. Peab ütlema, et peale Sintra oli Porto see linn, mis mulle äärmiselt meeldis. Väga kaunis, mägine, rikkalikult arhitektuuri. Suur jõgi, mille kallast mööda võib lõputult sõita ning veinimõisaid külastada.
Porto kohta ütleks nii palju, et sinna tahan kindlasti tagasi minna, ja veeta seal nii 5 päeva või terve nädala. See on seda väärt. Nii mitmekesine linn, mis pakub praktiliselt kõike nii arhitektuurihuvilisele, veinisõbrale, rannahundile, kalastajale, ringisõitjale, tõelisele gurmaanile. Ja palju muudki.
Kui võrrelda Portot Lissaboniga, siis ilma pikema mõtlemiseta ma läheks igaljuhul Portosse. Kahtlemata.
Maaliliste vaadetega Peniche
Poolsaarel asuv väike meeldiv Peniche linn on osaliselt ümbritsetud 16. saj müüriga. Oma sadamast täielikult sõltuvas Peniches on väga häid kalarestorane ja süvamere kalapüügi võimalused. Linna lõunaservas vee piiril seisab põnev 16. saj pärit Portaleza, mida kasutati kunagi ammu vanglana.
Poolsaare läänepoolsel neemel 2 km kaugusel Penichest asuvalt Cabo Carvoeirolt avanevad suurejoonelised vaated ookeanile ja kummalise kujuga kaljudele erodeerunud rannajoonel. Kusjuures see vaade oli tõepoolest nii muljetavaldav, et mu kaaslane otsustas sellest vaatest kodus ka ühe maali teha.
Coimbra: ülikoolilinn ja nahkhiirtega raamatukogu
Väliselt, pikemalt süvenemata on Coimbra selline tavaline Portugali linn. Uskumatu, et see linn kunagi 13. sajandil on olnud ka Portugali pealinn. Coimbra on portugallaste jaoks väga oluline linn. See on kuue Portugali kuninga sünnikoht ja vanim Portugali ülikooli linn.
Linna ajaloolises südames, kõrgel Mondego mäe kohal asuvad katedraalid, ülikool ja muuseum, end esmamulje Coimbrast on tõenäoliselt kui kaubandus-, mitte kultuurilinnast. Alcacova mäe tipus asuvast ülikoolist kuni kitsastest tänavatest ja treppidest alla all-linnani laskudes on linn tihedalt täis ajaloolisi hooneid. Enamik vaatamisväärsusi on üksteisest jalutuskäigu kaugusel ning vaatamata Coimbra järsule mäele, saab linnaga kõige paremini tutvuda just jalgsi liikudes.
Kõige enam paelus Coimbra puhul ülikooli piirkond. Sattusime sinna just ajal, kui nägime paljusid tudengeid kandmas musti keepe. Coimbra ülikool ongi tuntud selle poolest, et üliõpilaste koolivormid on väga harrypotterlikud ja seetõttu mõjuvad kuidagi lahedalt.
Olin varem kuulnud Coimbra väga vanast raamatukogust, mis pidi olema ainulaadne maailmas just selle poolest, et seal kasutatakse kahjurite (putukad, koiliblikad jms) tõrjumiseks nahkhiiri. Ehk seal raamatukogus elutsevadki nahkhiired, kes toituvadki kahjuritest ning aitavad seeläbi raamatuid säilitada, ilma kemikaale kasutamata. Raamatukogus sees käisime loomulikult ka, ja see oli tõesti äge vaatepilt, kus maast kõrge laeni olid vanad raamatud. Sellist vaatepilti näebki tavaliselt muinasjutulistes filmides.
Muidu on ülikoolilinnak turistidele täelikult avatud. Ostsime nö päevapileti, millega sai igasse hoonesse sisse, igasse teaduskonda ja muuseumi.
Peale seda on seal ka kena botaanikaaed ning vanalinnas nõlvadel ringi jalutades avastasime ühest kitsast tänavast ka väga mõnusa tapase restorani (Tapas nas Costas).
Kaunis kanalitega täidetud Aveiro
Teel Portosse põikasime läbi ka Aveiro linnast, mis on selline pisike, väga armsa arhitektuuriga ja kanalitega hästi varustatud linnake. Tõesti tore vaheldus teistele Portugali asulatele. Kuna ta asub kohe mere ääres, siis oli ta kunagi suur meresadamaga linn, millel oli oma pikk ajalugu. Seda rikkust, mis seal kunagi õitses, on näha ka uhkete fassaadidega majadest. Pärast seda kui 1575. a tormid ummistasid sadama mudaga, kadus ka rikkus kiiresti ning linn närbus ebatervislik laguuniga. Nüüd on linn ümbritsetud tööstushoonetega ning samuti on ta ka oluline ülikooli linn.
Minu vaieldamatult lemmik linn Portugalis – Porto
Samuti nagu ka Lissabonis, on Portos päris palju vaheldust, just tegevuste osas. Miks mulle aga Porto rohkem meeldib ongi see vaheldusrikkus. Seal on praktiliselt kõike, igale maitsele, ja see on ideaalne koht, kus veeta oma nädalane puhkus.
Miks mulle Porto meeldib rohkem kui Lissabon:
Väga hästi säilinud arhitektuur (Lissaboni barokk ajastu arhitektuuri hävitas üks inimkonna suurimaid maavärinaid ja tulekahjusid).
Maaliliste vaadetaga Douro jõgi, mida kallast mööda autoga sõites võib veeta terve päeva või kaks. See on lihtsalt nii maaliline ja äge. Seal on ka hulganisti veiniisandusi, mida külastada.
Linn mõjub ka suvituslinnana, kus jõe kallastel on hulgaliselt randu, ja see kõik on nii idülliline.
Portvein loomulikult.
Kahjuks saime Portos veeta vaid 2 päeva. See oli meie Portugali ringreisi viimane sihtkoht, kust me ka tagasi koju lendasime. Nii palju kui me jõudsime Portos ringi jalutada ja sõita, siis jättis see linn meile mõlemale sügava mulje, eriti just sõites mööda jõe kallast pikalt sisemaale, ning avastades vanalinna imeilusat arhitektuuri. Ja nii me otsustasimegi, et see on koht, kuhu kindlasti 5 päevaks, nädalaks tagasi tulla, sest kahest päevast jääb selgelt väheks.
Käisime ka portveini maitsmas. Ühelpool kallast on järjest portveini keskused, kõik põhilised tootjad on kaetud, ning seal on võimalik osta endale üks pilet, mille eest saad nii ekskursiooni kui ka terve rida pokaale veini maitsmiseks. Meie valisime sellise portveini tootja nagu Burmester.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/ringreis-puhkus-portugal-lissabon-coimbra-aveiro-porto-reisiblogi-teiselpool-maakera.jpg12382200Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-06-15 22:21:202023-03-19 02:02:04Ringreis autoga Lissabonist kuni Porto linnani
Sintra oivaline asukoht Serra graniidimäestiku põhjapoolsel nõlval keset puudega kaetud lõhestikke ja värske veega allikaid tegi sellest Portugali kuningate suvise meelispuhkepaiga.
Sintra on kahtlemata üks peamisi vaatamisväärsusi, kui külastada pealinna Lissabon. Asub mõnekümne kilomeetri kaugusel Lissabonist. Sintra ise on päris suur maala ja väga mägine. Selleks, et seal üldse rahulikult seda ilu avastada, siis sinna läheb terve päev hommikust õhtuni. Parem isegi kui seal 2 päeva veeta. Ja alati on nii, et kes on Lissabonist kaugemale jõudnud, talle jätab just Sintra kustumatu mälestuse.
Kusjuures, meie otsustasime, et ei ööbi mitte Lissaboni südalinnas, vaid valisime strateegiliselt sellise koha, mis oleks täpselt Sintra ja Lissaboni vahepealsel kaugusel. Nii sai autoga mõnusalt Sintrasse sõita, ning täpselt sama pikk tee oli ka Lissaboni. Nii me oma kolmepäevase vahepeatuse Lissabonis jaotasimegi.
Ööbisime sellises väga põnevas kohas, milleks on Palacio de Queluz. See on üks suursugune rokokoostiilis suvepalee, mis ehitatud 17 sajandil. Ja seal asuvast kellatorniga hoonest on tehtud hotell. Ehk Booking.com kaudu saime imekauni toa, täpselt palee südamesse. Jällegi, väga teistsugune ööbimine. Kõlab küll luksuslikult, aga tegelikult oli ööbimise hind mõistlik, ca 100€ öö.
Ma olen aru saanud, et Lissabon on Portugali peamine sihtkoht, kuhu enamus inimesi lähevad. Täiesti loogiline. Ja ma olen ka aru saanud, et peamine põhjus ongi just paarkümmend kilomeetrit linnast eemal asuv Sintra.
Muinasjutuline ja imekaunis Sintra
Veetsime seal ühe terve päeva ja siis teisel päeval läksime veel uuesti sealt läbi, et mõni ost teha ja mõnda kohta veel külastada, mis esimesel päeval vahele jäi.
Sintra oivaline asukoht Serra graniidimäestiku põhjapoolsel nõlval keset puudega kaetud lõhestikke ja värske veega allikaid tegi sellest Portugali kuningate suvise meelispuhkepaiga. Palacio Nacional de Sintra kõged koonusekujulised korstnad ja imepärane Palacio de Pena, mille tipud on kõhedusttekitavalt muljetavaldavad, on kaugele märgata.
Sintras on kohti, kus on päris palju rahvamasse ja siis on kohad, kus on vaiksem. Ütleme nii, et ilma autota näeb seal üsna vähe. Ja kui sind bussiga vaid ühte keskusesse tuuakse, siis peab rohkem seiklema, et õige transport õigesse kohta leida. Autoga oli aga ülimalt mugav kaardistada endale meelepärased kohad, mida külastada ja mööda kitsaid mägiteid neid avastada.
Sintra keskuseks ongi vanalinn, mille keskmes asub ka peamine palee, kuid minu jaoks oli see just kõige igavam koht. Põnevust pakkusid just need eemalolevad, metsa mattunud imekaunid pärlid.
Quinta da Regaleira kohustuslik kõigile esoteerikast huvitatutele
Minule isiklikult jättis see kõige müstilisema ja põnevama elamuse. 1890 ehitatud palee ja selle ulatuslikud aiad on tulvil ajaloolisi ja religioosseid vihjeid, salateaduste sümboleid ja mõistatusi. Ekstsentrilise miljonäri AntonioAugusto Carvalho Monteiro arusaamise järgi ongi need kohad kohustulikud kõigile esoteerikast huvitatutele.
Eriti põnev oli maa sisse ehitatud sügavad ümarad augud, mida äärestas keerdtrepp, mida kaudu oligi võimalik minna täiesti põhja, ning sealt läbi koopa käikude väljuda.
Imelise vaatega Palacio da Pena
Serra de Sintra kõrgematel nõlvadel asub noore kuninganna Maria II abikaasale ehitatud suurejooneline Pena palee, mis on eri arhitektuuristiilide eklektiline segu. Meenutab natuke Lego Landi, hästi kirev, hästi palju erinevaid stiile. Palee on ehitatud 19. sajandil, ning varemetele, kus kunagi alus klooster. Kuningas Ferdinand otsustas ehitada kõikjalt maailmast pärit veidrate detailidega täidetud suvepalee, mida ümbritseks park. Saksa arhitekst parun von Eschwege sai sellega imehästi hakkama.
Kui 1910 sai Portugalist vabariik, sai paleest muuseum, mida säilitatakse hetkel sellisena, nagu see kuningliku residentsina oli.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2022/06/lissabon-sintra-puhkus-reis-portugal-reisikiri-ja-reisiblogi-teiselpool-maakera-ringreis.jpg11252000Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-06-12 20:58:142023-03-19 02:02:36Pealinn Lissabon ja muinasjutuline Sintra
Mulle on reisidel alati meeldinud need maapiirkonnad, kus laiuvad põllud, mäed, maalilised vaated, ümberringi on vaikus ja külade rahulik melu. Monsaraz sai meie Portugali ringreisil valitud hästi teadlikult. See oligi teine ööbimiskoht peale seda kui lõunapoolt ära tulime peale 5-päevast seiklust.
Aga jah, selles videokeses saabki näha Monsaraz piirkonda, Evora imekaunist linna, idüllilist ratsaretke Mourão linna lähistel asuva järve ääres mõnusa piknikuga. Eks sinna vahele jäi ka palju muid ägedaid kohti, mis kõik videosse alati ei mahu.
Ratsaretk Mourão järve ääres
See oli täiesti juhuslik, et me hobuste selga sattusime. Juhtus nii, et linnas jalutades juhsulikult jäi turismikeskuse juures kätte üks lipik, kus oli kirjas, et on võimalik ratsutada vabas looduses. Ja nii siis saigi otsustatud, et helistame, kirjutame ja uurime, kuidas see täpsemalt toimub.
Kusjuures, välismaal helistamisega on selline lugu, et võõra suunakoodiga numbritele kohalikud eriti ei vasta. Enda pealegi mõeldes, ma ju ei vasta kõnedele, mis algavad suvaliste riigikoodidega nagu +478 jne. Seega ka välismaal, kui kellelegi helistada ja ta näeb, et suunakood on +372 ja see tuleb kuskilt kahtlasest kohast nimega Estonia, siis lihtsalt ei vastata. Nii oli ka ratsaretke korraldajaga, kõnedele ei vastanud keegi, ja seetõttu oleksimegi peaaegu loobunud. Siis aga kirjutasime, kohe vastati, kohe saime jutule, siis juba helistasime ka üle ja kõik sai korda.
Järgmisel päeval oligi nii, et korraldaja andis meile kindlad koordinaadid ja palus, et me tuleksime täpsel kellaajal sinna kohta, milleks oligi see suur järv. Ja sinna toodi suure haagisega 3 hobust. Ehk kaks meile ja ühel ratsutas omanik ise. Kusjuures, tuli välja, et tegemist on perekonnaga, kes ongi läbi põlvede tegelenud hobuste aretamisega ning tegelenud tublisti ratsaspordiga ning selliseid tuure ja showsid teevad nad lisaraha teenimise eesmärgil.
Kusjuures saime ka just siin ratsaretkel teada, et tegemist ei olegi mitte suure järvega, vaid paisutatud alaga, kus kunagi voolas lihtsalt jõgi ning ümberringi olid tavalised kuivad nõlvad.
Ca 2 tundi kestva retke lõpetuseks saime ka mõnusa piknikukorvi, koos heade sinkide, juustude, värske apelsinimahla ja kohaliku veiniga.
Pisike linnamüüriga ümbritsetud Monsaraz
Pisike linnamüüriga ümbritsetud keskaegne Monsaraz kõrgub Guadiana jõe kohal Hispaania piiri ääres. Hispaania asub siit tõepoolest kiviviske kaugusel. Tänapäeval mahajäetud külake oli enam tuntud endistel aegadel. Linnuse tornist avaneb suurepärane vaade igasse ilmakaarde ning selle jalamil asub garnisoni hoov, kus tänapäeval peetakse härjavõitlusi.
Monsaraz linnast ca 16 km läände, endise demarkeeritud veinipiirkonna südames asub viinamarjaistandustest ümbritsetud Reguengos de Monsaraz.
Monsaraz lähedal leidub hulgaliselt silmapaistvaid megaliite, ehk suuri piklikuid kive, mis on osavalt tahutud ja teadlikult püsti asetatud, tihtipeale mingisuguses kindlas asetuses.
Siin piirkonnas ööbisime ühes imekaunis kohas, mis asus täpselt Monsaraz mägilinna jalamil. Majutuseks oli täpsemalt Vila Planicie. Väga mõnus, autentne koht. Milline ilus vaade ööbimiskoha basseini äärest igal hilisõhtul sellele kuuvalgusega kaetud linnusele. Peab ütlema, et see oli üks mu lemmikuid kohti kogu Portugalis.
Selles külas oli ka üks superhea restoran (SEM-FIM Restaurante), mis oli ümberehitatud kunagisest oliivitehasest. Tõesti super ja teistsugune elamus (https://www.sem-fim.com/). Muidugi nii head kaheksajala rooga nagu ma sain Monsaraz müüride vahel asuvas restoranis nimega Taverna Os Templários. See oli lihtsalt võrratu. Mul on sellest ka pilt täitsa olemas. Ja see vaade sealt restorani terrassilt. Lihtsalt nii palju häid elamusi oli Monsaraz, et kui ma Portugalile mõtlen, siis mulle tuleb see koht hästi meelde.
Kui ma selliseid pikemaid retki planeerin, siis ma proovin alati ühe osa reisist veeta linnamelust eemal, kuskilt maapiirkonnas. See annab reisile nii palju juurde lihtsalt.
Alentejo pealinn Beja
See linnake sai juba Julius Caesari ajal piirkonna pealinnaks. Beja kitsaste ning sageli munakivisillutistega tänavatega vanalinn ulatub kagus asuvast linnusetornist kuni Sao Francisco kloostrini, millest praegu on tehtud imekaunis majutus. Kusjuures Portugalis nimetatakse selliseid ajaloolistest hoonetest loodud ööbimiskohti nimega pousada. Ühes sellises pousadas me ööbisime Lissaboni lähistel, kus suvepalee kellatorni hoonest oli tehtud hotell.
Hurmav müüriga ümbritsetud linn Evora
Linn tõusis esile Rooma ajal ning oli terve keskaja õppimise ja kunstide keskusena õitsval järjel. Ka see linn kuulub UNESCO pärandi nimekirja, nagu paljud muud kohad Portugalis.
Eriti efektselt mõjus vanalinna ühe platsi keskel asuv Rooma Tempel. Usutavasti on see 2. või 3. saj pKr püstitatud tempel pühendatud jahijumalanna Dianale. Tempel oli enne, kui see 1870. a päästeti, kasutusel relvalao, teatri ja tapamajana.
Evora religioosne pühendumine peegeldub kirikute rohkuses ja mitmekesisuses – linnas on enam kui 20 kirikut ja kloostrit. Kusjuures on seal ka üks üsna kõhe luukabel, ehk kabel, kus kõik seinad, sambad ja laed on ehitatud inimeste luudest ja koljudest. Seda soovitas meil külastada üks kohalik, kes ütleski, et kui tahate midagi kõhedat aga meeldejäävat kogeda, siis heitke pilk peale.
Väiksed külad ja linnad näitavad Portugali ehedust
Miks on tore külastada neid väikseid mägikülasid ja hääbunud kuulsusega linnu ongi just see, et sealt saab teada, mis on see päris Portugal. Tihtipeale just need linnad ja külad räägivad rohkem ajalugu alates Rooma ajast peale. Eriti põnevad on need kohad, mis kunagi on olnud tähtsad keskused, sadamalinnad või olulised kindlused, kuid ajapikku hääbunud ning jätnud endast alles kunagisest rikkusest kõneleva arhitektuuri.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/kesk-portugal-reis-monsaraz-evora-ringreis-louna-portugalist-pohja-poole-reisiblogi-teiselpool-maakera.jpg11252000Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-06-06 16:19:262023-03-19 02:03:11Monsaraz, Evora, Beja ja muud piirkonnad Portugali Alentejo maakonnas
Kuidagi on saanud tavaks oma reisidel erinevatesse riikidesse külastada üks päev ka loomaaeda. Esmapilgul tundub tõesti midagi sellist, kuhu läheks lastega jäätist sööma, aga peab ütlema, et need erinevad loomaaiad on mõnus vaheldus arhitektuurile, kultuurile, restoranidele, randadele, muudele seiklustele. See ongi lihtsalt midagi täiesti teistmoodi. Ja ma olen alati üllatunud olnud, kui ägedalt on mõned loomaaiad oma ala planeerinud. Põhimõtteliselt head loomaaiad on sarnane elamus, nagu jalutaks ilusas pargis või looduses, ainult, et loomad on ka juhuslikult ümber.
Ei planeerinud tegelikult üldsegi Lagose loomaaeda minna, aga juhtus nii, et kui meie 5 päeva Lõuna Portugalis läbi sai ja alustasime sealt sõitu põhjapoole, siis juhuslikult nägime suurt plakatit Lagose linnast väljudes tee ääres, ja see panigi pirni põlema. Ära tegime! Ja väga rahule jäime, et selle mõnusa paaritunnise põike tegime.
Loe siit samast reisiblogist (video on samuti olemas): https://www.teiselpoolmaakera.ee/ringreis-ja-seiklused-louna-portugalis/
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2023/03/louna-portugal-reis-faro-lagos-tavira-bengail-reisiblogi-teiselpool-maakera-lagos-zoo-loomaaed.jpg11252000Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-05-31 22:00:552023-03-19 02:03:54Lagos Zoo – looduslik ja omapärane loomaaed Lõuna Portugalis
Portugal tervikuna on olnud pikalt üheks ihaldatud reisisihtkohaks. Mul on nüüd ka ülimalt hea meel, et saan seda siin reisiblogis jagada ning endale mälestuseks talletada. Kuna Portugal on suur ja lai (pigem piklik siiski), siis tuligi mõte, et see puhkusereis hoolikalt plaanida nii, et oleks võimalik rahulikus tempos näha neid peamisi pärle, mida Portugal pakub.
Kuigi ringreis Portugalis kestis kokku 16 päeva, siis lõuna piirkonnas sai oldud 5 päeva, millest tegelikult täiesti piisas, et läänest (Cabo de Sao Vicente) kuni idani (Tavira kaunis ja romantiline linnake) need põhilised kaunid kohad üle vaadata ja ka kohapeal elu, kultuuri ja kliimat nautida.
Loomulikult, kui tegemist on nii kireva kultuuriga, nagu seda on Portugal, siis video ja pildimaterjali tuli tohutult. Aga siin videos panin kokku sellise mõnusa meeleoluka ülevaate, mida sai nähtud ja mida tehtud.
Ööbimiskohaks oli üks mõnus Regency Salgados Hotel & Spa hotell Albufeira piirkonnas, mis oli valitud just seetõttu, et saaks lõunaranniku keskel asudes avastada kord idapoole teinekord läänepoole sõites.
Selles reisikirjas lähemalt:
Tavira
Faro
Lagos (sai kusjuures ka loomaaias käidud siin, aga sellest järgmises postituses)
Portimao
Rannad
Benagil Caves (kõige populaarsem koobas)
Sagres ja Cabo de Sao Vicente
Delfiinid
Portugali ringreis lõunast põhja, ehk Farost kuni Portoni
Kui ma nooremana reisisin, siis oli minu jaoks hästi oluline, et hästi palju saaks näha, igat nurgatagust avastada jne. Vast tuleb tuttav igale resisellile. Nüüd, kui kogemusi on rohkem ja aeg on väärtuslikum, siis tahaks just seda olmet nautida ning tempo maha võtta. Hea meelega oleks võtnud Portugali läbimiseks lõunast põhja näiteks kuu aega. Paraku oli aeg piiratud ja sai tegelikult hakkama ka 16 päevaga. Ehk tempo oli mõnus, igas kohas sai mõnusalt puhatud, ilma tormamata ja tundeta nagu oleks pidevalt teel.
Mul puudusid Portugali suhtes igasugused eelarvamused. Nagu ikka, iga uue kohaga, mulle meeldib osta üks korralik reisiraamat (reeglina Lonely Planet), see paar korda läbi lugeda, teha märkmeid ja erinevate inimeste reisikirju uurida. Lõuna Portugali puhul panin punktid, kus peaks kindlasti ära käima. Ja kõikide nende põhikohtade vahele jääb loomulikult palju juhuslikke kohti ja põnevaid avastusi.
Mai lõpp ja juuni algus
Ma usun, et kui ma Portugali uuesti läheksin, siis nädal või kaks olla lihtsalt lõunarannikul, ringi reisida, külastada oma lemmikpaiku.
Seega ringreis algas seekord lõunast. Lend Tallinnast Farosse. Mai lõpp lõunas on juba mõnusalt soe ja kohati ka salakaval. Ilmaennustust ei tasu eriti kuulata, sest kui ilmaennustus ütleb, et sooja on 19-23 kraadi, siis tegelikult on ligi 26-28. Meres sai ka juba ujuda, kuigi kohati võis vee temperatuur olla pigem selline Eestis suvel.
Aga Portugal kusjuures pidigi olema kliima poolest natuke jahedam ja sellega sai ka arvestatud. Tegemist on ookeaniäärse riigiga, kus puhub peamiselt ookeani jahe tuul peale. Samas, see ei tähenda, et oleks koguaeg väga tuuline, üldsegi mitte. Natuke üle 2-nädalase reisi vältel oli ilm väga mahe, päikeseline ja ilma tuuleta (ka lääne rannikul, ookeani ääres).
Tavira
Kaunis, väike, romantiline Tavira, kus on hulgaliselt ajaloolisi kirikuid ja filigraansete rõdudega peeneid härrastemaju, laiub Gilao jõe mõlemal kaldal, mida ühendab Rooma päritolu sild. Linn oli osa rannikuäärsest Rooma teest Castro Marimi ja Faro vahel.
Tavira varajane tõus sai alguse mauride ajal, kelle jaoks see oli Silvese ja Faro kõrval üks olulisemaid asualasid Algarves. Linna parim vaade avaneb mäe otsas asuva vana araabia kvartali mauride linnuse müüridelt. Sealt on selgesti näha ka Rua da Liberdade ääres asuvate majade eripärased neljatahulised katused. Taoline püramiidjas katusekuju võis välja areneda seetõttu, et Algarve paduvihmad kergelt ära voolaks.
Linnusemüüridelt vaadatuna on üks maamärk lähedal asuva Santa Maria do Castelo kiriku kellatorn. Kirik ise asub Algarve kunagise suurima mošee kohal. Linnuse all seisab Nossa Senhora da Graca nunnaklooster.
Faro
Linn, kuhu oma lennuga saabusime Portugali ringreisi alguses. Siit algaski meie 16-päevane puhkusereis. Faro lennujaamast saime kätte ka rendiauto ning jagasime oma avastusretke selliselt, et 5 päeva veetsimegi lõunaranniku peamisi kohti avastades, mida teiste reisihuviliste blogid ja reisiraamatud soovitasid. Ja siit suundusime autoga põhja, Porto poole ning Portost läks lend tagasi kodumaale.
Ma arvan, et selline jaotus Portugali puhul sobib väga hästi, kuna ka riigi geograafiline kuju on selline, kus ei tekigi paremat võimalust teha mõnda ringi, et reis lõpetada samas kohas, kust see algas. Vähemasti, tundus, et lõunast alustada, nautida seda päikest, liiva ja aeglast elu, ning vaikselt suunduda põhjapoole, avastades kõiki neid mõnusaid mägilinnu, kultuuri, loodust ja elu, mis teepeale jääb.
Faro on Algarve maakonna pealinn. On olnud pikalt väike kaluriküla, nagu enamus lõunapoolsetest linnadest, ning roomlaste valitsemise ajal sai sellest oluline sadam.
Osaliselt muistse linnamüüriga ümbritsetud vanalinna pääseb mööda Arco da Vilat. Vanalinna südames on vaikne Largo de Se väljak, mida ääristavad apelsinipuud ning mille kõrval seisab piiskopipalee Paco Episcopal. Õhtul on müüridevahel mõnus idüll, ning seal on ka mõned väga head restoranid. Ühes nendest me otsustasime ka õhtustada ja saime väga hea toiduelamuse.
Faro elav kesklinn Rua de Santo Antonio ümbruses on stiilne jalakäijatele mõeldud ala, kus on hulgaliselt poode, baare ja restorane. Kui päevasel ajal linn otseselt eriti ei ela, ning päevane aeg on pigem hea vana arhitektuuri vaatlemiseks, siis õhtul pimedas hakkab kesklinn elama ning päris mõnus on selle melu sees olla.
Lagos
Lagose linn on ajalooliselt olnud Portugali üks tähtsamaid merenduskeskuseid. Nagu teada, on ka lisaks hispaanlastele olnud ka portugallased tublid maadeavastajad ning just Lagos on olnud selle perioodi keskuseks, kuhu koondusid kõik tähtsamad meresõitjad. Kusjuures siinsamas Lagose linnas on Euroopa esimene orjaturg. Nimelt, maadeavastaja Nuno Tristao tõi 1441. aastal Saharast esimesed orjad. Seda turgu tähistab ka plaadike Rua da Senhora da Graca kaaristu all.
Kui Faro on nüüdsest Algarve maakonna pealinn, siis varem oli seda Lagos.
Portimao
Ei ole just millegi poolest eriline linn. Eks tal ole oma ajalugu nagu kõikidel Portugali linnakestel. Ja ütleme nii, et kui sa oled juba paaris linnas ära käinud, siis mõned asjad hakkavad korduma ning raske on vaimustuda millestki. Kõikjal on ka valged majad või kaunilt plaaditud fassaadidega hooned, kõikjal on kirikud, müürid, madal arhitektuur üldiselt, rõdud, kitsad tänavad ja kaunid platsid.
Portimaosse sattusime natuke kogemata, aga eelkõige oli see sihtkoht, kust läbisõidul satub lõuna Portugali kaunimatesse randadesse. Ca 3 km lõunas asub üks kuulsamaid Praia da Rocha, väljaulatuvate punaste ja kollaste kaljude vahele surutud liivaste lahesoppide rida. Selliseid “peidetud” randu on terve lõunarannik täis. Eriti kaunid on need rannad varaõhtusel ajal, kus päike hakkab loojuma ja äkki värvid ümerringi lähevad selgeks, ja tuleb see kaunidus tugevalt välja.
Sagres ja Cabo de Sao Vicente
Sagres on hästi väike linnake. Kuna see piirkond on seal mandri Euroopa edelapoolsem tipp, siis sai sinna mindud eelkõige vaate pärast. Henriques Meresõitja rajas sellele tuultest räsitud maaninale kindlustuse ning pärimuse järgi ka merekooli ja laevatehase.
Kindlustusest, mis sellele pankrannikule on ehitatud, sellest on vähe säilinud, aga see oli mõnus õhtune jalutuskäik. Sealt avanesid tõesti võimsad ja avarad vaated tervele rannikule, kus kõrgus võimas pankrannik. Müürid ise on pärit 17. sajandist.
Cabo de Sao Vicente on see tipp koos kauni majakaga, mis tähistabki Euroopa edelapoolset tippu.
Benagil Caves koopad
Huvitaval kombel on just see koobas hästi populaarne sihtkoht Portugalis. Tean, et mõnel on see koobas lausa “bucket listis”. Aga tõesti, kaunis ja võimas koht. Selleks, et mõista, mis tunne seal tekib, selles koopas olles, selleks peakski sinna minema.
Sinna saab igal viisil. Kohalikud ärimehed soovitavad sinna mitte ujuda. Mõistagi soovivad nad, et sa neilt SUP laua või kayaki rendiksid. Aga hindasin olukorda, sinna saab täiesti hõlpsalt ka ujudes, kui oled üle keskmise hea ujuja ja suudad end suurema vaevata veepinnal hoida. Meie läksime sinna aga kayakiga. Millegipärast ma arvasin, et kayakis aerutades jään kindlasti kuivaks ja otsustasin lühikesi pükse ja linast särki mitte maha võtta. Ja loomulikult nii kui kayaki vette panime siis esimene laine käis üle ja kõik oli märg. Juhtub.
Koopas tekib natuke selline tunne, nagu oleks suures pühamus. Massiivne kuppel, mille lae august paistab koopasse valgus lihtsalt teeb selle koha eriliseks. Ja koopas olles märkad ka, kuivõrd võimsalt suur see on, ja kui väiksed on inimesed. Ja kui palju neid kohti ikka on, kus kaunis ookeanilt tulev laine otse koopas asuvasse liivaranda uhub? Ma olen küll väga paljudes koobastes käinud erinevates maailma nurkades, aga Benagil Cave on kahtlemata ainulaadne.
Delfiinide vaatlus
Kui palju juhtub seda, et ostad pileti delfiine vaatama ja sa ka reaalselt näed neid? Minuga pole igaljuhul kunagi seda varem juhtunud. Delfiine ja merekilpkonni olen küll näinud juhuslikult, aga kui spetsiaalselt lähed sõidule, kus sind viiakse delfiine vaatama, siis mina olin küll äärmiselt skeptiline ja täiesti kindel, et ühtegi delfiini me ei näe, aga tore sõit saab ikkagi olema.
Kiirkaatriga on juba iseenesest mõnus sõita. Ja lisaks delfiinidele sisaldas see sõit ka lõunaranniku koobaste avastamist. Lisaks muudele koobastele käisime jälle uuesti ka Benagil koopas. Mind küll isiklikult häiris see, kui palju kaatreid seal koopas pidevalt läbi vooris. Võiks mingi piirang olla, sest see rikub selle koopa idülli. Aga see selleks.
Ohh õnne! Me nägime tervet parve delfiine. Parv ei olnud suur küü, aga nii ligi 4-5 delfiini ujusid kuskil suunas. Ja nägime valget delfiini, mis pidi olema üks väga haruldane nähtus seal piirkonnas. Mul oli siiralt hea meel, et delfiinid otsustasid ennast meile ikkagi näidata, kuigi ma seda üldsegi ei odanud.
Aitäh, delfiinid!
Rannad Lõuna Portugalis
Juuni alguses on vesi veel pisut karge kuigi täiesti ujutav. Kindlasti on see põhilisem hooaeg randades juuli ja august. Aga väga omapärased ja kaunid on rannad küll. Mis mulle eriti meeldib Lõuna Portugali randade puhul on just see, et enamus nendest on hästi looduslikud, kõrgete kaljude vahel, leiab privaatsemaid nurki, ja need vaated igast küljest on maalilised. Veel meeldib see, et sellised rannad ei ole üleujutatud nendest tüüpilistest putkadest ja turistipoodidest, mis avaramatel randadel muidugi tavaks.
Siit leiab randu igale maitsele ja tõsisematele rannahuntidele on siin avastamisrõõmu kindlasti paariks nädalaks.
Sagrese neeme ümber asuvad rannad on surutud rannakaljude vahele ning läänerannikul on palju mahajäetud randu. Läänerannik on ka populaarne surfarite pooles. Kusjuures Portugali läänerannikul on ühed maailmakuulsad kõrged lained, mis ulatuvad mitmekümne meetri kõrguseni. Kui meie seal kaldal käisime, siis oli muidugi täielik tuulevaikus.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2022/05/louna-portugal-reis-faro-lagos-tavira-bengail-reisiblogi-teiselpool-maakera-ringreis.jpg13332000Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2022-05-27 10:32:042023-03-19 02:04:42Ringreis ja seiklused Lõuna Portugalis
Septembrikuus tekkis üks suurepärane võimalus minna oma heade sõpradega Kreeka saartele purjetama, terveks nädalaks. Ja mis selle reisi ka ärevaks tegi, oli see, et peale meie nelja oli 50-jalasel purjekal (Beneteau) veel 6 inimest, kellega pidime terve nädala toime tulema.
Ja üllatus üllatus, kõik sujus suurepäraselt. Alljärgnev video võtab enamuse küll kõik kenasti kokku, aga natuke meenutusi, elamusi ja pildimaterjali lisan ka allapoole.
Kreekale kuulub tohutu hulk pisikesi romantilisi saari. Egeuse meri on neid suuremaid ja väiksemaid saarekesi täis. Meie seekordne nädal hõlmas endas 4 saare külastust. Nendeks olid Kythnos > Hydra > Poros > Aegina. Alustasime ja lõpetasime maismaalt Lavrion marinast.
Kythnos
Esimene neljast saarest, kuhu me mandrilt suundusime oma seltskonnaga oli Kythnose saar. Lavrioni sadamast ei olnudki see eriti kaugel, selline mõnetunnine õhtune purjetamine, mis oli ka piisavalt mõnus sõit, et tutvuda purjekaga lähemalt, et saada ka seltskonnaga tuttavaks ning selle ajaga sai ka kapten tutvustada mõningaid purjekal kehtivaid reegleid ja häid tavasid.
Sõit oli mõnus, õhtu oli vaikne, ja ahtrisse jäi imekaunis päikeseloojng. Just natuke peale päikeseloojangut jõudsime ka Kythnose sadamasse.
Kythnos on siis üks nendest paljudest Kreeka saartest, mis asub Küklaadide saarestiku läänepoolses servas, täpselt Kea ja Sefirose vahel. Ajalooliselt loetakse seda saart üheks Küklaadide vanimaks asustatud saareks, võib-olla just sellepärast, et ta asub mandrile nii lähedal, või siis oli see lihtsalt juhus.
Iseenesest mõnus sadamaküla, kus me purjekaga olime. Otsustasime saarel olles jalutada küll ühele poole sadamat, küll teisele poole, natuke ka mäe otsa. Külakeses asusid paar toredat restorani, üks mõnus rannaspopp üldrannast eemal. Plaanisime ka rollerit rentida, kuid paraku ei olnud mõnedel juhilube kaasas, mistõttu otsustasime suurema avastamise sellele saarel pooleli jätta. Ei tule just selle peale, et purjekaga reisidel võiks ka juhiloa igaks juhuks kaasa võtta.
Paralia Kolona
Järgmisel hommikul otsustasime, et sõidame saare teisele küljele, kus asub üks mõnus ankurdamise koht, kus oli üllatuseks ka üsna palju teisi purjekaid ja kaatreid koha sisse võtnud. Kui kaart ei peta, siis koha nimi oli Paralia Kolona, selline põnev koht, kus suuremat saart ja väiksemat saart ühendab rannaks kujunenud liivariba, mille ühel pool ääres asub lahe meelelahutuslik klubi-restoran ja teiselpool randa kabel (Chapel of St. Luke).
Kuni päike väljas, siis oli see üks mõnus koht, kus snorgeldada, uurida seda Vahemere tüüpilist merepõhja koos mõningate kaladega. Nagu ikka Vahemeres tavaks, siis oli näha sadu ja sadu meresiilikuid. Mõnus koht päevitamiseks, sotsialiseerumiseks seltsimees purjetajatega, niisama chillimiseks.
Ja kui päike loojus vaikselt, siis avati seal samas rannaribal asuvas restoran-klubis suur baar, kus sai meeleolu üles kruvida, sõbralike inimestega juttu teha ning tantsuliigutusi meelde tuletada. Pealegi, koroona piirangud on teinud oma töö, öised pidustused on jäänud kaugesse minevikku, mistõttu disco tundus veel erilisem kui kunagi varem. Eriti sümpaatseks tegi selle olukorra tunne, et sa asud parajasti kuskil imepisikesel saarel, keset ei-midagi, ümberringi on soolane soe Vahemere õhk ning taevas ere tähtedemeri.
Hydra
Purjetamine Kythnose saarelt Hydra saarele oli vast üks meeleolukamaid ja mõnusamaid purjetamise päevi kogu selle reisi peale kokku. Eks eelkõige selle pärast, et ilm oli väga soodne, täpselt paras tuul, täpselt õigest suunast, täpselt mõnusalt soe päike soojendas keha, ja täpselt mõnusalt pikk teekond oli samuti. Ehk tegelikult, kui me hommikul startisime, siis pealelõunal me ka jõudsime. Päris täpselt ei mäleta, aga ca 8-9 tunnine retk see oli.
Hydra saarel oli korralik melu, sadam oli purjekaid täis, mistõttu olime sunnitud kõrvalasuvasse lahesoppi ankrusse jääma. Sellest polnud midagi, sest kaunis vanalinn ehk kekskus oli vaid 2km jalutuskäigu kaugusel, kuhu sai ka oma purjeka kummipaadiga väga hõlpsalt üle lahesopi. Lisaks sellele liikusid saartel tihtipeale ka veetaksod, mis hiilisidki purjekate juures ringi ning uurisid, kas on huvilisi, kes soovivad keskusesse sõita.
Saarel on vaid üks linnake, õigemini keskus, mis ongi tuntud kui “Hydra sadam”. Sadam on siis eelkõige asustatud rohkete restoranide ja kauplustega, samuti praktiliselt kogu saare kohalikud elavad just selles keskuses.
Mis on huvitav fakt Hydra saare kohta on see, et seal ei ole ühtegi mootorsõidukit. Ainuke mootorsõiduk saarel on prügiauto. Ja nii ongi seal saarel otsustatud, et ühtegi autot ega mootorratast ei tohi saarel liikuda. Ja nii liigutaksegi vaid paatidega, taksod on samuti väiksed paadid ning kohalikud kasutavad muulasid ja eesleid, et kas ennast sõidutada või käruga kaupa vedada.
Poros
Isiklikult pakun, et selle nädalase purjeretke lemmikute hulka jäid Hydra saar ning samuti Poros. Tõenäoliselt just seetõttu, et nendel saartel oli rohkem arhitektuuri, kultuuri ja melu. Vahel lihtsalt on nii, et kui mööda üksildast ja vaikset Vahemerd väikse purjekaga kulged, siis sihtkohast otsidki kas totaalset vaikust ja puhkust või siis vahelduseks natuke melu ja lõbusaid inimesi.
Poros seda kõike ka pakkuski. Ilus ja kompaktne vanalinn ehk keskus oli koondunud suure poolsaare peale, mis oli päris järsu mäega, mille tipus, nagu tavaliselt ikka, asub mõni usuga seotud mälestusmärk või sümbol.
Mis on nii Porose kui ka paljude teiste Kreeka saarte puhul põnev, ongi ajalugu, mis väljendub üsna hästi arhitektuuris. Külade hoonete fassaadid on tihtipeale üsna kirjud ning eripärased. Näha on nii bütsantsiaegset joont kui ka Rooma-aegseid varemeid, samuti peeneid Veneetsia perioodi fassaade ning Ottomani perioodi ehitisi. Tihtipeale juhtub ka nii, et üks hoone tehakse lihtsalt fassaadil vastavalt kultuurilisele iseärasusele ümber.
Aegina
Viimane saar, mida külastasime, enne kui Lavrioni sadamasse tagasi suundusime. Tegime ka sellel saarel väikse jalutuskäigu. Loomulikult kogu saart ei ole mahti läbi uudistada. Aga see külake, kuhu ankrusse jäime, see jättis sellise üheltpoolt romantilise ja kena mulje, aga samas, võrreldes mõne teise Kreeka saarega, mida olime just külastanud, siis oli see ka üks vaikseim. Tundus, nagu hooaeg hakkas läbi saama ja turistid sellelt saarel juba pikemat aega lahkunud.
Juhtus ka nii, et tegelik keskus, mis on tõenäoliselt rahvarohkem ja melukam, asus hoopis teiselpool saart, kuhu me ei söandanud seigelda ning piirdusime selle keskusega, mille lähedale me ankrusse jäime.
Tegelikult aga on Aegina saarel omajagu vaatamisväärsusi. Lisaks põnevatele rannasoppidele on seal ka vana Apollo tempel, mille varemetel on kindlasti põnev jalutada ja kõrget vaadet imetleda, samuti on seal mõningaid ajastukohased arthitektuuripärlid.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2021/12/purjetamine-kreeka-saartel-egeuse-merel-purjereis-nadal-aega-kreeka-saarestik-reisiblogi-reisikirjad-reisijutud-teiselpool-maakera-scaled.jpg14352560Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2021-12-07 15:26:122021-12-14 14:50:17Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel
Kahtlemata on Lõuna-Hispaania piirkond üks maaliline koht, mida külastada. Kõige tuntumaks puhkuse sihtkohaks on saanud vaieldamatult lõunarannik Costa del Sol oma enimtuntud linnakestega Torremolinos, Fuengirola ja muidugi Marbella. Aga lõunarannikul on ka muid mõnusaid pisikesi külakesi, mida on hea avastada oma toredate väikeste rannakestega. Näiteks, Nerja oli idapoole jääv väike linnake, kus oli mõnus meeldejääv rannasopike.
Aga nii on, kui sul on aega 2 nädalat, auto ja piisavalt seiklushimu, siis mõnus tiir selles maakonnas rullib sulle ilusa Hispaania kultuuri palju paremini lahti, kui see aeg veeta ühes hotellis. Soovitan alati pisut rohkem ringi seigelda. Ei pea koguaeg sõidus olema, aga vahetada kasvõi paarkorda ööbimiskohta ja keskkonda, see annab mitmekesisele puhkusele nii palju juurde. Selle paari nädala jooksul oli kokku 5 erinevat ööbimiskohta, millega sai teha mõnusasti hoomatava tiiru mööda rannikut sisemaani välja ja ringiga tagasi.
Selline mitmekesine ja vahelduv piirkondades ringiliikumine teeb 2-nädalasest puhkusest võluväel tunde, et möödunud on hoopis kuu aega. Ja kui võttagi see aeg, teha natuke eeltööd piirdkondade osas, sõita rannikul, mägedes, vahetada keskkonda, siis ühel hetkel avastadki, et Hispaania on nii mitmekesine ja põnev.
Seekord proovisin kaamerat ja ka ennast pigem puhkerežiimil hoida, et tõesti nautida kohalolekut ja mitte niivõrd muretseda ilusate piltide pärast. Sellepärast tuli ka selline üldisem video lõiguke, kust iseenesest on päris palju välja jäänud. Suurem osa elamusi jäi siiski iseenda mälestustesse. Tõesti, seda materjali oleks tulnud lihtsalt nii nii palju. Aga vahelduseks on mõnus lihtsalt keskkonnas kohal olla, mitte liiga palju seda läbi objektiivi vaadata. Siiski, mälestuseks väike videlõiguke on hea, ja seda vaadates mõni aasta hiljem, viib ikka tagasi küll sellesse suvekuuma kliimasse.
Mis mulle selle kahenädalase reisi juures kõige enam meelde jäi? Alustakski võib-olla algusest. Enne reisi, suutsin endale hankida sellise mõnusa kompaktse raamatu: Lonely Planet “Andalucia”. Kuidagi on tavaks saanud, et üks hea reisiraamat on puhkusel kaaslaseks, et kultuuri paremini tundma õppida.
Torremolinos
See oli siis see esimene koht, kus me maandusime kolmeks esimeseks ööks. Otsustasime, et võtame alguses rahulikult, elame sisse, uudistame lõunarannikut. Leidsime mõnusa hotellikese, mis asus kohe ranna ääres. Asukoht oli juba nii mõnus, et kõik õhtud veetsime rannapromenaadil restoranides. Ja sealne restoranide valik on päris suur. Vahel tasub ka vähe eemale sõita, näiteks järgmisesse asulasse piki rannikut, kui juba oma keskkond on muutunud liiga harjumuspäraseks.
Alguses kohe üllatasid hinnad kusjuures. See tuletab jällegi meelde, et Eestis ei ole enam soodsad hinnad juba palju aastaid. Nii toidupoes kui väljas söömine on isegi turistide piirkonnas Costa del Solis soodsam kui Eestis. Ja seda kohe märgatavalt. Kui võrdlesin näiteks restoranide külastust keskmiselt Eesti omadega, siis märkasin lausa 40% erinevust. Sama oli näiteks ka minu lemmik Rioja veinidega. Ehk siis, mõnus on puhkust nautida, kui ei pea menüüs hindu jälgima või poes hinnasilte.
Torremolinos oli mulle tuttav koht iseenesest, olen Lõuna-Hispaanias nädalake varemgi puhanud. Aga tookord oli puhkus palju pinnapealsem kui seekord. Peatudes Torremolinoses saigi mööda rannikut sõita küll ida suunas, küll ka lääne suunas, avastasime mitmeid kohti, mida Lonely Planet raamat soovitas, kui ka kohti, mis juhuslikult teele jäid.
Ranniku äärde jäidki sellised toredad kohad nagu Nerja, Fuengirola, Estepona jms. Marbella jäi meie plaanidest kuidagi automaatselt välja, kuna ta on vast selline kõige populaarsem turistikas.
Muide, mis oli päris põnev elamus oli Fuengirolas asuv loomaaed – Bioparc Fuengirola. Tõesti lahedalt ja eksootiliselt ülesehitatud loomaaed, mille sarnast ma pole kuskil näinud. Loomaliike oli küllaga ning igale ühele oli loodud väga kaunis keskkond. Mitte ühtegi sealset sektsiooni ei saanud nimetada puuriks. Kogu see elamus tundus, nagu sa kõnniksid kuskil iidses džunglis, kus taimedesse olid põimunud vanade kultuuride varemed ning loomad käisid seal rahulikult ringi. Loomaaia külastus võib-olla tundus esialgu veider mõte, aga kui seal kohal olime, siis mõtlesime, et see oli ikka üks paganama äge elamus tõesti.
Ronda
Kuidagi juhtus nii, et Ronda oli üks nendest mägilinnadest, mis jättis ehk kõige sügavama ja romantilisema mulje. Tõesti ilus linn kaljurahnudel, mida kaunistasid ka ilusad kõrged sillad. Samuti, armsad kitsad tänavad ja mõnusalt peidetud söögikohad nurgataguste terrassidega, millelt avanesid avarad vaated Andaluusia mägistele nõlvadele.
Ronda mägilinna jõudmine tähendas tegelikult ka sõitu läbi mägede, läbi rahvuspargi – Parque Nacional Sierra de las Nieves – mis on üks imekaunis piirkond üleüldse. Ma pean ikka kiitma kohalikke teid ja kogu liiklust üldiselt. Teed on fantastiliselt head, kogu liikluskorraldus on väga mugav, mis tegi sõiduelamuse ainult paremaks. Ronda külastamine oligi meie päevane seiklus, mis hõlmas endas ilusaid vaateid mägedele ja läbisõite nendest väikestest mägiküladest.
Taaskord, üks korralik, informatiivne reisiraamat on ülihea kaaslane, et kõikide nende kohtade ajaloost rohkem teada saada. Samuti saab raamatust alati head infot selle kohta, mida kuskil piirkonnas külastada, kus on vaatamisväärsused, kus tasub peatuda, kus tasub süüa ja palju muud. Niisama, teadmatuses sõites ja juhustele lootma jäädes, võib kogemata üsna mitmest “peidetud” kohast ilma jääda.
Cadiz
Olime Costa del Solil oma aja ära, ning suundusime edasi lääne poole, ehk Vahemere rannikult suundusime Atlandi ookeani rannikule. Tee peale jäid kaunid vaated merele, juba see sõit headel teedel oli elamus omaette. Seekord, jäi Gigraltar vahele, sest seal olin nii mina kui ka mu reisikaaslane varasemalt käinud. Ja kui sa oled seal juba käinud, siis ausaltöeldes seal pole suurt midagi teha.
Lugesin, et Tarifa pidi olema üks äge surfi ja hipilaadse hõnguga asula. Rand oli ääretult suur, lained olid kõrged ja tuul oli väga väga tugev sellel päeval, kui sinna saabusime. Jõudsimegi ühe tiirukese teha, kui see külm tuul andis märku, et võiks edasi suunduda.
Teel Cadizi poole jäid vaatamisväärsustena sellised põnevad kohad nagu Baelo Claudia, üks vana Rooma ajast jäänud varemed Bolonia asulas. Kuna tahtsime ka vahepeal rannas käia ja ujuda, siis saime soovituseks sellise koha nagu Los Canos de Meca, mis oli üks äge, praktiliselt asustamata rannake. Jällegi selline hipiliku hõnguga paik, kus olid mõnusad lihtsad söögikohad, kus saime enne teele asumist ka kõhu täidetud.
Sissesõit Cadizi vanalinna oli päris põnev. Alguses mõtlesime, et kuhu agulisse me jõudnud oleme. Kõik tundus natuke kõhe ja mahajäetud. Hakkasime juba mõtlema, et kas tegime ikka õige otsuse, et sinna lausa kolmeks ööks otsustasime ööbimise võtta. Ometi raamatust lugesin, et Cadiz on üks väga kaunis vanalinn, mis on kusjuures üks Euroopa vanim linn üldse, põneva ajaloo ja äärgmisel kauni arhtektuuriga, kultuurist pulbitsev sihtkoht. Kui aga vanalinnale lähemale hakkasime jõudma, siis tõepoolest, saime aru, tegemist on tõesti kauni vanalinnaga, mida tasub avastada.
Kui hotelli broneerisime, siis see oli üks oodatuim ööbimikohti (Hotel Argantonio), sest tundus piltidelt nii õdus, vanaaegne, avar, otse vanalinna tänavatel, laheda rõduga jne. Kui aga kohapeale jõudsime, siis ukselt tervitas meid tohutu puhastuskeemia hais, mis pani koheselt pea valutama. Ja tuppa jõudes oli asi veelgi hullem. Puhtuse säilitamisele ja kahjurite tõrjumisele oli seal tublisti rõhku pandud. Aga paraku pingutasid nad tublisti üle, nii et mu kaaslasel ilmnesid tugevad allergiahood. Tegemist oli aga tõesti prestiižse hotelliga, kus oli ka omanik kohal ja saime temaga kenasti räägitud, et oleme vaid ühe öö ning valime teise ööbimiskoha. Saime ka raha ilusti tagasi, seega kõik lahenes.
Jerez de la Frontera
Cadiz oligi meie jaoks selline ühe ööga ja kahe päevaga hoomatav vanalinn, sealt edasi lugesin raamatust, et põnev koht nimega Jerez de la Frontera oli lähedal, ja selle asemel, et Cadizis veel 2 ööd veeta, otsustasime selle aja veeta hoopis Jerezis. Hotell (Hotel Jerez & Spa), kus paiknesime oli mega kaunis, hinna ja kvaliteedi suhe ületas ootusi. Hotellituba oli koos suure terrassiga nii avar ja mõnus, et meenutas pigem korterit, ning suur bassein, avar aed ja kompleks üldiselt oli äärmiselt lõõgastav.
Muuseas sain ka teada, et Jerez on flamenco sünnikoht ning sellest piirkonnast on sündinud ka sherry (ehk hispaania keeles ‘jerez’ mis ongi selle piirkonna nimi). Tegemist on siis kangema veiniga, põhimõtteliselt nagu port vein. Erinevus ongi see, et port vein pärineb Portugalist Porto piirkonnast ja sherry pärineb Hispaaniast Jerezi piirkonnast.
Igati kaunis linn on see tegelikult, üllatavalt, sest eriti ei plaaninud seal peatuda, ja hea meel, et saatuse tahtel sinna ikka sattusime. Vanalinn on kaunis, oma ajalooliste rajatiste ja kindlusega, mõnusad tänavad. Sõin seal ka ühte väga head kaheksajalga, lõunaks. Õhtuti võib mõnes lokaalis ka ehedat flamenco tantsuetendust näha. Samuti on linn täis erinevaid pruulikodasid, kes sherryt toodavad ning huvilistele ka ekskursioone ja maitsmisi korraldavad.
Seville
Selge oli see, et Seville oma hiilguses millegagi ei üllatanud. Teada oli, et ta on täis ikoonilisi vaatamisväärsusi ning täpselt ootuspäraselt ta mõjuski. Väga hästi jäi meelde Seville külastuse päev, sest siis oli väljas 40+ kraadi. Ja see oli tõesti kuum. Aga kuidagi ei häirinud isegi, sest suve jooksul olime päiksega juba harjunud.
Me olime Sevillest läibsõidul, seega otsustaime pool päeva seal uudistada nii palju kui seda õuest sai teha. Loobusime seekord kuskile sisse minemast, sest muidu katedraal ja kindlus olid küll ahvatlevad, kuid mask peas seal umbselt ringi uudistada, ei tundunud väga kutsuv lahendus. Tegime mõnusa lõuna otse Seville katedraali platsil, kannu sangriat samuti. Ja väga mõnus oli olla.
Almodóvar del Río
Oma ringsõidul otsustasime, et võiks mõned ööd olla ka mägises piirkonnas, täitsa kuskil maakohas, linnadest eemal. Ja nii me leidsimegi Almodovar del Rio piirkonnas otse suure järe ääres ühel kõgemal nälvakul asuva kodumajutuse – Casas de Alisne. Selline mõnus majade kompleks, mis mahutab kokku ca 6 peret. See oli reisi üks ägedamaid elamusi ma võiks öelda.
Selleks, et ööbimiskohta saada, siis sinna viis ikka korralik 3-kilomeetrine pinnastee, läbi võsa ja lagendike jõudsime lõpuks mäenõlvale, kus avanes kompleks, mis ületas meie ootusi. Meil oli kahetoaline mõnus elamine, koos köögi ja avara rõduga, millelt avanes vaade kaunile järvele ja päikeseloojangule. Hommikuti tervitasid terrasil meid jänesed, õhtuti luusisid ringi aga rebased. Gekolased on väikesed kuni keskmise suurusega sisalikud leidsid tee muidugi ka vannituppa, kus neid võis juhuslikult piilumas kas seinal või laes. Aga tundusid kõik jube armsad ja sõbralikud. Öösel kohtasime ka väikest skorpioni jahti pidamas. Usun, et tema muidugi kartis meid rohkem kui lõpuks meie teda.
Seal viibisime lausa 4 ööd, sest see oli seda kõike väärt. Ja see infiniti-pool koos päevitamise alaga, see oli lihtsalt võrratu. Asusime logistiliselt kohas, kust oli mõnus külastada ka väiksemaid asulaid kui ka Cordoba linna.
Córdoba
Cordoba oli täis vana Roomat. Ajalooliselt oligi ta tegelikult roomlaste poolt rajatud mägine kaitselinn, kaubanduslinn, oluline vana Rooma keskus. Ja täis vana Rooma varemeid oli ta samuti. Sellepärast mõjus see linn hoopis kuidagi teistmoodi kui teised kohad, kus olime seni käinud.
Cordobas oli taaskord väga väga kuum. Jällegi üle 40 kraadi sooja tublistis. Siin linnas sõime lõunaks ka ühtesid parimaid tapasid. Kui ma õigesti mäletan, siis see restoran jäi täpselt Cordoba katedraali kõrvale ja nimi oli Restaurante Campos De Toro.
Granada
Enne kui Granadasse jõudsime läbisime ka mitmeid mägilinnu, näiteks nagu Jaén. See oli kokkuvõttes üks päris pika sõiduga päev meil. Kus sõitsime tõesti palju. Aga see sõit oli tõeliselt meeleolukas. Silmapiirini avardusid mäenõlvad, mis olid täis oliivipuude istandusi. Pole päriselt nii suuri alasid näinud oliivi puudega kaetult. Pole ime, et siit tulevad ühed parimad oliivid mida ma eales maitsnud olen.
Granada ei olnud meil esialgu reisi plaanis. Kuid Cordobast tagasi Malagasse sõites mõtlesin, kas tuleks otse alla, või teeks väikse põike ikkagi. Ja üldsegi ei kahetsenud seda, kuigi sõit oli pikk, siis väsitav ta pigem ei olnud ning sai aimu ka Granada piirkonnast. Ehk teinekord, kui satub taaskord Lõuna-Hispaaniasse, siis vähemalt tean, et Granada on kindlasti piirkond, kuhu pikemalt peatuda.
Siin asub võiks öelda Andaluusia üks tähtsamaid rajatisi, ja selleks on Alhambra. Äärmiselt võimas ja väga kireva ajalooga Hispaania suurim loss-kindlus. Selleks muidugi, et seda uudistada, selleks peaks planeerima terve päeva.
Málaga
Viimase öö enne äralendu, peatusime Malagas. Huvitav oli see, et Malaga kuidagi üllatas positiivselt. Kuigi ta on jah selline tüüpiline turistikas ja ostukeskus, prestiižne ärilinn, kus on näha plaaditud tänavaid, kalleid kauplusi, stiilselt riietuvaid inimesi. Siis sellegipoolest oli tal üllatav võlu, eriti mõjus ta hästi õhtul, sest tänavad olid täis melu. Eriti kui oled tulnud just kuskilt mägisest, vähemasustatud piirkonnast, siis selline värviline ja elust pulbitsev linn mõjus positiivselt.
Siin sõime ka terve reisi vältel parimaid tapaseid üldse. Juhuslikult, mu kaaslane uuris välja, mis on Malaga parim tapaste restoran. Leidsime selle üles – La Barra de Zapata. Ja kuigi restoranis olid kõik lauad broneeritud, siis jõudsime sinna kl 18:30 ja enne esimeste külaliste saabumist oli meil hulganisti aega, et mõnusalt õhtusööki nautida. Ja tõesti, see mida pakuti, see oli lihtsalt kunst, nii nägemisele kui ka haistmismeelele. Ja see lõbus härrasmees, kes meid teenindas oli lihtsalt võrratu oma lahedate lugudega. See, kuidas ta tutvustas menüüd oli nii lahe, et otsustasime talle vabad käed anda. Las valib menüüst meile road ise, nii, et saaksime mõlemad kõhud täis ja veinid joodud. Ja see õnnestus tal fantastiliselt. Ilus punkt ilusale reisile.
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2021/11/hispaania-andaluusia-costa-del-sol-reisiblogi-reisikirjad-teiselpool-maakera.jpg14402560Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2021-08-05 13:12:362021-11-25 15:35:482 nädalane ringreis Lõuna-Hispaanias Andaluusia maakonnas
See on siis kolmas saar Kariibi meres, mida külastame ajavahemikus 31. jaanuar – 14. veebruar. Kariibi mere saartel on selgelt mingisugune võlu ja kultuuriline erinevus. Paar aastat enne oli Kuuba esimene koht, mis oli fantastiline kogemus. Puerto Rico sealt järgmisena üllatas oma ilusate inimtühjade randadega ja võluvate väikeste külade ning mitmekesise loodusega. Dominikaani Vabariik on kahtlemata intrigeeriv koht, olles tagasihoidlik sigari fänn (ja sealt paljud lemmikud just pärit ongi). Ja tõsi, loodus, rannad ja melu on kutsuvad.
Siia kaardile sai märgitud kohad, mida plaanisime enne reisi ja mille ümbrust soovisime avastada. Enam-vähem “by the book” lähenemine. Aga see ongi see, mida 2 nädalat Dominikaani Vabariigis teha, vähemalt tundus nii. Kui sirvida Lonely Planet raamatut ja mitmeid blogisid, siis just see rannik ja mõned sisemaa kohad (kus näiteks sigari istandused paiknevad) on eelkõige väärt nautimist.
Tegelikkuses aga mängisime plaani pisut ümber ning jätsime istanduste piirkonna (Santiago de los Caballeros) ning põhja rannikult Puerto Plata piirkonna sootuks vahele. Esiteks juba sellepärast, et kohalikelt sai soovitusi, distantsid on siiski üpriski pikad, teeolud ei ole just kiita ning vahel mõned piirkonnad kipuvad korduma. Seetõttu mängisime oma plaani ümber ja otsustasime sootuks rohkem aega veeta imeilusal Samana poolsaarel, mis tõepoolest on Dominikaani Vabariigis koht, kus pikemalt aega veeta.
Kui peaks juhtuma järgmisel korral Dominikaani Vabariiki, siis planeeriks seda reisi hoopis teisiti. Samuti, sõbrale, kes plaaniks sinna puhkama minna soovitaksin seda reisi võtta umbes selliste valikutega:
Veeta paar päeva Punta Canas, lihtsalt, et sisse elada sealsesse kliimasse ja kultuuri. Selline vaikne, pigem prestiižne golfikuurort eakamatele.
Seejärel transfeeriga Samana poolsaarele.
Rentida Samana poolsaarel ATV. See on kõige mõistlikum liikumisvahend seal üldse. Nii segase liikluse mõttes, üsna kaootiliste teeolude mõttes, ka turvalisuse mõttes. Auto on lihtsalt liiga kohmakas ja tülikas selles liikluses. Mis kõige tähtsam, mitmed rannad ja kohad, mida avastada on autoga ligipääsmatud, aga ATV-dega saab kõiki neid ilusaid ligipääsmatuid kohti külastada. Ja pealegi, see on super fun nendega liigelda.
Samana poolsaar on ilus, turvaline, mitmekesine ja päris suur poolsaar, mida avastada paar nädalat.
Ja viimased päevad enne tagasilendu veedaks Bavaro kandis, kus on head restoranid, noored, rohkem meelelahutust. Ilus punkt reisile.
Autorent Dominikaanis. Liiklus. Mida tähele panna?
Autorendi fiaskodeks olime juba ette valmistunud. Sellest, kui segased lood autorendiga Dominikaani Vabariigis on, sellest kirjutavad kõik. Ja täpselt nii oligi, millest inimesed kirjutasid:
Ehk need rendi hinnad, millega auto broneerid kuskil internetivahendusel enne reisi, need ei pruugi tõele vastata.
Hinnale lisanduvad igasugused halduskulud, maksud, tip ja jots ja igast muud tasud, mille olulisust nad sulle üritavad seletada, ning milleta autot ei väljastata. Meie rendiauto hinnale lisandus põhimõtteliselt sama hind veel otsa, millega olime selle broneerinud.
Kindlustus. Nii nagu hoiatati, siis kindlustus on neile lisateenimise võimalus ja seda nad üritavad müüa rohkem või vähem agressiivselt. Meile põhjendati, et see kindlustus, mille enne reisi tegime (olin teinud eraldi kindlustuse Allianz Insurance kaudu, ca $150), et see üldse ei kehti ning me vastutame kõige eest, kui midagi peaks juhtuma.
2000$ broneeritakse ilusti krediitkaardilt. Ja kui peaks kriim autole tulema, siis see ka automaatselt võetakse maha. Hiljem oma kindlustusega ürita see tagasi saada.
Meie sõitsime uhiuue Toyota Rav 4-ga ning sobis sinna keskkonda ning teedele ideaalselt.
Mida soovitaks: teha endale Gold või Platinum krediitkaart, mis sisaldab juba autorendi kindlustusi rahvusvaheliselt. Siis ei pea pikalt selgitama ja tunne rahulikum. Aga selline kahtlusi äratav ja hirmutava suhtumisega autorendipoliitika tegi kahtlemata liikluses äraütlemata ettevaatlikuks.
Ja liiklus on seal nii nagu ka inimesed kirjutavad. Sellega harjub ära kusjuures pikapeale, kogu see kaootilisus on loogiline lõpuks. Inimesed on ülimalt tähelepanelikud. Ainukesed kohad, mida äärmiselt segase ja aeglase liikluse tõttu vältida on justnimelt suuremad linnad ja suuremad asulad. Igalpool mujal on tegelikult chill. Kohalikud kasvavad seal juba beebist saadik hobuse, rolleri või mootorratta otsas ning tegelikult nad on väga tähelepanelikud, ettenägelikud ja ettevaatlikud. Liikluses tundub olevat selline jõuline stiil. Sellist ootamist ja läbilaskmist ei soosita. Liikumine peab toimuma pidevalt, vastavalt masina suurusele, mingid prioriteedid on mängus.
Müüdid
Auto oli meil terve reisi vältel. Kui paljud inimesed kommenteerisid, et auto võib üldse ära unustada, et kõik on nii hull ja ohtlik ja hukule määratud. Siis neid kommentaare ei tasu tõsiselt võtta absoluutselt. Need on need ärahellitatud eakate ameerika turistide emotsioonid.
Ilma autota on kahtlemata igav. Paljud ilusad kohad asuvad ikkagi kohtades, kuhu peab sõitma. Ja kui vähegi saart tahta näha, siis ilma autota seda teha on üsna tülikas. Liiklusega harjub ära. Keskmine inimene, kes on Tallinna liiklusega harjunud ning vähegi mujalgi maailmas autot juhtinud, siis saab hakkama. Peab olema lihtsalt tähelepanelikum ning sellest kaootilisusest lõpuks aru saama, et see muutuks loogiliseks.
Tõsi on aga see, et maanteed on täiesti sõidetavad, aga kõik mis puudutab linna ja külavahe teid, siis sealne kvaliteet on äärmuslik. Hästi palju on väga väga tülikaid “lamavaid politseinikke”, mis on tihtipeale märgistamata ja ülikõrged. Ja tihtipeale keset teed võivad olla korralikud pommiaugud, mida on raske märgata ja millest läbi sõites lendab ratas raudselt alt ära.
Punta Cana piirkond
Punta Cana tundus meile selline vaikne, ülimalt korralik, uhkeid villadepiirkondi täis koht, mis selgelt oli ehitatud ainult turistidele. Väga puhas, ilus, mereäärsed golfirajad, puhtad rannad jne. Turiste nägime ülimalt vähe üldiselt seal liikumas. Ja kui nägime, siis enamasti eakamaid. Kohalikud väiksed külad, linnakesed olid praktiliselt inimtühjad, randades inimesi väga vähe. Hästi ei saanudki aru, mis toimus. Kuni hiljem selgus, et üldiselt Dominikaani Vabariiki puhkama tulevad inimesed valivad kas Samana poolsaare või siis Bavaro piirkonna (pigem noorte puhkuse piirkond).
Punta Cana ümbruses tegelikult justkui ei olegi midagi märkimisväärset, mida külastada või mida teha. Vähemalt meile tundus nii. Playa Juanillo oli selline ilus puhas hotellirand. Siis oli seal üks tore Cap Marina. Käisime seal isegi ühes restoranis õhtul söömas, mis paistis küll prestiižne, viisakas, paljutõotav elamust olevat, kuid söögi ja serveerimise kvaliteet oli täiesti null. Aga golfisõpradele oleks see küll koht, kus üks korralik golfi puhkus teha, minnagi sinna oma varustusega ja nädalake mängida. Väljakud ja vaated on lihtsalt imelised. Esimese hommikusöögi kusjuures tegimegi ühes täpselt mere ääres asuvas golfiklubi majas.
Hoyo Azul tundus üks seikluspark, mida tahtsime külastada. Tuli välja, et selle päeva hind oli $150 inimese kohta. Meile tundus, et see hind pole siiski seda väärt ja loobusime.
Lähedale jäi ka Don Lucas Cigars. Otsustasime ära käia, ikkagi üks märgiline Dominikaani sigari bränd. Anti proovimiseks tasuta sigar, süüdati, sai seal natuke ringi vaadata, baaris ühe Presidente õlle kõrvale juua. Kokkuvõttes, kui oled korralikes sigarimajades käinud, siis täiesti mittemidagiütlev koht. Kõik on praktiliselt 2x kallim, kui tavalises poes. Selline pettumustvalmistav turistilõks.
Samana poolsaar
Selleks, et Punta Canast sõita Samana poolsaarele, selleks peab tegema pika tiiru lõunast, sest otseteed põhjarannikult ei ole. Ja nii tulebki siis pool riiki läbi sõita, et sellele ilusale poolsaarele jõuda. Ja mis siis vahepeal vaadata on? Eks me nägime korralikult vaeva, et mingitki silmailu ja põnevust sellel pikal teekonnal saaks. Ikkagi peaaegu 5 tunnine sõit kokku.
Tee peale jäi Bayahibe rand, kus me veetsime natuke aega enne lõunat. Selline keskmine rand üldiselt, TOP 10 hulka kindlasti ei liigitaks. Aga siiski, kena meri, kena päike, sobis. Veel jäi tee peale Barcelo rummitehas. Kui me sinna jõudsime, siis avastasime, et olime ainukesed turistid, tehas ise haigutas igavuses ning meil kadus ära soov seal pikemalt aega veeta. Aeg ei olnud seda väärt. Veel jäi sinna üks korralik sigaritehas Tabacalera de García Cigar Factory, kuid paraku me ei leidnud ühtegi külastajale mõeldud sissepääsu ega olmeala. Ja nii jäi ka see vahele. Ka varemetes linn Altos de Chavón jäi paraku vahele, sest sissepääsu hind ($50) paari instagrami pildi tegemise jaoks tundus liig, sest tervet päeva me kindlasti ei tahtnud seal veeta.
See on selline tore Dominikaani arusaam turismikohtadest. On see siis seikluspark, mõni vana linn või muu elamuspakett, siis alati pakutakse sulle terve päeva paketti, mis sisaldab siis teatud atraktsioone ja lõunasööki koos joogiga ning saad veeta seal terve päeva. Muud varianti ei ole, kui ma sooviks seal 1-2h veeta. Sellest täiesti piisaks. Ja lõunasöögist ma pigem ei oleks huvitatud. Nii palju siis teepeale jäävatest vaatamisväärsustest. Ja siis tundide viisi tühjust, mõlemal pool silmapiirini ulatuvad suhkruroo põllud. Lage ja pläss maastik, ei mägesid, ei midagi, vahepeale jäävad pommiauguna näivad asulad.
Ja siis meil õnnestus õigest kohast kiirteelt maha pöörata ning suundusime Santo Domingo (pealinn) äärelinna. See oli see hull liiklus, millest kõik räägivad. Sinna ei tahaks tõesti enam kunagi sattuda. Seal liikluses puudusid nii reeglid, loogika. Enne kui õigele teele tagasi saime, pidime taluma ca tund aega puhast stressi. Ja need autod, mis seal äärelinnas enamasti liiklesid, tundusid justkui romulast võetud ja hind sisse puhutud. Enamik nendest tossasid nii, et hästi ei saanud aru, kas auto põleb, või ongi seisukord vilets. Ja igasugused pisemad liikurid lipsasid risti-rästi nende millimeetrite vahelt läbi, kus veel vähegi ruumi oli.
Santo Domingo seega linn, kuhu paljud ei soovita üldse minna. Kes on Havanat näinud või teisi koloniaalajastu linnu, siis Santo Domingo võib vabalt vahele jätta. Need ummikud ja liiklusstress lihtsalt ei tasu seda ühte enimpildistatud värvilist tänavat koos väga vana kirikuga ära. Meil ei olnud igaljuhul plaani sinna kohe kindlasti minna ja saime ka kinnituse, miks inimesed sealse liikluse eest hoiatavad.
Siis kui 5 tundi sõitmist ja üsna emotsioonitut vaatepilti tervel sellel teekonnal oli hakanud läbi saama ning jõudsime viimaks Samana poolsaare piirkonda, siis arusaam Dominikaani Vabariigist hakkas muutuma lootustandvamaks. Me juba siiralt arvasime ja arutasime kolmandal reisipäeval, et huvitav koht see Dominikaan siiani, aga tagasi küll ei tuleks. Nii palju siis eelarvamustest.
Las Terrenas oli küla, kus me Samana poolsaarel ööbisime. Mõlemad majad koos ilusa aia ja bassuga olid väga mõnusad, avarad, mugavad. Alles siia jõudes tekkis minul tunne, et ma olen nüüd puhkusel. Nüüd võib puhkus alata. Need 9 päeva, mis me Samana poolsaarel veetsime ja seiklesime oli väga kaunis. See on piirkond, kus olla. Loomulikult sõitsime sealsed rannad ja kohad läbi nii auto kui ATV-ga. Rannad olid ilusad, kogu see vaib, elu ja inimesed olid lahedad. Restoranides sai head sööki. Kõik tundus natuke selline boheemlaslik chill. Kokteilid olid head. Sigarid maitsesid hästi.
Need 2 nädalat Dominikaani Vabariigis puhkust tundusid tänu erinevatele AirBNB ööbimistele ja piirkondade vahetusele kokku kui 1 kuu. Ma alati soovitan inimestel tulla mugavustsoonist välja ning pikema reisi puhul vahetada piirkondi, kogeda uut, liikuda ringi, otsida seiklusi. Ainult siis tundub sulle see puhkus mõnusalt pikk ja värvikas. Selle asemel, et ühes hotellis basseini ääres peesitada ning paar korda lahepeal kaatrisõit teha.
Bavaro
Bavaro oli koht, kus me tähistasime oma reisi lõppu. Saime kaks mõnusat elamust kohas nimega Wacamole ning La Bruja. Esimene selline noortepoolsem kokteilibaar-terrass, kus saab häid tacosid ning kus kuuleb õhtuti lahedat LIVE muusikat. Ning teine on ülimalt hea ja sooja teenindusega ja väliterrassiga restoran, kus pakutakse äärmiselt head toitu ja häid kokteile. Kus samuti on õhtuti LIVE muusika. Mõlemad kohad jätsid väga sooja ning meelierutava mulje. Kahtlemata ilus punkt reisile.
Bavaro rand ise on midagi hoopis muud, kui muud rannad mitmel pool mujal. Kui Dominikaanis kohtas päris mitmeid inimtühjasid randu, siis Bavarosse on koondunud korralik melu, siin on palju inimesi. Rand on kahtlemata ilus ja puhas, aga inimesi ka palju. Siin on mõnus lihtsalt jalutada kümmekond kilomeetrit ühele poole, mööda lõputut rannariba, jälgida ümbrust ja tabada huvitavaid olukordi, ning samuti siis teisel päeval näiteks kümmekond kilomeetrit teisele poole.
Randade paradiis
Pole ime, miks Dominikaani Vabariiki tuntakse tema randade pärast. Põhimõtteliselt saart ümbritsevad miljonid rannad, ja neid on igasuguseid, igale maitsele: väiksemaid, tohutult pikki, valge liivaga, kollaka liivaga, rohkem rahvastatud, täiesti inimtühje, hooldatud, täiesti metsistunud, lihtsalt ligipääsetavad, raskelt ligipääsetavad. Valida saab endale sobivaima, seigelda on põnev. Ja tavaliselt on ikka nii, et mida raskemini ligipääsetavam rand, seda suurem on vaimustus, ja tihti võib sellisel juhul saada ka üksikule saarele uhutud elamuse, kus silmapiiril pole ühtegi inimest ning rand on ainsana sinu päralt.
Mis rannad siis meelde jäid kõige enam? Ütleks, et Samana poolsaar on kindlasti piirkond, kus on randade paradiis. Siin leiab korralikke pärleid. Playa Rincon on kindlasti üks kauneimaid randu, mida saime kogeda. Samuti, Playa el Valle, Las Galeras olid kenad. Isegi Las Terrenases piki rannariba liikuda leiab mõnusaid soppe hulganisti.
Ühel täiesti inimtühjal rannal tegime näiteks väikese lõkke ja grillisime kanafileed juurviljadega. Väga hea vaheldus oli. Teises rannas paarutasime ATV-dega otse rannaliival, mis oli samuti unustamatu elamus. Kolmandas jällegi proovisime palmipuult pähkleid kätte saada, kuni lõpuks kohalik märkas meid ja naerulsui pakkus 200 kohaliku raha eest (ca 3€) abi. Ronis siis hops-hops 10m kõrguse puu latva, raputas 8 prisket pähklit maha ning lõikas machetega meile kolmele pähklitesse ilusti augud, et värsket kookose vett saaks juua. Väga lahe juhuslik kogemus. Ja parajasti oli janu ka : )
https://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/uploads/2020/01/dominikaani-vabariik-veebruar-2020-reisiblogi-reisikirjad-teisel-pool-maakera.jpg7001920Martin Palmethttps://www.teiselpoolmaakera.ee/wp-content/themes/maakera/images/layout/teiselpool-maakera-logo.svgMartin Palmet2020-01-16 14:57:482021-01-08 13:03:29Mida teha 2 nädalat Dominikaani Vabariigis?
We may request cookies to be set on your device. We use cookies to let us know when you visit our websites, how you interact with us, to enrich your user experience, and to customize your relationship with our website.
Click on the different category headings to find out more. You can also change some of your preferences. Note that blocking some types of cookies may impact your experience on our websites and the services we are able to offer.
Essential Website Cookies
These cookies are strictly necessary to provide you with services available through our website and to use some of its features.
Because these cookies are strictly necessary to deliver the website, refuseing them will have impact how our site functions. You always can block or delete cookies by changing your browser settings and force blocking all cookies on this website. But this will always prompt you to accept/refuse cookies when revisiting our site.
We fully respect if you want to refuse cookies but to avoid asking you again and again kindly allow us to store a cookie for that. You are free to opt out any time or opt in for other cookies to get a better experience. If you refuse cookies we will remove all set cookies in our domain.
We provide you with a list of stored cookies on your computer in our domain so you can check what we stored. Due to security reasons we are not able to show or modify cookies from other domains. You can check these in your browser security settings.
Other external services
We also use different external services like Google Webfonts, Google Maps, and external Video providers. Since these providers may collect personal data like your IP address we allow you to block them here. Please be aware that this might heavily reduce the functionality and appearance of our site. Changes will take effect once you reload the page.