Mida teha 2 nädalat Dominikaani Vabariigis?

See on siis kolmas saar Kariibi meres, mida külastame ajavahemikus 31. jaanuar – 14. veebruar. Kariibi mere saartel on selgelt mingisugune võlu ja kultuuriline erinevus. Paar aastat enne oli Kuuba esimene koht, mis oli fantastiline kogemus. Puerto Rico sealt järgmisena üllatas oma ilusate inimtühjade randadega ja võluvate väikeste külade ning mitmekesise loodusega. Dominikaani Vabariik on kahtlemata intrigeeriv koht, olles tagasihoidlik sigari fänn (ja sealt paljud lemmikud just pärit ongi). Ja tõsi, loodus, rannad ja melu on kutsuvad.

Siia kaardile sai märgitud kohad, mida plaanisime enne reisi ja mille ümbrust soovisime avastada. Enam-vähem “by the book” lähenemine. Aga see ongi see, mida 2 nädalat Dominikaani Vabariigis teha, vähemalt tundus nii. Kui sirvida Lonely Planet raamatut ja mitmeid blogisid, siis just see rannik ja mõned sisemaa kohad (kus näiteks sigari istandused paiknevad) on eelkõige väärt nautimist.

Tegelikkuses aga mängisime plaani pisut ümber ning jätsime istanduste piirkonna (Santiago de los Caballeros) ning põhja rannikult Puerto Plata piirkonna sootuks vahele. Esiteks juba sellepärast, et kohalikelt sai soovitusi, distantsid on siiski üpriski pikad, teeolud ei ole just kiita ning vahel mõned piirkonnad kipuvad korduma. Seetõttu mängisime oma plaani ümber ja otsustasime sootuks rohkem aega veeta imeilusal Samana poolsaarel, mis tõepoolest on Dominikaani Vabariigis koht, kus pikemalt aega veeta.

Kui peaks juhtuma järgmisel korral Dominikaani Vabariiki, siis planeeriks seda reisi hoopis teisiti. Samuti, sõbrale, kes plaaniks sinna puhkama minna soovitaksin seda reisi võtta umbes selliste valikutega:

  • Veeta paar päeva Punta Canas, lihtsalt, et sisse elada sealsesse kliimasse ja kultuuri. Selline vaikne, pigem prestiižne golfikuurort eakamatele.
  • Seejärel transfeeriga Samana poolsaarele.
  • Rentida Samana poolsaarel ATV. See on kõige mõistlikum liikumisvahend seal üldse. Nii segase liikluse mõttes, üsna kaootiliste teeolude mõttes, ka turvalisuse mõttes. Auto on lihtsalt liiga kohmakas ja tülikas selles liikluses. Mis kõige tähtsam, mitmed rannad ja kohad, mida avastada on autoga ligipääsmatud, aga ATV-dega saab kõiki neid ilusaid ligipääsmatuid kohti külastada. Ja pealegi, see on super fun nendega liigelda.
  • Samana poolsaar on ilus, turvaline, mitmekesine ja päris suur poolsaar, mida avastada paar nädalat.
  • Ja viimased päevad enne tagasilendu veedaks Bavaro kandis, kus on head restoranid, noored, rohkem meelelahutust. Ilus punkt reisile.

Autorent Dominikaanis. Liiklus. Mida tähele panna?

Autorendi fiaskodeks olime juba ette valmistunud. Sellest, kui segased lood autorendiga Dominikaani Vabariigis on, sellest kirjutavad kõik. Ja täpselt nii oligi, millest inimesed kirjutasid:

  • Ehk need rendi hinnad, millega auto broneerid kuskil internetivahendusel enne reisi, need ei pruugi tõele vastata.
  • Hinnale lisanduvad igasugused halduskulud, maksud, tip ja jots ja igast muud tasud, mille olulisust nad sulle üritavad seletada, ning milleta autot ei väljastata. Meie rendiauto hinnale lisandus põhimõtteliselt sama hind veel otsa, millega olime selle broneerinud.
  • Kindlustus. Nii nagu hoiatati, siis kindlustus on neile lisateenimise võimalus ja seda nad üritavad müüa rohkem või vähem agressiivselt. Meile põhjendati, et see kindlustus, mille enne reisi tegime (olin teinud eraldi kindlustuse Allianz Insurance kaudu, ca $150), et see üldse ei kehti ning me vastutame kõige eest, kui midagi peaks juhtuma.
  • 2000$ broneeritakse ilusti krediitkaardilt. Ja kui peaks kriim autole tulema, siis see ka automaatselt võetakse maha. Hiljem oma kindlustusega ürita see tagasi saada.
  • Meie sõitsime uhiuue Toyota Rav 4-ga ning sobis sinna keskkonda ning teedele ideaalselt.
  • Mida soovitaks: teha endale Gold või Platinum krediitkaart, mis sisaldab juba autorendi kindlustusi rahvusvaheliselt. Siis ei pea pikalt selgitama ja tunne rahulikum. Aga selline kahtlusi äratav ja hirmutava suhtumisega autorendipoliitika tegi kahtlemata liikluses äraütlemata ettevaatlikuks.

Ja liiklus on seal nii nagu ka inimesed kirjutavad. Sellega harjub ära kusjuures pikapeale, kogu see kaootilisus on loogiline lõpuks. Inimesed on ülimalt tähelepanelikud. Ainukesed kohad, mida äärmiselt segase ja aeglase liikluse tõttu vältida on justnimelt suuremad linnad ja suuremad asulad. Igalpool mujal on tegelikult chill. Kohalikud kasvavad seal juba beebist saadik hobuse, rolleri või mootorratta otsas ning tegelikult nad on väga tähelepanelikud, ettenägelikud ja ettevaatlikud. Liikluses tundub olevat selline jõuline stiil. Sellist ootamist ja läbilaskmist ei soosita. Liikumine peab toimuma pidevalt, vastavalt masina suurusele, mingid prioriteedid on mängus.

Müüdid

Auto oli meil terve reisi vältel. Kui paljud inimesed kommenteerisid, et auto võib üldse ära unustada, et kõik on nii hull ja ohtlik ja hukule määratud. Siis neid kommentaare ei tasu tõsiselt võtta absoluutselt. Need on need ärahellitatud eakate ameerika turistide emotsioonid.

Ilma autota on kahtlemata igav. Paljud ilusad kohad asuvad ikkagi kohtades, kuhu peab sõitma. Ja kui vähegi saart tahta näha, siis ilma autota seda teha on üsna tülikas. Liiklusega harjub ära. Keskmine inimene, kes on Tallinna liiklusega harjunud ning vähegi mujalgi maailmas autot juhtinud, siis saab hakkama. Peab olema lihtsalt tähelepanelikum ning sellest kaootilisusest lõpuks aru saama, et see muutuks loogiliseks.

Tõsi on aga see, et maanteed on täiesti sõidetavad, aga kõik mis puudutab linna ja külavahe teid, siis sealne kvaliteet on äärmuslik. Hästi palju on väga väga tülikaid “lamavaid politseinikke”, mis on tihtipeale märgistamata ja ülikõrged. Ja tihtipeale keset teed võivad olla korralikud pommiaugud, mida on raske märgata ja millest läbi sõites lendab ratas raudselt alt ära.

Punta Cana piirkond

Punta Cana tundus meile selline vaikne, ülimalt korralik, uhkeid villadepiirkondi täis koht, mis selgelt oli ehitatud ainult turistidele. Väga puhas, ilus, mereäärsed golfirajad, puhtad rannad jne. Turiste nägime ülimalt vähe üldiselt seal liikumas. Ja kui nägime, siis enamasti eakamaid. Kohalikud väiksed külad, linnakesed olid praktiliselt inimtühjad, randades inimesi väga vähe. Hästi ei saanudki aru, mis toimus. Kuni hiljem selgus, et üldiselt Dominikaani Vabariiki puhkama tulevad inimesed valivad kas Samana poolsaare või siis Bavaro piirkonna (pigem noorte puhkuse piirkond).

Punta Cana ümbruses tegelikult justkui ei olegi midagi märkimisväärset, mida külastada või mida teha. Vähemalt meile tundus nii. Playa Juanillo oli selline ilus puhas hotellirand. Siis oli seal üks tore Cap Marina. Käisime seal isegi ühes restoranis õhtul söömas, mis paistis küll prestiižne, viisakas, paljutõotav elamust olevat, kuid söögi ja serveerimise kvaliteet oli täiesti null. Aga golfisõpradele oleks see küll koht, kus üks korralik golfi puhkus teha, minnagi sinna oma varustusega ja nädalake mängida. Väljakud ja vaated on lihtsalt imelised. Esimese hommikusöögi kusjuures tegimegi ühes täpselt mere ääres asuvas golfiklubi majas.

Hoyo Azul tundus üks seikluspark, mida tahtsime külastada. Tuli välja, et selle päeva hind oli $150 inimese kohta. Meile tundus, et see hind pole siiski seda väärt ja loobusime.

Lähedale jäi ka Don Lucas Cigars. Otsustasime ära käia, ikkagi üks märgiline Dominikaani sigari bränd. Anti proovimiseks tasuta sigar, süüdati, sai seal natuke ringi vaadata, baaris ühe Presidente õlle kõrvale juua. Kokkuvõttes, kui oled korralikes sigarimajades käinud, siis täiesti mittemidagiütlev koht. Kõik on praktiliselt 2x kallim, kui tavalises poes. Selline pettumustvalmistav turistilõks.

Samana poolsaar

Selleks, et Punta Canast sõita Samana poolsaarele, selleks peab tegema pika tiiru lõunast, sest otseteed põhjarannikult ei ole. Ja nii tulebki siis pool riiki läbi sõita, et sellele ilusale poolsaarele jõuda. Ja mis siis vahepeal vaadata on? Eks me nägime korralikult vaeva, et mingitki silmailu ja põnevust sellel pikal teekonnal saaks. Ikkagi peaaegu 5 tunnine sõit kokku.

Tee peale jäi Bayahibe rand, kus me veetsime natuke aega enne lõunat. Selline keskmine rand üldiselt, TOP 10 hulka kindlasti ei liigitaks. Aga siiski, kena meri, kena päike, sobis. Veel jäi tee peale Barcelo rummitehas. Kui me sinna jõudsime, siis avastasime, et olime ainukesed turistid, tehas ise haigutas igavuses ning meil kadus ära soov seal pikemalt aega veeta. Aeg ei olnud seda väärt. Veel jäi sinna üks korralik sigaritehas Tabacalera de García Cigar Factory, kuid paraku me ei leidnud ühtegi külastajale mõeldud sissepääsu ega olmeala. Ja nii jäi ka see vahele. Ka varemetes linn Altos de Chavón jäi paraku vahele, sest sissepääsu hind ($50) paari instagrami pildi tegemise jaoks tundus liig, sest tervet päeva me kindlasti ei tahtnud seal veeta.

See on selline tore Dominikaani arusaam turismikohtadest. On see siis seikluspark, mõni vana linn või muu elamuspakett, siis alati pakutakse sulle terve päeva paketti, mis sisaldab siis teatud atraktsioone ja lõunasööki koos joogiga ning saad veeta seal terve päeva. Muud varianti ei ole, kui ma sooviks seal 1-2h veeta. Sellest täiesti piisaks. Ja lõunasöögist ma pigem ei oleks huvitatud. Nii palju siis teepeale jäävatest vaatamisväärsustest. Ja siis tundide viisi tühjust, mõlemal pool silmapiirini ulatuvad suhkruroo põllud. Lage ja pläss maastik, ei mägesid, ei midagi, vahepeale jäävad pommiauguna näivad asulad.

Ja siis meil õnnestus õigest kohast kiirteelt maha pöörata ning suundusime Santo Domingo (pealinn) äärelinna. See oli see hull liiklus, millest kõik räägivad. Sinna ei tahaks tõesti enam kunagi sattuda. Seal liikluses puudusid nii reeglid, loogika. Enne kui õigele teele tagasi saime, pidime taluma ca tund aega puhast stressi. Ja need autod, mis seal äärelinnas enamasti liiklesid, tundusid justkui romulast võetud ja hind sisse puhutud. Enamik nendest tossasid nii, et hästi ei saanud aru, kas auto põleb, või ongi seisukord vilets. Ja igasugused pisemad liikurid lipsasid risti-rästi nende millimeetrite vahelt läbi, kus veel vähegi ruumi oli.

Santo Domingo seega linn, kuhu paljud ei soovita üldse minna. Kes on Havanat näinud või teisi koloniaalajastu linnu, siis Santo Domingo võib vabalt vahele jätta. Need ummikud ja liiklusstress lihtsalt ei tasu seda ühte enimpildistatud värvilist tänavat koos väga vana kirikuga ära. Meil ei olnud igaljuhul plaani sinna kohe kindlasti minna ja saime ka kinnituse, miks inimesed sealse liikluse eest hoiatavad.

Siis kui 5 tundi sõitmist ja üsna emotsioonitut vaatepilti tervel sellel teekonnal oli hakanud läbi saama ning jõudsime viimaks Samana poolsaare piirkonda, siis arusaam Dominikaani Vabariigist hakkas muutuma lootustandvamaks. Me juba siiralt arvasime ja arutasime kolmandal reisipäeval, et huvitav koht see Dominikaan siiani, aga tagasi küll ei tuleks. Nii palju siis eelarvamustest.

Las Terrenas oli küla, kus me Samana poolsaarel ööbisime. Mõlemad majad koos ilusa aia ja bassuga olid väga mõnusad, avarad, mugavad. Alles siia jõudes tekkis minul tunne, et ma olen nüüd puhkusel. Nüüd võib puhkus alata. Need 9 päeva, mis me Samana poolsaarel veetsime ja seiklesime oli väga kaunis. See on piirkond, kus olla. Loomulikult sõitsime sealsed rannad ja kohad läbi nii auto kui ATV-ga. Rannad olid ilusad, kogu see vaib, elu ja inimesed olid lahedad. Restoranides sai head sööki. Kõik tundus natuke selline boheemlaslik chill. Kokteilid olid head. Sigarid maitsesid hästi.

Need 2 nädalat Dominikaani Vabariigis puhkust tundusid tänu erinevatele AirBNB ööbimistele ja piirkondade vahetusele kokku kui 1 kuu. Ma alati soovitan inimestel tulla mugavustsoonist välja ning pikema reisi puhul vahetada piirkondi, kogeda uut, liikuda ringi, otsida seiklusi. Ainult siis tundub sulle see puhkus mõnusalt pikk ja värvikas. Selle asemel, et ühes hotellis basseini ääres peesitada ning paar korda lahepeal kaatrisõit teha.

Bavaro

Bavaro oli koht, kus me tähistasime oma reisi lõppu. Saime kaks mõnusat elamust kohas nimega Wacamole ning La Bruja. Esimene selline noortepoolsem kokteilibaar-terrass, kus saab häid tacosid ning kus kuuleb õhtuti lahedat LIVE muusikat. Ning teine on ülimalt hea ja sooja teenindusega ja väliterrassiga restoran, kus pakutakse äärmiselt head toitu ja häid kokteile. Kus samuti on õhtuti LIVE muusika. Mõlemad kohad jätsid väga sooja ning meelierutava mulje. Kahtlemata ilus punkt reisile.

Bavaro rand ise on midagi hoopis muud, kui muud rannad mitmel pool mujal. Kui Dominikaanis kohtas päris mitmeid inimtühjasid randu, siis Bavarosse on koondunud korralik melu, siin on palju inimesi. Rand on kahtlemata ilus ja puhas, aga inimesi ka palju. Siin on mõnus lihtsalt jalutada kümmekond kilomeetrit ühele poole, mööda lõputut rannariba, jälgida ümbrust ja tabada huvitavaid olukordi, ning samuti siis teisel päeval näiteks kümmekond kilomeetrit teisele poole.

Randade paradiis

Pole ime, miks Dominikaani Vabariiki tuntakse tema randade pärast. Põhimõtteliselt saart ümbritsevad miljonid rannad, ja neid on igasuguseid, igale maitsele: väiksemaid, tohutult pikki, valge liivaga, kollaka liivaga, rohkem rahvastatud, täiesti inimtühje, hooldatud, täiesti metsistunud, lihtsalt ligipääsetavad, raskelt ligipääsetavad. Valida saab endale sobivaima, seigelda on põnev. Ja tavaliselt on ikka nii, et mida raskemini ligipääsetavam rand, seda suurem on vaimustus, ja tihti võib sellisel juhul saada ka üksikule saarele uhutud elamuse, kus silmapiiril pole ühtegi inimest ning rand on ainsana sinu päralt.

Mis rannad siis meelde jäid kõige enam? Ütleks, et Samana poolsaar on kindlasti piirkond, kus on randade paradiis. Siin leiab korralikke pärleid. Playa Rincon on kindlasti üks kauneimaid randu, mida saime kogeda. Samuti, Playa el Valle, Las Galeras olid kenad. Isegi Las Terrenases piki rannariba liikuda leiab mõnusaid soppe hulganisti.

Ühel täiesti inimtühjal rannal tegime näiteks väikese lõkke ja grillisime kanafileed juurviljadega. Väga hea vaheldus oli. Teises rannas paarutasime ATV-dega otse rannaliival, mis oli samuti unustamatu elamus. Kolmandas jällegi proovisime palmipuult pähkleid kätte saada, kuni lõpuks kohalik märkas meid ja naerulsui pakkus 200 kohaliku raha eest (ca 3€) abi. Ronis siis hops-hops 10m kõrguse puu latva, raputas 8 prisket pähklit maha ning lõikas machetega meile kolmele pähklitesse ilusti augud, et värsket kookose vett saaks juua. Väga lahe juhuslik kogemus. Ja parajasti oli janu ka : )

Ruhnu, saar, kuhu alati ei satu

Ruhnu saar ei asu just teiselpool maakera. Või siis, kuidas võtta. Kellegi jaoks kindlasti asub. Aga ka paljude eestlaste jaoks tõepoolest. Minule oli see selgelt esmakordne külastus. Täiesti eksootiline saar, mida külastada. Tõepoolest, kui küsisin päris mitmelt tuttavalt ja sõbralt, siis suurem osa ei olegi Ruhnu saarele kunagi sattunud. Seega tõsi, tegemist on ühe eksootilise saarega Eestis.

2019 aasta juuli oli vaieldamatult ilus ja soe. Mõte Ruhnule minna tekkis ootamatult, nii nagu paljud head mõtted. Ja siinkohal soovin tänada ka Priitu, kes hea meelega selle retke ette võttis ja oma alusega sinna üksildasele saarele viis. Väga lahe oli.

Kuigi saar ise on selline üsna tavaline saar, mille sarnaseid on Eestis mitmeid, siis mis on selle saare puhul eriline, need on inimesed. Meid on siin Eestis vaid 1,3 miljonit, kuid lahe on vaadata, kuidas piirkonniti see väike rahvus on niivõrd värviline ja väärt tuttavaks saamist. Siin puhul jagan ka mõningaid klõpse saarest, sest suurem osa ajast proovisin kaamerast eemale hoida nii palju kui võimalik.

Suvine puhkus Rhodose saarel

Rhodos on üks nendest paljudest ilusatest Kreeka saartest, mis tõeliselt üllatas. Eelkõige ei oodanud nii romantilist ja ilusat vanalinna, mis oma melu ja kaunidusega, mitmete heade restoranidega ja üleüldse laheda sopilise arhitektuuriga jättis hea mulje. Rhodosel leidub ka kauneid peidetud randu. Nagu ikka, ilusad rannad on need kõige raskemini ligipääsetavad, nii ka Rhodosel. Üldiselt, üks mõnusalt kompaktse suurusega saar, mida läbi sõita ja avastada põnevaid kohti.

Mõte Rhodosele puhkama minna tekkis väga ootamatult. See oli täpselt üks nädal 2019 juulikuu suvest, kus ilmad hakkasid ära vajuma, kuigi ülejäänud suvega Eestis võis väga rahule jääda. Mõnus, kui saab suvel halva ilma eest üsna kiirelt Vahemere äärde põgeneda.

Põnevad rannad, mida külastada

Kalithea Springs on üks selline turistikas, kus on pisut asju korda tehtud ja mugav kompleks, kus natuke soliidsemalt saab päevitada, snorgeldada, chillida. Sinna oli ka sümboolne sissepääsu pilet, ca 5 eurot, kui ma ei eksi. Aga see oli seda väärt. Rannatool varjuga hinna sees. Midagi erilist see lahesopp küll endast samas ei kujutanud, aga mõnus vaheldus siiski.

Oasis Beach, Tasos Beach, Nikolas Beach, kõik asuvad üksteise kõrval lähestikku. Ja need on sellised kivised rannad, kus ranna toolid ongi kivi peal, mere ääres. Omamoodi huvitav tegelikult. Ja mida meie tegime, me lihtsalt jalutasime selle rannariba läbi, ujusime ühest rannast teise, ning vahel tegime ka mõned hüpped kõrgemate kivijurakate pealt. Märkasime, et rannatoolid olid üke kiviste paljandite paigutatud laiali, kohati olid sellised mõnusad privaatsemad sopid, mõned pooleldi vee sees ja rannatoolidel olid ka nupud, mida vajutades jooksis kuskilt kaugemalt restoranialalt tüüp sinu juurde ja siis said midagi tellida, ilma, et peaksid ise seda jalutuskäiku tegema. Mõnus, omamoodi rand.

Anthony Quinn Bay osutus ühes lemmikuks. Selline laheda kujuga lahesopp, kus oli päris põnev snorgeldada, nägi mõningaid kalu, ja põnev oli ka sukelduda nende suurte kivirahnude vahele, mis lahe põhjas selgelt paistsid. Selline vähe raskemini ligipääsetav rand, kus peab pisut treppidest matkama, seetõttu oli seal ka rohkem nooremat kontingenti, kellega rannas ju alati vahvam olla. Ja täpselt teiselpool seda lahte oli Ladiko Beach, kus rannaäärses restoranis sai mõnusa lihtsa mereandidega lõuna söödud.

Saint Paul’s Beach oli samuti üks laheda kujuga lahesopp täpselt Lindose linna taga. Kindlasti väärt külastamist, eriti kui meeldivad pikkade rannaribade asemel sellised armsad lahesopid. Hea koht, kus end värskendada kas siis enne või peale Lindose linna külastust.

Mis mulle Rhodose puhul eriti meeldis, kõikides randades olid väga mugavad duššid, ka väiksemates randades. Lihtsalt ülihea on end soolasest veest korralikult puhtaks pesta, et saaks värskelt ja viisakalt taaskord oma teekonda jätkata. Ja loomulikult neid lahesoppe oli rohkelt, kus oli hea peatuda, teha üks mõnus suplus ja see värskusetunne tagasi saada, mille päike päeva jooksul kipub ära võtma. Eriti kui sõita cabrioga, katus all. Ja kabrio puhul peab muidugi olema ka ettevaatlik. Päris lihtne on päeva jooksul päiksega liialdada.

Mojito Beach Bar & Grill kohta lugesime Lonely Planet raamatust, nii nagu paljude muude asjade kohta. Ja kui viitsimist on ning saare teise otsa sõita, siis see on päris chill koht, mida külastada, kindlasti seda sõitu väärt. Aga sinna peaks minema nii terveks päevaks, või vähemalt pooleks päevaks. Me ise läksime sinna üsnagi reisi lõpus, kui juba enamus asju, mida soovisime külastada olid nähtud. Üks mõnus, boheemlaslik, hipsterlik ranna baar, kus väikese tasu eest sai mugavad rannatoolid. Miks see koht eriline on? Asub praktiliselt keset ei midagi, täielik tühjus ümber ringi. Pikk, hüpnotiseerivalt vaikne rannariba. Ja eriline on see koht ka sellepärast, et nad ise kasvatavad aloe vera taimi, millest teevad ühte erilist Mojitot. Päris mõnus oli. Ja süüa teevad ka väga hästi. Seal on selline hubane värviline rannahoone, kus tasub ka söögipaus teha.

Kohad väärt külastamist

Mahajäetud Mussolini Villa de Vecchi ja mahajäetud sanatoorium. Kindlsati väärt külastamist. Asuvad rohkem sisemaal. Juba see maaliline loodus, mägisus, ilusad vaated on omamoodi elamus. Aga elamus on ka ühes Itaalia arhitektuuriga mahajäetud sanatooriumis ringi kolada ja imetleda seda ilusat hoonete kompleksi. Ning teine hea elamus on muidugi Mussolini villa külastus, mis asub kõrgemal mägedes. Sellega seoses on ka põnevat ajalugu. Tuleb välja, et Mussolini lasi küll selle endale ehitada, kuid reaalsuses ta sinna kunagi ei jõudnudki. Lagunenud ja räsitud villas saab täiesti vabalt ringi kolada, saab natuke aimu peenest ehitustehnikast ning terrassilt avaneb ka imeilus vaade merele, kus kaugemal paistab ka Türgi mägine rannik.

Lindos on üks imeilus valge kitsaste tänavatega linnake, kus on ilusate vaadetega imearmsad katuserestoranid. Sai tõesti hea elamuse nii tänavatel ringi kolades kui ka ühes katuserestoranis süües.

Monolithos on üks omanäoline koht, mida külastada. Ühe kõrge kaljurahnu otsas asuvad varemed, kuhu saab turnida ja seda järsku kuristikku imetleda. Selle all on ka üks mõnus rannake, kuhu tasub ehk suplema minna.

Sisemaal ja ranniku ääres sõita ja peatuda väikestes mägikülades on kahtlemata üks mõnus saare avastamise viise. Sellel ajal kui seal käisime olid valmimas ka mitmed puuviljad. Sai siis nopitud natuke virsikuid ja pirne.

Attavyros. Kui auto on piisavalt võimsa mootoriga, siis Rhodose kõige kõrgemale mäele sõita on päris mõnus ettevõtmine. Paraku meie valitud Fiat päris tippu meid ei jaksanud vedada, aga üsna lähedale tipule jõudsime küll. Seal mingist hetkest algab kruusakivi tee, millel liiklemine on üsna raskendatud, eriti arvestades, et päris auklik on see olukord seal.

Sisemaa maaliline maastik

Üks ilusamaid sõite oli tõenäoliselt ühelt rannikult teise, täpsemini kuskilt sealt Gennadi asulast teiselepoole, Mandriko kanti sõita, täpselt diagonaalis läbi saare. See sama teekond oli välja toodud ka Lonely Planet raamatus, ning tõesti ilus, laugete kaugete vaadetega, mägine piirkond. Kusjuures teed on seal ka ülimalt head. Eriti mõnus on sõita seda teed kui päike hakkab vaikselt loojuma. Siis need värvid ja kontrastid muutuvad eriti nauditavaks ning omamoodi müstika tuleb esile.

Sama on ka läänerannikul sõites, soovitavalt jällegi päikeseloojangu hetkel, sest päike loojub just sinna ning läänerannikul on pikalt pikalt kuni pealinnani välja mereäärne ilus tee, kus on üldiselt ka võrlemisi väike liiklus.

5 päeva ilusas Hiina linnas Nanjing

Nanjing on üks üsna suur linn Hiinas. Selle külastus 5 päeva juhtus juhuslikult tööasjus juunikuus 2019 aasta suvel, siis kui töötasin Ericssonis 5G projektijuhina. Siin mõned meenutused sellest retkest.

2 päeva ja 40 km kajakiga Brasla jõel matkaklubiga “Pürg”

Taaskord sai tehtud selle suve maikuus üks mõnus 2-päevane kajakimatk matkaklubiga “Pürg”. Ja seekord Lätis, sellisel jõel nime Brasla. Natuke äkilisem, madalam ja kurvilisem. Sellest sai ka väike video tehtud.

Ja mõned pildid ka juurde.

5 päeva kevadises Londonis

Lõpuks ometi sai käidud Londonis, kus kõik teised inimesed maailmas on käinud, peale minu. Siin mõned emotsioonid, esimesest külastusest. Tore pikk nädalavahetus. Ehk tegelikult küll 5 päeva, mis tundubki mulle põgusalt linnaga tutvumiseks hea aeg.

Ringreis troopilises Puerto Ricos

Puerto Rico oli 2019 aasta alguse üks unustamatu elamusreis, kus salvestasime palju ilusaid kaadreid. Seekord juhtus aga nii, et kõik need lahedad seiklused ja elamused jäidki enamasti mälestuseks. Ühel ilusal rannapäeval, kui olime juba saarele ringi peale teinud, õnnestus kaamera kuskile maha unustada ja seega kogu videomaterjal ja suur osa piltidest läkski kaduma. Aga sellele vaatamata, oli see üks meeldejääv seiklus. Puerto Rico on midagi väga teistsugust.

Meie eesmärk oligi rahulikult 15 päevaga saarele ring peale sõita ja põigata siis nendesse märgilistesse kohtadesse, mida Puerto Ricol tasub vaadata. Hoolikalt valisime selleks perioodiks ööbimiskohti ja kogu reisi peale kokku oligi ca 5 erinevat ööbimiskohta. Iga piirkond oli suhteliselt erineva vaibiga. Ning kogu reisi vältel oli päris hästi tunda, kuidas orkaan Maria oli paar aastat tagasi kogu saare elu ja olu tugevasti mõjutanud.

Maasturiga saarele ring peale ja 5 erinevat ööbimiskohta

Alustasime oma seiklusega pealinnast San Juanist. Olimegi seal esimesed 2 ööd, et kohaliku eluoluga tutvuda. Enne reisi broneerisime vaid 3 ööbimiskohta, San Juanis, Isabela lähistel ja Rinconis. Ülejäänud ööbimiskohad valisime jooksvalt kohapeal, et anda oma plaanidele pisut paindlikkust. Saar on väga mõnusa suurusega ja kompaktne, et see rahulikult kulgedes läbi sõita ning ilusates paikades ka aeg maha võtta ning lihtsalt nautida seda troopilist õhkkonda. Meile 15 päevast täiesti piisas, et end korralikult välja puhata ja Puerto Rico saarest saada hea ülevaade. Kõik ööbimiskohad valisime AirBNB kaudu. Hinnad olid võrdlemisi sõbralikud.

Mulle on alati meeldinud pikematel ja kaugematel reisidel just see ringi liikumine, mitte ühes kindlas kohas paigal püsimine. Keskkonna ja piirkonna vahetus ei pea olema üldse ebamugav. Eriti kui liigud oma rendiautoga. Ringiliikumise ja ööbimiskohtade, piirkondade vahetamise võlu seisneb eelkõige selles, et su puhkus tundub sedavõrd pikem. Need ca 2 nädalat tunduvad lõpuks kui kuu aega. Samas, kui ühes kohas viibimine tekitab mingisuguse mõnusa rutiini ning aeg kipub lendama kiiremini kui tahaks.

Nii nagu kaardilt näha, siis meie peatumiskohtadeks, kus AirBNB kaudu ööbimise võtsime ja kus piirkonnas rohkem ringi seiklesime olid: San Juan loomulikult, Arecibo ja Isabela piirkond, Rincon, Ponce, Fajardo. San Juanis olime saabudes esimesed 2 päeva ning ka reisi lõpus viimased 3 päeva.

Autorent ja liiklus

Puerto Rico autorendi kogemus oli üks kõige meeldivamaid üleüldse minu reisimise karjääri jooksul. Võtsime auto lennujaamast, ette broneerides loomulikult. Alamo oli rendifirma. Valisime maasturi klassi ning lennujaama parklasse jõudes esitasime oma broneerimise vaucheri, neiu naeratas muhedalt ja viipas käega maasturite reale, et sellest autost kuni kümnenda autoni, valige milline sobib ja võite sõita, võtmed on ees. Ja valikus olid väga korralikud maasturid. Jäime esialgu kahe vahele, kas võtta Toyota Raw4 või Mitsubishi Pajero. Kuna Mitsubishi oli suurem, kandilisem ja avaramate akendega, siis valisime selle.

Lugesime siit ja sealt kommentaaridest (TripAdvisor), et Puerto Rico liiklus on jube jube. Täiesti normaalne liiklus. Tundub, et TripAdvisoris on üleüldse need kommentaarid väga tihti üle paisutatud. Sellega peab arvestama, et need USA turistid on pisut liialt siidinäpud ja mugavusohvrid, kõik mis on kodu ustest väljaspool tundub neile ülimalt ohtlik. Tegelikult oli liiklus täiesti normaalne. Teed olid võrdlemisi korras. Ainuke suurem asi, mis silma hakkas oli see, et kohalikud ei näita praktiliselt üldse suunda. Ehk toimub selline kulgemine. Peab justkui “keha keelest” aru saama, millise manöövri autojuht nüüd järgmisena tõenäoliselt teeb.

Orkaan Maria ja selle tagajärjed

Orkaan Maria laastas Puerto Ricot 2017 aasta septembris väga korralikult. Selle tagajärjel ligikaudu 15% elanikkonnast kolis USAsse. Väga väga paljud ärid (eelkõige just rannaäärsed restoranid, hotellid, meelelahutusasutused jne) pandi kinni. Saarel ringi sõites, eriti just ranniku ääres, on näha, kuivõrd halastamatu Maria oli. Kohati isegi nukker vaatepilt. Väga palju nägime mahajäetud kohti, räsitud maju, loodust.

Meile kui turistidele oli sellest tingituna aga väike oma võit ka. Orkaan oli ärahirmutanud paljud turistid. Enamasti, kuhu turistid tulevad on pealinn San Juan. Sinna on hea tulla kruiisilaevaga. Samuti Rincon on üks teine piirkond saare lääneosas, kuhu turistidele meeldib eelkõige minna. Kõik ülejäänud kohad on aga väga vaiksed. Mis eriti meeldis olid need inimtühjad rannad. Äärmiselt mõnus on avastada fantastilisi paradiisirandu, tulla sealt palmide vahelt liivale, türkiissinise Kariibimere äärde ja avastada, et sellel pikal rannaribal ei ole ühtegi teist hinge, ainult sina ja kaaslased.

Mida orkaan veel mõjutas oli loomulikult kõigest tingituna ka hinnad. Üldiselt väljas söömine oli sarnase hinnaga nagu siin Eestis, autorent oli pigem soodne, kütus samuti soodne. Ööbimiskohti valisime väga hoolikalt. Ja enamus neist olid väga coolid tõesti. Hinnad olid pigem jällegi soodsad ning seega sai lubada väga põnevaid ööbimiskohti meie mõistes soodsa hinnaga.

Ilusaimad rannad

Randade osas tegime juba enne reisi eeltööd. Tegime suht selgeks, mis on need rannad, kuhu tõesti tahaks jõuda ja millised piirkonnad pigem välja jätta. Seetõttu nagu kaardilt ka näha, välistasime täielikult saare kagu osa. Me lihtsalt ei näinud ühtegi põnevat vaatamisväärsust või rannariba suuremalt osast lõuna rannikust kui ka saare kagu osast. Seega otsustasime sellele osale saarest aega mitte kulutada.

Kokkuvõtlikult võikski saare kohta öelda, et saare lõuna osa ei ole eriti intrigeeriv. Ainukesena Ponce linn on see, mida võiks külastada, kui näha sellist ehedat koloniaalarhitektuuri ja nautida selle vanalinna mõnusat vaikset vaibi.

Playa Los Tubos

Tookski võib-olla Los Tubos ranna kõige esimesena välja, sest sellest sai tõenäoliselt meie seltskonna ühine lemmik reisi lõpuks. Ja see oli ka rand, kuhu me tagasi läksime. Mõnus pikk rannariba, kus olid mõnusalt suured lained, aga ujutav meri. Puutumata liiv, kuna nendel kordadel kui sinna sattusime polnud peale meie seal ühtegi hinge (mõni üksik ikkagi jalutas sealt mööda siiski aga noh, põhimõtteliselt). Ja ranna ääres siis mõnusad palmipuud. Ja lisaks sellele ka põnevad kivimoodustised rannal ja ranna ääres. Tõesti nauditav rand. See rand asub põhja rannikul San Juani ja Arecibo linnade vahepeal. Üleüldse põhja rannikul käisime ka paljudes teistes ilusates randades, seal on neid mitmeid.

Põhja rannik

Guajataca Tunnel, La Poza de Las Mujeres olid veel sellised meeldejäävad. Esimene nendes oli põneva tunneliga koht, kus oli mõnus jalutada. Seal olid ka kõige suuremad lained, kuhu ei julgenud küll ujuma minna, aga vaatepilt oli võimas. Teine rand nendest oli aga selline lahe ringikujuline sopp. Jobos ja Survival Beach olid samuti teistmoodi.

Lääne ja lõuna rannik

Rinconis olid samuti mõnusad rannad. Üleüldse Rincon on selline natuke boheemlaslik surfilinn, kuhu just noortele meeldib minna. Kui pealinn on liiga turistikas, siis Rincon on selline eraldatum kuurort linn. Steps oli selline kena rand näiteks.

Rojo Cabos, mis on saare lääne osa kõige lõunapoolsem tipp, seal oli üks väga mõnus rand nimega Playa Sucia, mida kindlasti tasub külastada. Enne kui Poncesse jõudsime, siis vahepeal sattus samuti paar väikest mõnusat rannakest, Playa Santa ja Jungle Beach.

Arecibo Observatory

See hiigelsuur raadioteleskoop ehitati aastal 1963. Ja kuni 2016 aastani oli see maailma suurim teleskoop üldse, enne kui Hiina üks suurem teleskoop ehitati. Asub natuke saare sisemaal. Nagu kaardilt näha, siis sõitsime seal kandis ka rohkem ringi, sest see sisemaa piirkond on samuti väärt külastamist, et näha, kuidas kohalikud elavad, kuidas maastik muutub jne. Teleskoop oli tõesti üks võimas vaatepilt. Sinna saab täiesti vabalt minna, ostes pileti, ning teleskoobi kõrvalt vaateplatvormilt saab väga hea ülevaate.

Muide sellel objektil on filmitud ka mitmeid suuri filme. Üks nendest on Jodie Fosteriga “Kontakt”, siis ka James Bondi “Golden Eye” ja mõned veel.

Fajardo ja El Yunque rahvuspark

Oma reisiga saimegi saarele põhimõtteliselt ringi peale kui jõudsime Fajardosse, saare ida rannikul. Seal kandis jäi meelde mitu põnevat seika. Üks esimesi nendest oli ühes nö restoranis pakutud paella, mis maksis vist ca 35 USD lausa. Koomiline oli see seik just sellepärast, et teenindus oli olematu, mitu korda unustati meid absoluutselt ära, olime muidugi piisavalt viisakad ja tuletasime pidevalt meelde, et seda ja teist võib tuua, see on okei. Ning natuke üle tunni aja oodatud paella oli lõpuks püramiidikujuline kuju kollast riisi, mille peal oli ca 3 väikest krevetti ja 2 sinimerekarpi. Selle siis tellisid mu reisikaaslased kahepeale. Minu tellitud quesadillad olid põhimõtteliselt lödid pannkoogid. Aga noh, kõhu saime täis tipprestorani eelarvega, ja see oli ka viimane koht, mis kell 8 õhtul veel lahti oli Fajardos. See oli ka ainuke koht kahe nädala jooksul, kus me tippi ei jätnud, arvestades, et USA on väga tipi rahvas ja 10-20% tippi jätta on okei.

Ja üleüldse, Puerto Ricol me suurt söögielamust ei saanud tegelikult kuskil. Ikka päris hoolikalt peab valima, kuhu sööma minna, eriti just kui õhtul soovid restorani külastada. Seega on soovitav pisut eeltööd teha, vaadata näiteks soovitusi internetist või Lonely Planet raamatust.

Teine põnev seik oli see, et Fajardo oli siis see saatuslik koht, kus me kaotasime oma GoPro kaamera kogu reisi vältel salvestatud video ja pildi materjaliga. Sellest on äärmiselt kahju, sest saime uskumatult lahedaid kaadreid. Plaanisin kokku panna mälestuseks muheda reisivideo, mis nüüd aga jääbki vaid mälestuseks. Sellepärast siin postituses ka niivõrd vähe juhuslikke pilte reisist.

Kolmas meeldejääv üllatus oli Escondida Beach ja sealt pisut edasi jalutades jõuab Puerto Rico Governor’s Beach House juurde. Lahe helesinine villa on seal täpselt ranna ääres. Ja juhtus nii, et seal polnud ühtegi hinge. Oli vaid üks lahe koer, kes kuulus tõenäoliselt sealsele turvamehele või selle villa hooldajale. Alguses pelglik koer käis eemalt meid uudistamas, kuni lõpuks me mängisime, jooksime ja hullasime temaga lainetes terve rannas veedetud aja. Lõpuks oli meil kõigil sõna otseses mõttes keel vestil, aga tuju mega hea.

El Yunque rahvuspark on kohalik vihmamets. See on saare kõige lopsakam piirkond, kus on kõrgeid mägesid, sügavaid kuristikke, mitmeid koskesid ja ojasid. Tõesti üks koht, kus tasub lihtsalt ringi sõita ja teha mõne kose juurde ka matk.

San Juan vanalinn

San Juan linn kusjuures jättis väga mõnusa mulje. Korralik koloniaalhõnguline linn, mis on piisavalt kompaktne ja mitmekesine. Seal on lahedaid kokteilibaare, restorane, mõnus kindlus ja ka linna rand oli täiesti okei, eriti kui natuke pikemalt jalutada ja valida selline eraldatum ja puutumatum koht. La Perlasse me muidugi ei läinud, vaatasime eemalt seda värvilist linnaosa, mis pidi olema linna kõige kriminogeensem koht, aga samas pidi olema omaette huvitav kogemus.

San Juan oli meil ka viimane koht, kus võtsime 3 viimast päeva aja maha, et veel seda vanalinna nautida, lihsalt süüa, kokteilitada, sigarimajas paari sigarit nautida, tagasi tsivilisatsiooni nö, peale seda kui olime saarele ringi peale teinud.

Carli’s Fine Bistro & Piano

Meie üks ühine mõnus avastus ühel päeval, kui otsisime mõnusat restorani, kus saaks väljas terrassil olla. Ja sattusime Banco Populari hoone juurde, kus asuski see meile täiesti tundmatu koht – Carli’s Fine Bistro & Piano. Kõige esimesena olime me täiesti hämmingus ettekandjast, kes meie juurde tuli. Väga elegantne, stiilne ja professionaalne vanem härrasmees tuli meie juurde, rääkisime oma soovidest jne. Sedavõrd ägedat teenindust ei olnud me kuskil saarel kohanud.

Ja teine üllatus, mis välja tuli oli ka see, et selle koha omanik oli kunagine The Beach Boys bändi klaverimängija Carli Muñoz, kes ka siis seal kohapeal alatasa oli ning ühel õhtul esitas ka oma jazz loomingut, mida ta kirjutanud on. Väga muhe tüüp, saime temaga kättpidi tuttavaks ja ostsime ka vinüüli. Muide, baaris on ülilahe baarman nimega Fausto, kes oli 2016 (kui ma ei eksi) aasta Puerto Rico parima Mojito meister. Uhkusega hoiab karikat baaris nähtaval kohal. Parim baarman, kellega mul on olnud au üldse kohtuda. Väga muhe, sõbralik, alati lõbus vanem härra, kelle näos pole kunagi näha tõsidust, tüdimust, väsimust. Säras iga õhtu. Ja loomulikult võitis see koht just melu ja teeninduse pärast meie südamed ja käisime seal San Juanis viibides praktiliselt igal õhtul.

Üleüldine mulje Puerto Ricost

Kui võtta kokku, siis Puerto Rico, kuuludes USA riigi alla, jättis mulle väga meeldiva mulje. Selline omamoodi lihtne saar üldiselt. Loodus ja õhkkond mõnus Kariibi mere hõnguline, troopiline. Seda on tunda nii õhust kui inimestest. Mulle väga meeldis see, et rannad olid valdavalt tühjad. Nii nauditav on olla tühjas ilusas rannas. Aga tõeliselt ilusaid randu oli minu jaoks vaid paar. Ehk kindlasti põhjarannikul Los Tubos ja lääneranniku lõunapoolses tipus Rojo Cabo. Need olid meeldejäävad. Ülejäänud sellised pigem tavalised, mida juba nähtud.

Ma ütleks, et Puerto Rico inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Kogu reisi vältel tundsin end turvaliselt. Siin seal kommenteeritakse, et tegemist võib olla pisut kriminogeense piirkonnaga, ma küll seda ei tundnud kuskilt. Mulle meeldib aeg-ajalt tõmmata head Kuuba või Dominikaani sigarit. Ja väga mõistliku hinnaga sigareid ma sealt ka sain. Pole midagi fantastilisemat kui peale pikka päeva kuskil ilusa vaatega terrassil süüdata üks hea sigar ning selle kõrvale sippida mõned head aastad vaadis küpsenud rummi. Leidsime San Juanis ka ühe põneva sigari poe ja sigarimaja (Cigar House oligi vist koha nimi). Kui sealsesse humidori ruumi astusime, siis see vaatepilt oli muljetavaldav. Sigari valik oli ca 8 korda suurem kui Tallinna Raekoja platsi Sigari Majas.

Puerto Rico reisilt avastasime ka fish taco enda jaoks. Ja seda nad teevad tavaliselt sellise valge kalaga nagu Mahi Mahi. Fish tacosid sõime päris mitmel korral. Tõesti hea.

Tore on tegelikult ka see, et tegemist on ikkagi kohalike hispaania päritolu rahvaga, siis kõik räägivad enamasti heas puhtas ameerika-inglise keeles. See on kohati isegi meeldivalt üllatav, kui kõnetad eelarvamustega mõnda kohalikku, eeldades, et ta võib-olla ei mõista eriti hästi inglise keelt ja siis vastab sulle soravas puhtas inglise keeles, mis teeb ka su enda keele tasemele silmad ette.

Ilusa suve ilus jaanipäev 23 juuni 2018

Aitäh sõbrad ilusa jaanipäeva eest. Siin väike kokkuvõte sellest päevast.

2 päeva ja 40 km kajakiga Salatsi jõel matkaklubiga “Pürg”

Oli äärmiselt meeldiv veeta see maikuu ilus, päikeseline nädalavahetus koos eriti ägeda seltskonnaga matkaklubist “Pürg”. Kokku võttis seiklusest osa 11 inimest, Põhja-Läti ilusal Salatsi jõel. Ja need 40 km aerutamist oli ainult puhas rõõm. Siin sellest kajakimatka elamusest ka kokkuvõtlik video.

Aastavahetus 2017

Seekordne aastavahetus kulges meeleolukas kodurestoranis, kus kaks algajat kodukokka Joonas ja Martin meisterdasid headele sõpradele korraliku mitmekäigulise õhtusöögi. Õhtu naelaks olid meister Marko poolt valmistatud värskendavad kokteilid.

Aitäh kõikidele osalejatele meeldejääva õhtu eest: Doris, Isabel, Grete, Mari, Ants, Peeter, Joonas, Marko, Martin. Kuuldavasti olid järgmisel päeval kõigil kõhud korras, mõnel ainult pea valutas pisut rohkem kui teisel. Aga see käib ju aastavahetuse juurde.

Lubasime, et väga palju sellel õhtul ei pildista, seega suurem osa sündmustest jäigi meile endale mälestuseks. Ja nagu hea söögielamusega ikka, enne kui pilti jõuab teha, on kõik juba söödud. Siin aga mõned klõpsud siiski.