Portugal tervikuna on olnud pikalt üheks ihaldatud reisisihtkohaks. Mul on nüüd ka ülimalt hea meel, et saan seda siin reisiblogis jagada ning endale mälestuseks talletada. Kuna Portugal on suur ja lai (pigem piklik siiski), siis tuligi mõte, et see puhkusereis hoolikalt plaanida nii, et oleks võimalik rahulikus tempos näha neid peamisi pärle, mida Portugal pakub.

 

 

Kuigi ringreis Portugalis kestis kokku 16 päeva, siis lõuna piirkonnas sai oldud 5 päeva, millest tegelikult täiesti piisas, et läänest (Cabo de Sao Vicente) kuni idani (Tavira kaunis ja romantiline linnake) need põhilised kaunid kohad üle vaadata ja ka kohapeal elu, kultuuri ja kliimat nautida.

Loomulikult, kui tegemist on nii kireva kultuuriga, nagu seda on Portugal, siis video ja pildimaterjali tuli tohutult. Aga siin videos panin kokku sellise mõnusa meeleoluka ülevaate, mida sai nähtud ja mida tehtud.

Ööbimiskohaks oli üks mõnus Regency Salgados Hotel & Spa hotell Albufeira piirkonnas, mis oli valitud just seetõttu, et saaks lõunaranniku keskel asudes avastada kord idapoole teinekord läänepoole sõites.

Selles reisikirjas lähemalt:

• Tavira
• Faro
• Lagos (sai kusjuures ka loomaaias käidud siin, aga sellest järgmises postituses)
• Portimao
• Rannad
• Benagil Caves (kõige populaarsem koobas)
• Sagres ja Cabo de Sao Vicente
• Delfiinid

Portugali ringreis lõunast põhja, ehk Farost kuni Portoni

Kui ma nooremana reisisin, siis oli minu jaoks hästi oluline, et hästi palju saaks näha, igat nurgatagust avastada jne. Vast tuleb tuttav igale resisellile. Nüüd, kui kogemusi on rohkem ja aeg on väärtuslikum, siis tahaks just seda olmet nautida ning tempo maha võtta. Hea meelega oleks võtnud Portugali läbimiseks lõunast põhja näiteks kuu aega. Paraku oli aeg piiratud ja sai tegelikult hakkama ka 16 päevaga. Ehk tempo oli mõnus, igas kohas sai mõnusalt puhatud, ilma tormamata ja tundeta nagu oleks pidevalt teel.

Mul puudusid Portugali suhtes igasugused eelarvamused. Nagu ikka, iga uue kohaga, mulle meeldib osta üks korralik reisiraamat (reeglina Lonely Planet), see paar korda läbi lugeda, teha märkmeid ja erinevate inimeste reisikirju uurida. Lõuna Portugali puhul panin punktid, kus peaks kindlasti ära käima. Ja kõikide nende põhikohtade vahele jääb loomulikult palju juhuslikke kohti ja põnevaid avastusi.

Mai lõpp ja juuni algus

Ma usun, et kui ma Portugali uuesti läheksin, siis nädal või kaks olla lihtsalt lõunarannikul, ringi reisida, külastada oma lemmikpaiku.

Seega ringreis algas seekord lõunast. Lend Tallinnast Farosse. Mai lõpp lõunas on juba mõnusalt soe ja kohati ka salakaval. Ilmaennustust ei tasu eriti kuulata, sest kui ilmaennustus ütleb, et sooja on 19-23 kraadi, siis tegelikult on ligi 26-28. Meres sai ka juba ujuda, kuigi kohati võis vee temperatuur olla pigem selline Eestis suvel.

Aga Portugal kusjuures pidigi olema kliima poolest natuke jahedam ja sellega sai ka arvestatud. Tegemist on ookeaniäärse riigiga, kus puhub peamiselt ookeani jahe tuul peale. Samas, see ei tähenda, et oleks koguaeg väga tuuline, üldsegi mitte. Natuke üle 2-nädalase reisi vältel oli ilm väga mahe, päikeseline ja ilma tuuleta (ka lääne rannikul, ookeani ääres).

Tavira

Kaunis, väike, romantiline Tavira, kus on hulgaliselt ajaloolisi kirikuid ja filigraansete rõdudega peeneid härrastemaju, laiub Gilao jõe mõlemal kaldal, mida ühendab Rooma päritolu sild. Linn oli osa rannikuäärsest Rooma teest Castro Marimi ja Faro vahel.

Tavira varajane tõus sai alguse mauride ajal, kelle jaoks see oli Silvese ja Faro kõrval üks olulisemaid asualasid Algarves. Linna parim vaade avaneb mäe otsas asuva vana araabia kvartali mauride linnuse müüridelt. Sealt on selgesti näha ka Rua da Liberdade ääres asuvate majade eripärased neljatahulised katused. Taoline püramiidjas katusekuju võis välja areneda seetõttu, et Algarve paduvihmad kergelt ära voolaks.

Linnusemüüridelt vaadatuna on üks maamärk lähedal asuva Santa Maria do Castelo kiriku kellatorn. Kirik ise asub Algarve kunagise suurima mošee kohal. Linnuse all seisab Nossa Senhora da Graca nunnaklooster.

Faro

Linn, kuhu oma lennuga saabusime Portugali ringreisi alguses. Siit algaski meie 16-päevane puhkusereis. Faro lennujaamast saime kätte ka rendiauto ning jagasime oma avastusretke selliselt, et 5 päeva veetsimegi lõunaranniku peamisi kohti avastades, mida teiste reisihuviliste blogid ja reisiraamatud soovitasid. Ja siit suundusime autoga põhja, Porto poole ning Portost läks lend tagasi kodumaale.

Ma arvan, et selline jaotus Portugali puhul sobib väga hästi, kuna ka riigi geograafiline kuju on selline, kus ei tekigi paremat võimalust teha mõnda ringi, et reis lõpetada samas kohas, kust see algas. Vähemasti, tundus, et lõunast alustada, nautida seda päikest, liiva ja aeglast elu, ning vaikselt suunduda põhjapoole, avastades kõiki neid mõnusaid mägilinnu, kultuuri, loodust ja elu, mis teepeale jääb.

Faro on Algarve maakonna pealinn. On olnud pikalt väike kaluriküla, nagu enamus lõunapoolsetest linnadest, ning roomlaste valitsemise ajal sai sellest oluline sadam.

Osaliselt muistse linnamüüriga ümbritsetud vanalinna pääseb mööda Arco da Vilat. Vanalinna südames on vaikne Largo de Se väljak, mida ääristavad apelsinipuud ning mille kõrval seisab piiskopipalee Paco Episcopal. Õhtul on müüridevahel mõnus idüll, ning seal on ka mõned väga head restoranid. Ühes nendest me otsustasime ka õhtustada ja saime väga hea toiduelamuse.

Faro elav kesklinn Rua de Santo Antonio ümbruses on stiilne jalakäijatele mõeldud ala, kus on hulgaliselt poode, baare ja restorane. Kui päevasel ajal linn otseselt eriti ei ela, ning päevane aeg on pigem hea vana arhitektuuri vaatlemiseks, siis õhtul pimedas hakkab kesklinn elama ning päris mõnus on selle melu sees olla.

Lagos

Lagose linn on ajalooliselt olnud Portugali üks tähtsamaid merenduskeskuseid. Nagu teada, on ka lisaks hispaanlastele olnud ka portugallased tublid maadeavastajad ning just Lagos on olnud selle perioodi keskuseks, kuhu koondusid kõik tähtsamad meresõitjad. Kusjuures siinsamas Lagose linnas on Euroopa esimene orjaturg. Nimelt, maadeavastaja Nuno Tristao tõi 1441. aastal Saharast esimesed orjad. Seda turgu tähistab ka plaadike Rua da Senhora da Graca kaaristu all.

Kui Faro on nüüdsest Algarve maakonna pealinn, siis varem oli seda Lagos.

Portimao

Ei ole just millegi poolest eriline linn. Eks tal ole oma ajalugu nagu kõikidel Portugali linnakestel. Ja ütleme nii, et kui sa oled juba paaris linnas ära käinud, siis mõned asjad hakkavad korduma ning raske on vaimustuda millestki. Kõikjal on ka valged majad või kaunilt plaaditud fassaadidega hooned, kõikjal on kirikud, müürid, madal arhitektuur üldiselt, rõdud, kitsad tänavad ja kaunid platsid.

Portimaosse sattusime natuke kogemata, aga eelkõige oli see sihtkoht, kust läbisõidul satub lõuna Portugali kaunimatesse randadesse. Ca 3 km lõunas asub üks kuulsamaid Praia da Rocha, väljaulatuvate punaste ja kollaste kaljude vahele surutud liivaste lahesoppide rida. Selliseid “peidetud” randu on terve lõunarannik täis. Eriti kaunid on need rannad varaõhtusel ajal, kus päike hakkab loojuma ja äkki värvid ümerringi lähevad selgeks, ja tuleb see kaunidus tugevalt välja.

Sagres ja Cabo de Sao Vicente

Sagres on hästi väike linnake. Kuna see piirkond on seal mandri Euroopa edelapoolsem tipp, siis sai sinna mindud eelkõige vaate pärast. Henriques Meresõitja rajas sellele tuultest räsitud maaninale kindlustuse ning pärimuse järgi ka merekooli ja laevatehase.

Kindlustusest, mis sellele pankrannikule on ehitatud, sellest on vähe säilinud, aga see oli mõnus õhtune jalutuskäik. Sealt avanesid tõesti võimsad ja avarad vaated tervele rannikule, kus kõrgus võimas pankrannik. Müürid ise on pärit 17. sajandist.

Cabo de Sao Vicente on see tipp koos kauni majakaga, mis tähistabki Euroopa edelapoolset tippu.

Benagil Caves koopad

Huvitaval kombel on just see koobas hästi populaarne sihtkoht Portugalis. Tean, et mõnel on see koobas lausa “bucket listis”. Aga tõesti, kaunis ja võimas koht. Selleks, et mõista, mis tunne seal tekib, selles koopas olles, selleks peakski sinna minema.

Sinna saab igal viisil. Kohalikud ärimehed soovitavad sinna mitte ujuda. Mõistagi soovivad nad, et sa neilt SUP laua või kayaki rendiksid. Aga hindasin olukorda, sinna saab täiesti hõlpsalt ka ujudes, kui oled üle keskmise hea ujuja ja suudad end suurema vaevata veepinnal hoida. Meie läksime sinna aga kayakiga. Millegipärast ma arvasin, et kayakis aerutades jään kindlasti kuivaks ja otsustasin lühikesi pükse ja linast särki mitte maha võtta. Ja loomulikult nii kui kayaki vette panime siis esimene laine käis üle ja kõik oli märg. Juhtub.

Koopas tekib natuke selline tunne, nagu oleks suures pühamus. Massiivne kuppel, mille lae august paistab koopasse valgus lihtsalt teeb selle koha eriliseks. Ja koopas olles märkad ka, kuivõrd võimsalt suur see on, ja kui väiksed on inimesed. Ja kui palju neid kohti ikka on, kus kaunis ookeanilt tulev laine otse koopas asuvasse liivaranda uhub? Ma olen küll väga paljudes koobastes käinud erinevates maailma nurkades, aga Benagil Cave on kahtlemata ainulaadne.

Delfiinide vaatlus

Kui palju juhtub seda, et ostad pileti delfiine vaatama ja sa ka reaalselt näed neid? Minuga pole igaljuhul kunagi seda varem juhtunud. Delfiine ja merekilpkonni olen küll näinud juhuslikult, aga kui spetsiaalselt lähed sõidule, kus sind viiakse delfiine vaatama, siis mina olin küll äärmiselt skeptiline ja täiesti kindel, et ühtegi delfiini me ei näe, aga tore sõit saab ikkagi olema.

Kiirkaatriga on juba iseenesest mõnus sõita. Ja lisaks delfiinidele sisaldas see sõit ka lõunaranniku koobaste avastamist. Lisaks muudele koobastele käisime jälle uuesti ka Benagil koopas. Mind küll isiklikult häiris see, kui palju kaatreid seal koopas pidevalt läbi vooris. Võiks mingi piirang olla, sest see rikub selle koopa idülli. Aga see selleks.

Ohh õnne! Me nägime tervet parve delfiine. Parv ei olnud suur küü, aga nii ligi 4-5 delfiini ujusid kuskil suunas. Ja nägime valget delfiini, mis pidi olema üks väga haruldane nähtus seal piirkonnas. Mul oli siiralt hea meel, et delfiinid otsustasid ennast meile ikkagi näidata, kuigi ma seda üldsegi ei odanud.

Aitäh, delfiinid!

Rannad Lõuna Portugalis

Juuni alguses on vesi veel pisut karge kuigi täiesti ujutav. Kindlasti on see põhilisem hooaeg randades juuli ja august. Aga väga omapärased ja kaunid on rannad küll. Mis mulle eriti meeldib Lõuna Portugali randade puhul on just see, et enamus nendest on hästi looduslikud, kõrgete kaljude vahel, leiab privaatsemaid nurki, ja need vaated igast küljest on maalilised. Veel meeldib see, et sellised rannad ei ole üleujutatud nendest tüüpilistest putkadest ja turistipoodidest, mis avaramatel randadel muidugi tavaks.

Siit leiab randu igale maitsele ja tõsisematele rannahuntidele on siin avastamisrõõmu kindlasti paariks nädalaks.

Sagrese neeme ümber asuvad rannad on surutud rannakaljude vahele ning läänerannikul on palju mahajäetud randu. Läänerannik on ka populaarne surfarite pooles. Kusjuures Portugali läänerannikul on ühed maailmakuulsad kõrged lained, mis ulatuvad mitmekümne meetri kõrguseni. Kui meie seal kaldal käisime, siis oli muidugi täielik tuulevaikus.