5 päeva ilusas Hiina linnas Nanjing
Nanjing on üks üsna suur linn Hiinas. Selle külastus 5 päeva juhtus juhuslikult tööasjus juunikuus 2019 aasta suvel, siis kui töötasin Ericssonis 5G projektijuhina. Siin mõned meenutused sellest retkest.
Meie aktiivne puhkus Tai kuningriigis
Otsustasime märtsikuus teha Austraaliast väikese väljasõidu Taisse, Phuketisse. Ajastasime reisi nii, et samal ajal olid reisil ka kaaslase lähedased, ema, vend ja vanaema. Otsisime tavapärast hotelli, mis oleks lähedal nii rannale kui ka linnamelule ja täiesti juhuslikult leidsimegi huvitava lahenduse. Täiesti mõistliku hinnaga leidsime avara 80 ruutmeetrise korteri, Unity Hotels, mida soovitaks ka teistele. Elamine oli mäe nõlval. Igapäevane jalutamine järsakult üles oli küll katsumus, aga see vaade, mis rõdult ja katuse infinity pool-ist avanes, see oli võrratu. Nii päeval kui ka peale päikeseloojangut.
Meie aktiivne puhkus seisnes selles, et otsustasime suurema osa ajast väljasõitudele pühendada. Tais on tervepäevased ekskursioonid vägagi mõistliku hinnaga. Ehk 1500-2000 bahtiga (ca 40-50€) viiakse ja tuuakse sind kiirkaatritega erinevatele ilusatele saartele, antakse süüa, terve päev on varahommikust kuni 18.00ni põhimõtteliselt sisustatud.
Nagu juba mainitud. Jäime oma hotelliga väga rahule, ja seekord selline oma köögiga, isemajandav elamine sobis meile hästi. Kui poole aja oma puhkusest olime saari avastamas, siis ülejäänud poole veetsimegi oma katusebasseinis, maitsesime tai toitu, mis on mõnusalt vürtsikas ja teeb seedimise hästi korda.
Enamlevinud ekskursiionid
Üldiselt hotellide lähedal, keskustes ja tänavatel on igal sammul putkad, kuskohas on võimalik ekskursioonidega tutvuda ning end kirja panna. Nad kõik on suhteliselt sarnase loogikaga. Ehk hommikul võetakse hotellist mikrobussiga peale, viiakse sadamasse, seal siis toimetatakse sind laevale (soodsam variant) või väiksemale kiirkaatrile (kallim variant) ja siis võetakse siht kahele-kolmele ilusale saarele, kus saab peesitada, kokteili juua, snorgeldada, jalutada ja tutvuda. Vahepeal lõunapaus ja siis viimasena viiakse ilusasse randa paariks tunniks puhkama.
Kõik need saarte nimed meele ei jäägi, sest neid on seal lahes lihtsalt väga palju. Tuntumad ongi James Bond Island (kus ühele osale tehti pisut filmivõtteid), muidu aga suhteliselt tagasihoidlik saareke, nagu kõik teised. Aga Roger Moore tegi selle ühe päevaga kuulsaks. Ja lisaks on seal ka koopad ja omapärase kujuga sammas, mille juures siis armastatakse bonditemaatilisi turistipilte teha. Meie ka!!! : )
Samamoodi tehti ühe päevaga tuntuks Phi Phi saared, Maya Bay, kus filmiti väike lõik filmist “The Beach”. Leonardo DiCaprio ju kõigile meeldib, film oli ka täitsa põnev, seega uus turistikoht oligi sündinud. Meenus kohe üks sotsiaalmeedia postitus piltidest, kus oli väga leidlikult võrreldud neid ilusaid paradiisisaare unistuste romantilisi pilte (mis loovad inimestele reisisihtkohale võrratud kuvandid) nende piltidega, mis on aga tegelikkus. Ehk siis need sihtkohad, mis on oma ilu ja romantilisuse poolest kuulsaks saanud, siis võid seal oodata ka korralikke rahvamasse. Tegelikkus ongi see… kui tahad romantikat ja kahekesi rannas olla oma kallimaga, mine sinna, mis on absoluutselt mõttetu, tundmatu, kellelegi teadmata koht, saarele, millele pole veel nimi pandud mõne filmi järgi.
Põnevad tegevused liivas peesitamise kõrval
Kui rannas peesitamisest üle viskab, siis on hea ühtteist põnevat ette võtta, mis vere kiiremini ringi käima paneb ja meele erksamaks teeb. Ühe terve päeva olimegi sellises kohas nagu Jungle Xtrem Adventure Park, mis on Phuketis kuskil mägedes. Ja seal saab siis terve päeva teha igasuguseid asju: rafting, köiel laskumine, elevandiga matk džunglis, ATV-dega metsas rallitamine, külma värskendava kose all ujumine jms.
Rafting oli omamoodi kogemus. Seekord aerusid ei antudki kätte, pidi hoopis nöörist kinni hoidma : ) ehk siis võrdlemisi lihtne jõgi, aga siiski meeleolukas ja lõbus. Phuketis ongi see üks põhiline koht, kus raftingut tehakse ja see korraldus on üsnagi omamoodi. Ehk siis kogutakse terve hulk huvlisi kokku, mitmeid kümneid kummipaate täis inimesi. Siis ühel hetkel tehakse tamm lahti ja kogu see veepahvakas täidab korralikult jõesängi, kus enne vaid nirises pisut vett, et koduloomad sealt juua saaksid. Ja sellele voolule siis saadetaksegi kogu see mass peale.
Kiirkaatrid ja skuutrid
Mis veel meelde jäi… üldiselt ekskursioonide kohta nii palju, et kindlasti tasub seal pisut kaubelda ja mitte ühe hooga ekskursioon soetada. Üsnagi suur vahe on, kas ekskursioonile minna aeglase “aurulaevaga”, mis pikki distantse vaikselt läbib ja pardal on 70 inimest, võrreldes sellega, et sõidad kiirpaadiga 90km/h mille pardal 15 inimest. See kiirpaadiga sõit on omamoodi elamus.
Ühel väiksel saarel olles, otsustasime ka skuutri 30 minutiks laenutada. Skuutrid on korralikud, võimsad ja isegi kahe inimesega läheb väga korraliklut edasi, 45km/h saad sisse, siis rohkem ei julgegi nagu vajutada, kuigi läheks küll. Ja see pool tundi on vägagi pikk aeg, et mõlemad isu täis saaksid, suutsime selle ajaga saarele 2 ringi peale teha ja lisaks veel paari kõrvalolevat saarekest kiigata. Tais on mõnus laht, ehk suhteliselt madal, väga soe vesi ja laineid praktiliselt ei ole. Nii saab ohutult ringi sõita, ilma et väga raputaks. Hind muidugi üsnagi korralik, ehk pool tundi skuutrisõitu maksab sama palju kui see tervepäevane ekskursioon. Aga see on seda väärt!!! : )
Tai on suur ja lai
Tai ei ole kindlasti ainult Phuketis üks rand ja Patong Beach. Eestlaste puhul on Tai juba pikka aega olnud üks meelsamaid puhkuse sihtkohti.Arusaadavatel põhjustel muidugi, seal on alati soe, hea, mõnus ja mis kõige tähtsam, hinnad on seal soodsad, mitte nagu suvel Pärnus. Kohtasime paari eestlast ja saime näiteks teada, et nemad käivad seal igal talvel, seekord oli neil vist juba üheksas kord.
Kui esimest korda satuvad kõik melukasse Patong Beachi, siis järgmised korrad eelistatakse juba vaiksemaid rannapiirkondi ja erinevaid saari, mõnusate privaatsete villadega. Minul oli Tai kunagi kümme aastat tagasi esimene väga kauge eksootiline reis, kus käisin oma heade sõpradega. Nüüd siis kümme aastat hiljem tulime siia kaaslasega kelle jaoks Tai külastus on esmakordne ja samamoodi tema emale ja vennale, kes samuti kaheks nädalaks reisile tulid.
Huvitav on näha, kuidas ikka eestlasel silmad särama löövad, kui peale pikka talve saab kasvõi viivuks sooja jätte, varbad liivas türkiissinist ookeani vaadata ja samal ajal värskest kookosepähklist kookosevett juua. Meie kaaslasega tulime muidugi otse Austraalia suvest siia, päevitunud ja mõnes mõttes see soe ilm ja palmipuud meid niiväga ei võlunud, mistõttu me tahtsimegi rohkem ringi sõita ja näha.
Ja meie viimane õhtu hotelli katusel. Ütleme nii, et kui tavaliselt on sellistes maapealsetes ööbimiskohtades enamasti oldud, nii 3 korruselised ehitised, mis Tais üsnagi populaarsed, siis see kõrge mäepealne koht üllatas meid ikka korralikult.
Hong Kong – troopiline aasiapärane New York
Hong Kong – vol.2
Olen Hong Kongi kohta kuulnud ja lugenud vastakaid arvamusi. Minule see linn igal juhul meeldis esimesest päevast alates. Meenutab rohkete pilvelõhkujate ja linnakära tõttu New Yorki, lihtsalt oluliselt vähem tuttav (filmidest). Seal on mõnus troopiline õhkkond, ümbritsevad kõrged mäed moodustavad mõnusa kontrasti ja loomulikult inimesed, kes tunduvad olevat pidevas liikumises. Ja inimesi on seal tõesti palju, väga palju, aga see on ka tuttav pilt, kui mõni aasta tagasi Hiina ringreisil sai käidud. Metrood on nagu omaette linn, nagu sipelgapesa, suur ja mitmekorruseline.
Siin on kõik nii lihtsaks tehtud. Ja kohalikud siin reaalselt räägivad inglise keelt, ja tihtipeale ka sinust oluliselt paremini. Mandri Hiinas inglise keele rääkijat praktiliselt ei leia. Seal pidin piltlikult öeldes Aliast mängima, kui kellegagi suhtlemiseks läks. Tänavanimed, menüüd, viited, selgitused, heliteavitused – need on Hong Kongis kõik inglise keeles (lisaks mandarinile). Ühesõnaga, turistisõbralik linn. Ja üleüldse sõbralik ning turvaline. Päris mitmel korral märkasin, et uusi iPhone hoitakse lihtsalt tagataskus pooleldi väljas. Asjadesse suhtutakse chillilt, ainult turistid käivad siin rinnuni tõmmatud kõhukottidega ja hoiavad kramplikult käekotti kõhu juures. Eks halb kogemus kodumaal või mujal riigis teeb ettevaatlikuks.
Hongkonglased üldiselt ei samastagi end mandrihiinlastega. Mandrihiinlased on pigem nagu põllutöölised, riisikasvatajad, kivisöekaevurid, hongkonglased aga arenenud lääne riik. Ja tehnoloogiast peavad nad lugu. Olen National Geographicust näinud saateid, kuidas insenerid piire ületavad, vingeid sildu ehitavad (praegu näiteks ehitamisel ülivinge sillaühendus Macauga, noh selline 40km pikkune), või kuidas ehitati lennuki kujuline lennujaam ja taifuunikindlad pilvelõhkujad. Nüüd sai siis oma silmaga neid näha. Pealtnäha tundub kõik lihtne ja loogiline. Neid kahte ehk saavutabki vaid raske tööga.
Kui võrrelda jälle New Yorkiga, siis siin pilvelõhkujad sädelevad ja virvendavad pimedas, meeletud tulešoud igal õhtul kindlal kellajal jne. Peab ikka tähelepanu tõmbama oma saavutustele. Mida veel täheldasin, kõigil on iPhone telefonid, muud brändi justkui ei tunnustata. Peab olema tehnoloogia tipp. Kui tuleb uus versioon, siis vahetatakse kohe uue vastu, sest eelmine on juba vana, mis on halb. Tegelikult muljeid on palju, võiks kirjutada paarkümmend lehekülge, aga see pole selle blogi eesmärk.
Esimesest päevast mu kaaslane juba rääkis, ma siis põgusalt räägin, mis tehtud teistel päevadel.
Põnev elamus oli 5km pikkune kondlisõit kõrgele mäkke suure Buda (Big Buddha) kuju juurde, mis asub Lantau saarel. Kondlid sõitsid üle mitme väiksema mäe ja päris kõrgelt. Kes kõrgust kardavad või soovivad tõsisemalt vaimset puhastust ette võtta, siis Budani viib ka matkarada, mis silmaga hinnates tundub ikka päris võimas ettevõtmine – mäest üles, mäest alla, ja nii korduvalt. Aga vaimu puhastamine ei peagi lihtne olema ja nagu ikka, tähtis pole mitte päralejõudmine, vaid teekond. Me panustasime seekord päralejõudmisele.
Hong Kongis on tegelikult nii mõndagi teha, aga kui melu ja müra üle viskab, siis tasub praamiga mõnele lähedal asuvale vaiksele saarele sõita. Üks mõnus vaikne saareke on näiteks Lamma Island, kuhu saab 30 minutiga ja see sõidab iga 45 minuti tagant. Saarel on paar ilusat liivaranda, kus saab päevitada, ujuda, hiljem viisakalt dušši all end puhtaks pesta ja riietusruumis riided vahetada. Tõeline mereanni paradiis, kõikides restoranides pakutakse igasugust merest saadavat elukat. Mõtlesin, et matkaks ka seal ühe templi juurde, aga matkarada läks päris džungliks kätte ära ning hetkel, kui kuulsin kummalist hoiatavalt häält puu otsas, mis iga järgneva sammuga valjemaks läks, pöörasin otsa ringi.
Oli tore, ilmad ilusad, kuigi lubati vihma iga päev. Tuli välja, et ühel päeval tibutas natuke, muidu aga mõnus soe (30C). Sellel aastaajal väga niiske muidugi, nii kui hotelliuksest välja astud on särk märg. Ja nuudlitest, dumplingutest sai viimasel päeval villand : ) Mõtlesin, et kas tahaks veel tagasi minna? Ütleme nii, et põhilised atraktsioonid said 6 päevaga rahulikult tehtud, samas Macausse tahaks küll kiigata huvi pärast, et siis hiljem Las Vegasega võrrelda. Tahaks ka hilisõhtul selle toreda ajaloolise laevaga lahepeal romantilist sõitu teha. Huvitav oleks ka lähemalt tutvuda, kuidas hongkonglased ööelu elavad. Ja eriti ahvatlevad tunduvad väljasõidud linnamürast eemale, näiteks Dragon’s Back.
Tai, Phuket – esimest korda populaarses puhkuse sihtkohas
Tai, Phuket on alati hea koht kuhu minna. Siin on meenutused minu esimesest kogemusest kaugele Aasiasse rännakust. Käisime Tais siis oma klassivenna ja tema tüdruksõbraga ning lisaks veel ühe paarikesega. Ja sinna läksime läbi Singapuri. Oli hea ühe öö seal veeta.
