Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel

Septembrikuus tekkis üks suurepärane võimalus minna oma heade sõpradega Kreeka saartele purjetama, terveks nädalaks. Ja mis selle reisi ka ärevaks tegi, oli see, et peale meie nelja oli 50-jalasel purjekal (Beneteau) veel 6 inimest, kellega pidime terve nädala toime tulema.

Ja üllatus üllatus, kõik sujus suurepäraselt. Alljärgnev video võtab enamuse küll kõik kenasti kokku, aga natuke meenutusi, elamusi ja pildimaterjali lisan ka allapoole.

 

 

Kreekale kuulub tohutu hulk pisikesi romantilisi saari. Egeuse meri on neid suuremaid ja väiksemaid saarekesi täis. Meie seekordne nädal hõlmas endas 4 saare külastust. Nendeks olid Kythnos > Hydra > Poros > Aegina. Alustasime ja lõpetasime maismaalt Lavrion marinast.

Kythnos

Esimene neljast saarest, kuhu me mandrilt suundusime oma seltskonnaga oli Kythnose saar. Lavrioni sadamast ei olnudki see eriti kaugel, selline mõnetunnine õhtune purjetamine, mis oli ka piisavalt mõnus sõit, et tutvuda purjekaga lähemalt, et saada ka seltskonnaga tuttavaks ning selle ajaga sai ka kapten tutvustada mõningaid purjekal kehtivaid reegleid ja häid tavasid.

Sõit oli mõnus, õhtu oli vaikne, ja ahtrisse jäi imekaunis päikeseloojng. Just natuke peale päikeseloojangut jõudsime ka Kythnose sadamasse.

Kythnos on siis üks nendest paljudest Kreeka saartest, mis asub Küklaadide saarestiku läänepoolses servas, täpselt Kea ja Sefirose vahel. Ajalooliselt loetakse seda saart üheks Küklaadide vanimaks asustatud saareks, võib-olla just sellepärast, et ta asub mandrile nii lähedal, või siis oli see lihtsalt juhus.

Iseenesest mõnus sadamaküla, kus me purjekaga olime. Otsustasime saarel olles jalutada küll ühele poole sadamat, küll teisele poole, natuke ka mäe otsa. Külakeses asusid paar toredat restorani, üks mõnus rannaspopp üldrannast eemal. Plaanisime ka rollerit rentida, kuid paraku ei olnud mõnedel juhilube kaasas, mistõttu otsustasime suurema avastamise sellele saarel pooleli jätta. Ei tule just selle peale, et purjekaga reisidel võiks ka juhiloa igaks juhuks kaasa võtta.

 

Purjetamine kreeka saared, küklaadid, egeuse meri, reisiblogi, reisid, teiselpool maakera blogi reisikirjad

Paralia Kolona

Järgmisel hommikul otsustasime, et sõidame saare teisele küljele, kus asub üks mõnus ankurdamise koht, kus oli üllatuseks ka üsna palju teisi purjekaid ja kaatreid koha sisse võtnud. Kui kaart ei peta, siis koha nimi oli Paralia Kolona, selline põnev koht, kus suuremat saart ja väiksemat saart ühendab rannaks kujunenud liivariba, mille ühel pool ääres asub lahe meelelahutuslik klubi-restoran ja teiselpool randa kabel (Chapel of St. Luke).

Kuni päike väljas, siis oli see üks mõnus koht, kus snorgeldada, uurida seda Vahemere tüüpilist merepõhja koos mõningate kaladega. Nagu ikka Vahemeres tavaks, siis oli näha sadu ja sadu meresiilikuid. Mõnus koht päevitamiseks, sotsialiseerumiseks seltsimees purjetajatega, niisama chillimiseks.

Ja kui päike loojus vaikselt, siis avati seal samas rannaribal asuvas restoran-klubis suur baar, kus sai meeleolu üles kruvida, sõbralike inimestega juttu teha ning tantsuliigutusi meelde tuletada. Pealegi, koroona piirangud on teinud oma töö, öised pidustused on jäänud kaugesse minevikku, mistõttu disco tundus veel erilisem kui kunagi varem. Eriti sümpaatseks tegi selle olukorra tunne, et sa asud parajasti kuskil imepisikesel saarel, keset ei-midagi, ümberringi on soolane soe Vahemere õhk ning taevas ere tähtedemeri.

 

Hydra

Purjetamine Kythnose saarelt Hydra saarele oli vast üks meeleolukamaid ja mõnusamaid purjetamise päevi kogu selle reisi peale kokku. Eks eelkõige selle pärast, et ilm oli väga soodne, täpselt paras tuul, täpselt õigest suunast, täpselt mõnusalt soe päike soojendas keha, ja täpselt mõnusalt pikk teekond oli samuti. Ehk tegelikult, kui me hommikul startisime, siis pealelõunal me ka jõudsime. Päris täpselt ei mäleta, aga ca 8-9 tunnine retk see oli.

Hydra saarel oli korralik melu, sadam oli purjekaid täis, mistõttu olime sunnitud kõrvalasuvasse lahesoppi ankrusse jääma. Sellest polnud midagi, sest kaunis vanalinn ehk kekskus oli vaid 2km jalutuskäigu kaugusel, kuhu sai ka oma purjeka kummipaadiga väga hõlpsalt üle lahesopi. Lisaks sellele liikusid saartel tihtipeale ka veetaksod, mis hiilisidki purjekate juures ringi ning uurisid, kas on huvilisi, kes soovivad keskusesse sõita.

Saarel on vaid üks linnake, õigemini keskus, mis ongi tuntud kui “Hydra sadam”. Sadam on siis eelkõige asustatud rohkete restoranide ja kauplustega, samuti praktiliselt kogu saare kohalikud elavad just selles keskuses.

Mis on huvitav fakt Hydra saare kohta on see, et seal ei ole ühtegi mootorsõidukit. Ainuke mootorsõiduk saarel on prügiauto. Ja nii ongi seal saarel otsustatud, et ühtegi autot ega mootorratast ei tohi saarel liikuda. Ja nii liigutaksegi vaid paatidega, taksod on samuti väiksed paadid ning kohalikud kasutavad muulasid ja eesleid, et kas ennast sõidutada või käruga kaupa vedada.

 

Poros

Isiklikult pakun, et selle nädalase purjeretke lemmikute hulka jäid Hydra saar ning samuti Poros. Tõenäoliselt just seetõttu, et nendel saartel oli rohkem arhitektuuri, kultuuri ja melu. Vahel lihtsalt on nii, et kui mööda üksildast ja vaikset Vahemerd väikse purjekaga kulged, siis sihtkohast otsidki kas totaalset vaikust ja puhkust või siis vahelduseks natuke melu ja lõbusaid inimesi.

Poros seda kõike ka pakkuski. Ilus ja kompaktne vanalinn ehk keskus oli koondunud suure poolsaare peale, mis oli päris järsu mäega, mille tipus, nagu tavaliselt ikka, asub mõni usuga seotud mälestusmärk või sümbol.

Mis on nii Porose kui ka paljude teiste Kreeka saarte puhul põnev, ongi ajalugu, mis väljendub üsna hästi arhitektuuris. Külade hoonete fassaadid on tihtipeale üsna kirjud ning eripärased. Näha on nii bütsantsiaegset joont kui ka Rooma-aegseid varemeid, samuti peeneid Veneetsia perioodi fassaade ning Ottomani perioodi ehitisi. Tihtipeale juhtub ka nii, et üks hoone tehakse lihtsalt fassaadil vastavalt kultuurilisele iseärasusele ümber.

 

Aegina

Viimane saar, mida külastasime, enne kui Lavrioni sadamasse tagasi suundusime. Tegime ka sellel saarel väikse jalutuskäigu. Loomulikult kogu saart ei ole mahti läbi uudistada. Aga see külake, kuhu ankrusse jäime, see jättis sellise üheltpoolt romantilise ja kena mulje, aga samas, võrreldes mõne teise Kreeka saarega, mida olime just külastanud, siis oli see ka üks vaikseim. Tundus, nagu hooaeg hakkas läbi saama ja turistid sellelt saarel juba pikemat aega lahkunud.

Juhtus ka nii, et tegelik keskus, mis on tõenäoliselt rahvarohkem ja melukam, asus hoopis teiselpool saart, kuhu me ei söandanud seigelda ning piirdusime selle keskusega, mille lähedale me ankrusse jäime.

Tegelikult aga on Aegina saarel omajagu vaatamisväärsusi. Lisaks põnevatele rannasoppidele on seal ka vana Apollo tempel, mille varemetel on kindlasti põnev jalutada ja kõrget vaadet imetleda, samuti on seal mõningaid ajastukohased arthitektuuripärlid.

 

2 nädalane ringreis Lõuna-Hispaanias Andaluusia maakonnas

Kahtlemata on Lõuna-Hispaania piirkond üks maaliline koht, mida külastada. Kõige tuntumaks puhkuse sihtkohaks on saanud vaieldamatult lõunarannik Costa del Sol oma enimtuntud linnakestega Torremolinos, Fuengirola ja muidugi Marbella. Aga lõunarannikul on ka muid mõnusaid pisikesi külakesi, mida on hea avastada oma toredate väikeste rannakestega. Näiteks, Nerja oli idapoole jääv väike linnake, kus oli mõnus meeldejääv rannasopike.

Aga nii on, kui sul on aega 2 nädalat, auto ja piisavalt seiklushimu, siis mõnus tiir selles maakonnas rullib sulle ilusa Hispaania kultuuri palju paremini lahti, kui see aeg veeta ühes hotellis. Soovitan alati pisut rohkem ringi seigelda. Ei pea koguaeg sõidus olema, aga vahetada kasvõi paarkorda ööbimiskohta ja keskkonda, see annab mitmekesisele puhkusele nii palju juurde. Selle paari nädala jooksul oli kokku 5 erinevat ööbimiskohta, millega sai teha mõnusasti hoomatava tiiru mööda rannikut sisemaani välja ja ringiga tagasi.

Selline mitmekesine ja vahelduv piirkondades ringiliikumine teeb 2-nädalasest puhkusest võluväel tunde, et möödunud on hoopis kuu aega. Ja kui võttagi see aeg, teha natuke eeltööd piirdkondade osas, sõita rannikul, mägedes, vahetada keskkonda, siis ühel hetkel avastadki, et Hispaania on nii mitmekesine ja põnev.

Seekord proovisin kaamerat ja ka ennast pigem puhkerežiimil hoida, et tõesti nautida kohalolekut ja mitte niivõrd muretseda ilusate piltide pärast. Sellepärast tuli ka selline üldisem video lõiguke, kust iseenesest on päris palju välja jäänud. Suurem osa elamusi jäi siiski iseenda mälestustesse. Tõesti, seda materjali oleks tulnud lihtsalt nii nii palju. Aga vahelduseks on mõnus lihtsalt keskkonnas kohal olla, mitte liiga palju seda läbi objektiivi vaadata. Siiski, mälestuseks väike videlõiguke on hea, ja seda vaadates mõni aasta hiljem, viib ikka tagasi küll sellesse suvekuuma kliimasse.

 

 

Mis mulle selle kahenädalase reisi juures kõige enam meelde jäi? Alustakski võib-olla algusest. Enne reisi, suutsin endale hankida sellise mõnusa kompaktse raamatu: Lonely Planet “Andalucia”. Kuidagi on tavaks saanud, et üks hea reisiraamat on puhkusel kaaslaseks, et kultuuri paremini tundma õppida.

Torremolinos

See oli siis see esimene koht, kus me maandusime kolmeks esimeseks ööks. Otsustasime, et võtame alguses rahulikult, elame sisse, uudistame lõunarannikut. Leidsime mõnusa hotellikese, mis asus kohe ranna ääres. Asukoht oli juba nii mõnus, et kõik õhtud veetsime rannapromenaadil restoranides. Ja sealne restoranide valik on päris suur. Vahel tasub ka vähe eemale sõita, näiteks järgmisesse asulasse piki rannikut, kui juba oma keskkond on muutunud liiga harjumuspäraseks.

Alguses kohe üllatasid hinnad kusjuures. See tuletab jällegi meelde, et Eestis ei ole enam soodsad hinnad juba palju aastaid. Nii toidupoes kui väljas söömine on isegi turistide piirkonnas Costa del Solis soodsam kui Eestis. Ja seda kohe märgatavalt. Kui võrdlesin näiteks restoranide külastust keskmiselt Eesti omadega, siis märkasin lausa 40% erinevust. Sama oli näiteks ka minu lemmik Rioja veinidega. Ehk siis, mõnus on puhkust nautida, kui ei pea menüüs hindu jälgima või poes hinnasilte.

Torremolinos oli mulle tuttav koht iseenesest, olen Lõuna-Hispaanias nädalake varemgi puhanud. Aga tookord oli puhkus palju pinnapealsem kui seekord. Peatudes Torremolinoses saigi mööda rannikut sõita küll ida suunas, küll ka lääne suunas, avastasime mitmeid kohti, mida Lonely Planet raamat soovitas, kui ka kohti, mis juhuslikult teele jäid.

Ranniku äärde jäidki sellised toredad kohad nagu Nerja, Fuengirola, Estepona jms. Marbella jäi meie plaanidest kuidagi automaatselt välja, kuna ta on vast selline kõige populaarsem turistikas.

Muide, mis oli päris põnev elamus oli Fuengirolas asuv loomaaed – Bioparc Fuengirola. Tõesti lahedalt ja eksootiliselt ülesehitatud loomaaed, mille sarnast ma pole kuskil näinud. Loomaliike oli küllaga ning igale ühele oli loodud väga kaunis keskkond. Mitte ühtegi sealset sektsiooni ei saanud nimetada puuriks. Kogu see elamus tundus, nagu sa kõnniksid kuskil iidses džunglis, kus taimedesse olid põimunud vanade kultuuride varemed ning loomad käisid seal rahulikult ringi. Loomaaia külastus võib-olla tundus esialgu veider mõte, aga kui seal kohal olime, siis mõtlesime, et see oli ikka üks paganama äge elamus tõesti.

Ronda

Kuidagi juhtus nii, et Ronda oli üks nendest mägilinnadest, mis jättis ehk kõige sügavama ja romantilisema mulje. Tõesti ilus linn kaljurahnudel, mida kaunistasid ka ilusad kõrged sillad. Samuti, armsad kitsad tänavad ja mõnusalt peidetud söögikohad nurgataguste terrassidega, millelt avanesid avarad vaated Andaluusia mägistele nõlvadele.

Ronda mägilinna jõudmine tähendas tegelikult ka sõitu läbi mägede, läbi rahvuspargi – Parque Nacional Sierra de las Nieves – mis on üks imekaunis piirkond üleüldse. Ma pean ikka kiitma kohalikke teid ja kogu liiklust üldiselt. Teed on fantastiliselt head, kogu liikluskorraldus on väga mugav, mis tegi sõiduelamuse ainult paremaks. Ronda külastamine oligi meie päevane seiklus, mis hõlmas endas ilusaid vaateid mägedele ja läbisõite nendest väikestest mägiküladest.

Taaskord, üks korralik, informatiivne reisiraamat on ülihea kaaslane, et kõikide nende kohtade ajaloost rohkem teada saada. Samuti saab raamatust alati head infot selle kohta, mida kuskil piirkonnas külastada, kus on vaatamisväärsused, kus tasub peatuda, kus tasub süüa ja palju muud. Niisama, teadmatuses sõites ja juhustele lootma jäädes, võib kogemata üsna mitmest “peidetud” kohast ilma jääda.

Cadiz

Olime Costa del Solil oma aja ära, ning suundusime edasi lääne poole, ehk Vahemere rannikult suundusime Atlandi ookeani rannikule. Tee peale jäid kaunid vaated merele, juba see sõit headel teedel oli elamus omaette. Seekord, jäi Gigraltar vahele, sest seal olin nii mina kui ka mu reisikaaslane varasemalt käinud. Ja kui sa oled seal juba käinud, siis ausaltöeldes seal pole suurt midagi teha.

Lugesin, et Tarifa pidi olema üks äge surfi ja hipilaadse hõnguga asula. Rand oli ääretult suur, lained olid kõrged ja tuul oli väga väga tugev sellel päeval, kui sinna saabusime. Jõudsimegi ühe tiirukese teha, kui see külm tuul andis märku, et võiks edasi suunduda.

Teel Cadizi poole jäid vaatamisväärsustena sellised põnevad kohad nagu Baelo Claudia, üks vana Rooma ajast jäänud varemed Bolonia asulas. Kuna tahtsime ka vahepeal rannas käia ja ujuda, siis saime soovituseks sellise koha nagu Los Canos de Meca, mis oli üks äge, praktiliselt asustamata rannake. Jällegi selline hipiliku hõnguga paik, kus olid mõnusad lihtsad söögikohad, kus saime enne teele asumist ka kõhu täidetud.

Sissesõit Cadizi vanalinna oli päris põnev. Alguses mõtlesime, et kuhu agulisse me jõudnud oleme. Kõik tundus natuke kõhe ja mahajäetud. Hakkasime juba mõtlema, et kas tegime ikka õige otsuse, et sinna lausa kolmeks ööks otsustasime ööbimise võtta. Ometi raamatust lugesin, et Cadiz on üks väga kaunis vanalinn, mis on kusjuures üks Euroopa vanim linn üldse, põneva ajaloo ja äärgmisel kauni arhtektuuriga, kultuurist pulbitsev sihtkoht. Kui aga vanalinnale lähemale hakkasime jõudma, siis tõepoolest, saime aru, tegemist on tõesti kauni vanalinnaga, mida tasub avastada.

Kui hotelli broneerisime, siis see oli üks oodatuim ööbimikohti (Hotel Argantonio), sest tundus piltidelt nii õdus, vanaaegne, avar, otse vanalinna tänavatel, laheda rõduga jne. Kui aga kohapeale jõudsime, siis ukselt tervitas meid tohutu puhastuskeemia hais, mis pani koheselt pea valutama. Ja tuppa jõudes oli asi veelgi hullem. Puhtuse säilitamisele ja kahjurite tõrjumisele oli seal tublisti rõhku pandud. Aga paraku pingutasid nad tublisti üle, nii et mu kaaslasel ilmnesid tugevad allergiahood. Tegemist oli aga tõesti prestiižse hotelliga, kus oli ka omanik kohal ja saime temaga kenasti räägitud, et oleme vaid ühe öö ning valime teise ööbimiskoha. Saime ka raha ilusti tagasi, seega kõik lahenes.

Jerez de la Frontera

Cadiz oligi meie jaoks selline ühe ööga ja kahe päevaga hoomatav vanalinn, sealt edasi lugesin raamatust, et põnev koht nimega Jerez de la Frontera oli lähedal, ja selle asemel, et Cadizis veel 2 ööd veeta, otsustasime selle aja veeta hoopis Jerezis. Hotell (Hotel Jerez & Spa), kus paiknesime oli mega kaunis, hinna ja kvaliteedi suhe ületas ootusi. Hotellituba oli koos suure terrassiga nii avar ja mõnus, et meenutas pigem korterit, ning suur bassein, avar aed ja kompleks üldiselt oli äärmiselt lõõgastav.

Muuseas sain ka teada, et Jerez on flamenco sünnikoht ning sellest piirkonnast on sündinud ka sherry (ehk hispaania keeles ‘jerez’ mis ongi selle piirkonna nimi). Tegemist on siis kangema veiniga, põhimõtteliselt nagu port vein. Erinevus ongi see, et port vein pärineb Portugalist Porto piirkonnast ja sherry pärineb Hispaaniast Jerezi piirkonnast.

Igati kaunis linn on see tegelikult, üllatavalt, sest eriti ei plaaninud seal peatuda, ja hea meel, et saatuse tahtel sinna ikka sattusime. Vanalinn on kaunis, oma ajalooliste rajatiste ja kindlusega, mõnusad tänavad. Sõin seal ka ühte väga head kaheksajalga, lõunaks. Õhtuti võib mõnes lokaalis ka ehedat flamenco tantsuetendust näha. Samuti on linn täis erinevaid pruulikodasid, kes sherryt toodavad ning huvilistele ka ekskursioone ja maitsmisi korraldavad.

Seville

Selge oli see, et Seville oma hiilguses millegagi ei üllatanud. Teada oli, et ta on täis ikoonilisi vaatamisväärsusi ning täpselt ootuspäraselt ta mõjuski. Väga hästi jäi meelde Seville külastuse päev, sest siis oli väljas 40+ kraadi. Ja see oli tõesti kuum. Aga kuidagi ei häirinud isegi, sest suve jooksul olime päiksega juba harjunud.

Me olime Sevillest läibsõidul, seega otsustaime pool päeva seal uudistada nii palju kui seda õuest sai teha. Loobusime seekord kuskile sisse minemast, sest muidu katedraal ja kindlus olid küll ahvatlevad, kuid mask peas seal umbselt ringi uudistada, ei tundunud väga kutsuv lahendus. Tegime mõnusa lõuna otse Seville katedraali platsil, kannu sangriat samuti. Ja väga mõnus oli olla.

Almodóvar del Río

Oma ringsõidul otsustasime, et võiks mõned ööd olla ka mägises piirkonnas, täitsa kuskil maakohas, linnadest eemal. Ja nii me leidsimegi Almodovar del Rio piirkonnas otse suure järe ääres ühel kõgemal nälvakul asuva kodumajutuse – Casas de Alisne. Selline mõnus majade kompleks, mis mahutab kokku ca 6 peret. See oli reisi üks ägedamaid elamusi ma võiks öelda.

Selleks, et ööbimiskohta saada, siis sinna viis ikka korralik 3-kilomeetrine pinnastee, läbi võsa ja lagendike jõudsime lõpuks mäenõlvale, kus avanes kompleks, mis ületas meie ootusi. Meil oli kahetoaline mõnus elamine, koos köögi ja avara rõduga, millelt avanes vaade kaunile järvele ja päikeseloojangule. Hommikuti tervitasid terrasil meid jänesed, õhtuti luusisid ringi aga rebased. Gekolased on väikesed kuni keskmise suurusega sisalikud leidsid tee muidugi ka vannituppa, kus neid võis juhuslikult piilumas kas seinal või laes. Aga tundusid kõik jube armsad ja sõbralikud. Öösel kohtasime ka väikest skorpioni jahti pidamas. Usun, et tema muidugi kartis meid rohkem kui lõpuks meie teda.

Seal viibisime lausa 4 ööd, sest see oli seda kõike väärt. Ja see infiniti-pool koos päevitamise alaga, see oli lihtsalt võrratu. Asusime logistiliselt kohas, kust oli mõnus külastada ka väiksemaid asulaid kui ka Cordoba linna.

Córdoba

Cordoba oli täis vana Roomat. Ajalooliselt oligi ta tegelikult roomlaste poolt rajatud mägine kaitselinn, kaubanduslinn, oluline vana Rooma keskus. Ja täis vana Rooma varemeid oli ta samuti. Sellepärast mõjus see linn hoopis kuidagi teistmoodi kui teised kohad, kus olime seni käinud.

Cordobas oli taaskord väga väga kuum. Jällegi üle 40 kraadi sooja tublistis. Siin linnas sõime lõunaks ka ühtesid parimaid tapasid. Kui ma õigesti mäletan, siis see restoran jäi täpselt Cordoba katedraali kõrvale ja nimi oli Restaurante Campos De Toro.

Granada

Enne kui Granadasse jõudsime läbisime ka mitmeid mägilinnu, näiteks nagu Jaén. See oli kokkuvõttes üks päris pika sõiduga päev meil. Kus sõitsime tõesti palju. Aga see sõit oli tõeliselt meeleolukas. Silmapiirini avardusid mäenõlvad, mis olid täis oliivipuude istandusi. Pole päriselt nii suuri alasid näinud oliivi puudega kaetult. Pole ime, et siit tulevad ühed parimad oliivid mida ma eales maitsnud olen.

Granada ei olnud meil esialgu reisi plaanis. Kuid Cordobast tagasi Malagasse sõites mõtlesin, kas tuleks otse alla, või teeks väikse põike ikkagi. Ja üldsegi ei kahetsenud seda, kuigi sõit oli pikk, siis väsitav ta pigem ei olnud ning sai aimu ka Granada piirkonnast. Ehk teinekord, kui satub taaskord Lõuna-Hispaaniasse, siis vähemalt tean, et Granada on kindlasti piirkond, kuhu pikemalt peatuda.

Siin asub võiks öelda Andaluusia üks tähtsamaid rajatisi, ja selleks on Alhambra. Äärmiselt võimas ja väga kireva ajalooga Hispaania suurim loss-kindlus. Selleks muidugi, et seda uudistada, selleks peaks planeerima terve päeva.

Málaga

Viimase öö enne äralendu, peatusime Malagas. Huvitav oli see, et Malaga kuidagi üllatas positiivselt. Kuigi ta on jah selline tüüpiline turistikas ja ostukeskus, prestiižne ärilinn, kus on näha plaaditud tänavaid, kalleid kauplusi, stiilselt riietuvaid inimesi. Siis sellegipoolest oli tal üllatav võlu, eriti mõjus ta hästi õhtul, sest tänavad olid täis melu. Eriti kui oled tulnud just kuskilt mägisest, vähemasustatud piirkonnast, siis selline värviline ja elust pulbitsev linn mõjus positiivselt.

Siin sõime ka terve reisi vältel parimaid tapaseid üldse. Juhuslikult, mu kaaslane uuris välja, mis on Malaga parim tapaste restoran. Leidsime selle üles – La Barra de Zapata. Ja kuigi restoranis olid kõik lauad broneeritud, siis jõudsime sinna kl 18:30 ja enne esimeste külaliste saabumist oli meil hulganisti aega, et mõnusalt õhtusööki nautida. Ja tõesti, see mida pakuti, see oli lihtsalt kunst, nii nägemisele kui ka haistmismeelele. Ja see lõbus härrasmees, kes meid teenindas oli lihtsalt võrratu oma lahedate lugudega. See, kuidas ta tutvustas menüüd oli nii lahe, et otsustasime talle vabad käed anda. Las valib menüüst meile road ise, nii, et saaksime mõlemad kõhud täis ja veinid joodud. Ja see õnnestus tal fantastiliselt. Ilus punkt ilusale reisile.

Ruhnu – eksootiline saar Eestis

Ruhnu saar ei asu just teiselpool maakera. Või siis, kuidas võtta. Kellegi jaoks kindlasti asub. Aga ka paljude eestlaste jaoks tõepoolest. Minule oli see selgelt esmakordne külastus. Täiesti eksootiline saar, mida külastada. Tõepoolest, kui küsisin päris mitmelt tuttavalt ja sõbralt, siis suurem osa ei olegi Ruhnu saarele kunagi sattunud. Seega tõsi, tegemist on ühe eksootilise saarega Eestis.

2019 aasta juuli oli vaieldamatult ilus ja soe. Mõte Ruhnule minna tekkis ootamatult, nii nagu paljud head mõtted. Ja siinkohal soovin tänada ka Priitu, kes hea meelega selle retke ette võttis ja oma alusega sinna üksildasele saarele viis. Väga lahe oli.

Kuigi saar ise on selline üsna tavaline saar, mille sarnaseid on Eestis mitmeid, siis mis on selle saare puhul eriline, need on inimesed. Meid on siin Eestis vaid 1,3 miljonit, kuid lahe on vaadata, kuidas piirkonniti see väike rahvus on niivõrd värviline ja väärt tuttavaks saamist. Siin puhul jagan ka mõningaid klõpse saarest, sest suurem osa ajast proovisin kaamerast eemale hoida nii palju kui võimalik.

Suvine puhkus Rhodose saarel

Rhodos on üks nendest paljudest ilusatest Kreeka saartest, mis tõeliselt üllatas. Eelkõige ei oodanud nii romantilist ja ilusat vanalinna, mis oma melu ja kaunidusega, mitmete heade restoranidega ja üleüldse laheda sopilise arhitektuuriga jättis hea mulje. Rhodosel leidub ka kauneid peidetud randu. Nagu ikka, ilusad rannad on need kõige raskemini ligipääsetavad, nii ka Rhodosel. Üldiselt, üks mõnusalt kompaktse suurusega saar, mida läbi sõita ja avastada põnevaid kohti.

Mõte Rhodosele puhkama minna tekkis väga ootamatult. See oli täpselt üks nädal 2019 juulikuu suvest, kus ilmad hakkasid ära vajuma, kuigi ülejäänud suvega Eestis võis väga rahule jääda. Mõnus, kui saab suvel halva ilma eest üsna kiirelt Vahemere äärde põgeneda.

Põnevad rannad, mida külastada

Kalithea Springs on üks selline turistikas, kus on pisut asju korda tehtud ja mugav kompleks, kus natuke soliidsemalt saab päevitada, snorgeldada, chillida. Sinna oli ka sümboolne sissepääsu pilet, ca 5 eurot, kui ma ei eksi. Aga see oli seda väärt. Rannatool varjuga hinna sees. Midagi erilist see lahesopp küll endast samas ei kujutanud, aga mõnus vaheldus siiski.

Oasis Beach, Tasos Beach, Nikolas Beach, kõik asuvad üksteise kõrval lähestikku. Ja need on sellised kivised rannad, kus ranna toolid ongi kivi peal, mere ääres. Omamoodi huvitav tegelikult. Ja mida meie tegime, me lihtsalt jalutasime selle rannariba läbi, ujusime ühest rannast teise, ning vahel tegime ka mõned hüpped kõrgemate kivijurakate pealt. Märkasime, et rannatoolid olid üke kiviste paljandite paigutatud laiali, kohati olid sellised mõnusad privaatsemad sopid, mõned pooleldi vee sees ja rannatoolidel olid ka nupud, mida vajutades jooksis kuskilt kaugemalt restoranialalt tüüp sinu juurde ja siis said midagi tellida, ilma, et peaksid ise seda jalutuskäiku tegema. Mõnus, omamoodi rand.

Anthony Quinn Bay osutus ühes lemmikuks. Selline laheda kujuga lahesopp, kus oli päris põnev snorgeldada, nägi mõningaid kalu, ja põnev oli ka sukelduda nende suurte kivirahnude vahele, mis lahe põhjas selgelt paistsid. Selline vähe raskemini ligipääsetav rand, kus peab pisut treppidest matkama, seetõttu oli seal ka rohkem nooremat kontingenti, kellega rannas ju alati vahvam olla. Ja täpselt teiselpool seda lahte oli Ladiko Beach, kus rannaäärses restoranis sai mõnusa lihtsa mereandidega lõuna söödud.

Saint Paul’s Beach oli samuti üks laheda kujuga lahesopp täpselt Lindose linna taga. Kindlasti väärt külastamist, eriti kui meeldivad pikkade rannaribade asemel sellised armsad lahesopid. Hea koht, kus end värskendada kas siis enne või peale Lindose linna külastust.

Mis mulle Rhodose puhul eriti meeldis, kõikides randades olid väga mugavad duššid, ka väiksemates randades. Lihtsalt ülihea on end soolasest veest korralikult puhtaks pesta, et saaks värskelt ja viisakalt taaskord oma teekonda jätkata. Ja loomulikult neid lahesoppe oli rohkelt, kus oli hea peatuda, teha üks mõnus suplus ja see värskusetunne tagasi saada, mille päike päeva jooksul kipub ära võtma. Eriti kui sõita cabrioga, katus all. Ja kabrio puhul peab muidugi olema ka ettevaatlik. Päris lihtne on päeva jooksul päiksega liialdada.

Mojito Beach Bar & Grill kohta lugesime Lonely Planet raamatust, nii nagu paljude muude asjade kohta. Ja kui viitsimist on ning saare teise otsa sõita, siis see on päris chill koht, mida külastada, kindlasti seda sõitu väärt. Aga sinna peaks minema nii terveks päevaks, või vähemalt pooleks päevaks. Me ise läksime sinna üsnagi reisi lõpus, kui juba enamus asju, mida soovisime külastada olid nähtud. Üks mõnus, boheemlaslik, hipsterlik ranna baar, kus väikese tasu eest sai mugavad rannatoolid. Miks see koht eriline on? Asub praktiliselt keset ei midagi, täielik tühjus ümber ringi. Pikk, hüpnotiseerivalt vaikne rannariba. Ja eriline on see koht ka sellepärast, et nad ise kasvatavad aloe vera taimi, millest teevad ühte erilist Mojitot. Päris mõnus oli. Ja süüa teevad ka väga hästi. Seal on selline hubane värviline rannahoone, kus tasub ka söögipaus teha.

Kohad väärt külastamist

Mahajäetud Mussolini Villa de Vecchi ja mahajäetud sanatoorium. Kindlsati väärt külastamist. Asuvad rohkem sisemaal. Juba see maaliline loodus, mägisus, ilusad vaated on omamoodi elamus. Aga elamus on ka ühes Itaalia arhitektuuriga mahajäetud sanatooriumis ringi kolada ja imetleda seda ilusat hoonete kompleksi. Ning teine hea elamus on muidugi Mussolini villa külastus, mis asub kõrgemal mägedes. Sellega seoses on ka põnevat ajalugu. Tuleb välja, et Mussolini lasi küll selle endale ehitada, kuid reaalsuses ta sinna kunagi ei jõudnudki. Lagunenud ja räsitud villas saab täiesti vabalt ringi kolada, saab natuke aimu peenest ehitustehnikast ning terrassilt avaneb ka imeilus vaade merele, kus kaugemal paistab ka Türgi mägine rannik.

Lindos on üks imeilus valge kitsaste tänavatega linnake, kus on ilusate vaadetega imearmsad katuserestoranid. Sai tõesti hea elamuse nii tänavatel ringi kolades kui ka ühes katuserestoranis süües.

Monolithos on üks omanäoline koht, mida külastada. Ühe kõrge kaljurahnu otsas asuvad varemed, kuhu saab turnida ja seda järsku kuristikku imetleda. Selle all on ka üks mõnus rannake, kuhu tasub ehk suplema minna.

Sisemaal ja ranniku ääres sõita ja peatuda väikestes mägikülades on kahtlemata üks mõnus saare avastamise viise. Sellel ajal kui seal käisime olid valmimas ka mitmed puuviljad. Sai siis nopitud natuke virsikuid ja pirne.

Attavyros. Kui auto on piisavalt võimsa mootoriga, siis Rhodose kõige kõrgemale mäele sõita on päris mõnus ettevõtmine. Paraku meie valitud Fiat päris tippu meid ei jaksanud vedada, aga üsna lähedale tipule jõudsime küll. Seal mingist hetkest algab kruusakivi tee, millel liiklemine on üsna raskendatud, eriti arvestades, et päris auklik on see olukord seal.

Sisemaa maaliline maastik

Üks ilusamaid sõite oli tõenäoliselt ühelt rannikult teise, täpsemini kuskilt sealt Gennadi asulast teiselepoole, Mandriko kanti sõita, täpselt diagonaalis läbi saare. See sama teekond oli välja toodud ka Lonely Planet raamatus, ning tõesti ilus, laugete kaugete vaadetega, mägine piirkond. Kusjuures teed on seal ka ülimalt head. Eriti mõnus on sõita seda teed kui päike hakkab vaikselt loojuma. Siis need värvid ja kontrastid muutuvad eriti nauditavaks ning omamoodi müstika tuleb esile.

Sama on ka läänerannikul sõites, soovitavalt jällegi päikeseloojangu hetkel, sest päike loojub just sinna ning läänerannikul on pikalt pikalt kuni pealinnani välja mereäärne ilus tee, kus on üldiselt ka võrlemisi väike liiklus.

2 päeva ja 40 km kajakiga Brasla jõel matkaklubiga “Pürg”

Taaskord sai tehtud selle suve maikuus üks mõnus 2-päevane kajakimatk matkaklubiga “Pürg”. Ja seekord Lätis, sellisel jõel nime Brasla. Natuke äkilisem, madalam ja kurvilisem. Sellest sai ka väike video tehtud.

Ja mõned pildid ka juurde.

5 päeva kevadises Londonis

Lõpuks ometi sai käidud Londonis, kus kõik teised inimesed maailmas on käinud, peale minu. Siin mõned emotsioonid, esimesest külastusest. Tore pikk nädalavahetus. Ehk tegelikult küll 5 päeva, mis tundubki mulle põgusalt linnaga tutvumiseks hea aeg.