Nädalane suvepuhkus romantilises Pariisis

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Pariis on linn, mida peab kindlasti külastama, sest see sulatab endas ajaloo, kunsti ja romantika üheks unustamatuks kogemuseks. Linna tänavad on täidetud ilusate arhitektuursete pärlite, nagu Eiffeli torn ja Notre-Dame katedraal, ning Louvre’i muuseumi rikkaliku kunstikoguga. Samuti võib nautida maailmatasemel kööki, mida pakuvad arvukad restoranid ja kohvikud, ning jalutuskäike Seine’i jõe kallastel, mis pakuvad kauneid vaateid ja romantilisi õhtuid. Pariis on unustamatu sihtkoht, mis lummutab külastajaid oma ilu ja võluvõimega.

Olen Pariisi ka varem külastanud, aga need 7 päeva Pariisis olid unustamatud, mil sai fantastilise ilmaga juunikuu suvel nautida nii kunsti, arhitektuuri, väga häid söögielamusi, naeru, õnne ja elurõõmu.

 

 

Müüdid Pariisi kohta

Kui ma Pariisi saabusin, olin ma täis põnevust, aga ka hirmul, kuna olin kuulnud nii palju müüte selle linna kohta. Ja kui ma Pariisis ise olen ringi käinud ja mitmekülgset Pariisi elu kogenud, siis olen vaikselt hakanud mõistma, kust need müüdid tulevad. Enamasti on hästi tugevad arvamused kerged tulema, kui Pariisi tullakse paariks-kolmeks päevaks, mis lihtsalt pole päris piisav aeg, et rahulikult Pariisi rütmiga kohaneda. Teiseks, Pariis on suurlinn, nagu mitmed teised metropolid maailmas, kus elab mitmeid miljoneid inimesi ja seal ongi kõike ning sina oled seal kõigest külastaja, seega pole mõtet võrdlemisega oma pead vaevata

Mida ma veel olen aru saanud, kõik oleneb enda suhtumisest. Pariisis on tõsiselt palju valikuid, mida teha, seega mina valiks neid ilusamaid kogemusi. Mida pikemalt inimesed on Pariisi külastanud, seda rohkem ma kuulen positiivset tagasisidet. Aga tõsi, linn on suur ja mina isiklikult teen alati põhjalikuma ettevalmistuse selle kohta, mida külastada, kus tänavatel liikuda, kus restoranides õhtul süüa, kus kohvikutes päeval tiksuda.

Miks Pariisi paariks päevaks minnakse on ka tegelikult loogiline. Lennupileti võib sinna saada ülisoodsalt, aga ööbimiskohad on Pariisi südames ikkagi päris krõbeda hinnaga, mis on ka üks neid põhjuseid, miks eelarvamused on kerged tulema nii põgusa kogemusega, eriti kui valid ööbimiskohaks mõne soodsama äärelinnas asuva koha. Aga jah, alla 200€/öö Pariisi südalinnas eriti midagi ei leiagi. Leiab ikka, aga siis peaks leppime üsna tagasihoidlike tingimustega.

Müüt #1: Kas Pariisis on inimesed ülbed?

Üks müüt, mis mind eriti kummitas, oli see, et Pariisis on inimesed ülbed ja üleolevad. Kuid kui ma sammusin selle imelise linna tänavatele, avanes mulle hoopis teine maailm. Pariislaste sõbralikkus ja viisakus üllatas mind meeldivalt. Igal sammul oli keegi valmis aitama, kui ma oma suunaga hätta jäin, ja kohalikud elanikud olid alati valmis naeratama ja juttu ajama. Ma mõistsin kiiresti, et see müüt oli täielikult alusetu – Pariisi inimesed on avatud ja lahked ning nad on alati valmis jagama oma armastust oma linna vastu. Aga jah, kui sul endal on mingisugune veider hoiak ja üleolev suhtumine, siis saad ka sama vastu. Avatud ja positiivne ellusuhtumine teeb Pariisi kogemuse kindlasti palju kaunimaks.

Müüt #2: Kas Pariis on must ja räpane?

Teine müüt, mis kummitas mind enne reisi, oli seotud Pariisi puhtusega – või pigem selle puudumisega. Räägiti, et Pariisi tänavad on räpased ja mustad. Kuid reaalsus oli hoopis teistsugune. Kui ma jalutasin Pariisi tänavatel, nägin ma puhtust ja ilu igal sammul. Tänavapuhastusmeeskonnad olid pidevalt tööl, hoides tänavaid puhtana, ja avalikud pargid ja aiad olid tõelised rohelised oaasid linnamelus. Pariis ei olnud mitte ainult ilus arhitektuuri ja kunsti poolest, vaid ka oma puhtuse ja hoolitsetud keskkonna poolest. Kui ma seda räpasuse kommentaari noortelt kuulsin, siis mõistsin, et see võiski olla selline kogemusepõhine lugu sellest, kuidas käidi öösel kuskil kõrvaltänava ööklubis, kus prahti tekib rohkem, aga hommikuks on kõik ilusti ära koristatud.

Müüt #3: Kas Pariisis on kõik kallis?

Kolmas müüt, mida ma kuulsin, oli seotud Pariisi hindadega. Öeldi, et kõik asjad on Pariisis kallid ja turistidel on raske leida taskukohast majutust ja söögikohti. Ent minu kogemus oli hoopis teine. Pariisis on valikuid igas hinnaklassis, alates luksuslikest restoranidest kuni hubaste kohvikuteni. Samuti võib leida mitmeid taskukohaseid majutusvõimalusi, alates sõbralikest butiikhotellidest kuni korteriteni, mis sobivad reisijate eelarvega. Pariis pakub midagi igale maitsele ja rahakotile. Aga tõsi on see, et ööbimised on Pariisi südames ikkagi kallid, nii hotellid kui ka korterid.

Korter Montmartre’is

Siia, täpselt Sacré-Cœur’i trepi alla, leidsime endale 7 päevaks väga muheda 2-toalise katusekorteri. Asukoht oli väga hea, korter mõnusalt avar, väikse rõduga, vaatega Sacré-Cœur’i tornile, ja siit sai ka mugavalt nii metrooga, jalgsi, taksoga liigelda.

Montmartre on Pariisi üks ikoonilisemaid ja võluvamaid piirkondi, mis pakub külastajatele unustamatuid elamusi. See kunstnike ja boheemlaste varjupaik on tuntud oma maaliliseid vaadete, kunstist kihava atmosfääri ning ajaloolise ja kultuurilise tähtsuse poolest.

Kõige silmatorkavamaks sümboolseks vaatamisväärsuseks on Montmartre’i künklik tipu, kus asub Sacré-Cœur’i basiilika, mis pakub ülimalt kauneid vaateid üle terve Pariisi. Piirkonna kitsad tänavad on täis armsaid kohvikuid, kunstigaleriisid ja butiike, mis meelitavad nii kunstihuvilisi kui ka ajaloohuvilisi.

Montmartre on olnud ka paljude kuulsate kunstnike, nagu Pablo Picasso ja Vincent van Gogh, elukohaks ja inspiratsiooniallikaks, mis annab piirkonnale erilise kunstilise aura.

Mida vaadata?

Kõik on palju ilusam, kui reisid hea ilmaga. Need 7 päeva pariisis (mai lõpp kuni juuni algus) olid lihtsalt suurepärased. Päeval oli üle 25-27 kraadi sooja, õhtul läks natuke jahedamaks aga mitte alla 20 kraadi. Suurepärane ilm linnaga tutvumiseks, pole liiga külm ega pole liiga palav.

Eks see puhas klassika, mida siis ikka Pariisis teha kui:

  1. Minna Eiffeli torni otsa seda mastaapset metallkonstruktsiooni insenerivõlusid uurima aga loomulikult ka vaadet nautima. Me sihtisime selle aja nii, et läksime enne päikseloojangut, et saaks näha seda hilises valguses Pariisi ning juba tuledesse mattuvat linnapilti. Väga põneva ajalooga konstruktsioon. Eriti efektne muidugi, kui ta peale päikseloojangut täistunnil tuhandete tulukestega süttib.
  2. Külastada Louvre-i. Siin võiks põhimõtteliselt tervelt 2 päeva ringi uudistada, kõike on lihtsalt nii palju. Suuremad kunstihuvilised tavaliselt valivad endale täpselt need kohad, mida nad tahavad vaadata. Väiksemad kunstihuvilised (keda Louvre-is vist turistide näol on suurem osa külastajaid) teevad selle pisikese Mona Lisa maali ees (ainuke ruum Louvre-is, kus on alati hästi palju inimesi) endast selfie ja siis liiguvad kuskile edasi.
  3. Ronida Arc de Triomphe otsa. Peale kauni panoraamvaate on minu arust sellel ka väga põnev ajalugu. Jällegi, läksime sinna vahetult enne päikseloojangut.
  4. Külastada Notre Dame-i ja üleüldse tutvuda selle ajalooga, mis sellel Île-de-France saarekesel keset Pariisi linna ja keset Seine-i jõge on. Île-de-France on ka üks hästi populaarne noorte kogunemise koht õhtuti. Siit saab ka Seine jõele paadisõidule (lisaks ka muudest kohtadest Seine jõue kaldalt. Jumalaema kirik sai aga tõsise tulekahju tõttu kannatada, mistõttu praeguse külastuse ajal oli kirik täielikult ligipääsmatu, aedadega piiratud ja käis usin taastamistöö.
  5. Jalutada Canal Saint-Martin ääres, mis on minu arvates üks väga kena piirkond kus jalutada ja seda kanali võlu nautida, miks mitte seal väike piknik teha. Kohalike lemmik kogunemispaiku, kus hea ilmaga süüakse, juuakse, mängitakse Pétanque-i.
  6. Külastada Pantheoni ning sealt jalutada alla Jardin de Luxembourg-i.
  7. Külastada Les Invalides katedraali kuhu Napoleon I on maetud.
  8. Teha üks pikem sirge jalutuskäik mööda seda sümmeetrilist telge alates Arc de Triomphe kaarest, sealt edasi mööda Champs-Elysees ostlemistänavat, kuni Concorde väljakuni (mis mulle väga meeldis millegipärast, eriti see vana Egiptuse obelisk keset väljakut), sealt edasi läbi kauni Jardin des Tuilieries ja kuni Louvre-ini välja.
  9. Jalutada Versailles lossi aias. Loss asub küll Pariisist eemal, aga see on igati väärt väljasõit, et selle majesteetliku lossiga tutvuda. Kui on väga suur huvi Louis IV poolt rajatud “suvila” vastu, siis tasub ka lossi sisse uudistama minna, aga kui ilm on hea ja tahaks pigem seda ilusat ja väga mastaapset aeda nautida, siis sellest täiesti piisab, et end ajas tagasi viia ning kujutada ette, kuidas elu seal käis.
  10. Jalutada Seine-i jõe kallastel.

Kasutan reisidel üldiselt Maps.me äppi, kuhu on lihtne kohti salvestada, mida tahaks näha. Ja mu kaart nägigi koos restoranide ja kohvikutega välja selline.

 

 

Ma esialgu saingi sellise listi kokku. Aga tegelikult on Pariisis hästi palju põnevaid kohti. Ma lihtsalt jalutaks ja satuks nendesse “peidetud” kohtadesse mida leiab igast Pariisi linnaosast. Näiteks Colonne Vendome oli selline juhuslik põige, kuhu sattusin üsna juhuslikult. Ja lahe, kui tuleb mõni üllatus linnapildis nagu Porte Saint-Martin. Samuti Paris Hotel-de-Ville jäi kuidagi juhuslikult tee peale. Place des Vosques oli üks eriti hästi ära peidetud pargike, kus minu üllatuseks oli nii palju inimesi pargi murul lihtsalt pikutamas, jutustamas, raamatut lugemas, pikniku pidamas. Mulle meeldis Pariisi puhul see, et selles kivises linnapildis oli päris palju rohelust ja kavalalt linnamiljöösse peidetud parke, mis olid hästi hooldatud ja ilusad.

Loomulikult oli meil 7 päeva jooksul ka mitmeid restoranielamusi, just nendest kohvikutest ja restoranidest tahakski võib-olla pikemalt kirjutada ja mõningaid soovitusi siia endale salvestada.

 

Saaremaa nädalavahetuse puhkus ja ringsõit

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Saaremaa on väga kaunis! Ja muidugi üli üli üli vaikne.

Huvitav, et ma sain sellest alles nüüd aru, sellel suvel, augustikuul, aastal 2022. Muidugi ilm oli võrratu. Ja sain ka saare peal rohkem ringi sõita kui kunagi varem.

 

 

Pean tõdema, et olen Saaremaal käinud varasemalt ca 20 korda, ja mitte kunagi ma ei olnud sellel saarel nii palju näinud, kui selle 3 päevaga. Varem on alati olnud mingisugune konkreetne sündmus, sünnipäev, või koht, kuhu minna. Nüüd aga oli terve nädalavahetus minu päralt, üksinda, ehk täpsemini 3 päeva vaba aega avastamiseks. Muidugi, ma tegin ka korraliku eeltöö, et olla hästi ettevalmistunud turist.

Tõepoolest, ma pole varem käinud Saaremaa Linnuses sees.

Ma pole kunagi näinud, kui suur see Kaali kraater ikkagi on. Väike eelarvamus oli kusjuures, et tõenäoliselt väike lomp ja räägitud jube suureks. Ma olin üllatunud, ja ka vaimustunud, kuivõrd äge koht see oli. Hästi joonistus välja ümar vall, mis pani ette kujutama kivi kukkumist kaugelt pimedast kosmosest.

Kunagi pole jõudnud Karu järveni, pole seal kunagi ujunud, isegi kui see tundub tavaline. Ja miks see nii eriline oli. Ei, ma ei läinud sinna eesmärgiga, et peaks ära käima. See jäi tee peale, ja kuna suvine päev oli päris palav, särk kleepus vaikselt selja külge, tundsin, et jaa, see on seda väärt. Ja oligi. Mega mõnus!

Ei ole ka selle vees asuva majaka juurde jõudnud. Väga äge koht. Eriti just päikse loojangul. Eriline tunne on, kui oled seal loojuva päikesega täiesti üksi.

Otsisin metsast kusjuures ühte kahuripesa, kus on kontserte tehtud. Ei leidnud. Olin küll üsna õiges kohas, aga suht kõhe hakkas seal üksi metsas, et väga kaugele ei julgenudki uitama minna.

Ja siis mitmes kohas olen küll varem käinud, aga siis on ilm olnud vihmane või lihtsalt liiga tuuline, et seda olmet kuidagigi nautida. Naiteks, olin ma veendunud, et ei ole kunagi Sõrve Sääre tipus käinud. Ja kui sinna jõudsin, siis tuli meelde, et olen küll, lihtsalt ilm oli nii halb, et sealsetest siseruumidest kaugemale ei jõudnudki.

Mis mulle veel väga meeldis oli lihtsalt sõita mööda neid rannaäärseid teid. Ma olin väga üllatunud, kui enamus ajast mulle tundus, et ma olen ainuke, kes Saaremaal ringi sõidab, lihtsalt ei ole autosid kuskil. Välja arvatud keskused muidugi. See mulle väga meeldis, et päev oli pikk, päike loojus hilja, ilm oli võrratu, ja sõita oli mõnus.

Ja see retk õnnestus täielikult. Iga minut oli lihtsalt täis rõõmu ja ma laadisin end hea energiaga terveks uueks nädalaks. Mul on äärmiselt hea meel, et Saaremaa jättis mulle pikemaks ajaks kustumatu mulje, tunde, et tahaks sinna uuesti tagasi minna.

Ringreis autoga Lissabonist kuni Porto linnani

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

See retk oli osa meie Portugali ringreisist, kus alustasime puhkust lõunast Faro linnast ja lõpetasime põhjas Porto linnas. Selles reisiblogi videos toongi välja mõned hetked kõigest sellest, mis sellel mitmepäevasel puhkuseretkel teepeale jäi.

 

 

 

Eriti meeldis mulle Sintrast alustatud sõit läbi Cascais, sealt edasi Cabo da Roca. See rannikuäärne tee on lihtsalt nii kaunis ja maaliline. Külastasime ka Peniche väikest linnakest, kus oli imekaunis ja võimas pankrannik.

Edasi suundusime sisemaale, kuna plaanisime peale Lissaboni kirevat linnaelu minna mägedesse, vaiksemasse piirkonda. Ja leidsime väga idüllilise väikse küla Gondramaz, kus oli üks ägedamaid majutusi tervel reisil. Kahekordses majakeses olime 4 päeva ja selle nimi oli Mountain Whisper (Booking.com kaudu leiab üles). See oli ka hea asukoht mägipiirkonna avastamiseks.

Edasi suundusime kuulsasse ülikoolilinna nimega Coimbra. Külastasime ka seda kuulsat raamatukogu, mis on maailmas ainulaadne, kuna kahjurite tõrjumiseks kasutatakse seal kemikaalide asemel hoopis nahkhiiri. Ja nii ongi, raamatute vahel elutsevad armsad nahkhiired, kes juhuslikke putukaid ja koiliblikaid söövad.

Teepeale jäi ka rannikuäärne kaunis Aveiro linnake, mis oli täis ilusaid kitsaid tänavaid ja kaunist madalat arhitektuuri. Linn oli täis kanaleid, kus liiklesid eriti värvilised kondlid.

Ja nii me lõpuks Portosse jõudsimegi. Peab ütlema, et peale Sintra oli Porto see linn, mis mulle äärmiselt meeldis. Väga kaunis, mägine, rikkalikult arhitektuuri. Suur jõgi, mille kallast mööda võib lõputult sõita ning veinimõisaid külastada.

Porto kohta ütleks nii palju, et sinna tahan kindlasti tagasi minna, ja veeta seal nii 5 päeva või terve nädala. See on seda väärt. Nii mitmekesine linn, mis pakub praktiliselt kõike nii arhitektuurihuvilisele, veinisõbrale, rannahundile, kalastajale, ringisõitjale, tõelisele gurmaanile. Ja palju muudki.

Kui võrrelda Portot Lissaboniga, siis ilma pikema mõtlemiseta ma läheks igaljuhul Portosse. Kahtlemata.

 

Maaliliste vaadetega Peniche

Poolsaarel asuv väike meeldiv Peniche linn on osaliselt ümbritsetud 16. saj müüriga. Oma sadamast täielikult sõltuvas Peniches on väga häid kalarestorane ja süvamere kalapüügi võimalused. Linna lõunaservas vee piiril seisab põnev 16. saj pärit Portaleza, mida kasutati kunagi ammu vanglana.

Poolsaare läänepoolsel neemel 2 km kaugusel Penichest asuvalt Cabo Carvoeirolt avanevad suurejoonelised vaated ookeanile ja kummalise kujuga kaljudele erodeerunud rannajoonel. Kusjuures see vaade oli tõepoolest nii muljetavaldav, et mu kaaslane otsustas sellest vaatest kodus ka ühe maali teha.

 

Coimbra: ülikoolilinn ja nahkhiirtega raamatukogu

Väliselt, pikemalt süvenemata on Coimbra selline tavaline Portugali linn. Uskumatu, et see linn kunagi 13. sajandil on olnud ka Portugali pealinn. Coimbra on portugallaste jaoks väga oluline linn. See on kuue Portugali kuninga sünnikoht ja vanim Portugali ülikooli linn.

Linna ajaloolises südames, kõrgel Mondego mäe kohal asuvad katedraalid, ülikool ja muuseum, end esmamulje Coimbrast on tõenäoliselt kui kaubandus-, mitte kultuurilinnast. Alcacova mäe tipus asuvast ülikoolist kuni kitsastest tänavatest ja treppidest alla all-linnani laskudes on linn tihedalt täis ajaloolisi hooneid. Enamik vaatamisväärsusi on üksteisest jalutuskäigu kaugusel ning vaatamata Coimbra järsule mäele, saab linnaga kõige paremini tutvuda just jalgsi liikudes.

Kõige enam paelus Coimbra puhul ülikooli piirkond. Sattusime sinna just ajal, kui nägime paljusid tudengeid kandmas musti keepe. Coimbra ülikool ongi tuntud selle poolest, et üliõpilaste koolivormid on väga harrypotterlikud ja seetõttu mõjuvad kuidagi lahedalt.

Olin varem kuulnud Coimbra väga vanast raamatukogust, mis pidi olema ainulaadne maailmas just selle poolest, et seal kasutatakse kahjurite (putukad, koiliblikad jms) tõrjumiseks nahkhiiri. Ehk seal raamatukogus elutsevadki nahkhiired, kes toituvadki kahjuritest ning aitavad seeläbi raamatuid säilitada, ilma kemikaale kasutamata. Raamatukogus sees käisime loomulikult ka, ja see oli tõesti äge vaatepilt, kus maast kõrge laeni olid vanad raamatud. Sellist vaatepilti näebki tavaliselt muinasjutulistes filmides.

Muidu on ülikoolilinnak turistidele täelikult avatud. Ostsime nö päevapileti, millega sai igasse hoonesse sisse, igasse teaduskonda ja muuseumi.

Peale seda on seal ka kena botaanikaaed ning vanalinnas nõlvadel ringi jalutades avastasime ühest kitsast tänavast ka väga mõnusa tapase restorani (Tapas nas Costas).

 

Kaunis kanalitega täidetud Aveiro

Teel Portosse põikasime läbi ka Aveiro linnast, mis on selline pisike, väga armsa arhitektuuriga ja kanalitega hästi varustatud linnake. Tõesti tore vaheldus teistele Portugali asulatele. Kuna ta asub kohe mere ääres, siis oli ta kunagi suur meresadamaga linn, millel oli oma pikk ajalugu. Seda rikkust, mis seal kunagi õitses, on näha ka uhkete fassaadidega majadest. Pärast seda kui 1575. a tormid ummistasid sadama mudaga, kadus ka rikkus kiiresti ning linn närbus ebatervislik laguuniga. Nüüd on linn ümbritsetud tööstushoonetega ning samuti on ta ka oluline ülikooli linn.

 

Minu vaieldamatult lemmik linn Portugalis – Porto

Samuti nagu ka Lissabonis, on Portos päris palju vaheldust, just tegevuste osas. Miks mulle aga Porto rohkem meeldib ongi see vaheldusrikkus. Seal on praktiliselt kõike, igale maitsele, ja see on ideaalne koht, kus veeta oma nädalane puhkus.

Miks mulle Porto meeldib rohkem kui Lissabon:

  • Väga hästi säilinud arhitektuur (Lissaboni barokk ajastu arhitektuuri hävitas üks inimkonna suurimaid maavärinaid ja tulekahjusid).
  • Maaliliste vaadetaga Douro jõgi, mida kallast mööda autoga sõites võib veeta terve päeva või kaks. See on lihtsalt nii maaliline ja äge. Seal on ka hulganisti veiniisandusi, mida külastada.
  • Linn mõjub ka suvituslinnana, kus jõe kallastel on hulgaliselt randu, ja see kõik on nii idülliline.
  • Portvein loomulikult.

Kahjuks saime Portos veeta vaid 2 päeva. See oli meie Portugali ringreisi viimane sihtkoht, kust me ka tagasi koju lendasime. Nii palju kui me jõudsime Portos ringi jalutada ja sõita, siis jättis see linn meile mõlemale sügava mulje, eriti just sõites mööda jõe kallast pikalt sisemaale, ning avastades vanalinna imeilusat arhitektuuri. Ja nii me otsustasimegi, et see on koht, kuhu kindlasti 5 päevaks, nädalaks tagasi tulla, sest kahest päevast jääb selgelt väheks.

Käisime ka portveini maitsmas. Ühelpool kallast on järjest portveini keskused, kõik põhilised tootjad on kaetud, ning seal on võimalik osta endale üks pilet, mille eest saad nii ekskursiooni kui ka terve rida pokaale veini maitsmiseks. Meie valisime sellise portveini tootja nagu Burmester.

Pealinn Lissabon ja muinasjutuline Sintra

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Sintra oivaline asukoht Serra graniidimäestiku põhjapoolsel nõlval keset puudega kaetud lõhestikke ja värske veega allikaid tegi sellest Portugali kuningate suvise meelispuhkepaiga.

 

 

Sintra on kahtlemata üks peamisi vaatamisväärsusi, kui külastada pealinna Lissabon. Asub mõnekümne kilomeetri kaugusel Lissabonist. Sintra ise on päris suur maala ja väga mägine. Selleks, et seal üldse rahulikult seda ilu avastada, siis sinna läheb terve päev hommikust õhtuni. Parem isegi kui seal 2 päeva veeta. Ja alati on nii, et kes on Lissabonist kaugemale jõudnud, talle jätab just Sintra kustumatu mälestuse.

Kusjuures, meie otsustasime, et ei ööbi mitte Lissaboni südalinnas, vaid valisime strateegiliselt sellise koha, mis oleks täpselt Sintra ja Lissaboni vahepealsel kaugusel. Nii sai autoga mõnusalt Sintrasse sõita, ning täpselt sama pikk tee oli ka Lissaboni. Nii me oma kolmepäevase vahepeatuse Lissabonis jaotasimegi.

Ööbisime sellises väga põnevas kohas, milleks on Palacio de Queluz. See on üks suursugune rokokoostiilis suvepalee, mis ehitatud 17 sajandil. Ja seal asuvast kellatorniga hoonest on tehtud hotell. Ehk Booking.com kaudu saime imekauni toa, täpselt palee südamesse. Jällegi, väga teistsugune ööbimine. Kõlab küll luksuslikult, aga tegelikult oli ööbimise hind mõistlik, ca 100€  öö.

Ma olen aru saanud, et Lissabon on Portugali peamine sihtkoht, kuhu enamus inimesi lähevad. Täiesti loogiline. Ja ma olen ka aru saanud, et peamine põhjus ongi just paarkümmend kilomeetrit linnast eemal asuv Sintra.

 

Muinasjutuline ja imekaunis Sintra

Veetsime seal ühe terve päeva ja siis teisel päeval läksime veel uuesti sealt läbi, et mõni ost teha ja mõnda kohta veel külastada, mis esimesel päeval vahele jäi.

Sintra oivaline asukoht Serra graniidimäestiku põhjapoolsel nõlval keset puudega kaetud lõhestikke ja värske veega allikaid tegi sellest Portugali kuningate suvise meelispuhkepaiga. Palacio Nacional de Sintra kõged koonusekujulised korstnad ja imepärane Palacio de Pena, mille tipud on kõhedusttekitavalt muljetavaldavad, on kaugele märgata.

Sintras on kohti, kus on päris palju rahvamasse ja siis on kohad, kus on vaiksem. Ütleme nii, et ilma autota näeb seal üsna vähe. Ja kui sind bussiga vaid ühte keskusesse tuuakse, siis peab rohkem seiklema, et õige transport õigesse kohta leida. Autoga oli aga ülimalt mugav kaardistada endale meelepärased kohad, mida külastada ja mööda kitsaid mägiteid neid avastada.

Sintra keskuseks ongi vanalinn, mille keskmes asub ka peamine palee, kuid minu jaoks oli see just kõige igavam koht. Põnevust pakkusid just need eemalolevad, metsa mattunud imekaunid pärlid.

 

Quinta da Regaleira kohustuslik kõigile esoteerikast huvitatutele

Minule isiklikult jättis see kõige müstilisema ja põnevama elamuse. 1890 ehitatud palee ja selle ulatuslikud aiad on tulvil ajaloolisi ja religioosseid vihjeid, salateaduste sümboleid ja mõistatusi. Ekstsentrilise miljonäri AntonioAugusto Carvalho Monteiro arusaamise järgi ongi need kohad kohustulikud kõigile esoteerikast huvitatutele.

Eriti põnev oli maa sisse ehitatud sügavad ümarad augud, mida äärestas keerdtrepp, mida kaudu oligi võimalik minna täiesti põhja, ning sealt läbi koopa käikude väljuda.

Imelise vaatega Palacio da Pena

Serra de Sintra kõrgematel nõlvadel asub noore kuninganna Maria II abikaasale ehitatud suurejooneline Pena palee, mis on eri arhitektuuristiilide eklektiline segu. Meenutab natuke Lego Landi, hästi kirev, hästi palju erinevaid stiile. Palee on ehitatud 19. sajandil, ning varemetele, kus kunagi alus klooster. Kuningas Ferdinand otsustas ehitada kõikjalt maailmast pärit veidrate detailidega täidetud suvepalee, mida ümbritseks park. Saksa arhitekst parun von Eschwege sai sellega imehästi hakkama.

Kui 1910 sai Portugalist vabariik, sai paleest muuseum, mida säilitatakse hetkel sellisena, nagu see kuningliku residentsina oli.

Monsaraz, Evora, Beja ja muud piirkonnad Portugali Alentejo maakonnas

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Mulle on reisidel alati meeldinud need maapiirkonnad, kus laiuvad põllud, mäed, maalilised vaated, ümberringi on vaikus ja külade rahulik melu. Monsaraz sai meie Portugali ringreisil valitud hästi teadlikult. See oligi teine ööbimiskoht peale seda kui lõunapoolt ära tulime peale 5-päevast seiklust.

 

 

Aga jah, selles videokeses saabki näha Monsaraz piirkonda, Evora imekaunist linna, idüllilist ratsaretke Mourão linna lähistel asuva järve ääres mõnusa piknikuga. Eks sinna vahele jäi ka palju muid ägedaid kohti, mis kõik videosse alati ei mahu.

Ratsaretk Mourão järve ääres

See oli täiesti juhuslik, et me hobuste selga sattusime. Juhtus nii, et linnas jalutades juhsulikult jäi turismikeskuse juures kätte üks lipik, kus oli kirjas, et on võimalik ratsutada vabas looduses. Ja nii siis saigi otsustatud, et helistame, kirjutame ja uurime, kuidas see täpsemalt toimub.

Kusjuures, välismaal helistamisega on selline lugu, et võõra suunakoodiga numbritele kohalikud eriti ei vasta. Enda pealegi mõeldes, ma ju ei vasta kõnedele, mis algavad suvaliste riigikoodidega nagu +478 jne. Seega ka välismaal, kui kellelegi helistada ja ta näeb, et suunakood on +372 ja see tuleb kuskilt kahtlasest kohast nimega Estonia, siis lihtsalt ei vastata. Nii oli ka ratsaretke korraldajaga, kõnedele ei vastanud keegi, ja seetõttu oleksimegi peaaegu loobunud. Siis aga kirjutasime, kohe vastati, kohe saime jutule, siis juba helistasime ka üle ja kõik sai korda.

Järgmisel päeval oligi nii, et korraldaja andis meile kindlad koordinaadid ja palus, et me tuleksime täpsel kellaajal sinna kohta, milleks oligi see suur järv. Ja sinna toodi suure haagisega 3 hobust. Ehk kaks meile ja ühel ratsutas omanik ise. Kusjuures, tuli välja, et tegemist on perekonnaga, kes ongi läbi põlvede tegelenud hobuste aretamisega ning tegelenud tublisti ratsaspordiga ning selliseid tuure ja showsid teevad nad lisaraha teenimise eesmärgil.

Kusjuures saime ka just siin ratsaretkel teada, et tegemist ei olegi mitte suure järvega, vaid paisutatud alaga, kus kunagi voolas lihtsalt jõgi ning ümberringi olid tavalised kuivad nõlvad.

Ca 2 tundi kestva retke lõpetuseks saime ka mõnusa piknikukorvi, koos heade sinkide, juustude, värske apelsinimahla ja kohaliku veiniga.

Pisike linnamüüriga ümbritsetud Monsaraz

Pisike linnamüüriga ümbritsetud keskaegne Monsaraz kõrgub Guadiana jõe kohal Hispaania piiri ääres. Hispaania asub siit tõepoolest kiviviske kaugusel. Tänapäeval mahajäetud külake oli enam tuntud endistel aegadel. Linnuse tornist avaneb suurepärane vaade igasse ilmakaarde ning selle jalamil asub garnisoni hoov, kus tänapäeval peetakse härjavõitlusi.

Monsaraz linnast ca 16 km läände, endise demarkeeritud veinipiirkonna südames asub viinamarjaistandustest ümbritsetud Reguengos de Monsaraz.

Monsaraz lähedal leidub hulgaliselt silmapaistvaid megaliite, ehk suuri piklikuid kive, mis on osavalt tahutud ja teadlikult püsti asetatud, tihtipeale mingisuguses kindlas asetuses.

Siin piirkonnas ööbisime ühes imekaunis kohas, mis asus täpselt Monsaraz mägilinna jalamil. Majutuseks oli täpsemalt
Vila Planicie. Väga mõnus, autentne koht. Milline ilus vaade ööbimiskoha basseini äärest igal hilisõhtul sellele kuuvalgusega kaetud linnusele. Peab ütlema, et see oli üks mu lemmikuid kohti kogu Portugalis.

Selles külas oli ka üks superhea restoran (SEM-FIM Restaurante), mis oli ümberehitatud kunagisest oliivitehasest. Tõesti super ja teistsugune elamus (https://www.sem-fim.com/). Muidugi nii head kaheksajala rooga nagu ma sain Monsaraz müüride vahel asuvas restoranis nimega Taverna Os Templários. See oli lihtsalt võrratu. Mul on sellest ka pilt täitsa olemas. Ja see vaade sealt restorani terrassilt. Lihtsalt nii palju häid elamusi oli Monsaraz, et kui ma Portugalile mõtlen, siis mulle tuleb see koht hästi meelde.

Kui ma selliseid pikemaid retki planeerin, siis ma proovin alati ühe osa reisist veeta linnamelust eemal, kuskilt maapiirkonnas. See annab reisile nii palju juurde lihtsalt.

Alentejo pealinn Beja

See linnake sai juba Julius Caesari ajal piirkonna pealinnaks. Beja kitsaste ning sageli munakivisillutistega tänavatega vanalinn ulatub kagus asuvast linnusetornist kuni Sao Francisco kloostrini, millest praegu on tehtud imekaunis majutus. Kusjuures Portugalis nimetatakse selliseid ajaloolistest hoonetest loodud ööbimiskohti nimega pousada. Ühes sellises pousadas me ööbisime Lissaboni lähistel, kus suvepalee kellatorni hoonest oli tehtud hotell.

Hurmav müüriga ümbritsetud linn Evora

Linn tõusis esile Rooma ajal ning oli terve keskaja õppimise ja kunstide keskusena õitsval järjel. Ka see linn kuulub UNESCO pärandi nimekirja, nagu paljud muud kohad Portugalis.

Eriti efektselt mõjus vanalinna ühe platsi keskel asuv Rooma Tempel. Usutavasti on see 2. või 3. saj pKr püstitatud tempel pühendatud jahijumalanna Dianale. Tempel oli enne, kui see 1870. a päästeti, kasutusel relvalao, teatri ja tapamajana.

Evora religioosne pühendumine peegeldub kirikute rohkuses ja mitmekesisuses – linnas on enam kui 20 kirikut ja kloostrit. Kusjuures on seal ka üks üsna kõhe luukabel, ehk kabel, kus kõik seinad, sambad ja laed on ehitatud inimeste luudest ja koljudest. Seda soovitas meil külastada üks kohalik, kes ütleski, et kui tahate midagi kõhedat aga meeldejäävat kogeda, siis heitke pilk peale.

Väiksed külad ja linnad näitavad Portugali ehedust

Miks on tore külastada neid väikseid mägikülasid ja hääbunud kuulsusega linnu ongi just see, et sealt saab teada, mis on see päris Portugal. Tihtipeale just need linnad ja külad räägivad rohkem ajalugu alates Rooma ajast peale. Eriti põnevad on need kohad, mis kunagi on olnud tähtsad keskused, sadamalinnad või olulised kindlused, kuid ajapikku hääbunud ning jätnud endast alles kunagisest rikkusest kõneleva arhitektuuri.

 

Lõuna Portugali reisist meenutasin eelmises reisiblogis siin.

Lagos Zoo – looduslik ja omapärane loomaaed Lõuna Portugalis

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Kuidagi on saanud tavaks oma reisidel erinevatesse riikidesse külastada üks päev ka loomaaeda. Esmapilgul tundub tõesti midagi sellist, kuhu läheks lastega jäätist sööma, aga peab ütlema, et need erinevad loomaaiad on mõnus vaheldus arhitektuurile, kultuurile, restoranidele, randadele, muudele seiklustele. See ongi lihtsalt midagi täiesti teistmoodi. Ja ma olen alati üllatunud olnud, kui ägedalt on mõned loomaaiad oma ala planeerinud. Põhimõtteliselt head loomaaiad on sarnane elamus, nagu jalutaks ilusas pargis või looduses, ainult, et loomad on ka juhuslikult ümber.

 

 

Ei planeerinud tegelikult üldsegi Lagose loomaaeda minna, aga juhtus nii, et kui meie 5 päeva Lõuna Portugalis läbi sai ja alustasime sealt sõitu põhjapoole, siis juhuslikult nägime suurt plakatit Lagose linnast väljudes tee ääres, ja see panigi pirni põlema. Ära tegime! Ja väga rahule jäime, et selle mõnusa paaritunnise põike tegime.

Lõuna Portugali reisist muljetasin eelmises reisikirjas.

Loe siit samast reisiblogist (video on samuti olemas): https://www.teiselpoolmaakera.ee/ringreis-ja-seiklused-louna-portugalis/

 

Ringreis ja seiklused Lõuna Portugalis

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Portugal tervikuna on olnud pikalt üheks ihaldatud reisisihtkohaks. Mul on nüüd ka ülimalt hea meel, et saan seda siin reisiblogis jagada ning endale mälestuseks talletada. Kuna Portugal on suur ja lai (pigem piklik siiski), siis tuligi mõte, et see puhkusereis hoolikalt plaanida nii, et oleks võimalik rahulikus tempos näha neid peamisi pärle, mida Portugal pakub.

 

 

Kuigi ringreis Portugalis kestis kokku 16 päeva, siis lõuna piirkonnas sai oldud 5 päeva, millest tegelikult täiesti piisas, et läänest (Cabo de Sao Vicente) kuni idani (Tavira kaunis ja romantiline linnake) need põhilised kaunid kohad üle vaadata ja ka kohapeal elu, kultuuri ja kliimat nautida.

Loomulikult, kui tegemist on nii kireva kultuuriga, nagu seda on Portugal, siis video ja pildimaterjali tuli tohutult. Aga siin videos panin kokku sellise mõnusa meeleoluka ülevaate, mida sai nähtud ja mida tehtud.

Ööbimiskohaks oli üks mõnus Regency Salgados Hotel & Spa hotell Albufeira piirkonnas, mis oli valitud just seetõttu, et saaks lõunaranniku keskel asudes avastada kord idapoole teinekord läänepoole sõites.

Selles reisikirjas lähemalt:

  • Tavira
  • Faro
  • Lagos (sai kusjuures ka loomaaias käidud siin, aga sellest järgmises postituses)
  • Portimao
  • Rannad
  • Benagil Caves (kõige populaarsem koobas)
  • Sagres ja Cabo de Sao Vicente
  • Delfiinid

Portugali ringreis lõunast põhja, ehk Farost kuni Portoni

Kui ma nooremana reisisin, siis oli minu jaoks hästi oluline, et hästi palju saaks näha, igat nurgatagust avastada jne. Vast tuleb tuttav igale resisellile. Nüüd, kui kogemusi on rohkem ja aeg on väärtuslikum, siis tahaks just seda olmet nautida ning tempo maha võtta. Hea meelega oleks võtnud Portugali läbimiseks lõunast põhja näiteks kuu aega. Paraku oli aeg piiratud ja sai tegelikult hakkama ka 16 päevaga. Ehk tempo oli mõnus, igas kohas sai mõnusalt puhatud, ilma tormamata ja tundeta nagu oleks pidevalt teel.

Mul puudusid Portugali suhtes igasugused eelarvamused. Nagu ikka, iga uue kohaga, mulle meeldib osta üks korralik reisiraamat (reeglina Lonely Planet), see paar korda läbi lugeda, teha märkmeid ja erinevate inimeste reisikirju uurida. Lõuna Portugali puhul panin punktid, kus peaks kindlasti ära käima. Ja kõikide nende põhikohtade vahele jääb loomulikult palju juhuslikke kohti ja põnevaid avastusi.

Mai lõpp ja juuni algus

Ma usun, et kui ma Portugali uuesti läheksin, siis nädal või kaks olla lihtsalt lõunarannikul, ringi reisida, külastada oma lemmikpaiku.

Seega ringreis algas seekord lõunast. Lend Tallinnast Farosse. Mai lõpp lõunas on juba mõnusalt soe ja kohati ka salakaval. Ilmaennustust ei tasu eriti kuulata, sest kui ilmaennustus ütleb, et sooja on 19-23 kraadi, siis tegelikult on ligi 26-28. Meres sai ka juba ujuda, kuigi kohati võis vee temperatuur olla pigem selline Eestis suvel.

Aga Portugal kusjuures pidigi olema kliima poolest natuke jahedam ja sellega sai ka arvestatud. Tegemist on ookeaniäärse riigiga, kus puhub peamiselt ookeani jahe tuul peale. Samas, see ei tähenda, et oleks koguaeg väga tuuline, üldsegi mitte. Natuke üle 2-nädalase reisi vältel oli ilm väga mahe, päikeseline ja ilma tuuleta (ka lääne rannikul, ookeani ääres).

Tavira

Kaunis, väike, romantiline Tavira, kus on hulgaliselt ajaloolisi kirikuid ja filigraansete rõdudega peeneid härrastemaju, laiub Gilao jõe mõlemal kaldal, mida ühendab Rooma päritolu sild. Linn oli osa rannikuäärsest Rooma teest Castro Marimi ja Faro vahel.

Tavira varajane tõus sai alguse mauride ajal, kelle jaoks see oli Silvese ja Faro kõrval üks olulisemaid asualasid Algarves. Linna parim vaade avaneb mäe otsas asuva vana araabia kvartali mauride linnuse müüridelt. Sealt on selgesti näha ka Rua da Liberdade ääres asuvate majade eripärased neljatahulised katused. Taoline püramiidjas katusekuju võis välja areneda seetõttu, et Algarve paduvihmad kergelt ära voolaks.

Linnusemüüridelt vaadatuna on üks maamärk lähedal asuva Santa Maria do Castelo kiriku kellatorn. Kirik ise asub Algarve kunagise suurima mošee kohal. Linnuse all seisab Nossa Senhora da Graca nunnaklooster.

Faro

Linn, kuhu oma lennuga saabusime Portugali ringreisi alguses. Siit algaski meie 16-päevane puhkusereis. Faro lennujaamast saime kätte ka rendiauto ning jagasime oma avastusretke selliselt, et 5 päeva veetsimegi lõunaranniku peamisi kohti avastades, mida teiste reisihuviliste blogid ja reisiraamatud soovitasid. Ja siit suundusime autoga põhja, Porto poole ning Portost läks lend tagasi kodumaale.

Ma arvan, et selline jaotus Portugali puhul sobib väga hästi, kuna ka riigi geograafiline kuju on selline, kus ei tekigi paremat võimalust teha mõnda ringi, et reis lõpetada samas kohas, kust see algas. Vähemasti, tundus, et lõunast alustada, nautida seda päikest, liiva ja aeglast elu, ning vaikselt suunduda põhjapoole, avastades kõiki neid mõnusaid mägilinnu, kultuuri, loodust ja elu, mis teepeale jääb.

Faro on Algarve maakonna pealinn. On olnud pikalt väike kaluriküla, nagu enamus lõunapoolsetest linnadest, ning roomlaste valitsemise ajal sai sellest oluline sadam.

Osaliselt muistse linnamüüriga ümbritsetud vanalinna pääseb mööda Arco da Vilat. Vanalinna südames on vaikne Largo de Se väljak, mida ääristavad apelsinipuud ning mille kõrval seisab piiskopipalee Paco Episcopal. Õhtul on müüridevahel mõnus idüll, ning seal on ka mõned väga head restoranid. Ühes nendest me otsustasime ka õhtustada ja saime väga hea toiduelamuse.

Faro elav kesklinn Rua de Santo Antonio ümbruses on stiilne jalakäijatele mõeldud ala, kus on hulgaliselt poode, baare ja restorane. Kui päevasel ajal linn otseselt eriti ei ela, ning päevane aeg on pigem hea vana arhitektuuri vaatlemiseks, siis õhtul pimedas hakkab kesklinn elama ning päris mõnus on selle melu sees olla.

Lagos

Lagose linn on ajalooliselt olnud Portugali üks tähtsamaid merenduskeskuseid. Nagu teada, on ka lisaks hispaanlastele olnud ka portugallased tublid maadeavastajad ning just Lagos on olnud selle perioodi keskuseks, kuhu koondusid kõik tähtsamad meresõitjad. Kusjuures siinsamas Lagose linnas on Euroopa esimene orjaturg. Nimelt, maadeavastaja Nuno Tristao tõi 1441. aastal Saharast esimesed orjad. Seda turgu tähistab ka plaadike Rua da Senhora da Graca kaaristu all.

Kui Faro on nüüdsest Algarve maakonna pealinn, siis varem oli seda Lagos.

Portimao

Ei ole just millegi poolest eriline linn. Eks tal ole oma ajalugu nagu kõikidel Portugali linnakestel. Ja ütleme nii, et kui sa oled juba paaris linnas ära käinud, siis mõned asjad hakkavad korduma ning raske on vaimustuda millestki. Kõikjal on ka valged majad või kaunilt plaaditud fassaadidega hooned, kõikjal on kirikud, müürid, madal arhitektuur üldiselt, rõdud, kitsad tänavad ja kaunid platsid.

Portimaosse sattusime natuke kogemata, aga eelkõige oli see sihtkoht, kust läbisõidul satub lõuna Portugali kaunimatesse randadesse. Ca 3 km lõunas asub üks kuulsamaid Praia da Rocha, väljaulatuvate punaste ja kollaste kaljude vahele surutud liivaste lahesoppide rida. Selliseid “peidetud” randu on terve lõunarannik täis. Eriti kaunid on need rannad varaõhtusel ajal, kus päike hakkab loojuma ja äkki värvid ümerringi lähevad selgeks, ja tuleb see kaunidus tugevalt välja.

Sagres ja Cabo de Sao Vicente

Sagres on hästi väike linnake. Kuna see piirkond on seal mandri Euroopa edelapoolsem tipp, siis sai sinna mindud eelkõige vaate pärast. Henriques Meresõitja rajas sellele tuultest räsitud maaninale kindlustuse ning pärimuse järgi ka merekooli ja laevatehase.

Kindlustusest, mis sellele pankrannikule on ehitatud, sellest on vähe säilinud, aga see oli mõnus õhtune jalutuskäik. Sealt avanesid tõesti võimsad ja avarad vaated tervele rannikule, kus kõrgus võimas pankrannik. Müürid ise on pärit 17. sajandist.

Cabo de Sao Vicente on see tipp koos kauni majakaga, mis tähistabki Euroopa edelapoolset tippu.

Benagil Caves koopad

Huvitaval kombel on just see koobas hästi populaarne sihtkoht Portugalis. Tean, et mõnel on see koobas lausa “bucket listis”. Aga tõesti, kaunis ja võimas koht. Selleks, et mõista, mis tunne seal tekib, selles koopas olles, selleks peakski sinna minema.

Sinna saab igal viisil. Kohalikud ärimehed soovitavad sinna mitte ujuda. Mõistagi soovivad nad, et sa neilt SUP laua või kayaki rendiksid. Aga hindasin olukorda, sinna saab täiesti hõlpsalt ka ujudes, kui oled üle keskmise hea ujuja ja suudad end suurema vaevata veepinnal hoida. Meie läksime sinna aga kayakiga. Millegipärast ma arvasin, et kayakis aerutades jään kindlasti kuivaks ja otsustasin lühikesi pükse ja linast särki mitte maha võtta. Ja loomulikult nii kui kayaki vette panime siis esimene laine käis üle ja kõik oli märg. Juhtub.

Koopas tekib natuke selline tunne, nagu oleks suures pühamus. Massiivne kuppel, mille lae august paistab koopasse valgus lihtsalt teeb selle koha eriliseks. Ja koopas olles märkad ka, kuivõrd võimsalt suur see on, ja kui väiksed on inimesed. Ja kui palju neid kohti ikka on, kus kaunis ookeanilt tulev laine otse koopas asuvasse liivaranda uhub? Ma olen küll väga paljudes koobastes käinud erinevates maailma nurkades, aga Benagil Cave on kahtlemata ainulaadne.

Delfiinide vaatlus

Kui palju juhtub seda, et ostad pileti delfiine vaatama ja sa ka reaalselt näed neid? Minuga pole igaljuhul kunagi seda varem juhtunud. Delfiine ja merekilpkonni olen küll näinud juhuslikult, aga kui spetsiaalselt lähed sõidule, kus sind viiakse delfiine vaatama, siis mina olin küll äärmiselt skeptiline ja täiesti kindel, et ühtegi delfiini me ei näe, aga tore sõit saab ikkagi olema.

Kiirkaatriga on juba iseenesest mõnus sõita. Ja lisaks delfiinidele sisaldas see sõit ka lõunaranniku koobaste avastamist. Lisaks muudele koobastele käisime jälle uuesti ka Benagil koopas. Mind küll isiklikult häiris see, kui palju kaatreid seal koopas pidevalt läbi vooris. Võiks mingi piirang olla, sest see rikub selle koopa idülli. Aga see selleks.

Ohh õnne! Me nägime tervet parve delfiine. Parv ei olnud suur küü, aga nii ligi 4-5 delfiini ujusid kuskil suunas. Ja nägime valget delfiini, mis pidi olema üks väga haruldane nähtus seal piirkonnas. Mul oli siiralt hea meel, et delfiinid otsustasid ennast meile ikkagi näidata, kuigi ma seda üldsegi ei odanud.

Aitäh, delfiinid!

Rannad Lõuna Portugalis

Juuni alguses on vesi veel pisut karge kuigi täiesti ujutav. Kindlasti on see põhilisem hooaeg randades juuli ja august. Aga väga omapärased ja kaunid on rannad küll. Mis mulle eriti meeldib Lõuna Portugali randade puhul on just see, et enamus nendest on hästi looduslikud, kõrgete kaljude vahel, leiab privaatsemaid nurki, ja need vaated igast küljest on maalilised. Veel meeldib see, et sellised rannad ei ole üleujutatud nendest tüüpilistest putkadest ja turistipoodidest, mis avaramatel randadel muidugi tavaks.

Siit leiab randu igale maitsele ja tõsisematele rannahuntidele on siin avastamisrõõmu kindlasti paariks nädalaks.

Sagrese neeme ümber asuvad rannad on surutud rannakaljude vahele ning läänerannikul on palju mahajäetud randu. Läänerannik on ka populaarne surfarite pooles. Kusjuures Portugali läänerannikul on ühed maailmakuulsad kõrged lained, mis ulatuvad mitmekümne meetri kõrguseni. Kui meie seal kaldal käisime, siis oli muidugi täielik tuulevaikus.

Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel

/0 Kommentaari/teema: , /autor:

Septembrikuus tekkis üks suurepärane võimalus minna oma heade sõpradega Kreeka saartele purjetama, terveks nädalaks. Ja mis selle reisi ka ärevaks tegi, oli see, et peale meie nelja oli 50-jalasel purjekal (Beneteau) veel 6 inimest, kellega pidime terve nädala toime tulema.

Ja üllatus üllatus, kõik sujus suurepäraselt. Alljärgnev video võtab enamuse küll kõik kenasti kokku, aga natuke meenutusi, elamusi ja pildimaterjali lisan ka allapoole.

 

 

Kreekale kuulub tohutu hulk pisikesi romantilisi saari. Egeuse meri on neid suuremaid ja väiksemaid saarekesi täis. Meie seekordne nädal hõlmas endas 4 saare külastust. Nendeks olid Kythnos > Hydra > Poros > Aegina. Alustasime ja lõpetasime maismaalt Lavrion marinast.

Kythnos

Esimene neljast saarest, kuhu me mandrilt suundusime oma seltskonnaga oli Kythnose saar. Lavrioni sadamast ei olnudki see eriti kaugel, selline mõnetunnine õhtune purjetamine, mis oli ka piisavalt mõnus sõit, et tutvuda purjekaga lähemalt, et saada ka seltskonnaga tuttavaks ning selle ajaga sai ka kapten tutvustada mõningaid purjekal kehtivaid reegleid ja häid tavasid.

Sõit oli mõnus, õhtu oli vaikne, ja ahtrisse jäi imekaunis päikeseloojng. Just natuke peale päikeseloojangut jõudsime ka Kythnose sadamasse.

Kythnos on siis üks nendest paljudest Kreeka saartest, mis asub Küklaadide saarestiku läänepoolses servas, täpselt Kea ja Sefirose vahel. Ajalooliselt loetakse seda saart üheks Küklaadide vanimaks asustatud saareks, võib-olla just sellepärast, et ta asub mandrile nii lähedal, või siis oli see lihtsalt juhus.

Iseenesest mõnus sadamaküla, kus me purjekaga olime. Otsustasime saarel olles jalutada küll ühele poole sadamat, küll teisele poole, natuke ka mäe otsa. Külakeses asusid paar toredat restorani, üks mõnus rannaspopp üldrannast eemal. Plaanisime ka rollerit rentida, kuid paraku ei olnud mõnedel juhilube kaasas, mistõttu otsustasime suurema avastamise sellele saarel pooleli jätta. Ei tule just selle peale, et purjekaga reisidel võiks ka juhiloa igaks juhuks kaasa võtta.

 

Purjetamine kreeka saared, küklaadid, egeuse meri, reisiblogi, reisid, teiselpool maakera blogi reisikirjad

Paralia Kolona

Järgmisel hommikul otsustasime, et sõidame saare teisele küljele, kus asub üks mõnus ankurdamise koht, kus oli üllatuseks ka üsna palju teisi purjekaid ja kaatreid koha sisse võtnud. Kui kaart ei peta, siis koha nimi oli Paralia Kolona, selline põnev koht, kus suuremat saart ja väiksemat saart ühendab rannaks kujunenud liivariba, mille ühel pool ääres asub lahe meelelahutuslik klubi-restoran ja teiselpool randa kabel (Chapel of St. Luke).

Kuni päike väljas, siis oli see üks mõnus koht, kus snorgeldada, uurida seda Vahemere tüüpilist merepõhja koos mõningate kaladega. Nagu ikka Vahemeres tavaks, siis oli näha sadu ja sadu meresiilikuid. Mõnus koht päevitamiseks, sotsialiseerumiseks seltsimees purjetajatega, niisama chillimiseks.

Ja kui päike loojus vaikselt, siis avati seal samas rannaribal asuvas restoran-klubis suur baar, kus sai meeleolu üles kruvida, sõbralike inimestega juttu teha ning tantsuliigutusi meelde tuletada. Pealegi, koroona piirangud on teinud oma töö, öised pidustused on jäänud kaugesse minevikku, mistõttu disco tundus veel erilisem kui kunagi varem. Eriti sümpaatseks tegi selle olukorra tunne, et sa asud parajasti kuskil imepisikesel saarel, keset ei-midagi, ümberringi on soolane soe Vahemere õhk ning taevas ere tähtedemeri.

 

Hydra

Purjetamine Kythnose saarelt Hydra saarele oli vast üks meeleolukamaid ja mõnusamaid purjetamise päevi kogu selle reisi peale kokku. Eks eelkõige selle pärast, et ilm oli väga soodne, täpselt paras tuul, täpselt õigest suunast, täpselt mõnusalt soe päike soojendas keha, ja täpselt mõnusalt pikk teekond oli samuti. Ehk tegelikult, kui me hommikul startisime, siis pealelõunal me ka jõudsime. Päris täpselt ei mäleta, aga ca 8-9 tunnine retk see oli.

Hydra saarel oli korralik melu, sadam oli purjekaid täis, mistõttu olime sunnitud kõrvalasuvasse lahesoppi ankrusse jääma. Sellest polnud midagi, sest kaunis vanalinn ehk kekskus oli vaid 2km jalutuskäigu kaugusel, kuhu sai ka oma purjeka kummipaadiga väga hõlpsalt üle lahesopi. Lisaks sellele liikusid saartel tihtipeale ka veetaksod, mis hiilisidki purjekate juures ringi ning uurisid, kas on huvilisi, kes soovivad keskusesse sõita.

Saarel on vaid üks linnake, õigemini keskus, mis ongi tuntud kui “Hydra sadam”. Sadam on siis eelkõige asustatud rohkete restoranide ja kauplustega, samuti praktiliselt kogu saare kohalikud elavad just selles keskuses.

Mis on huvitav fakt Hydra saare kohta on see, et seal ei ole ühtegi mootorsõidukit. Ainuke mootorsõiduk saarel on prügiauto. Ja nii ongi seal saarel otsustatud, et ühtegi autot ega mootorratast ei tohi saarel liikuda. Ja nii liigutaksegi vaid paatidega, taksod on samuti väiksed paadid ning kohalikud kasutavad muulasid ja eesleid, et kas ennast sõidutada või käruga kaupa vedada.

 

Poros

Isiklikult pakun, et selle nädalase purjeretke lemmikute hulka jäid Hydra saar ning samuti Poros. Tõenäoliselt just seetõttu, et nendel saartel oli rohkem arhitektuuri, kultuuri ja melu. Vahel lihtsalt on nii, et kui mööda üksildast ja vaikset Vahemerd väikse purjekaga kulged, siis sihtkohast otsidki kas totaalset vaikust ja puhkust või siis vahelduseks natuke melu ja lõbusaid inimesi.

Poros seda kõike ka pakkuski. Ilus ja kompaktne vanalinn ehk keskus oli koondunud suure poolsaare peale, mis oli päris järsu mäega, mille tipus, nagu tavaliselt ikka, asub mõni usuga seotud mälestusmärk või sümbol.

Mis on nii Porose kui ka paljude teiste Kreeka saarte puhul põnev, ongi ajalugu, mis väljendub üsna hästi arhitektuuris. Külade hoonete fassaadid on tihtipeale üsna kirjud ning eripärased. Näha on nii bütsantsiaegset joont kui ka Rooma-aegseid varemeid, samuti peeneid Veneetsia perioodi fassaade ning Ottomani perioodi ehitisi. Tihtipeale juhtub ka nii, et üks hoone tehakse lihtsalt fassaadil vastavalt kultuurilisele iseärasusele ümber.

 

Aegina

Viimane saar, mida külastasime, enne kui Lavrioni sadamasse tagasi suundusime. Tegime ka sellel saarel väikse jalutuskäigu. Loomulikult kogu saart ei ole mahti läbi uudistada. Aga see külake, kuhu ankrusse jäime, see jättis sellise üheltpoolt romantilise ja kena mulje, aga samas, võrreldes mõne teise Kreeka saarega, mida olime just külastanud, siis oli see ka üks vaikseim. Tundus, nagu hooaeg hakkas läbi saama ja turistid sellelt saarel juba pikemat aega lahkunud.

Juhtus ka nii, et tegelik keskus, mis on tõenäoliselt rahvarohkem ja melukam, asus hoopis teiselpool saart, kuhu me ei söandanud seigelda ning piirdusime selle keskusega, mille lähedale me ankrusse jäime.

Tegelikult aga on Aegina saarel omajagu vaatamisväärsusi. Lisaks põnevatele rannasoppidele on seal ka vana Apollo tempel, mille varemetel on kindlasti põnev jalutada ja kõrget vaadet imetleda, samuti on seal mõningaid ajastukohased arthitektuuripärlid.

 

2 nädalane ringreis Lõuna-Hispaanias Andaluusia maakonnas

/teema: , /autor:

Kahtlemata on Lõuna-Hispaania piirkond üks maaliline koht, mida külastada. Kõige tuntumaks puhkuse sihtkohaks on saanud vaieldamatult lõunarannik Costa del Sol oma enimtuntud linnakestega Torremolinos, Fuengirola ja muidugi Marbella. Aga lõunarannikul on ka muid mõnusaid pisikesi külakesi, mida on hea avastada oma toredate väikeste rannakestega. Näiteks, Nerja oli idapoole jääv väike linnake, kus oli mõnus meeldejääv rannasopike.

Aga nii on, kui sul on aega 2 nädalat, auto ja piisavalt seiklushimu, siis mõnus tiir selles maakonnas rullib sulle ilusa Hispaania kultuuri palju paremini lahti, kui see aeg veeta ühes hotellis. Soovitan alati pisut rohkem ringi seigelda. Ei pea koguaeg sõidus olema, aga vahetada kasvõi paarkorda ööbimiskohta ja keskkonda, see annab mitmekesisele puhkusele nii palju juurde. Selle paari nädala jooksul oli kokku 5 erinevat ööbimiskohta, millega sai teha mõnusasti hoomatava tiiru mööda rannikut sisemaani välja ja ringiga tagasi.

Selline mitmekesine ja vahelduv piirkondades ringiliikumine teeb 2-nädalasest puhkusest võluväel tunde, et möödunud on hoopis kuu aega. Ja kui võttagi see aeg, teha natuke eeltööd piirdkondade osas, sõita rannikul, mägedes, vahetada keskkonda, siis ühel hetkel avastadki, et Hispaania on nii mitmekesine ja põnev.

Seekord proovisin kaamerat ja ka ennast pigem puhkerežiimil hoida, et tõesti nautida kohalolekut ja mitte niivõrd muretseda ilusate piltide pärast. Sellepärast tuli ka selline üldisem video lõiguke, kust iseenesest on päris palju välja jäänud. Suurem osa elamusi jäi siiski iseenda mälestustesse. Tõesti, seda materjali oleks tulnud lihtsalt nii nii palju. Aga vahelduseks on mõnus lihtsalt keskkonnas kohal olla, mitte liiga palju seda läbi objektiivi vaadata. Siiski, mälestuseks väike videlõiguke on hea, ja seda vaadates mõni aasta hiljem, viib ikka tagasi küll sellesse suvekuuma kliimasse.

 

 

Mis mulle selle kahenädalase reisi juures kõige enam meelde jäi? Alustakski võib-olla algusest. Enne reisi, suutsin endale hankida sellise mõnusa kompaktse raamatu: Lonely Planet “Andalucia”. Kuidagi on tavaks saanud, et üks hea reisiraamat on puhkusel kaaslaseks, et kultuuri paremini tundma õppida.

Torremolinos

See oli siis see esimene koht, kus me maandusime kolmeks esimeseks ööks. Otsustasime, et võtame alguses rahulikult, elame sisse, uudistame lõunarannikut. Leidsime mõnusa hotellikese, mis asus kohe ranna ääres. Asukoht oli juba nii mõnus, et kõik õhtud veetsime rannapromenaadil restoranides. Ja sealne restoranide valik on päris suur. Vahel tasub ka vähe eemale sõita, näiteks järgmisesse asulasse piki rannikut, kui juba oma keskkond on muutunud liiga harjumuspäraseks.

Alguses kohe üllatasid hinnad kusjuures. See tuletab jällegi meelde, et Eestis ei ole enam soodsad hinnad juba palju aastaid. Nii toidupoes kui väljas söömine on isegi turistide piirkonnas Costa del Solis soodsam kui Eestis. Ja seda kohe märgatavalt. Kui võrdlesin näiteks restoranide külastust keskmiselt Eesti omadega, siis märkasin lausa 40% erinevust. Sama oli näiteks ka minu lemmik Rioja veinidega. Ehk siis, mõnus on puhkust nautida, kui ei pea menüüs hindu jälgima või poes hinnasilte.

Torremolinos oli mulle tuttav koht iseenesest, olen Lõuna-Hispaanias nädalake varemgi puhanud. Aga tookord oli puhkus palju pinnapealsem kui seekord. Peatudes Torremolinoses saigi mööda rannikut sõita küll ida suunas, küll ka lääne suunas, avastasime mitmeid kohti, mida Lonely Planet raamat soovitas, kui ka kohti, mis juhuslikult teele jäid.

Ranniku äärde jäidki sellised toredad kohad nagu Nerja, Fuengirola, Estepona jms. Marbella jäi meie plaanidest kuidagi automaatselt välja, kuna ta on vast selline kõige populaarsem turistikas.

Muide, mis oli päris põnev elamus oli Fuengirolas asuv loomaaed – Bioparc Fuengirola. Tõesti lahedalt ja eksootiliselt ülesehitatud loomaaed, mille sarnast ma pole kuskil näinud. Loomaliike oli küllaga ning igale ühele oli loodud väga kaunis keskkond. Mitte ühtegi sealset sektsiooni ei saanud nimetada puuriks. Kogu see elamus tundus, nagu sa kõnniksid kuskil iidses džunglis, kus taimedesse olid põimunud vanade kultuuride varemed ning loomad käisid seal rahulikult ringi. Loomaaia külastus võib-olla tundus esialgu veider mõte, aga kui seal kohal olime, siis mõtlesime, et see oli ikka üks paganama äge elamus tõesti.

Ronda

Kuidagi juhtus nii, et Ronda oli üks nendest mägilinnadest, mis jättis ehk kõige sügavama ja romantilisema mulje. Tõesti ilus linn kaljurahnudel, mida kaunistasid ka ilusad kõrged sillad. Samuti, armsad kitsad tänavad ja mõnusalt peidetud söögikohad nurgataguste terrassidega, millelt avanesid avarad vaated Andaluusia mägistele nõlvadele.

Ronda mägilinna jõudmine tähendas tegelikult ka sõitu läbi mägede, läbi rahvuspargi – Parque Nacional Sierra de las Nieves – mis on üks imekaunis piirkond üleüldse. Ma pean ikka kiitma kohalikke teid ja kogu liiklust üldiselt. Teed on fantastiliselt head, kogu liikluskorraldus on väga mugav, mis tegi sõiduelamuse ainult paremaks. Ronda külastamine oligi meie päevane seiklus, mis hõlmas endas ilusaid vaateid mägedele ja läbisõite nendest väikestest mägiküladest.

Taaskord, üks korralik, informatiivne reisiraamat on ülihea kaaslane, et kõikide nende kohtade ajaloost rohkem teada saada. Samuti saab raamatust alati head infot selle kohta, mida kuskil piirkonnas külastada, kus on vaatamisväärsused, kus tasub peatuda, kus tasub süüa ja palju muud. Niisama, teadmatuses sõites ja juhustele lootma jäädes, võib kogemata üsna mitmest “peidetud” kohast ilma jääda.

Cadiz

Olime Costa del Solil oma aja ära, ning suundusime edasi lääne poole, ehk Vahemere rannikult suundusime Atlandi ookeani rannikule. Tee peale jäid kaunid vaated merele, juba see sõit headel teedel oli elamus omaette. Seekord, jäi Gigraltar vahele, sest seal olin nii mina kui ka mu reisikaaslane varasemalt käinud. Ja kui sa oled seal juba käinud, siis ausaltöeldes seal pole suurt midagi teha.

Lugesin, et Tarifa pidi olema üks äge surfi ja hipilaadse hõnguga asula. Rand oli ääretult suur, lained olid kõrged ja tuul oli väga väga tugev sellel päeval, kui sinna saabusime. Jõudsimegi ühe tiirukese teha, kui see külm tuul andis märku, et võiks edasi suunduda.

Teel Cadizi poole jäid vaatamisväärsustena sellised põnevad kohad nagu Baelo Claudia, üks vana Rooma ajast jäänud varemed Bolonia asulas. Kuna tahtsime ka vahepeal rannas käia ja ujuda, siis saime soovituseks sellise koha nagu Los Canos de Meca, mis oli üks äge, praktiliselt asustamata rannake. Jällegi selline hipiliku hõnguga paik, kus olid mõnusad lihtsad söögikohad, kus saime enne teele asumist ka kõhu täidetud.

Sissesõit Cadizi vanalinna oli päris põnev. Alguses mõtlesime, et kuhu agulisse me jõudnud oleme. Kõik tundus natuke kõhe ja mahajäetud. Hakkasime juba mõtlema, et kas tegime ikka õige otsuse, et sinna lausa kolmeks ööks otsustasime ööbimise võtta. Ometi raamatust lugesin, et Cadiz on üks väga kaunis vanalinn, mis on kusjuures üks Euroopa vanim linn üldse, põneva ajaloo ja äärgmisel kauni arhtektuuriga, kultuurist pulbitsev sihtkoht. Kui aga vanalinnale lähemale hakkasime jõudma, siis tõepoolest, saime aru, tegemist on tõesti kauni vanalinnaga, mida tasub avastada.

Kui hotelli broneerisime, siis see oli üks oodatuim ööbimikohti (Hotel Argantonio), sest tundus piltidelt nii õdus, vanaaegne, avar, otse vanalinna tänavatel, laheda rõduga jne. Kui aga kohapeale jõudsime, siis ukselt tervitas meid tohutu puhastuskeemia hais, mis pani koheselt pea valutama. Ja tuppa jõudes oli asi veelgi hullem. Puhtuse säilitamisele ja kahjurite tõrjumisele oli seal tublisti rõhku pandud. Aga paraku pingutasid nad tublisti üle, nii et mu kaaslasel ilmnesid tugevad allergiahood. Tegemist oli aga tõesti prestiižse hotelliga, kus oli ka omanik kohal ja saime temaga kenasti räägitud, et oleme vaid ühe öö ning valime teise ööbimiskoha. Saime ka raha ilusti tagasi, seega kõik lahenes.

Jerez de la Frontera

Cadiz oligi meie jaoks selline ühe ööga ja kahe päevaga hoomatav vanalinn, sealt edasi lugesin raamatust, et põnev koht nimega Jerez de la Frontera oli lähedal, ja selle asemel, et Cadizis veel 2 ööd veeta, otsustasime selle aja veeta hoopis Jerezis. Hotell (Hotel Jerez & Spa), kus paiknesime oli mega kaunis, hinna ja kvaliteedi suhe ületas ootusi. Hotellituba oli koos suure terrassiga nii avar ja mõnus, et meenutas pigem korterit, ning suur bassein, avar aed ja kompleks üldiselt oli äärmiselt lõõgastav.

Muuseas sain ka teada, et Jerez on flamenco sünnikoht ning sellest piirkonnast on sündinud ka sherry (ehk hispaania keeles ‘jerez’ mis ongi selle piirkonna nimi). Tegemist on siis kangema veiniga, põhimõtteliselt nagu port vein. Erinevus ongi see, et port vein pärineb Portugalist Porto piirkonnast ja sherry pärineb Hispaaniast Jerezi piirkonnast.

Igati kaunis linn on see tegelikult, üllatavalt, sest eriti ei plaaninud seal peatuda, ja hea meel, et saatuse tahtel sinna ikka sattusime. Vanalinn on kaunis, oma ajalooliste rajatiste ja kindlusega, mõnusad tänavad. Sõin seal ka ühte väga head kaheksajalga, lõunaks. Õhtuti võib mõnes lokaalis ka ehedat flamenco tantsuetendust näha. Samuti on linn täis erinevaid pruulikodasid, kes sherryt toodavad ning huvilistele ka ekskursioone ja maitsmisi korraldavad.

Seville

Selge oli see, et Seville oma hiilguses millegagi ei üllatanud. Teada oli, et ta on täis ikoonilisi vaatamisväärsusi ning täpselt ootuspäraselt ta mõjuski. Väga hästi jäi meelde Seville külastuse päev, sest siis oli väljas 40+ kraadi. Ja see oli tõesti kuum. Aga kuidagi ei häirinud isegi, sest suve jooksul olime päiksega juba harjunud.

Me olime Sevillest läibsõidul, seega otsustaime pool päeva seal uudistada nii palju kui seda õuest sai teha. Loobusime seekord kuskile sisse minemast, sest muidu katedraal ja kindlus olid küll ahvatlevad, kuid mask peas seal umbselt ringi uudistada, ei tundunud väga kutsuv lahendus. Tegime mõnusa lõuna otse Seville katedraali platsil, kannu sangriat samuti. Ja väga mõnus oli olla.

Almodóvar del Río

Oma ringsõidul otsustasime, et võiks mõned ööd olla ka mägises piirkonnas, täitsa kuskil maakohas, linnadest eemal. Ja nii me leidsimegi Almodovar del Rio piirkonnas otse suure järe ääres ühel kõgemal nälvakul asuva kodumajutuse – Casas de Alisne. Selline mõnus majade kompleks, mis mahutab kokku ca 6 peret. See oli reisi üks ägedamaid elamusi ma võiks öelda.

Selleks, et ööbimiskohta saada, siis sinna viis ikka korralik 3-kilomeetrine pinnastee, läbi võsa ja lagendike jõudsime lõpuks mäenõlvale, kus avanes kompleks, mis ületas meie ootusi. Meil oli kahetoaline mõnus elamine, koos köögi ja avara rõduga, millelt avanes vaade kaunile järvele ja päikeseloojangule. Hommikuti tervitasid terrasil meid jänesed, õhtuti luusisid ringi aga rebased. Gekolased on väikesed kuni keskmise suurusega sisalikud leidsid tee muidugi ka vannituppa, kus neid võis juhuslikult piilumas kas seinal või laes. Aga tundusid kõik jube armsad ja sõbralikud. Öösel kohtasime ka väikest skorpioni jahti pidamas. Usun, et tema muidugi kartis meid rohkem kui lõpuks meie teda.

Seal viibisime lausa 4 ööd, sest see oli seda kõike väärt. Ja see infiniti-pool koos päevitamise alaga, see oli lihtsalt võrratu. Asusime logistiliselt kohas, kust oli mõnus külastada ka väiksemaid asulaid kui ka Cordoba linna.

Córdoba

Cordoba oli täis vana Roomat. Ajalooliselt oligi ta tegelikult roomlaste poolt rajatud mägine kaitselinn, kaubanduslinn, oluline vana Rooma keskus. Ja täis vana Rooma varemeid oli ta samuti. Sellepärast mõjus see linn hoopis kuidagi teistmoodi kui teised kohad, kus olime seni käinud.

Cordobas oli taaskord väga väga kuum. Jällegi üle 40 kraadi sooja tublistis. Siin linnas sõime lõunaks ka ühtesid parimaid tapasid. Kui ma õigesti mäletan, siis see restoran jäi täpselt Cordoba katedraali kõrvale ja nimi oli Restaurante Campos De Toro.

Granada

Enne kui Granadasse jõudsime läbisime ka mitmeid mägilinnu, näiteks nagu Jaén. See oli kokkuvõttes üks päris pika sõiduga päev meil. Kus sõitsime tõesti palju. Aga see sõit oli tõeliselt meeleolukas. Silmapiirini avardusid mäenõlvad, mis olid täis oliivipuude istandusi. Pole päriselt nii suuri alasid näinud oliivi puudega kaetult. Pole ime, et siit tulevad ühed parimad oliivid mida ma eales maitsnud olen.

Granada ei olnud meil esialgu reisi plaanis. Kuid Cordobast tagasi Malagasse sõites mõtlesin, kas tuleks otse alla, või teeks väikse põike ikkagi. Ja üldsegi ei kahetsenud seda, kuigi sõit oli pikk, siis väsitav ta pigem ei olnud ning sai aimu ka Granada piirkonnast. Ehk teinekord, kui satub taaskord Lõuna-Hispaaniasse, siis vähemalt tean, et Granada on kindlasti piirkond, kuhu pikemalt peatuda.

Siin asub võiks öelda Andaluusia üks tähtsamaid rajatisi, ja selleks on Alhambra. Äärmiselt võimas ja väga kireva ajalooga Hispaania suurim loss-kindlus. Selleks muidugi, et seda uudistada, selleks peaks planeerima terve päeva.

Málaga

Viimase öö enne äralendu, peatusime Malagas. Huvitav oli see, et Malaga kuidagi üllatas positiivselt. Kuigi ta on jah selline tüüpiline turistikas ja ostukeskus, prestiižne ärilinn, kus on näha plaaditud tänavaid, kalleid kauplusi, stiilselt riietuvaid inimesi. Siis sellegipoolest oli tal üllatav võlu, eriti mõjus ta hästi õhtul, sest tänavad olid täis melu. Eriti kui oled tulnud just kuskilt mägisest, vähemasustatud piirkonnast, siis selline värviline ja elust pulbitsev linn mõjus positiivselt.

Siin sõime ka terve reisi vältel parimaid tapaseid üldse. Juhuslikult, mu kaaslane uuris välja, mis on Malaga parim tapaste restoran. Leidsime selle üles – La Barra de Zapata. Ja kuigi restoranis olid kõik lauad broneeritud, siis jõudsime sinna kl 18:30 ja enne esimeste külaliste saabumist oli meil hulganisti aega, et mõnusalt õhtusööki nautida. Ja tõesti, see mida pakuti, see oli lihtsalt kunst, nii nägemisele kui ka haistmismeelele. Ja see lõbus härrasmees, kes meid teenindas oli lihtsalt võrratu oma lahedate lugudega. See, kuidas ta tutvustas menüüd oli nii lahe, et otsustasime talle vabad käed anda. Las valib menüüst meile road ise, nii, et saaksime mõlemad kõhud täis ja veinid joodud. Ja see õnnestus tal fantastiliselt. Ilus punkt ilusale reisile.

Ruhnu – eksootiline saar Eestis

/teema: , /autor:

Ruhnu saar ei asu just teiselpool maakera. Või siis, kuidas võtta. Kellegi jaoks kindlasti asub. Aga ka paljude eestlaste jaoks tõepoolest. Minule oli see selgelt esmakordne külastus. Täiesti eksootiline saar, mida külastada. Tõepoolest, kui küsisin päris mitmelt tuttavalt ja sõbralt, siis suurem osa ei olegi Ruhnu saarele kunagi sattunud. Seega tõsi, tegemist on ühe eksootilise saarega Eestis.

2019 aasta juuli oli vaieldamatult ilus ja soe. Mõte Ruhnule minna tekkis ootamatult, nii nagu paljud head mõtted. Ja siinkohal soovin tänada ka Priitu, kes hea meelega selle retke ette võttis ja oma alusega sinna üksildasele saarele viis. Väga lahe oli.

Kuigi saar ise on selline üsna tavaline saar, mille sarnaseid on Eestis mitmeid, siis mis on selle saare puhul eriline, need on inimesed. Meid on siin Eestis vaid 1,3 miljonit, kuid lahe on vaadata, kuidas piirkonniti see väike rahvus on niivõrd värviline ja väärt tuttavaks saamist. Siin puhul jagan ka mõningaid klõpse saarest, sest suurem osa ajast proovisin kaamerast eemale hoida nii palju kui võimalik.