Mida teha 2 nädalat Dominikaani Vabariigis - Ringreis, reisiblogi, reisikirjad, Teisel Pool Maakera

Mida teha 2 nädalat Dominikaani Vabariigis?

See on siis kolmas saar Kariibi meres, mida külastame ajavahemikus 31. jaanuar – 14. veebruar. Kariibi mere saartel on selgelt mingisugune võlu ja kultuuriline erinevus. Paar aastat enne oli Kuuba esimene koht, mis oli fantastiline kogemus. Puerto Rico sealt järgmisena üllatas oma ilusate inimtühjade randadega ja võluvate väikeste külade ning mitmekesise loodusega. Dominikaani Vabariik on kahtlemata intrigeeriv koht, olles tagasihoidlik sigari fänn (ja sealt paljud lemmikud just pärit ongi). Ja tõsi, loodus, rannad ja melu on kutsuvad.

Siia kaardile sai märgitud kohad, mida plaanisime enne reisi ja mille ümbrust soovisime avastada. Enam-vähem “by the book” lähenemine. Aga see ongi see, mida 2 nädalat Dominikaani Vabariigis teha, vähemalt tundus nii. Kui sirvida Lonely Planet raamatut ja mitmeid blogisid, siis just see rannik ja mõned sisemaa kohad (kus näiteks sigari istandused paiknevad) on eelkõige väärt nautimist.

Tegelikkuses aga mängisime plaani pisut ümber ning jätsime istanduste piirkonna (Santiago de los Caballeros) ning põhja rannikult Puerto Plata piirkonna sootuks vahele. Esiteks juba sellepärast, et kohalikelt sai soovitusi, distantsid on siiski üpriski pikad, teeolud ei ole just kiita ning vahel mõned piirkonnad kipuvad korduma. Seetõttu mängisime oma plaani ümber ja otsustasime sootuks rohkem aega veeta imeilusal Samana poolsaarel, mis tõepoolest on Dominikaani Vabariigis koht, kus pikemalt aega veeta.

Kui peaks juhtuma järgmisel korral Dominikaani Vabariiki, siis planeeriks seda reisi hoopis teisiti. Samuti, sõbrale, kes plaaniks sinna puhkama minna soovitaksin seda reisi võtta umbes selliste valikutega:

  • Veeta paar päeva Punta Canas, lihtsalt, et sisse elada sealsesse kliimasse ja kultuuri. Selline vaikne, pigem prestiižne golfikuurort eakamatele.
  • Seejärel transfeeriga Samana poolsaarele.
  • Rentida Samana poolsaarel ATV. See on kõige mõistlikum liikumisvahend seal üldse. Nii segase liikluse mõttes, üsna kaootiliste teeolude mõttes, ka turvalisuse mõttes. Auto on lihtsalt liiga kohmakas ja tülikas selles liikluses. Mis kõige tähtsam, mitmed rannad ja kohad, mida avastada on autoga ligipääsmatud, aga ATV-dega saab kõiki neid ilusaid ligipääsmatuid kohti külastada. Ja pealegi, see on super fun nendega liigelda.
  • Samana poolsaar on ilus, turvaline, mitmekesine ja päris suur poolsaar, mida avastada paar nädalat.
  • Ja viimased päevad enne tagasilendu veedaks Bavaro kandis, kus on head restoranid, noored, rohkem meelelahutust. Ilus punkt reisile.

Autorent Dominikaanis. Liiklus. Mida tähele panna?

Autorendi fiaskodeks olime juba ette valmistunud. Sellest, kui segased lood autorendiga Dominikaani Vabariigis on, sellest kirjutavad kõik. Ja täpselt nii oligi, millest inimesed kirjutasid:

  • Ehk need rendi hinnad, millega auto broneerid kuskil internetivahendusel enne reisi, need ei pruugi tõele vastata.
  • Hinnale lisanduvad igasugused halduskulud, maksud, tip ja jots ja igast muud tasud, mille olulisust nad sulle üritavad seletada, ning milleta autot ei väljastata. Meie rendiauto hinnale lisandus põhimõtteliselt sama hind veel otsa, millega olime selle broneerinud.
  • Kindlustus. Nii nagu hoiatati, siis kindlustus on neile lisateenimise võimalus ja seda nad üritavad müüa rohkem või vähem agressiivselt. Meile põhjendati, et see kindlustus, mille enne reisi tegime (olin teinud eraldi kindlustuse Allianz Insurance kaudu, ca $150), et see üldse ei kehti ning me vastutame kõige eest, kui midagi peaks juhtuma.
  • 2000$ broneeritakse ilusti krediitkaardilt. Ja kui peaks kriim autole tulema, siis see ka automaatselt võetakse maha. Hiljem oma kindlustusega ürita see tagasi saada.
  • Meie sõitsime uhiuue Toyota Rav 4-ga ning sobis sinna keskkonda ning teedele ideaalselt.
  • Mida soovitaks: teha endale Gold või Platinum krediitkaart, mis sisaldab juba autorendi kindlustusi rahvusvaheliselt. Siis ei pea pikalt selgitama ja tunne rahulikum. Aga selline kahtlusi äratav ja hirmutava suhtumisega autorendipoliitika tegi kahtlemata liikluses äraütlemata ettevaatlikuks.

Ja liiklus on seal nii nagu ka inimesed kirjutavad. Sellega harjub ära kusjuures pikapeale, kogu see kaootilisus on loogiline lõpuks. Inimesed on ülimalt tähelepanelikud. Ainukesed kohad, mida äärmiselt segase ja aeglase liikluse tõttu vältida on justnimelt suuremad linnad ja suuremad asulad. Igalpool mujal on tegelikult chill. Kohalikud kasvavad seal juba beebist saadik hobuse, rolleri või mootorratta otsas ning tegelikult nad on väga tähelepanelikud, ettenägelikud ja ettevaatlikud. Liikluses tundub olevat selline jõuline stiil. Sellist ootamist ja läbilaskmist ei soosita. Liikumine peab toimuma pidevalt, vastavalt masina suurusele, mingid prioriteedid on mängus.

Müüdid

Auto oli meil terve reisi vältel. Kui paljud inimesed kommenteerisid, et auto võib üldse ära unustada, et kõik on nii hull ja ohtlik ja hukule määratud. Siis neid kommentaare ei tasu tõsiselt võtta absoluutselt. Need on need ärahellitatud eakate ameerika turistide emotsioonid.

Ilma autota on kahtlemata igav. Paljud ilusad kohad asuvad ikkagi kohtades, kuhu peab sõitma. Ja kui vähegi saart tahta näha, siis ilma autota seda teha on üsna tülikas. Liiklusega harjub ära. Keskmine inimene, kes on Tallinna liiklusega harjunud ning vähegi mujalgi maailmas autot juhtinud, siis saab hakkama. Peab olema lihtsalt tähelepanelikum ning sellest kaootilisusest lõpuks aru saama, et see muutuks loogiliseks.

Tõsi on aga see, et maanteed on täiesti sõidetavad, aga kõik mis puudutab linna ja külavahe teid, siis sealne kvaliteet on äärmuslik. Hästi palju on väga väga tülikaid “lamavaid politseinikke”, mis on tihtipeale märgistamata ja ülikõrged. Ja tihtipeale keset teed võivad olla korralikud pommiaugud, mida on raske märgata ja millest läbi sõites lendab ratas raudselt alt ära.

Punta Cana piirkond

Punta Cana tundus meile selline vaikne, ülimalt korralik, uhkeid villadepiirkondi täis koht, mis selgelt oli ehitatud ainult turistidele. Väga puhas, ilus, mereäärsed golfirajad, puhtad rannad jne. Turiste nägime ülimalt vähe üldiselt seal liikumas. Ja kui nägime, siis enamasti eakamaid. Kohalikud väiksed külad, linnakesed olid praktiliselt inimtühjad, randades inimesi väga vähe. Hästi ei saanudki aru, mis toimus. Kuni hiljem selgus, et üldiselt Dominikaani Vabariiki puhkama tulevad inimesed valivad kas Samana poolsaare või siis Bavaro piirkonna (pigem noorte puhkuse piirkond).

Punta Cana ümbruses tegelikult justkui ei olegi midagi märkimisväärset, mida külastada või mida teha. Vähemalt meile tundus nii. Playa Juanillo oli selline ilus puhas hotellirand. Siis oli seal üks tore Cap Marina. Käisime seal isegi ühes restoranis õhtul söömas, mis paistis küll prestiižne, viisakas, paljutõotav elamust olevat, kuid söögi ja serveerimise kvaliteet oli täiesti null. Aga golfisõpradele oleks see küll koht, kus üks korralik golfi puhkus teha, minnagi sinna oma varustusega ja nädalake mängida. Väljakud ja vaated on lihtsalt imelised. Esimese hommikusöögi kusjuures tegimegi ühes täpselt mere ääres asuvas golfiklubi majas.

Hoyo Azul tundus üks seikluspark, mida tahtsime külastada. Tuli välja, et selle päeva hind oli $150 inimese kohta. Meile tundus, et see hind pole siiski seda väärt ja loobusime.

Lähedale jäi ka Don Lucas Cigars. Otsustasime ära käia, ikkagi üks märgiline Dominikaani sigari bränd. Anti proovimiseks tasuta sigar, süüdati, sai seal natuke ringi vaadata, baaris ühe Presidente õlle kõrvale juua. Kokkuvõttes, kui oled korralikes sigarimajades käinud, siis täiesti mittemidagiütlev koht. Kõik on praktiliselt 2x kallim, kui tavalises poes. Selline pettumustvalmistav turistilõks.

Samana poolsaar

Selleks, et Punta Canast sõita Samana poolsaarele, selleks peab tegema pika tiiru lõunast, sest otseteed põhjarannikult ei ole. Ja nii tulebki siis pool riiki läbi sõita, et sellele ilusale poolsaarele jõuda. Ja mis siis vahepeal vaadata on? Eks me nägime korralikult vaeva, et mingitki silmailu ja põnevust sellel pikal teekonnal saaks. Ikkagi peaaegu 5 tunnine sõit kokku.

Tee peale jäi Bayahibe rand, kus me veetsime natuke aega enne lõunat. Selline keskmine rand üldiselt, TOP 10 hulka kindlasti ei liigitaks. Aga siiski, kena meri, kena päike, sobis. Veel jäi tee peale Barcelo rummitehas. Kui me sinna jõudsime, siis avastasime, et olime ainukesed turistid, tehas ise haigutas igavuses ning meil kadus ära soov seal pikemalt aega veeta. Aeg ei olnud seda väärt. Veel jäi sinna üks korralik sigaritehas Tabacalera de García Cigar Factory, kuid paraku me ei leidnud ühtegi külastajale mõeldud sissepääsu ega olmeala. Ja nii jäi ka see vahele. Ka varemetes linn Altos de Chavón jäi paraku vahele, sest sissepääsu hind ($50) paari instagrami pildi tegemise jaoks tundus liig, sest tervet päeva me kindlasti ei tahtnud seal veeta.

See on selline tore Dominikaani arusaam turismikohtadest. On see siis seikluspark, mõni vana linn või muu elamuspakett, siis alati pakutakse sulle terve päeva paketti, mis sisaldab siis teatud atraktsioone ja lõunasööki koos joogiga ning saad veeta seal terve päeva. Muud varianti ei ole, kui ma sooviks seal 1-2h veeta. Sellest täiesti piisaks. Ja lõunasöögist ma pigem ei oleks huvitatud. Nii palju siis teepeale jäävatest vaatamisväärsustest. Ja siis tundide viisi tühjust, mõlemal pool silmapiirini ulatuvad suhkruroo põllud. Lage ja pläss maastik, ei mägesid, ei midagi, vahepeale jäävad pommiauguna näivad asulad.

Ja siis meil õnnestus õigest kohast kiirteelt maha pöörata ning suundusime Santo Domingo (pealinn) äärelinna. See oli see hull liiklus, millest kõik räägivad. Sinna ei tahaks tõesti enam kunagi sattuda. Seal liikluses puudusid nii reeglid, loogika. Enne kui õigele teele tagasi saime, pidime taluma ca tund aega puhast stressi. Ja need autod, mis seal äärelinnas enamasti liiklesid, tundusid justkui romulast võetud ja hind sisse puhutud. Enamik nendest tossasid nii, et hästi ei saanud aru, kas auto põleb, või ongi seisukord vilets. Ja igasugused pisemad liikurid lipsasid risti-rästi nende millimeetrite vahelt läbi, kus veel vähegi ruumi oli.

Santo Domingo seega linn, kuhu paljud ei soovita üldse minna. Kes on Havanat näinud või teisi koloniaalajastu linnu, siis Santo Domingo võib vabalt vahele jätta. Need ummikud ja liiklusstress lihtsalt ei tasu seda ühte enimpildistatud värvilist tänavat koos väga vana kirikuga ära. Meil ei olnud igaljuhul plaani sinna kohe kindlasti minna ja saime ka kinnituse, miks inimesed sealse liikluse eest hoiatavad.

Siis kui 5 tundi sõitmist ja üsna emotsioonitut vaatepilti tervel sellel teekonnal oli hakanud läbi saama ning jõudsime viimaks Samana poolsaare piirkonda, siis arusaam Dominikaani Vabariigist hakkas muutuma lootustandvamaks. Me juba siiralt arvasime ja arutasime kolmandal reisipäeval, et huvitav koht see Dominikaan siiani, aga tagasi küll ei tuleks. Nii palju siis eelarvamustest.

Las Terrenas oli küla, kus me Samana poolsaarel ööbisime. Mõlemad majad koos ilusa aia ja bassuga olid väga mõnusad, avarad, mugavad. Alles siia jõudes tekkis minul tunne, et ma olen nüüd puhkusel. Nüüd võib puhkus alata. Need 9 päeva, mis me Samana poolsaarel veetsime ja seiklesime oli väga kaunis. See on piirkond, kus olla. Loomulikult sõitsime sealsed rannad ja kohad läbi nii auto kui ATV-ga. Rannad olid ilusad, kogu see vaib, elu ja inimesed olid lahedad. Restoranides sai head sööki. Kõik tundus natuke selline boheemlaslik chill. Kokteilid olid head. Sigarid maitsesid hästi.

Need 2 nädalat Dominikaani Vabariigis puhkust tundusid tänu erinevatele AirBNB ööbimistele ja piirkondade vahetusele kokku kui 1 kuu. Ma alati soovitan inimestel tulla mugavustsoonist välja ning pikema reisi puhul vahetada piirkondi, kogeda uut, liikuda ringi, otsida seiklusi. Ainult siis tundub sulle see puhkus mõnusalt pikk ja värvikas. Selle asemel, et ühes hotellis basseini ääres peesitada ning paar korda lahepeal kaatrisõit teha.

Bavaro

Bavaro oli koht, kus me tähistasime oma reisi lõppu. Saime kaks mõnusat elamust kohas nimega Wacamole ning La Bruja. Esimene selline noortepoolsem kokteilibaar-terrass, kus saab häid tacosid ning kus kuuleb õhtuti lahedat LIVE muusikat. Ning teine on ülimalt hea ja sooja teenindusega ja väliterrassiga restoran, kus pakutakse äärmiselt head toitu ja häid kokteile. Kus samuti on õhtuti LIVE muusika. Mõlemad kohad jätsid väga sooja ning meelierutava mulje. Kahtlemata ilus punkt reisile.

Bavaro rand ise on midagi hoopis muud, kui muud rannad mitmel pool mujal. Kui Dominikaanis kohtas päris mitmeid inimtühjasid randu, siis Bavarosse on koondunud korralik melu, siin on palju inimesi. Rand on kahtlemata ilus ja puhas, aga inimesi ka palju. Siin on mõnus lihtsalt jalutada kümmekond kilomeetrit ühele poole, mööda lõputut rannariba, jälgida ümbrust ja tabada huvitavaid olukordi, ning samuti siis teisel päeval näiteks kümmekond kilomeetrit teisele poole.

Randade paradiis

Pole ime, miks Dominikaani Vabariiki tuntakse tema randade pärast. Põhimõtteliselt saart ümbritsevad miljonid rannad, ja neid on igasuguseid, igale maitsele: väiksemaid, tohutult pikki, valge liivaga, kollaka liivaga, rohkem rahvastatud, täiesti inimtühje, hooldatud, täiesti metsistunud, lihtsalt ligipääsetavad, raskelt ligipääsetavad. Valida saab endale sobivaima, seigelda on põnev. Ja tavaliselt on ikka nii, et mida raskemini ligipääsetavam rand, seda suurem on vaimustus, ja tihti võib sellisel juhul saada ka üksikule saarele uhutud elamuse, kus silmapiiril pole ühtegi inimest ning rand on ainsana sinu päralt.

Mis rannad siis meelde jäid kõige enam? Ütleks, et Samana poolsaar on kindlasti piirkond, kus on randade paradiis. Siin leiab korralikke pärleid. Playa Rincon on kindlasti üks kauneimaid randu, mida saime kogeda. Samuti, Playa el Valle, Las Galeras olid kenad. Isegi Las Terrenases piki rannariba liikuda leiab mõnusaid soppe hulganisti.

Ühel täiesti inimtühjal rannal tegime näiteks väikese lõkke ja grillisime kanafileed juurviljadega. Väga hea vaheldus oli. Teises rannas paarutasime ATV-dega otse rannaliival, mis oli samuti unustamatu elamus. Kolmandas jällegi proovisime palmipuult pähkleid kätte saada, kuni lõpuks kohalik märkas meid ja naerulsui pakkus 200 kohaliku raha eest (ca 3€) abi. Ronis siis hops-hops 10m kõrguse puu latva, raputas 8 prisket pähklit maha ning lõikas machetega meile kolmele pähklitesse ilusti augud, et värsket kookose vett saaks juua. Väga lahe juhuslik kogemus. Ja parajasti oli janu ka : )

0 replies

Jäta oma kommentaar siia

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga