Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel, ringreis Kreeka saarestikul - Reisiblogi ja reisikirjad blogis Teiselpool Maakera

Purjetamine Kreeka saartel Egeuse merel

Septembrikuus tekkis üks suurepärane võimalus minna oma heade sõpradega Kreeka saartele purjetama, terveks nädalaks. Ja mis selle reisi ka ärevaks tegi, oli see, et peale meie nelja oli 50-jalasel purjekal (Beneteau) veel 6 inimest, kellega pidime terve nädala toime tulema.

Ja üllatus üllatus, kõik sujus suurepäraselt. Alljärgnev video võtab enamuse küll kõik kenasti kokku, aga natuke meenutusi, elamusi ja pildimaterjali lisan ka allapoole.

 

 

Kreekale kuulub tohutu hulk pisikesi romantilisi saari. Egeuse meri on neid suuremaid ja väiksemaid saarekesi täis. Meie seekordne nädal hõlmas endas 4 saare külastust. Nendeks olid Kythnos > Hydra > Poros > Aegina. Alustasime ja lõpetasime maismaalt Lavrion marinast.

Kythnos

Esimene neljast saarest, kuhu me mandrilt suundusime oma seltskonnaga oli Kythnose saar. Lavrioni sadamast ei olnudki see eriti kaugel, selline mõnetunnine õhtune purjetamine, mis oli ka piisavalt mõnus sõit, et tutvuda purjekaga lähemalt, et saada ka seltskonnaga tuttavaks ning selle ajaga sai ka kapten tutvustada mõningaid purjekal kehtivaid reegleid ja häid tavasid.

Sõit oli mõnus, õhtu oli vaikne, ja ahtrisse jäi imekaunis päikeseloojng. Just natuke peale päikeseloojangut jõudsime ka Kythnose sadamasse.

Kythnos on siis üks nendest paljudest Kreeka saartest, mis asub Küklaadide saarestiku läänepoolses servas, täpselt Kea ja Sefirose vahel. Ajalooliselt loetakse seda saart üheks Küklaadide vanimaks asustatud saareks, võib-olla just sellepärast, et ta asub mandrile nii lähedal, või siis oli see lihtsalt juhus.

Iseenesest mõnus sadamaküla, kus me purjekaga olime. Otsustasime saarel olles jalutada küll ühele poole sadamat, küll teisele poole, natuke ka mäe otsa. Külakeses asusid paar toredat restorani, üks mõnus rannaspopp üldrannast eemal. Plaanisime ka rollerit rentida, kuid paraku ei olnud mõnedel juhilube kaasas, mistõttu otsustasime suurema avastamise sellele saarel pooleli jätta. Ei tule just selle peale, et purjekaga reisidel võiks ka juhiloa igaks juhuks kaasa võtta.

 

Purjetamine kreeka saared, küklaadid, egeuse meri, reisiblogi, reisid, teiselpool maakera blogi reisikirjad

Paralia Kolona

Järgmisel hommikul otsustasime, et sõidame saare teisele küljele, kus asub üks mõnus ankurdamise koht, kus oli üllatuseks ka üsna palju teisi purjekaid ja kaatreid koha sisse võtnud. Kui kaart ei peta, siis koha nimi oli Paralia Kolona, selline põnev koht, kus suuremat saart ja väiksemat saart ühendab rannaks kujunenud liivariba, mille ühel pool ääres asub lahe meelelahutuslik klubi-restoran ja teiselpool randa kabel (Chapel of St. Luke).

Kuni päike väljas, siis oli see üks mõnus koht, kus snorgeldada, uurida seda Vahemere tüüpilist merepõhja koos mõningate kaladega. Nagu ikka Vahemeres tavaks, siis oli näha sadu ja sadu meresiilikuid. Mõnus koht päevitamiseks, sotsialiseerumiseks seltsimees purjetajatega, niisama chillimiseks.

Ja kui päike loojus vaikselt, siis avati seal samas rannaribal asuvas restoran-klubis suur baar, kus sai meeleolu üles kruvida, sõbralike inimestega juttu teha ning tantsuliigutusi meelde tuletada. Pealegi, koroona piirangud on teinud oma töö, öised pidustused on jäänud kaugesse minevikku, mistõttu disco tundus veel erilisem kui kunagi varem. Eriti sümpaatseks tegi selle olukorra tunne, et sa asud parajasti kuskil imepisikesel saarel, keset ei-midagi, ümberringi on soolane soe Vahemere õhk ning taevas ere tähtedemeri.

 

Hydra

Purjetamine Kythnose saarelt Hydra saarele oli vast üks meeleolukamaid ja mõnusamaid purjetamise päevi kogu selle reisi peale kokku. Eks eelkõige selle pärast, et ilm oli väga soodne, täpselt paras tuul, täpselt õigest suunast, täpselt mõnusalt soe päike soojendas keha, ja täpselt mõnusalt pikk teekond oli samuti. Ehk tegelikult, kui me hommikul startisime, siis pealelõunal me ka jõudsime. Päris täpselt ei mäleta, aga ca 8-9 tunnine retk see oli.

Hydra saarel oli korralik melu, sadam oli purjekaid täis, mistõttu olime sunnitud kõrvalasuvasse lahesoppi ankrusse jääma. Sellest polnud midagi, sest kaunis vanalinn ehk kekskus oli vaid 2km jalutuskäigu kaugusel, kuhu sai ka oma purjeka kummipaadiga väga hõlpsalt üle lahesopi. Lisaks sellele liikusid saartel tihtipeale ka veetaksod, mis hiilisidki purjekate juures ringi ning uurisid, kas on huvilisi, kes soovivad keskusesse sõita.

Saarel on vaid üks linnake, õigemini keskus, mis ongi tuntud kui “Hydra sadam”. Sadam on siis eelkõige asustatud rohkete restoranide ja kauplustega, samuti praktiliselt kogu saare kohalikud elavad just selles keskuses.

Mis on huvitav fakt Hydra saare kohta on see, et seal ei ole ühtegi mootorsõidukit. Ainuke mootorsõiduk saarel on prügiauto. Ja nii ongi seal saarel otsustatud, et ühtegi autot ega mootorratast ei tohi saarel liikuda. Ja nii liigutaksegi vaid paatidega, taksod on samuti väiksed paadid ning kohalikud kasutavad muulasid ja eesleid, et kas ennast sõidutada või käruga kaupa vedada.

 

Poros

Isiklikult pakun, et selle nädalase purjeretke lemmikute hulka jäid Hydra saar ning samuti Poros. Tõenäoliselt just seetõttu, et nendel saartel oli rohkem arhitektuuri, kultuuri ja melu. Vahel lihtsalt on nii, et kui mööda üksildast ja vaikset Vahemerd väikse purjekaga kulged, siis sihtkohast otsidki kas totaalset vaikust ja puhkust või siis vahelduseks natuke melu ja lõbusaid inimesi.

Poros seda kõike ka pakkuski. Ilus ja kompaktne vanalinn ehk keskus oli koondunud suure poolsaare peale, mis oli päris järsu mäega, mille tipus, nagu tavaliselt ikka, asub mõni usuga seotud mälestusmärk või sümbol.

Mis on nii Porose kui ka paljude teiste Kreeka saarte puhul põnev, ongi ajalugu, mis väljendub üsna hästi arhitektuuris. Külade hoonete fassaadid on tihtipeale üsna kirjud ning eripärased. Näha on nii bütsantsiaegset joont kui ka Rooma-aegseid varemeid, samuti peeneid Veneetsia perioodi fassaade ning Ottomani perioodi ehitisi. Tihtipeale juhtub ka nii, et üks hoone tehakse lihtsalt fassaadil vastavalt kultuurilisele iseärasusele ümber.

 

Aegina

Viimane saar, mida külastasime, enne kui Lavrioni sadamasse tagasi suundusime. Tegime ka sellel saarel väikse jalutuskäigu. Loomulikult kogu saart ei ole mahti läbi uudistada. Aga see külake, kuhu ankrusse jäime, see jättis sellise üheltpoolt romantilise ja kena mulje, aga samas, võrreldes mõne teise Kreeka saarega, mida olime just külastanud, siis oli see ka üks vaikseim. Tundus, nagu hooaeg hakkas läbi saama ja turistid sellelt saarel juba pikemat aega lahkunud.

Juhtus ka nii, et tegelik keskus, mis on tõenäoliselt rahvarohkem ja melukam, asus hoopis teiselpool saart, kuhu me ei söandanud seigelda ning piirdusime selle keskusega, mille lähedale me ankrusse jäime.

Tegelikult aga on Aegina saarel omajagu vaatamisväärsusi. Lisaks põnevatele rannasoppidele on seal ka vana Apollo tempel, mille varemetel on kindlasti põnev jalutada ja kõrget vaadet imetleda, samuti on seal mõningaid ajastukohased arthitektuuripärlid.

 

0 replies

Jäta oma kommentaar siia

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.