Puerto Rico ringreis jaanuarikuus

Ringreis troopilises Puerto Ricos

Puerto Rico oli 2019 aasta alguse üks unustamatu elamusreis, kus salvestasime palju ilusaid kaadreid. Seekord juhtus aga nii, et kõik need lahedad seiklused ja elamused jäidki enamasti mälestuseks. Ühel ilusal rannapäeval, kui olime juba saarele ringi peale teinud, õnnestus kaamera kuskile maha unustada ja seega kogu videomaterjal ja suur osa piltidest läkski kaduma. Aga sellele vaatamata, oli see üks meeldejääv seiklus. Puerto Rico on midagi väga teistsugust.

Meie eesmärk oligi rahulikult 15 päevaga saarele ring peale sõita ja põigata siis nendesse märgilistesse kohtadesse, mida Puerto Ricol tasub vaadata. Hoolikalt valisime selleks perioodiks ööbimiskohti ja kogu reisi peale kokku oligi ca 5 erinevat ööbimiskohta. Iga piirkond oli suhteliselt erineva vaibiga. Ning kogu reisi vältel oli päris hästi tunda, kuidas orkaan Maria oli paar aastat tagasi kogu saare elu ja olu tugevasti mõjutanud.

Maasturiga saarele ring peale ja 5 erinevat ööbimiskohta

Alustasime oma seiklusega pealinnast San Juanist. Olimegi seal esimesed 2 ööd, et kohaliku eluoluga tutvuda. Enne reisi broneerisime vaid 3 ööbimiskohta, San Juanis, Isabela lähistel ja Rinconis. Ülejäänud ööbimiskohad valisime jooksvalt kohapeal, et anda oma plaanidele pisut paindlikkust. Saar on väga mõnusa suurusega ja kompaktne, et see rahulikult kulgedes läbi sõita ning ilusates paikades ka aeg maha võtta ning lihtsalt nautida seda troopilist õhkkonda. Meile 15 päevast täiesti piisas, et end korralikult välja puhata ja Puerto Rico saarest saada hea ülevaade. Kõik ööbimiskohad valisime AirBNB kaudu. Hinnad olid võrdlemisi sõbralikud.

Mulle on alati meeldinud pikematel ja kaugematel reisidel just see ringi liikumine, mitte ühes kindlas kohas paigal püsimine. Keskkonna ja piirkonna vahetus ei pea olema üldse ebamugav. Eriti kui liigud oma rendiautoga. Ringiliikumise ja ööbimiskohtade, piirkondade vahetamise võlu seisneb eelkõige selles, et su puhkus tundub sedavõrd pikem. Need ca 2 nädalat tunduvad lõpuks kui kuu aega. Samas, kui ühes kohas viibimine tekitab mingisuguse mõnusa rutiini ning aeg kipub lendama kiiremini kui tahaks.

Nii nagu kaardilt näha, siis meie peatumiskohtadeks, kus AirBNB kaudu ööbimise võtsime ja kus piirkonnas rohkem ringi seiklesime olid: San Juan loomulikult, Arecibo ja Isabela piirkond, Rincon, Ponce, Fajardo. San Juanis olime saabudes esimesed 2 päeva ning ka reisi lõpus viimased 3 päeva.

Autorent ja liiklus

Puerto Rico autorendi kogemus oli üks kõige meeldivamaid üleüldse minu reisimise karjääri jooksul. Võtsime auto lennujaamast, ette broneerides loomulikult. Alamo oli rendifirma. Valisime maasturi klassi ning lennujaama parklasse jõudes esitasime oma broneerimise vaucheri, neiu naeratas muhedalt ja viipas käega maasturite reale, et sellest autost kuni kümnenda autoni, valige milline sobib ja võite sõita, võtmed on ees. Ja valikus olid väga korralikud maasturid. Jäime esialgu kahe vahele, kas võtta Toyota Raw4 või Mitsubishi Pajero. Kuna Mitsubishi oli suurem, kandilisem ja avaramate akendega, siis valisime selle.

Lugesime siit ja sealt kommentaaridest (TripAdvisor), et Puerto Rico liiklus on jube jube. Täiesti normaalne liiklus. Tundub, et TripAdvisoris on üleüldse need kommentaarid väga tihti üle paisutatud. Sellega peab arvestama, et need USA turistid on pisut liialt siidinäpud ja mugavusohvrid, kõik mis on kodu ustest väljaspool tundub neile ülimalt ohtlik. Tegelikult oli liiklus täiesti normaalne. Teed olid võrdlemisi korras. Ainuke suurem asi, mis silma hakkas oli see, et kohalikud ei näita praktiliselt üldse suunda. Ehk toimub selline kulgemine. Peab justkui “keha keelest” aru saama, millise manöövri autojuht nüüd järgmisena tõenäoliselt teeb.

Orkaan Maria ja selle tagajärjed

Orkaan Maria laastas Puerto Ricot 2017 aasta septembris väga korralikult. Selle tagajärjel ligikaudu 15% elanikkonnast kolis USAsse. Väga väga paljud ärid (eelkõige just rannaäärsed restoranid, hotellid, meelelahutusasutused jne) pandi kinni. Saarel ringi sõites, eriti just ranniku ääres, on näha, kuivõrd halastamatu Maria oli. Kohati isegi nukker vaatepilt. Väga palju nägime mahajäetud kohti, räsitud maju, loodust.

Meile kui turistidele oli sellest tingituna aga väike oma võit ka. Orkaan oli ärahirmutanud paljud turistid. Enamasti, kuhu turistid tulevad on pealinn San Juan. Sinna on hea tulla kruiisilaevaga. Samuti Rincon on üks teine piirkond saare lääneosas, kuhu turistidele meeldib eelkõige minna. Kõik ülejäänud kohad on aga väga vaiksed. Mis eriti meeldis olid need inimtühjad rannad. Äärmiselt mõnus on avastada fantastilisi paradiisirandu, tulla sealt palmide vahelt liivale, türkiissinise Kariibimere äärde ja avastada, et sellel pikal rannaribal ei ole ühtegi teist hinge, ainult sina ja kaaslased.

Mida orkaan veel mõjutas oli loomulikult kõigest tingituna ka hinnad. Üldiselt väljas söömine oli sarnase hinnaga nagu siin Eestis, autorent oli pigem soodne, kütus samuti soodne. Ööbimiskohti valisime väga hoolikalt. Ja enamus neist olid väga coolid tõesti. Hinnad olid pigem jällegi soodsad ning seega sai lubada väga põnevaid ööbimiskohti meie mõistes soodsa hinnaga.

Ilusaimad rannad

Randade osas tegime juba enne reisi eeltööd. Tegime suht selgeks, mis on need rannad, kuhu tõesti tahaks jõuda ja millised piirkonnad pigem välja jätta. Seetõttu nagu kaardilt ka näha, välistasime täielikult saare kagu osa. Me lihtsalt ei näinud ühtegi põnevat vaatamisväärsust või rannariba suuremalt osast lõuna rannikust kui ka saare kagu osast. Seega otsustasime sellele osale saarest aega mitte kulutada.

Kokkuvõtlikult võikski saare kohta öelda, et saare lõuna osa ei ole eriti intrigeeriv. Ainukesena Ponce linn on see, mida võiks külastada, kui näha sellist ehedat koloniaalarhitektuuri ja nautida selle vanalinna mõnusat vaikset vaibi.

Playa Los Tubos

Tookski võib-olla Los Tubos ranna kõige esimesena välja, sest sellest sai tõenäoliselt meie seltskonna ühine lemmik reisi lõpuks. Ja see oli ka rand, kuhu me tagasi läksime. Mõnus pikk rannariba, kus olid mõnusalt suured lained, aga ujutav meri. Puutumata liiv, kuna nendel kordadel kui sinna sattusime polnud peale meie seal ühtegi hinge (mõni üksik ikkagi jalutas sealt mööda siiski aga noh, põhimõtteliselt). Ja ranna ääres siis mõnusad palmipuud. Ja lisaks sellele ka põnevad kivimoodustised rannal ja ranna ääres. Tõesti nauditav rand. See rand asub põhja rannikul San Juani ja Arecibo linnade vahepeal. Üleüldse põhja rannikul käisime ka paljudes teistes ilusates randades, seal on neid mitmeid.

Põhja rannik

Guajataca Tunnel, La Poza de Las Mujeres olid veel sellised meeldejäävad. Esimene nendes oli põneva tunneliga koht, kus oli mõnus jalutada. Seal olid ka kõige suuremad lained, kuhu ei julgenud küll ujuma minna, aga vaatepilt oli võimas. Teine rand nendest oli aga selline lahe ringikujuline sopp. Jobos ja Survival Beach olid samuti teistmoodi.

Lääne ja lõuna rannik

Rinconis olid samuti mõnusad rannad. Üleüldse Rincon on selline natuke boheemlaslik surfilinn, kuhu just noortele meeldib minna. Kui pealinn on liiga turistikas, siis Rincon on selline eraldatum kuurort linn. Steps oli selline kena rand näiteks.

Rojo Cabos, mis on saare lääne osa kõige lõunapoolsem tipp, seal oli üks väga mõnus rand nimega Playa Sucia, mida kindlasti tasub külastada. Enne kui Poncesse jõudsime, siis vahepeal sattus samuti paar väikest mõnusat rannakest, Playa Santa ja Jungle Beach.

Arecibo Observatory

See hiigelsuur raadioteleskoop ehitati aastal 1963. Ja kuni 2016 aastani oli see maailma suurim teleskoop üldse, enne kui Hiina üks suurem teleskoop ehitati. Asub natuke saare sisemaal. Nagu kaardilt näha, siis sõitsime seal kandis ka rohkem ringi, sest see sisemaa piirkond on samuti väärt külastamist, et näha, kuidas kohalikud elavad, kuidas maastik muutub jne. Teleskoop oli tõesti üks võimas vaatepilt. Sinna saab täiesti vabalt minna, ostes pileti, ning teleskoobi kõrvalt vaateplatvormilt saab väga hea ülevaate.

Muide sellel objektil on filmitud ka mitmeid suuri filme. Üks nendest on Jodie Fosteriga “Kontakt”, siis ka James Bondi “Golden Eye” ja mõned veel.

Fajardo ja El Yunque rahvuspark

Oma reisiga saimegi saarele põhimõtteliselt ringi peale kui jõudsime Fajardosse, saare ida rannikul. Seal kandis jäi meelde mitu põnevat seika. Üks esimesi nendest oli ühes nö restoranis pakutud paella, mis maksis vist ca 35 USD lausa. Koomiline oli see seik just sellepärast, et teenindus oli olematu, mitu korda unustati meid absoluutselt ära, olime muidugi piisavalt viisakad ja tuletasime pidevalt meelde, et seda ja teist võib tuua, see on okei. Ning natuke üle tunni aja oodatud paella oli lõpuks püramiidikujuline kuju kollast riisi, mille peal oli ca 3 väikest krevetti ja 2 sinimerekarpi. Selle siis tellisid mu reisikaaslased kahepeale. Minu tellitud quesadillad olid põhimõtteliselt lödid pannkoogid. Aga noh, kõhu saime täis tipprestorani eelarvega, ja see oli ka viimane koht, mis kell 8 õhtul veel lahti oli Fajardos. See oli ka ainuke koht kahe nädala jooksul, kus me tippi ei jätnud, arvestades, et USA on väga tipi rahvas ja 10-20% tippi jätta on okei.

Ja üleüldse, Puerto Ricol me suurt söögielamust ei saanud tegelikult kuskil. Ikka päris hoolikalt peab valima, kuhu sööma minna, eriti just kui õhtul soovid restorani külastada. Seega on soovitav pisut eeltööd teha, vaadata näiteks soovitusi internetist või Lonely Planet raamatust.

Teine põnev seik oli see, et Fajardo oli siis see saatuslik koht, kus me kaotasime oma GoPro kaamera kogu reisi vältel salvestatud video ja pildi materjaliga. Sellest on äärmiselt kahju, sest saime uskumatult lahedaid kaadreid. Plaanisin kokku panna mälestuseks muheda reisivideo, mis nüüd aga jääbki vaid mälestuseks. Sellepärast siin postituses ka niivõrd vähe juhuslikke pilte reisist.

Kolmas meeldejääv üllatus oli Escondida Beach ja sealt pisut edasi jalutades jõuab Puerto Rico Governor’s Beach House juurde. Lahe helesinine villa on seal täpselt ranna ääres. Ja juhtus nii, et seal polnud ühtegi hinge. Oli vaid üks lahe koer, kes kuulus tõenäoliselt sealsele turvamehele või selle villa hooldajale. Alguses pelglik koer käis eemalt meid uudistamas, kuni lõpuks me mängisime, jooksime ja hullasime temaga lainetes terve rannas veedetud aja. Lõpuks oli meil kõigil sõna otseses mõttes keel vestil, aga tuju mega hea.

El Yunque rahvuspark on kohalik vihmamets. See on saare kõige lopsakam piirkond, kus on kõrgeid mägesid, sügavaid kuristikke, mitmeid koskesid ja ojasid. Tõesti üks koht, kus tasub lihtsalt ringi sõita ja teha mõne kose juurde ka matk.

San Juan vanalinn

San Juan linn kusjuures jättis väga mõnusa mulje. Korralik koloniaalhõnguline linn, mis on piisavalt kompaktne ja mitmekesine. Seal on lahedaid kokteilibaare, restorane, mõnus kindlus ja ka linna rand oli täiesti okei, eriti kui natuke pikemalt jalutada ja valida selline eraldatum ja puutumatum koht. La Perlasse me muidugi ei läinud, vaatasime eemalt seda värvilist linnaosa, mis pidi olema linna kõige kriminogeensem koht, aga samas pidi olema omaette huvitav kogemus.

San Juan oli meil ka viimane koht, kus võtsime 3 viimast päeva aja maha, et veel seda vanalinna nautida, lihsalt süüa, kokteilitada, sigarimajas paari sigarit nautida, tagasi tsivilisatsiooni nö, peale seda kui olime saarele ringi peale teinud.

Carli’s Fine Bistro & Piano

Meie üks ühine mõnus avastus ühel päeval, kui otsisime mõnusat restorani, kus saaks väljas terrassil olla. Ja sattusime Banco Populari hoone juurde, kus asuski see meile täiesti tundmatu koht – Carli’s Fine Bistro & Piano. Kõige esimesena olime me täiesti hämmingus ettekandjast, kes meie juurde tuli. Väga elegantne, stiilne ja professionaalne vanem härrasmees tuli meie juurde, rääkisime oma soovidest jne. Sedavõrd ägedat teenindust ei olnud me kuskil saarel kohanud.

Ja teine üllatus, mis välja tuli oli ka see, et selle koha omanik oli kunagine The Beach Boys bändi klaverimängija Carli Muñoz, kes ka siis seal kohapeal alatasa oli ning ühel õhtul esitas ka oma jazz loomingut, mida ta kirjutanud on. Väga muhe tüüp, saime temaga kättpidi tuttavaks ja ostsime ka vinüüli. Muide, baaris on ülilahe baarman nimega Fausto, kes oli 2016 (kui ma ei eksi) aasta Puerto Rico parima Mojito meister. Uhkusega hoiab karikat baaris nähtaval kohal. Parim baarman, kellega mul on olnud au üldse kohtuda. Väga muhe, sõbralik, alati lõbus vanem härra, kelle näos pole kunagi näha tõsidust, tüdimust, väsimust. Säras iga õhtu. Ja loomulikult võitis see koht just melu ja teeninduse pärast meie südamed ja käisime seal San Juanis viibides praktiliselt igal õhtul.

Üleüldine mulje Puerto Ricost

Kui võtta kokku, siis Puerto Rico, kuuludes USA riigi alla, jättis mulle väga meeldiva mulje. Selline omamoodi lihtne saar üldiselt. Loodus ja õhkkond mõnus Kariibi mere hõnguline, troopiline. Seda on tunda nii õhust kui inimestest. Mulle väga meeldis see, et rannad olid valdavalt tühjad. Nii nauditav on olla tühjas ilusas rannas. Aga tõeliselt ilusaid randu oli minu jaoks vaid paar. Ehk kindlasti põhjarannikul Los Tubos ja lääneranniku lõunapoolses tipus Rojo Cabo. Need olid meeldejäävad. Ülejäänud sellised pigem tavalised, mida juba nähtud.

Ma ütleks, et Puerto Rico inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Kogu reisi vältel tundsin end turvaliselt. Siin seal kommenteeritakse, et tegemist võib olla pisut kriminogeense piirkonnaga, ma küll seda ei tundnud kuskilt. Mulle meeldib aeg-ajalt tõmmata head Kuuba või Dominikaani sigarit. Ja väga mõistliku hinnaga sigareid ma sealt ka sain. Pole midagi fantastilisemat kui peale pikka päeva kuskil ilusa vaatega terrassil süüdata üks hea sigar ning selle kõrvale sippida mõned head aastad vaadis küpsenud rummi. Leidsime San Juanis ka ühe põneva sigari poe ja sigarimaja (Cigar House oligi vist koha nimi). Kui sealsesse humidori ruumi astusime, siis see vaatepilt oli muljetavaldav. Sigari valik oli ca 8 korda suurem kui Tallinna Raekoja platsi Sigari Majas.

Puerto Rico reisilt avastasime ka fish taco enda jaoks. Ja seda nad teevad tavaliselt sellise valge kalaga nagu Mahi Mahi. Fish tacosid sõime päris mitmel korral. Tõesti hea.

Tore on tegelikult ka see, et tegemist on ikkagi kohalike hispaania päritolu rahvaga, siis kõik räägivad enamasti heas puhtas ameerika-inglise keeles. See on kohati isegi meeldivalt üllatav, kui kõnetad eelarvamustega mõnda kohalikku, eeldades, et ta võib-olla ei mõista eriti hästi inglise keelt ja siis vastab sulle soravas puhtas inglise keeles, mis teeb ka su enda keele tasemele silmad ette.

0 replies

Jäta oma kommentaar siia

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.