Norra ringreis, fjordid, kõrged mäed ja Trolli tee

Norra on uskumatult kaunis koht, millest millegipärast natuke vaadatakse mööda, kui tehakse puhkuseplaane. Mulle tundub, et inimestel on Norra suhtes eelarvamused, et “ahh see Soome, Rootsi, Norra, kõik sama, nagu Eestis”. Ja ikka valitakse kaugemad eksootilisemad sihtkohad.

Norra on täis ilusaid kohti, millest meie oma 10 päevase ringreisi ajal nägime vaid väikese osa. Ütleme nii, et valisime selle populaarsema trajektoori, mis sisaldab endas “trolli teed”, tuntumaid fjorde, mägesid, rahvusparke jne.

Kuna hinnad Norras kallimad kui Eestis, siis võtsime üsna palju söödavat ka kaasa. Norras on väga hästi organiseeritud kämpingute võrgustik. Öömaja saad alati, ise valid, millise hinnatasemega soovid kämpata.

Sellel suvel meil küll ilmaga ei sobinud, oli selline pilvine, vihmane ja sombune, aga silmailu avanes küllaga.

Alustasime autoga sõitu Tallinnast, laevaga olime hommikuks Stockholmis, sealt otse Trondheimi, mööda peamisi vaatamisväärsusi alla Osloni ning siis juba Stockholmi tagasi laevale.

Suvine Horvaatia puhkus Dubrovnikus

Oli üks täiesti  sünge ja külm südasuvine päev Tallinnas. Praktiliselt terve suvi oli üsna untsus läinud sellel aastal, vähemasti nii tundus, ja täpselt siis, kui sai töölt puhkus võetud, ründasid maailma tuuled, kõle vihm ja sügistemperatuur Eestimaad. Otsus sai tehtud sellel samal meeldejääval päeval, et kõige mõistlikum on siit ilusalt Eestimaalt südasuvel seekord “kannad teha” ning põrutada Vahemere äärde.

Kuna reisiplaane otseselt polnud ning puhkuse eelarve piiratud, siis sai hoolikalt valitud selline mõistliku väljaminekuga sihtkoht. Ning selleks osutus Horvaatia, Dubrovnik. Ei teadnud sellest piirkonnast midagi, aga pidi olema ilus, lahe, nagu Kreeka põhimõtteliselt. Ja nii saigi sinna mindud.

Puhkust sai Dubrovnikus võetud eelkõige väga rahulikult, eelkõige läks rõhk päevitamisele, nautlemisele, lugemisele, jalutamisele, puhkamisele. Ei olnud see aktiivne reis, vaid nädal aega lebasklemist mõnusa päikese all.

Aga meeldejääv seiklus oli terve päevane paadiretk kahele lähedal asuvale saarele, millest ühel saarel tegi pererahvas ka mitmekultuurilisele paadiseltskonnale mõnusa õhtusöögi, mille kõrvale pakuti tummist kodukootud punast veini. Seltskond oli nii värvikirev, eriti ühed hispaanlastest sõbrad, et igav ei hakanud hetkekski. Millegipärast juhtus nii, et paadis olid hispaanlased, prantslased, itaallased, kuskilt Euroopa piirkonnast veel keegi, inglise keelt neist keegi rääkida ei osanud, aga naljast saadi aru.

Suvine Horvaatia puhkus Dubrovnikus

Esimest aga mitte viimast korda Egiptuses

Üks täiesti tavaline Egiptuse reis. Ja kuna see oli ka esimene Egiptuse reis kuldses nooruses, siis ei teadnudki täpselt, mida seal teha ja mida mitte. Ja ühed veidrad pildid said samuti jäädvustatud : ) Vähemalt naljakas mälestus ammusest ajast.

Ja mis kõige toredam, reisil olime ühe värvika seltskonnaga, neljakesi: mina, minu klassivend, töökaaslane ja minu õde.

See oli see aeg, kus sai valitud kõige soodsam reisipakett, loomulikult loteriimajutusega. Hotell asus kuskil kõrbes teadmata kohas, piirkonnaks ikka Sharm el Sheikh ja valitud sai paar ekskursiooni samuti. Aga, mis Egiptuse puhul ikka kõige olulisem – nädal aega soodsalt päikest võtta on lausa lust. Ning esimest korda meres supelda, mis on värvilisi kalu täis nagu akvaariumis – ei saa kurta.

Kõige esimene reis mitmekülgsel Gran Canaria saarel

Gran Canaria oli üks muhe meeldejääv reis eelkõige just sellepärast, et see oli üks esimesi reise, mida sai noorena teha iseseisvalt ja veel parima sõbraga. Kogu see välismaale mineku elamus tundus lihtsalt nii teine maailm ja logistiliselt nii kauge. See reis sattus ka täpselt sellele perioodile, kus kanaari saared olid eestlaste hulgas eriti kuum sihtkoht.

Ja mida ikka esimesel kaugemal soojamaareisil teha? Loomulikult meeletu vabaduse tunne, tohutu energia, et iga päev hommikutundideni ööklubides lõbutseda. Päike, fun, vabadus, hea seltskond, need on need olulised asjad, kui oled noorusest pulbitsevas eas, kahekümnendate alguses. Saarega lähemalt tutvumine ja ringisõitmine oli üsnagi teisejärguline prioriteet, kuigi paariks päevaks rentisime saarel ringisõitmiseks ka auto.

Gran Canaria on suhteliselt väike saar, aga muljetavaldavalt mägine. Kui ma võrdlen mitmekülgsema ja suurema Tenerifega, siis Gran Canaria on minu arvates lopsakam ja rohelisem. Nädalaga saar rahulikult risti-rästi läbi sõita ei olegi eriti utoopiline. Küll aga seekord me tegime lihtsalt ühe üldise tiiru, et natukenegi aimu saada, mida saarel veel on peale hotelli kõrval asuva ranna ning ööelu.

Ma mäletan, et Ermo ostis endale hirmkalli Diesel käekella ca 90 € eest, mis oli meeletu väljaminek ja mõtles ikka tükk aega, kas ostab või mitte. Meenub, kuidas kaunid blondid meilt “kella küsisid” hommikutundidel klubi uste ees ja me mõlemad ei suutnud midagi vastata, sest uuel kellal need seierid olid hämaras pea lugematud.

Meenub, kuidas rannas pensionieas turistid alasti nudistide rannas võrkpalli mängisid, mis oli päris veider vaatepilt. Meenub siiani see rumm-koola maitse meie hotellirõdul, mis kujunes igaõhtuseks starteriks enne hotelli lähedal klubide külastust. Ja rumm-koola oli selles vanuses ka üks põhiline valik, kui mitte ainuke kokteili nimi, mis teada oli. Pealegi, hea magus selles vanuses, mitte nagu gin toonik. Ja pealegi liiter rummi maksis 2x vähem kui Eestis.

Meenub, kuidas iga päev sai nalja, sest Ermoga oligi meil parimatele sõpradele vastav klapp, mõistsime üksteist poole sõna pealt ja naljasoon oli samuti sarnane. Meenub, kuidas rendiautoga sõit oli päris veider, sest kogemusi ju eriti polnud, eriti mägistel teedel sõitmisega.