MIX videotape sahtlisse kogutud mälestustest

Meil saab 10. veebruaril Austraalias 5 kuud täis. Võib mugavalt öelda, et selline kohaliku tunne on, enam ei ole tunnet, et oleme puhkusereisil. Endiselt on ookeanivesi nagu paradiisisaartel, liiv rannas lumivalge, päike särab taevas ja ilmad on 30 soojakraadised, palmid kaunistavad tee ääri, mõnus magus lõhn käib kaasas. Aga see on muutunud uueks normaalseks.

Me mõlemad oleme seiklejahingega siin oma kaaslasega ning vabadel hetkedel proovime ikka midagi huvitavat ette võtta. Päris palju oleme juba näinud, paljudes kohtades ära käinud, pilte ja videosid on ikka parajalt kogunenud ja ütleme nii, et päris suurt osa ei jõuagi siia blogisse üles panna, vastasel juhul see muutuks siin meie põhitööks : ) Lugusid ja elamusi on palju, aga enamus nendest jääb meie mälestusse ja siia blogisse ei jõuagi. Aga detsembrist, Jõuludest ja mõnest üritusest veel on meil kogunenud mõned pildid, mida tahaks jagada. Seepärast panimegi kokku sellise meeleoluvideo.

Leidisme üles ka alguses kadunuks loetud Rottnest Islandi videod, kus me käisime minu sünnipäeva puhul, detsembri alguses. Vahepeal olid ka Jõulud ja aastavahetus, mis meil olid seekord päris kummalised, sest arusaadavatel põhjustel jõulutunnet ei olnud. Isegi seapraad, kartulipuder, sinep ja hapukurk ei tekitanud seda õiget tunnet, ainult täiskõhutunde tegi, seegi hea.

Üks põnev vahepala nädalavahetusel oli kajakituur Canning Riveril, kus saime 3 tundi jõe ekskursiooni. Külastasime ka ühte põnevat rahvusparki, kus asus Pinnacles Desert – erosiooni tõttu tekkinud kivine kõrb. Rahvusparke on siin muidugi palju, mida külastada. Muidu aga tiirutame siin ringi päris palju, katus peal ja katus maas, kõik oleneb kui kuum päike on ja distantsid sõltuvad samuti tujust. Ei pea eriti kaugele sõitma, et erinevaid randasid avastada, ka massiivseid veehoidlaid ja tamme on põnev vaadata, siin lähedal on ka põnev piirkond nimega Swan Valley, kuhu on koondunud igasugused istandused, kus saab käia erinevate maiuste tastingul (ehk maitsmisel): veinimõisad, õlle pruulikojad, šokolaaditehased, juust, jäätis, mesi, kohvi jne. Hea, kui midagi saab tasuta, meest, šokolaadist, veinist kõhu täis, ja vastu võetakse sind alati sära silmis ja naerul suud peas.

Seiklused väiksel Bali saarel Indoneesias

Bali on saar, kus juba paljud eestlased on käinud ning mulle on jäänud sellest mulje kui paradiisisaarest, kus on lumivalge liiv, palmid, rohelus, rahu, türkiissinine ookean, sõbralikud kohalikud, täielik väljalülitumine ja silmapuhkamise koht. Mulle on juttudest tundunud, et see on üks eriti lahe koht, ja isu sinna minna on olnud suur (üleüldse sinna kanti pisikestele saartele), aga lennupiletid ikka päris krõbeda hinnga. Olen mitmes kohas Aasias juba varemgi käinud, lisaks ka kuu ajaga Hiinale pool ringi peale teinud, ma tean, et kui ikka oma silmaga asja ei näe, siis eelarvamused on kerged tulema, eriti veel osavalt sihitud turistifotode ja juttude põhjal. Panin Bali seiklustest ka video kokku, mida saab näha siin allpool.

Tegelikkus on nagu ikka: aasiapärane koli ja väga lihtsatest vahenditest ehitatud putkad, kohati jäi mulje nagu eile rappis torm kõik laiali ja täna pandi putkad jälle püsti, räpased tänavad, suhteliselt mustad rannad, tülikad kohalikud üritavad igal sammul sulle jama müüa mida sul vaja pole, hullumeelne liiklus, müra ja kõik muu tuttav teema. Aga see ei tähenda muidugi, et ilusat kohta poleks. On küll. Ilusaid randu on, ilusaid templeid ja loodusobjekte, mida peab üles leidma, kui tahad seigelda. Oleneb kindlasti ka piirkonnast, kus Balil viibida. Kes soovib saada reisikataloogi kogemust ja näha vaid hingematvat vaadet ilusast hotellibasseinist, süüa imehead toitu hotelli restoranis, mida ümbritsevad palmid ja muinasjutuline sisekujundus, mitte kohaliku saginaga kokku puutuda, siis on soovitav pigem 5 tärni hotelli minna ja seal territooriumil kogu puhkus veeta. Seejuures loomulikult sõbrale pilt saata margariita kokteilist, basseinist ja palmist, et talle ka siis näidata, kui ilus see saar ikka on : )

Selline olustik mind isiklikult ei heiduta, pigem on see lihtsus ja agraarus omamoodi vabastav. Hotellid on ilusad igalpool, nii Türgis, Maldiividel, Egiptuses kui Kariibidel, hea on ikka tänavale minna ja päris elu kogeda. Seekord oli hotell Seminyaki piirkonnas, lähedal kohalikule keskusele, aga samas rahulikum ja vaiksem. Usun, et kui osta tuhat eurot maksev lennupilet Tallinnast ja keset talve Eesti pakasest sellele paradiisisaarele puhkama tulla, siis emotsioon on nii tugev, et loeb ainult vabadus, päike, soe ookeanivesi, palmid, seiklus, meelelahutus, kõik muu mida kirjeldasin jääb pigem nähtamatuks. Aga kui tuled Lääne-Austraaliast (nagu mina antud juhul), kus on imeilusad lumivalge liivaga rannad, mis ulatuvad silmapiirini, puhtus, ei ole turiste, on vaid kohalikud, ei ole kedagi “Armani” päikseprille pakkumas, on vähe inimesi, vahel võid suurel rannal olla täiesti üksi, vaid sina ja sinu kaaslane, on täiuslik hetk… siis paratamatult, Bali ei paku eriti pinget. Ja noh, millest ma räägin, Austraaliast Balile on lennupilet 70€ : )

Samas, ma nautisin Balil igat hetke. Mulle meeldib aasiapärane lihtsus, toidud, loodus, mitmekülgsus, salapärased templid ja selle rahva kultuur, kindlasti meeldib ka see, et elu on siin soodne, siin lihtsuses on kõik võrdsed, kõik puhkavad, kõik võtavad vabalt. Bali on ennekõike surfarite paradiis, kuhu Austraalia surfaritest hipsterid puhkama ja pidutsema tulevad. Kes rohkem vaikust soovib läheb kõrval asuvatele Gili saartele. Mina igaljuhul võtsin ette mitu retke Bali saarel, proovisin ära teha need TOP5 asja, mida soovitatakse, kui tuled Balile: templid, riisipõllud, rannaklubid, rafting, kohalik köök, hästi peidetud ilusad rannad jms. Nagu ikka kehtib ka siin rusikareegel, et kui tahad ehedust ja ilusaid kohti leida ning elamust saada, siis peab turistikeskustest välja minema. Ja parim viis liiklemiseks oli minu arvates isiklik autojuht, kes sind saarel hommikust õhtuni vaatamisväärsusi vaatama viib.

Austraalias algas suvi!

Viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba kuu .. Päris palju on vahepeal muutunud. Suurim muudatus meie jaoks oli elukoha vahetus. Olime sunnitud jõuluks uue kodu leidma kuna eelmises kohas sai rendileping läbi ja leidsime, et parim variant on uus koht leida. Sellega läks õnneks kergesti 🙂 Leidsime korteri täpselt kesklinna, kust on hea mugav hommikul jala tööle minna (10min). Ka siinses kodus on meil kompleksis jõusaal ja bassein, seega trennitegemine saab jätkuda! Nii me siin nüüd siis elame ühes korteris 3 eestlast – minu kaaslane ja kaks kutti, Martin ja Martin 🙂

Õhtune Perth

Õhtune Perth

Kolimine

Kolimine

Veel enne, kui hakkasime kolimise peale mõtlema, pidasime ära Martini sünnipäeva. Viisin sünnipäevalapse ühele armsale väiksele saarele seiklema. Rottnest island on siin samas lähedal asuv väike saar, kuhu saab praamiga (ca. 2h). Kui tavaliselt saab juurde võta paketti, et minna delfiine vaatama, siis sünnipäeva puhul tundus, et meil vedas ja saime lisaks tasuta näha ka delfiine, kes hüppasid laeva järel lainetes. Saarele kohale jõudes võtsime rattad ja alustasime oma ~ 22 km pikkust ringi ümber saare. Lisaks väga ilusale loodusele, saime näha saarel elavaid sõbralikke Quokkasid (väiksed kängurulised). Peale pikka rattasõitu läksime sööma, kus Martin sai järjekordse üllatuse osaliseks. Palusin teenindajatel lauda tuua küünlaga sünnipäevakoogi. Oli pikk ja väsitav päev, kuid jäime väga rahule!

Nüüdseks oleme ennast mõnusalt sisseseadnud oma uues kodus. Oleme siiani väga rahul, vahelduseks on päris mõnus kesklinnas elada, kus kõik käe-jala ulatuses, ei ole vaja autot kasutada. Ka jõulud saime juba uues kodus vastu võtta. See aasta möödusid jõulud meie jaoks väga rahulikult. Kuna mul oli tööjuures päris kiire, siis tegime ühe mõnusa eestipärase õhtusöögi ja vaatasime tüüpilisi jõulufilme. Kuigi tuleb tunnistada, et kui õues on ~35 kraadi, siis ega seda jõulutunnet väga ei ole. Jah, päris soojaks on meil läinud. Austraaliasse on jõudnud see kurikuulus SUVI, millest kõik on rääkinud ja meid hoiatanud. Tänaseks on kraadid juba ca 40 kraadi lähedased. Ega väga ausalt öeldes õue ei kipu. Aga samas me ei kurda ega vingu, sest sooja pärast me ju siia tulimegi! 🙂

Linnaelu

Linnaelu

Tööst nii palju, et seal läheb mul väga hästi. Olen väga rahul. Meeskond on super sõbralik ja kõik on väga toetavad. Olen väga palju kiita saanud ja tunnen, et minu pingutusi hinnatakse. Seda näitas ka päris kiire ametikõrgendus. Nüüdseks on minu uhke ametinimetus assistant Store Manager.

Õhtusöök töökaaslastega

Õhtusöök töökaaslastega

Nüüd ootame aga põnevusega meie järgmist reisi Sidneysse, kuhu oleme 8.ndal jaanuaril minemas. Sellest juba siis järgmisel aastal! 🙂

Lisan ka väikse meeleoluvideo Rottnest islandist. Kahjuks suurem osa videoid kustusid kogemata ära, kuid loodame, et väikse ülevaate sellest ilusast kohast siiski saate.

ILUSAT VANA-AASTA LÕPPU!

Teel Margaret Riverisse

3 vaba päeva töölt tähendab kindlasti väljasõitu. Oleme kuulnud, et Margaret River on üks eriti kaunis piirkond ja üleüldse see kant on üks avastamist väärt koht. Teame, et Margaret River on Lääne-Austraalia veiniparadiis, seal on palju veinitootjaid, wine-tasting populaarne, seal on šokolaaditehased, pähklitehased, juustu valmistajad, erinevad õlid ja muud sellised maiused. Perthi linnast asub see autoga liikudes ca 3 tunni kaugusel, uurisime piirkonda, et ka teepeal asuvad paigad üle vaadata.

Kõigepealt tekkis võimalus külastada lahte, kuhu tihtipeale delfiinid sööma (kala püüdma) tulevad. Koha nimeks on Bunburry. Seal on siis selline tavaline laht, aga tuntud sellepoolest, et just seal kohtab tihti delfiine, keda on võimalik siis lahes paitada, nendega koos vee sees viibida, täiesti loomulikus keskkonnas, mitte basseinis. Ja pidid tõepoolest päris madalasse vette tulema jne. Seal samas oli ka väike keskuse moodi majake, kus muuhulgas sai igasuguseid väiksemaid olendeid akvaariumis uurida. Üks põnev olend oli näiteks kaheksajalg (octopus), kelle põnevat toitmisprotsessi õnnestus jälgida. Paraku delfiine me seekord ei näinud, sest jõudsime lõunasel ajal ning delfiinid on lahes tavaliselt hommikusel ajal ca kella 8-10 vahel. Ehk siis järgmise korrani.

Busselton oli meie teine peatuspaik. Linn nagu linn ikka, selline väike ranniku linn nagu enamus linnu siin Lääne-Austraalias. Tuntud selle poolest, et sinna on ehitatud kilomeetri pikkune kai, millel sõidab ka väike rongike. Mis sa siis ikka teed, jalutad aga sinna tippu ja tagasi.

Eagle Bay kaunis rand hämmastas meid mõlemat. Kaunis rand, mõnus valge liiv, heleisinine vaikne meri ja kogu rand kokku, nagu kataloogi pilt. Seal sõime ka oma kaasavõetud lõunat. Seekord oli menüüs tomati-salatilehe-kurgi-avokaado salat, riis ja keedumuna.

Nüüd, kui hakkasime Margaret Riverisse jõudma, järjest ilmusid teele sildid kutsega wine-tastingule. Veinimõisu (või noh, polnud otseselt mõisad nagu Prantsusmaal, pigem sellised veinimajad), oli siin iga nurga peal. Maastik imeline, lopsakas, mägine, meenutas natuke Toskaanat, aga siiski pisut omamoodi. Tuli küll kodune tunne, hoopis teine Austraalia, mida siiani näinud olime. Oleksime justkui teleporditud Lõuna-Euroopasse, kus nõlvadel laiuvad viinamarja põllud, ümberringi lopsakad metsad, rohelus ja mõnus õhk.

Margaret Riveris ka ööbisime, et saaksime sealset eluolu järgmisel päeval pikemalt uurida. Alustasime veinituuri juba varahommikul ja kokku külastasime kuute erinevat veinitootjat, millest üks kauneimaid oli Voyager Estate. Äärmiselt ilus häärber, hämmastavalt kaunite roosiaedadega, kogu aiaplaneeringusse oli kõvasti vaeva ja armastust investeeritud. Veel meenuvad veinitootjad nagu Watershed, Brookwood, Howard Park. Ühesõnaga, kõik nad olid omamoodi, igas kohas pakuti ka veini maitsta, igast kohast ostsime ka mõne veini kaasa.

Austraalia veinid on kuidagi hoopis teistsugused, kui mina isiklikult harjunud olen. Alkoholisisaldus on 14-15%, tugeva päikese tõttu on erinevate sortide paletid intensiivsed ja tugevad, tammevaadis hoitakse 18 kuud. Päris tihti kohtan sellist mõrudapoolset ja happelist maitset, mis mulle isiklikult eriti peale ei lähe.  Isegi Merlot maitseb siin nagu Shiraz. Üsna raske on leida sellist mõnusat mahedat punast, mis on hästi tasakaalus. Aga kui pikemalt hingata lasta, siis see muudab asja heaks, liiga ülepakkuv intensiivsus kaob ja maitsed tulevad paremini esile.

Panime oma seiklusest ka video kokku. Videos siis näha meie teekonda kuni Margaret Riverini. Kohapeal saimegi rohkem pildistada, GoPro ununes kuidagi ära : ) ja üleüldsegi, läbi ekraani ei olegi hea päeva nautida, vahel on mõistlik igasugused elektroonilised vahendid koju jätta ning olla hetkes.

Rockingham ja maailma kõige väiksemad pingviinid

Rockingham on üks suhteliselt tavaline linn Perthist pisut lõunapoole. Mõtlesime, et oleks lihtsalt tore sealkandis ringi hulkuda, mööda kaunist rannikut ringi sõita. Linna ümber on kaunid looduskaitsealad, Garden Island (kuhu me paraku autoga üle silla sõita ei saanud, sest seal asub mereväe baas) ning hästi tilluke saar, millel nimeks Penguin Island.

Ringi vaadates jäi meile silma kaunis rannaäär, kus mõtlesime peatuse teha ning natuke ringi jalutada. Kahjuks autost kaugemale me ei jõudnud, kuna saime hoiatada, et seal piirkonnas on avastatud suur ussipere ja soovitatakse mitte minna, sest piisab vaid ühest hammustusest ja rohkem pole vaja. Seega olime sunnitud edasi sõitma. Veidi maad edasi avastasime aga kauni vaateplatvormi, mida on näha ka meie videost. Vaateplatvormilt auto juurde tagasi tulles oleks mu reisikaaslane peaaegu ussile peale astunud. Arvasime, et see on märk ja rohkem me seal piirkonnas seigelda ei soovinud. Edasi suundusimegi juba Penguin Islandile.

Päris ausalt, me teadsime sellest saarest, kuid sellel päeval ei plaaninud me seda saart külastada, lihtsalt juhtus nii, et see sattus meile tee peale. Saar on mandrile väga lähedal, sinna saab ka põhimõtteliselt rinnuni ulatuvas vees läbi minna (mida mõned julgemad ka tegid), aga otsustasime siiski turvaliselt väikse paadiga sinna põigata, mis igal täistunnil sinna sõidab.

Penguin Island on endale nime saanud selle järgi, et seal elavad maailma kõige väiksemad pingviinid, keda kohtab hõredalt ainult Lõuna-Austraalia rannikualadel. Saarele on loodud ka väike keskus, kus nende eest hoolitsetakse. Keskusesse tuuaksegi peamiselt pingviinid, kes on kuidagi vigastada saanud ega saa looduslikes tingimustes hästi hakkama. Kuigi neid pidi seal saarel ka vabalt ringi liikumas olema, meie neid paraku ei tabanud. Küll aga oli palju, väga palju kajakaid, kes saarel pesitsesid. Kuna aga minu reisikaaslase suurim hirm on just LINNUD, siis võite arvata, mis tunne tal seal saarel viibides oli. 🙂

Pingviinid on ca 30 cm pikkused, kutsutakse neid siis nimega Little Penguin või Fairy Penguin. Pidid looduses elama ca 7-10 aastat, aga seal saarel oma laagris elavad lausa üle 20 aastaseks. Vanim pingviin oligi 24-aastane. Sellised toredad tüübid.

Cohunu Koala Park ja rääkivad papagoid

Usun, et paljudele tunduvad koaalad kui ühed armsaimad (kaisu)loomad maailmas. Ei olnud neid kunagi päriselus näinud ja seega otsustasimegi need Austraalia põlisasukad üle vaadata. Parim koht selleks Lääne-Austraalias on Cohunu Koala Park, mis asub ca 40km kaugusel Perthi linnast.

Peale selle, et nad nunnud on ja eukalüpti lehti söövad, koaalade kohta rohkemat ei teadnudki. Nüüd siis saime teada, et nad magavad jube palju, ööpäevas kuni 20 tundi nad lihtsalt magavad. Ja ülejäänud ajast nad söövad lehti. Kuna eukalüpti leht on nende peamine söök, mis ei ole kuigi toitaine- ega kaloririkas, siis energia kokkuhoidmiseks ei jäägi neil muud üle kui magada.

Koaaladel on küll 5 näppu nagu kõikidel maailma imetajatel, aga samas on neil ühe pöidla asemel 2 pöialt ja 3 sõrme. Nii saavad nad lihtsamalt puudel turnida. Siin pargis elab neid ca 25. Ja neid sünnib ka igal aastal juurde, ligikaudu 4 väikest koaalabeebit aastas. Koaalad kannavad oma poega peale ilmale toomist veel 4 kuud seljas.

Muidu nägime pargis igasuguseid teisigi loomi. Park oli suhteliselt avatud planeeringuga ning pigem meenutas see farmi kui loomaaeda. Aedikus jooksis mitukümmend kängurud vabalt ringi, erinevad linnud käisid vabalt ringi, hulganisti oli ka igasuguseid papagoisid. Ja kunagi pole kohanud ka rääkivaid papagoisid. Ja nad rääkisidki, igaühel oli mingi sõna või fraas, mida ta oskas öelda. Kõige levinum oli muidugi tervitamine “Hello!” ja siis sirutasid oma koiva puuri vahelt välja, et midagi saada. Üks näiteks oli ära õppinud fraasi “I want a scratch!” ja pööras siis selja, et teda sügataks. Mõni mängis topsiga, paljud oskasid ka nime küsida jne. Ühesõnaga hea mulje jäi nendest värvilistest lindudest.

Ühe papagoi suutsin muidugi lõpuks endast välja ajada, kuna temaga niisama mängisin aga midagi head söödavat talle ei olnud pakkuda. Papagoisid ja koaalasid saab näha ka järgnevalt videolõigult.

Nädalavahetuse väljasõit valge liivaga Lancelin Dunes’i

Ilmad on siin Perthis juba päris ilusaks läinud. Kuigi ametlikult algab suvi siin alles detsembris, siis kohati on siin juba praegu selliseid päevi, kus temberatuur varjus on üle 30C. See teeb muidugi ainult rõõmu, nädalavahetusel ei tahakski kodus passida. Nii siis otsustasimegi oma uuel suksul (Saab 9-3 Convertible) katuse alla lasta ning kuskile ilusasse kohta draivida.

120 km kaugusel Perthi südamest asub üks ilus külastamist väärt koht, kus on mõnusalt valge liivaga inimtühjad rannad ning otse rannast sisemaa poole laiuvad lumivalge liivaga düünid. Koha nimi täpsemalt Lancelin. Selline väike külake, mis ongi tuntud oma düünide poolest (Lancelin Dunes), kus käiakse erinevate masinatega off-roadimas või siis liiva mägedel lauaga surfamas.

Sand surfing on seal päris popp, mäenõlvad piisavalt pikad, et saab päris hea sõidu teha, kui oskad. Nagu ikka paljude loodusnähtustega on, siis ka selles kohas kohal olles jääb hoopis sügavam tunne, kui pildilt vaadates. Peale düüne põikasime ka City Beachile, mis asub linna lähedal. See oli siis üks nendest randadest, kuhu me veel jõudnud polnud. Täitsa tavaline rand muidu, aga suured lained tegid tuju heaks, nagu ka allolevalt videolt näha : )

Uued tuuled teiselpool maakera

Kui mõtlete, et mida nad seal kahekesi siis päevast päeva teevad .. Las ma vastan. Siiani algasid meie päevad alati suhteliselt varakult, ca 9 aeg. Sellele järgnesid dušš ja hommikusöök. Edasi algas lõputu CV-de saatmine. Kui tundus, et nüüd sai neid juba piisavalt, algas Martini töö tegemise aeg. See oli ja on siiani see aeg, kus mina pole korteris väga teretulnud (võtame asja naljaga). Kuidagi saame aga alati ikkagi sõbralikult hakkama. Juhul kui Martinil on tiba rohkem vaba aega, käime ümbruskonnaga tutvumas. Siis jõuab kätte aeg, mil paneme trenniriided selga ja suundume alla jõusaali. Peale 1h’st trenni on aeg lubada endale kerge õhtusöök. Ja nii me päeva õhtusse saame..

NÜÜD on aga hoopis teised lood. Miks? Sest meil on AUTO ja kaaslane käib TÖÖL! Auto saime endale vaid mõned päevad tagasi. Valisime mitme erineva auto vahel, kuid kui valikusse tuli CABRIO variant, siis te oleksite pidanud Martini nägu nägema.. Otsustasime lõpuks, et miks mitte osta lahtine auto, makstes sama raha, mida maksaksime tavalise auto eest siin.. miks mitte nautida elu, millest me ammu unistanud on.. miks jätta unistusi lihtsalt unistusteks.. ? Nii me siis tänaseks ühe ägeda SAAB 9-3 Convertible omanikud oleme. Peale auto ostu läksid ka ilmad üllatavalt soojaks (30C) ja otsustasime lahtise auto mõnusid ära kasutada. Ehk võtsime suuna ranna poole. Külastasime kahte randa: Cottesloe ja Scarborough. Rannad on siin tõesti väga ilusad! Kui ei usu, siis vaadake videost! 😉 (kui videot vaatad, pane ikka HD kvaliteedi peale, alt seadetest 🙂 )

Ahjaa, töö .. Kirjutan sellest juba siis, kui olen reaalselt ka esimesel tööpäeval käinud!

Käisime 5 kängurul külas + Kings Park

Perthi linna vahetus läheduses on selline tore saar, millest iga Perthi linna elanik vähemalt kord päevas tegelikult üle sõidab/jalutab – Heirisson Island. Tuleb aga välja, et mida paljud ei tea on see, et sellel suhteliselt väikesel saarel (jalutades teeb ringi peale ehk tunniga) elab 5 kängurut. Nad on sinna siis millalgi toodud, territoorium on kerge aiaga piiratud ja nii nad seal siis vabas looduses elavadki. Otsustasime pühapäeval nad üle vaadata.

Kerge neid leida muidugi ei olnud. Saar ei ole ka tänu nendele kängurudele suuremat asja turistiatraktsioon, nägime mõnda üksikut paarikest veel jalutamas. Seega inimmasside järgi neid ka tuvastada päris ei saanud, ei olnud olukorda kus kari inimesi kuskil äkki pildistab, mis teeks asja selgemaks, et ju siis loom on leitud. Nii me siis otsisime ja jalutasime. Ja äkki üks nendest tõstiski pea pika rohu sees. Pildiseeria. Mõtlesime, et okei, kus siis ülejäänud pere on… peaks lähedal olema, aga ei ole näha. Ja loomulikult ühtäkki tõstis 20 meetrit eemal järgmine pea, juba rohkem puude varjus ja rohus. Ja tuli välja, et neid oli seal kokku lausa 3.

Kängurud on jah kuidagi väga maapinnaga ühte värvi, et neid on suhteliselt halb eristada. Aga meil oli muidugi hea meel, et tüübid päevavalgele ilmusid.

Üks kaunis park on samuti Perthi linna külje all, see on King’s Park. Osalt on see sõjamonument, ja teisalt üpris suur botaanikaaed, kus on igasuguseid põnevaid taimi, millest meil aimugi polnud. Aga kena koht kus jalutada ja pikniku pidada.

Meie kodukant – Rivervale

Tegime oma uues kodukandis, Rivervale-is, väikse hommikuse jalutuskäigu ja veendusime, et siin on ikka tõsiselt mõnus. Jäädvustasime mõned klõpsud ka. Aga mis siin siis tõsiselt mõnus on? Võiks öelda, et üleüldiselt ümbrus ja atmosfäär. Kui siia paar nädalat tagasi oma püsivama kodukoha otsinguil sattusime, siis jõeäärsel teel jalutades saime kohe aru, et selles piirkonnas on midagi head, ja siin tahakski olla.

Piirkonna nimi on Rivervale. Siit kaardilt näeb siis täpsemalt, kus me pesitseme.

Infrastruktuur on nii läbimõeldud ja põhjalikult planeeritud, et ma pole sellist asja eriti kusagil varem näinud. Ikka on nii, et põhitänavad on korras, aga kõrvale põigates leiad mingi laga. Siin aga mitte. Üleüldiselt Perth ongi selline korralik ja puhas. Kõik on sentimeetri täpsusega korras ja kui juba tehtud, siis põhjalikult ja kvaliteetset. Siin kodu ümbruses ringi liikudes tundub nagu jalutaks golfiväljakul. Mitte ainult iga maja aed või korterelamu vahetu lähedus pole hooldatud ja haljastatud, vaid ka ühiselt kasutatavad alad, kogu piirkond. Kaunid jalutusteed jõeääres ja sealsamas teed jalgratturitele, kõrval muru kaunilt niidetud, puude ja põõsaste ümbrus rohitud ja korras. Mööduvad inimesed teretavad, mööduvad jalgratturid tänavad, et sammu kõrvale astusid, naeratatakse jne. Bussijuhile öeldakse tere ja head aega, tänatakse väljumisel sõidu eest. Päriselt?

Perthi linna läbib suur jõgi, millel nimeks Swan River (luige järv). See suubub India ookeanisse ning lookleb üsna sügavale mandrile, ja meie kodu juurest mööda, nii paarikümne meetri kauguselt. Seal ääres käime jooksmas, jalutamas. Ei tea kas ta kuidagi kujult meenutab luike, või elutseb siin palju luikesid, aga selline nimi tal on. Igaljuhul musti luiki nägime küll, sellised üleni mustad ja valgete tiivaotstega. Ja pelikane nägime ka jõepeal kala õngitsemas, varem olime neid vaid loomaaias näinud. Veel avastasime, et jõeäärsed pargid on populaarsed pikniku kohad. Ja selleks, et saaks mõnusalt kokata on tehtud vastavad istumiskohad koos grillimasinaga: vajutad nupule ja grill läheb teatud ajaks põlema, et saaksid oma materjali valmis küpsetada. Praeguseks siis kõik, vaatame, mis edasi saama hakkab…